Vaatleja
Varia (2/2000): Artikkel
26.04.2000 Spiraal (5). Järjejutt
Jaak Jaaniste

Vaatleja

Jõuan välja maanteele, lülitan neljanda käigu ja jälgin silmanurgast, kuidas spidomeetri osuti sajale läheneb. Kabiini ümber hakkab vilistama tuul, keeran makile jõudu juurde. Hõissaa, Valpurgi öö, nõiad lendavad sabatile. Täna on minu päev, ma neile näitan Cerro Tololo Interamericani. Jutumehed.

Olen autos üksi, tagaistmel kössitab termospudel vedela lämmastikuga. Laenasin füüsikutelt, kui papa Siil teaks, mida ma teleskoobiga teha kavatsen, oleks see minu viimane päev Tõravere mäe peal. Aga tühja ta teeb, ma juba proovisin järgi: kui süsihappelumele sorts peale lasta, on kohe miinus seitsekümmend käes; muidu topi kuidas oskad, üle kolmekümne ei tule. Pudel aurab vaikselt, tõmbasin ta rihmadega istme külge kinni. No oleks nali, kui ümber läheks, parem siiski mitte proovida.

Loojuv päike paistab otse näkku, tõmban kaitsesirmi alla. Muidugi on selge lollus lõunataeva galaktikate kallale minna, aga mul on kõrini neist muutlikest tähtedest. Kogu maailmas tegelevad nendega amatöörid oma alla-poole-meetristega, aga meie paksudele on see ainus leib. Nojah, igal öösel pool tundi, tulemus garanteeritud. Galaktikatega on teine lugu, iga mees ei leia neid üleski. Kuuskümmend kolm on veel peenem, see ei tohiks teoreetiliselt ka välja tulla.

Miks ma seda siis teen? Tühipalja Villu pärast? Või ütleks nagu Rein, et huvitav ja kõik. Pagana huvitav, kõlgu kümme tundi maa ja taeva vahel, väljas kakskümmend kraadi külma. Mida see KamAZ siin tee peal tolgendab, ammu aeg kodus koti peal olla. Ah, nagunii tuleb kohe ära pöörata. Pagana Villu, või mis tema, kõik nad on ühesugused. Jäta, mõtleme parem kõik läbi. Kahe tunni pärast pean olema vormis.

Pargin auto peahoone nurga juurde. Tavaliselt tulen kella kaheksaks, aga füüsikud lõpetavad kell kuus, narr oleks vahepeal tunniks koju sõita. Vaatan parem fotomeetri üle, homme peab see käima nagu kellavärk. Kell kolm on Villu seminar, selleks ajaks peab pilt platsis olema.

Kella kaheksaks on öö käes. Avan ukse, viskan portfelli tagaistmele. Sõidan tuledeta, harjumus, tean ju et kedagi peale Lempsi tornis ei tohiks olla. Nojah, pimedas observatooriumis on isegi lähituled peaaegu pühaduserüvetus. Nii, kuppel on juba lahti. Aga miks on ta pime? Miks vaatab toru põhja? Ah, võib-olla eilsest jäänud. Võtan portfelli kaenlasse, pudeli kätte ja valin uksel koodnumbri. Uks avaneb, tuulekojas põrkan kokku Lembituga.

-- Siil on tornis.

Rohkemat lausumata võtab ta mu käest pudeli ja kaob mehaanikute ruumi. Longin trepist üles, pea tühi, nagu ketseril, keda tuleriidale talutatakse. Nii, seal ta istub, tähefüüsika osakonna juhataja Silver Rajang, papa Siil, nagu ta praktikantidel end kutsuda laseb. Vanapagana habe esimese lõua otsas varjamas kaht ülejäänut, hambus igavene piip, pisikesed silmad sihtimas mind heatahtliku üleolekuga.

Konkurent...

-- Hm, Anton, sa täna õige varajane. Anna mulle andeks, ma mõtlesin, et teen ee-aast ühe spektri, enne kui suur öö kätte jõuab. Ära muretse, kella kümneks on plats puhas.

Manan näole midagi naeratuse taolist, mis hinges toimub... Kuram, ee-aa, epsilon Aurigae, papa Siili leivakott. Aastas on võibolla kümme ööd, kus galaktikate vaatlemine kõne alla võib tulla, tollest "ee-aast" saab päise päeva ajal ka spektri kätte. Oleks mul tavaline vaatlus, ma talle ütleks. Aga täna pole muud, kui oodata. "63" kulmineerub kell kolm, kella kaheksaks on ta sama hästi kui loojas. Kui kõik läheb joonde ja Siil õigeks ajaks kaob, võib kella üheteistkümnest toru lahti teha. Kümmne tunni asemel jääb kaheksa... Sada kakskümmend head footonit on samahästi kui p.

-- Mis sul üldiselt plaanis oli?
-- Ah, radiaalkiiruste programm. Ja üks väike asi oma lõbuks.

Nii, nüüd ma vähemalt ei valetanud. Üks väike asjake oma lõbuks.

Siil kaob spektrograafi, võtan jope seljast. Veerand üheksa. Peab Sashale helistama. Tal on kindlasti hea meel, Elva tuled saavad paar tundi kauem põleda. Kui Sasha Arbimäe kell üheksa välja raiuks, võib mõni pahaseks saada. Ja mine tea, äkki läheks meie plaan päriselt untsu - käsivad tänavavalgustuse korda teha ja kogu moos. Hm, autosid on ka öösel vähem. Kuidas see juudi vanasõna nüüd oligi, igast hädast on kaks väljapääsu: üks tõeline ja teine enda rahustamiseks.

Siil tuleb, piip hambus. Näh, päris kena papi, ma vist ei tahagi teda enam maha lüüa. Noh, las õpetab; keedame talle teed, noogutame ja naerame kui vaja. Vaatan kella, pool üheksa. Telefon. Siil võtab.

-- Torn, Rajang kuuleb. Antonit? On, on, kohe annan.
-- Sasha? Närvitsed või? Ma lohutan sind, kella üheteistkümneni on otboi. Jah, läheb natuke aega, üks asi on vussis. Üsna suur, üle saja kilo. Jah, ma helistan. Pakaa.

Siil muigab. Mõtlen, kui tark mees ta tegelikult on. No mis pagana päralt ta midagi mõistlikku ei tee. Mäng, mäng on kogu elu. Aga võib-olla, kui ta teeks, poleks siin ei seda torni ega teleskoopi. Kade on ta meie peale kindlasti.

-- Sinu viga, Anton, on see, et sa võtad korraga liiga palju ette. Vaatluslikus astronoomias peab olema tööjaotus: tähed põhjas, galaktikad lõunaobservatooriumides. Ega ma ei pahanda, noorte teadus peabki poolenisti sport olema, muidu inimene ju ei õpi. Kui ma veel tudeng olin, katsusime tähetorni vana Zeissiga noovade spektreid võtta. Kodaki plaate polnud, tegime kinofilmi peale, käsitsi mõõtsime. Ja saime isegi heleduskõvera kätte, Balmeri joontes. Muidugi, kui Palomari spektritega võrrelda, oli öö ja päev, aga meie omad olid tehtud täpselt kahe Palomari vaatluse vahel, see tähendas ka midagi...

Vesta, vesta, puhu pealegi. Kõik, mis sa räägid on sulatõsi. Sa ise oled edukas ja su õpilased on edukad. Ainult et ma ei saa aru, mis mõnu te sellest tunnete. Igavalt edukad. Või siis edukalt igavad.

-- ... peab vist korraks veel gideerima.

Näh, ei pannudki tähele, mida ta rääkis. Hea, kui midagi ei küsinud. Peaks maki autost ära tooma, raske rokiga on ennegi siile välja suitsetatud. Lähen alla, võtan autost maki, lükkan nupud põhja. Tegelikult ma töö ajal jätsu ei kuula, pigem vilistan või ümisen ise. Peaks termostaadi täis toppima, ikka mõni minut võitu. Külmast peast on teda muidugi sant toru taha riputada. Lähen üles, näitan korraks tuld. Ei saa, Lemps on kaamera juba kokku pannud, teleskoopi puutuda ei tohi, Siil vaatleb. Hää küll, teeme siis briketikesi. Balloonid süsihappegaasiga on teisel pool koridoris, kott, millesse gaasi lastakse, peaks kaamera juures olema. Kupli mootorid kolksatavad tööle, neljas pööre, Siil peaks varsti valmis saama, aga kus siis kott on? Võib-olla balloonide juures? Kurivaim, kell juba pool kümme. Trepikojas põleb tuli, seal kükitab teleskoobimehaanik Lembit Sarv ja topib süsihapppelund vormidesse.

-- Jõudu!
-- Kulub ära, soovi sooja kah!
-- Kas sa ei karda, et Siil saab krambid, kui märkab, et teleskoop omapäi käib?
-- Ega ma poleks õieti julgend tulla küll, aga olin kindel, et ta on sinu õpetamisega ametis. Tulid ammu ära?
-- Mitte just väga, Siil gideerib.
-- Kupli all?
-- Ei, kudees.
-- No ma siis lippan, ehk pääsen läbi.

Vahi Lempsi, kott brikette täis. Kõvavõitu, need tuleb kastis katki lüüa, muidu jookseb lämmastik laiali. Noh, saame hakkama, paneme kihi brikette, siis lumi vahele. Võtan maki näppu, lähen vaatlejate ruumi. Kuradi Siil, kohvi hakkab keetma, ei mõtlegi koju minna. Kui teaks, mis telekas on, viiks jutu vaikselt sellele. Siil krimpsutab nägu, panen maki vaiksemaks, aga jätan nii valjuks, et rääkida ei saa. Portfellist programmid, makk näppu, arvutisse. Siit ta mind välja ei meelita, kardab masinaid nagu vanatühi välku. Vajutan kõnepuldi nuppu.

-- Lemps, mis täna telekas on?
-- Vremja peaks praegu tulema.
-- Aitähh hea nalja eest.
-- Ei, jumala eest ei tea. Mingi uus krimi pidi peale hakkama, aga kas täna või homme ja mis kell -- löö või maha. Mina neid ju nagunii ei näe.
-- Mina vist täna ka mitte.
-- Kui just pilve ei lähe, ha-haa.

Vajutan nupud sisse, lükkan ketta pilusse. Oh sa poiss, kui Siil seda kuulis, olen Lempsile veel ühe pooliku võlgu. Ja miks ta ei kuulnud, istus oma kohvimasina taga, otse plärafoni all. Aga kui helistab koju? No ei helista, hoidku jumal, äkki mõni seal arvab, et telekas on talle teadusest tähtsam. Hõissa, Valpurgi öö! Saadan programmi masinasse, kontrollin sidet teleskoobiga. Teeks proovilugemise, aega ju on. Sõrmed jooksevad klahvidel, ekraan kattub tekstiga.

-- Anton, võid pihta hakata, teleskoop on vaba.

Siilil juba jope seljas.

-- Ma lükkasin kasseti kinni, ütle Lembitule, et ära ilmutaks. Head vahtimist siis!

Kae, kui kiire hakkas. Loeb küll, nüüd läheb lahti. Võtan portfellist metronoomi, hakkan minema. Stopp, Sashat tuleb hoiatada. Tasem, tasem, rabeled ülearu, nii ei saa asjast asja. Hingame viis korda jooga süsteemi järgi. Rahu, kõik tuleb nii, nagu vaja. Valin numbri.

-- Sasha, valmisolek number üks!
-- Kas raiun välja?
-- Oota veel vähe, helistan uuesti.

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa

Avaleht | Arhiiv
© Tartu Tähetorni Astronoomiaring 2000-2001

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies