Neljandaks kilomeetriks on organism leppinud mõttetu koormusega. Hingamine läheb kergeks, liigutused rütmi. Võtan lühikest järsku tõusu, ninna lööb sambla lõhn, maas vedelevad esimesed kollased lehed. Ilm on sombune, jahe, okstel sädelevad piisakesed, jalad on juba märjad. Oleks vist pidanud teistpidi ringi tegema, aga siis oleks jälle tuul vastu. Jama nii ja teisiti. Kuidas selle galaktikaga nüüd oli? Arvutada joostes ei saa, küll aga võib mängida pildimäluga: olen märganud, et tähelepanu teravneb. See olla adrenaliinist, meie esivanemad jooksid ainult hädaohu korral. Niisiis, tolm paigutub silindriliselt, vertikaalsuunas tihedus kahaneb. Seal, kus lööklaine on kihi läbinud, helendab vesinik. Me näeme seda kas telje suunas või väikese nurga all. Kurat, see on ju spiraal!

NGC 5063.

Minu silindrist...

Pea, poiss, silindrit sul veel pole. On lihtsalt lätakas tolmu. Pannkook, nagu Igor ütleb. Silinder peab tekkima. Tuleb panna tekkima. Tean nüüd - see on võimalik.

Rajal on soine lõik, hetkeks kulub kogu tähelepanu liikumisele. Luhaheinamaal on udu, hüppan üle kraavi, jõeäärse talu koerad pistavad haukuma. Jõuan maanteele, siis tuleb sild ja edasi on kuni observatooriumini kindel maa jalge all.

Poisid on sööma läinud, tuba tühi. Vahetan kiiresti riided, viin kaltsud kuivama. Nagu tavaliselt loen pulssi, otsin üles perfokaardid -- minu treeningpäevik! -- teen sissekande. Vaatan kella, kümne pärast kaks, sööma hästi ei jõua ja pole tarviski. Põhimomendid tuleb kirja panna, esmamulje on kõige olulisem. Homseni ei tohi oodata, aju töötab omasoodu, homsed mõtted pole enam tänased. Niisiis, esiteks: spiraali kaldenurk on ketta kaldenurga täiend, seda saab kontrollida. Mis veel?

Telefon.

-- Meier.
-- Siin ka. Kuule, ega sa ei unustanud, Jussile on joonestuspaberit vaja...

Muidugi unustasin. Sihukese päeva peale, aga tee talle selgeks. Jah-jah, see, mis poes on on kollane, aga tead, missugune norija see Höövel on. Otsin, otsin, lõikan, toon (jäta mind ometi rahule!). Oota, kui sa juba selle lolli tükiga hakkama said, et mulle helistasid, too ise poiss ära. Mul läheb kauem, kutsusid Lempsi sünnipäevale, ütlesin küll ära, aga piinlik, ma üldse ju ei võta sektori istungitest osa. Ei, ei oska öelda, vast ikka enne joodikute rongi. Ei, pole vaja, küllap nad seal mulle süüa annavad. Jah, nägemist, ei unusta, kohe lähen ja lõikan.

Nii. Hurraa, kolm tundi nagu maast leitud! Ja poistega tahaks ka rääkida. Aga nüüd tuleb paberit vaadata, veerand tunni pärast ei mäleta ma sellest midagi. Joonestuspaber on kapi taga, tirin kolm suurt poognat välja. Kõigepealt lõikan kääridega ribad, siis fotode lõikajaga parajaks. Huvitav, palju neil vaja läheb? Aastas on 52 nädalat, veerand maha teeb 39, poognast tuleb kaheksa lehte, ah, teeme nelikümmend, vaevalt nad üle ühe joonise tunni kohta teevad. Kõigepealt tuleb kontrollida tõusunurka; ketta kalde saab telgede suhtest, see on Vaucouleur'i kataloogis olemas. Tolmuspiraali tõusunurk tuleb omal mõõta, Hubble'i atlas peaks riiulis olema, aga ei ole. Hää küll, leiame. Nii, spiraali suund sõltub ainult ketta kaldest, aga mitte sellest, milline on põhispiraali suund... Kurat, kui see õige on, võib tolmuspiraali järgi määrata, kumb galaktika serv on meile lähemal. No kui hakkab tulema, siis hoia alt. Paneme kirja. See peaks neljas leht olema, üks tuleb veel lõigata.

-- Jõudu, riigivargad!
-- Ega ta riigist välja ei vii.
-- Siin ei haise sugugi karbonaadi järele.
-- Hea küll, mis sa õiendad, hoia parem otsast kinni.

Ja nii edasi. Pole mõtet vastu punnida, kell juba pool kolm. Teeme ühe kõva kohvi, siis tuleb parem uni. Paberid on lõigatud ja portfellis, töözhurnaali tõmban joone vahele -- edasi tuleb seminari konspekt.

-- Sa siis tuled õhtul?

Anne on pea ukse vahelt sisse pistnud. Tulen, tulen, aga astu nüüd sisse, meil on kohvi juhuslikult. Ja mustad nõud ka, loomulikult. Aga ega nad meid ei sega, homme teeme uue kohvi, siis on nagunii jälle mustad...

-- Poisid, kell on kohe kolm.

Võtan oma zhurnaali kaenlasse ja läheme. Vana on ise kohal, pole hea hilineda.

* * *

On sauna kõige mõnusam moment. Tuled leiliruumist, istud korvtooli ja võtad kätte õllepudeli. Kohe kulistama hakata oleks nõmedus, kõigepealt tuleb lõdvestuda. Pudel on raske, meeldivalt jahe, teda tuleb hoida pisut hooletult, aga nii, et õlu välja ei voolaks. Siis vaht ära puhuda ja veel pisut oodata: esimene lonks määrab kogu edaspidise. Ümberringi käib vaikne askeldamine, naistest jääb pooltel alati miskipärast saunas käimata, nemad püüavad luua mingit korda või isegi pidulikkust, lauale on toodud hiliseid lilli. Sünnipäevalaps üritab kaminasse tuld teha, ilmselt hakatakse midagi küpsetama. Et nad ka ei tüdine, söödavat kraami on sealt harva tulnud. Kolmas pudel teeb olemise juba uimaseks. Ma ei mõtle enam oma spiraali peale; ta on kusagil mu sees, elab iseseisvat elu, ma tean, et ta on olemas ja see on lõpmata hea tunne.

Pidu läheb pikkamööda käima. Tunnen kohalikke kombeid, astronoomid on öise eluviisiga rahvas, õige lust ja lõbu tuleb siis, kui mina juba rongis loksun. Teeme veel ühe õlle, ja olgu see viimane. Ahhaa, vorstikesed. Mõista-mõista, mis see on: pealt must, seest roosa. Päike on kuldne ja üksmeel on kah. Klõmm!

Raul ja Lembit riputavad ekraani üles, suviseid pilte jätkub meie omadel kevadeni. Pähe ronib kuratlik mõte, poetan ennast Antoni kõrvale. Anton püüab jutuajamist ignoreerides kitarri häälde panna, mina tahan küsida Burton juuniori kohta. Pildinäitamise ajal saab seda teha, kui "sou" lahti läheb, ei pääse Antonile keegi ligi. Aga tema on siin ainuke hingega vaatleja, tema arvamus on üheksa kümnendikku tõde.

-- Anton, üks kohatu küsimus. Ütleb sulle midagi selline nimi nagu James Burton Junior?
-- Üks jänki, Boksenbergi aspirant. Läks bossiga riidu, kui hakkas si-si-dii'd tegema.
-- Tal peaks graant olema. Ega sa ei tea, mida ta vaatleb?
-- Võimalik, et ongi. Üldiselt kõike, viimasel ajal põhiliselt galaktikaid, nii palju, kui lugenud olen. Praegu peaks vist Cerro Tololo's olema. Ega ma muidu teaks, aga me katsusime ta käest üht pilditöötluse programmi välja lunida.
-- Ei võtnud vedu?
-- Päriselt nii ei ütleks. Ta palus oma lindi saata, et teeb koopia ära. Nojah, me kirjutasime vastu, et saatku parem väljatrükk... Poiss võis parasjagu imestanud olla.

Miks ta ei peaks imestama. Tema pakub valmis linti, viska masinasse ja käib. Aga meie küsime teksti ja hakkame uuesti sisse toksima. Muidugi, see on köömes, vähemalt programmi saavad nad kätte.

-- Aga mis sa ta'st tahad?

Mida ma tahan? Kurat, mida ma siis tõesti tahan? Reaalselt ju ei midagi. Või...

-- Ei midagi. Peaks poisile kirjutama, las võtab 50-63 tuuma üles, kui juba seal istub ja head riistad käes on.

Antoni silmis välgatab. No nüüd panin piruka. Kui palju olen temalt kuulnud, et mehed teevad tööd, mitte riistad. Kõige hullem, et ta ise teebki. Aga oleks ka imelik, kui ma seda temalt paluksin. Neljateistkümnes suurus, kääne miinus kaks ja pool. Meie torus teda vist ei näegi.

-- Kas sa kuuemeetrise poistelt ei taha küsida?
-- Kes selle paberilasu valmis vorbib? Avaldus, garantii, programm, põhjendused? Kinnitus Astrosovetis, presiidiumi taotlus. Ja mis ma vastu saan? Kaks pilves ööd.
-- Õigus, õigus, teame, oleme kuulnud. Aga võiks ka lihtsalt peafookuse poistele rääkida. No ise tead, eks kirjuta, keelatud see meil vist pole.

Miski teda siiski solvas, tunnen seda või pigem aiman. Kui tõesti kirjutaks? Aga mida? Oma teooriat? Seda pole ju veel.

-- Ja vaata, et sa oma kirjas toetud ainult trükis avaldatud materjalidele...

No nüüd oleme tasa. Seda sa poleks pidanud ütlema. Ma tahaks teada, mis materjalidele sa ise toetud, kui programmi lunid.

-- Eks katsun siis sinu töödele toetuda.

Vaikus.

Kuidas see mul keelele tuli? Mis põhjust on mul poissi solvata? Aga ta ju tavaliselt ei solvu, on vist isegi uhke, sõimab meid kõiki paberisolkijateks, kui Vana käest oma lõpetamata aspirantuuri pärast võtta saab. Aga ikka inetu. Kurat, ilusa päeva rikkusin ära. Siga. Mölakas selline. Lemps, kalla grokki!

Anne, hea hing, tabas vist ära, Anton juba laulab. Ja kuidas sa ei laula, kui häält on ja daamid paluvad. Anne, Anne, sa ise ei tea, kui tänulikud me sulle mõnikord oleme. Lasteaed.

-- Kas juba minek?
-- Mis parata, keegi peab päeval ka tööd tegema.
-- Ja öösel magama?
-- Ja öösel magama...

Sügisöö võtab mu vastu pilkase pimedusega. Siis ilmuvad miljonid tähed. Tegelikult kolm tuhat, nagu raamatud väidavad. Ega ma ei usu.

Seisan paar minutit, hingan jahedat õhku. Nüüd hakkab silm seletama ka maju. Veel natuke, ja ma näen teed.

Hakkan astuma raudteepeatuse poole. Homme on elu, homme on töö, mitte kudemine. Ja Burtonile vaja kirjutada. Saadaks talle oma viimase artikli äratõmbe, siis oleks seadustega ka enam-vähem. Tuleb mõtelda.

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa