Segadus minu toas näib nüüd veel masendavam kui enne. Patsutan laual paberilehti, leian nende alt pastaka - kus tühjad lehed on, tean isegi. Teen kirjutamiseks ruumi, siis mõtlen ümber. Võtan oma zhurnaali, tõmban teksti lõppu jämeda joone, panen pealkirja:

Nii. Massijaotuse anisotroopsus kutsub esile kiiruste välja anisotroopsuse. See on lihtne nagu iga tõde, aga tean seda ainult mina. Ainsana maailmas. Varem, kui mul tuli pähe originaalne mõte, tormasin seda kohe teistele kuulutama. Nüüd enam mitte. Ei, ma ei salatse - sel pole mõtet, kuna nad lihtsalt ei kuule. Mul on teooria: inimene mõtleb ainult omi mõtteid, võõraid võib ta paremal juhul pähe õppida. Oleks ma akadeemik või vähemalt sektorijuhataja, siis seda tõenäoliselt tehtaks. Minu, nooremteaduri, ülesandeks teaduse hierarhias on mitte kuulutada omi, vaid võimendada võõraid, kõrgemaid mõtteid. Kuna ma seda ei tee, olen tobu ja jään tobuks. Minu tõde pole kellelegi tarvis.

Niisiis: meil on anisotroopne väli. Üks kiiruse komponent on null, seetõttu kujuneb gaasipilvest pöörlev galaktika. Kahjuks ilma auguta keskel.

Vaatame, mida tegi too hollandlane. Ta pole üldse galaktikate mees, põhiliselt uurib tähtede tekkimist gaasududes. Nii, tuleb meelde - ta rääkis Krabi udust, püüdis selgeks teha, et selle heledad kiulised "jalad" pole tegelikult hele, vaid tume aine. Selge: et murda auditooriumi mõttebarjäär, tuli ta välja paradoksiga. Vana ja hea võte, paraku üsna leierdatud. Tõde siit ei leia, tuleb lugeda artikleid. Aga praegu kirjutan välja viited ja viin need lehed Vellole tagasi. Kuni mõni tema asi minu käes, pole mul rahu. No näed, juba ongi kadunud. Ahhaa, siin, puhaste paberite all. Nii, vähemalt neli artiklit, neist üks Phys. Review's, seda tuleb minna füüsikute juurest otsima, meil teda pole. Esialgu piisab kahest, need peaks olema kergesti leitavad. Neid pole tarvis... ei, kurat, panen kõik kirja, see veel puuduks, et uuesti Vellot tülitama lähen.

Teel raamatukokku poetan paberid vaikselt Vello lauale, ta noogutab. Trepil saab mu kätte laborant Anne, küsib kolm rubla, et Lembitul on sünnipäev. Et kas ma õhtul tulen? Ei vist, lubasin väikese poisi lasteaiast koju tuua. Et helistagu naisele, las toob ise? Helistaks küll, aga kuhu? Ja mis ma ikka nii tihti pesen, näed, kui õhukeseks nahk juba kulunud.

"The Astrophysical Journal"i riiul on meie altar, siin käime kõik aeg-ajalt põlvitamas. Shklovski olevat kunagi öelnud, et kui see ajakiri kaoks, jääksid maailmas pooled teoreetikud leivast ilma. Irvitanud veel, lisades, et meil Liidus üheksa kümnendikku. Nii, üks ajakiri on isegi kohal, teist tuleb eestoas Mari käest küsida. Artikkel on pikk, ajakiri tuleb kaasa võtta. Kirjutan ta välja, samal ajal otsib raamatukoguhoidja kartoteegist teise ajakirja laenutajat. Selge, Post Indrek, tema tavaliselt ajakirju majast välja ei vii. Võtan oma numbri kaenlasse, Indreku tuba on teisel korrusel, tuleb läbi astuda. Uks on lahti, tuba tühi. Indreku raamatud on riiulis, seal on ka aa-pee-jotid, millegipärast ma otsitavat ei näe. Ahhaa, siin on ka midagi, aga juba tuleb ka peremees.

-- Jõudu!
-- Kuule, kas sinu käes on aa-pee-jott 248 number üks?
-- Võimalik, võimalik, kas riiulis ei ole?
-- Siin ei paista, alt ma ei jõudnud vaadata.
-- Ega pole mõtet, seal teda ei ole. Huvitav-huvitav. Ei tea, mis seal sees oli?
-- Mina otsin üht hollandlast, Krabi udu kohta.
-- Hollandlane peaks nagu aa-aa's kirjutama.
-- Küllap istub mõne jänkide graanti peal või mine sa neid seal tea.
-- Oot, vaata.

Ta on laualt karbist võtnud mõned paberilehed.

-- See on praegu teie toas, Rein võttis paar päeva tagasi.

Nii, tere hommikut, ring on täis. Istume maha ja hakkame aga lugema. Kümme aastat on oma töö teinud, teadusliku artikli lugemine on peaaegu automaatne tegevus. Kõigepealt kokkuvõte. Siis joonised ja nende allkirjad. Lähteandmete osa. Järeldused ja viited. Ei, see pole see, millest ta Tallinnas rääkis. Võtame teise. Ahhaa, vaat siin. Üllatav, kui kiiresti kõik meelde tuleb: zhestid, intonatsioon, näoilme... Ei, see pole leivakoti-lugu, siia on pandud kogu kirg ja armastus... Huvitav, kes selle eest maksis... Sirvin lõpuni, loen joonealust viidet. Hm, "partly supported by NSF grant..." Ah õigus, tal on kaasautor. Lappan algusesse. James Burton, Junior, Cerro Tololo... Pole kuulnud ei juuniorist ega seeniorist, Burtoneid on jänkistanis nagu kirjuid koeri, aga kõva mees peab ta olema, graant on ilmselt tema oma. Ah-jaa, jutt on supernoovadest, ega ma peagi kogu maailma tähefüüsikuid tundma; küll pärast vaatan "Abstract"ist järele, mis ta veel teinud on. Nii, kuhu ma jäin? Gaasi jahtumiskõver lööklaines, raskete elementide normaalsisalduse korral. Peaks jälk rehkendamine olema, huvitav, kes selle tegi? Aa, paistab, et Euroopas. Neli tundi "CRAY" peal iga mudeli jaoks, mudeleid on ainuüksi selles tabelis kaheksa, see teeb vähemalt kolmkümmend tundi, sellist aega ei maksa Ameerikas naljalt keegi kinni. Ei, ei saa lugeda, peab järele vaatama.

Tatsan tagasi raamatukogusse, võtan viimase köite referatiivkogumikust "Astronomy and Astrophysics Abstracts". A - B... B-tähega on neil pooled nimed, siin on juba D; nii, Burtonid. Polegi nii palju. Vist see... Ohhoo, üksteist viidet, see juba on midagi! Kirjutame välja. Lappan raamatut edasi-tagasi, see on konverentsikogumik, vist need. Pole ta midagi täheuurija, üle poolte on galaktikatest. Arusaadav, vaatleja... Aga siiski, miks talle graant anti? Tuleb kunagi doktoritöö üles otsida. Tühja ma tegelikult otsin...

Läinud üles, istun uuesti artikli taha. Nüüd tuleb hakata kirjutama. Võtan zhurnaali, panen kirja pealkirja, autori, viite. Kokkuvõte. Lähteandmed. Kusagil peab olema idee, "uba", mis sundis mind tõmbama neid kolme kriipsu. Mälus on selle koha peal täielik tühjus... Tuleb vaadata läbi kogu kuuenda aprilli hommikune istung. Avasõna. Bogatõrjov. Kolm soomlast. Rein. Ja siis - van Deer. Ahah, vahepeal Igor Kogani küsimus: olete te kindel, et singulaarsus tekib keskel?

Ilmselt on asi Igori küsimuses. Muidugi, Reinu mudel oli primitiivne, aga ega meie essuke rohkem välja ei kanna. Igor teadis seda hästi, pidi teadma. Pigem ta nöökas, andis mõista, et tegeleme vale asjaga. Nii, ja siis van Deer. Krabi udu ja lööklaine tungimine gaaskettasse. Meie vaatame altpoolt, näeme tolmuketast, millesse on põletatud auk.

Singulaarsus sfääril. "Tolmukera".

Kõik asub äkki oma kohale. Minu mudelis vastab sellele singulaarsus silindril. Ja teljel kumulatiivne efekt. Üks Euleri nurkadest kukub välja. Seda saab arvutada, isegi meie essukesega (nii nimetame observatooriumi peaarvutit EC-1045).

Millal ma viimati masinas olin? Kusagil peavad olema mingid programmid, arvutasin gaasi langemist galaktika tuumale. Sealt annab üht-teist üle võtta, kui vähe kõbida, kõlbab pea kogu hüdrodünaamika. Tuhnin kapis. Ahhaa, see kaust vist. Laua peaks ära koristama, uued tuuled ikkagi. Kes oleks uskunud, et ma täna veel masinasse lähen! Issand, kui ilusad asjad! See on alamprogramm elliptiliste integraalide rehkendamiseks, sain Tõnu käest, olla jänkide tagant virutatud. Maru hea asi, annad punkti ette ja kolme sekundiga kompu. See ei kõlba, see samuti. Kus on juhtprogramm? Nojah, jälle sai kommentaaride pealt kokku hoitud, söö nüüd seda solki. Leiaks algoritmigi üles, programmi tühja võib uuesti kirjutada. Oot, sellest sai preprint tehtud, seal on lisa. Käes. Võtan riiulist broshüüri, sirvin seda. Nadi ta on, aga saame hakkama. Rein, anna üks vana väljatrükk.

Mustandiks ja muuks sodimiseks kasutame arvuti väljatrükkide teist poolt. Ilus paber, kahju ära visata. Aga ta tuleb enne rullist juppideks lõigata. Voldin paberi kokku ja lõikan köitekojas giljotiinkääridega servad maha. Nüüd võib pihta hakata.

- Tere!

Soo, Maks on kohal. Vaatan kella - juba kolmveerand kaksteist. Pole parata, tuleb teha paus. Ennelõunane hingede rändamine, tööd sel ajal naljalt ei tee. Kell kaks, kui hästi läheb. Osa mehi kaob üldse lõunaks majast - need tulevad kell kuus, kui ülejäänud koju läinud. Rein lülitab terminali välja, võtab teekannu ja kõnnib kemmergu poole.

- Mis uudist?
- Poes oli "Priimat" saada.

Meie seda marki ei vea, kui muud on. Rein paneb piipu, mina olen üldse rohkem asjaarmastaja. Tee pannakse käima, suitsud ette, päevauudised vaja läbi jahvatada, Maks on meil peaaegu et poliitinformaator. Ta isegi ei valeta, minul, kes ma lehti ei loe ja raadiot ei kuula, on tavaliselt üsna huvitav. Täna ma millegipärast seda juttu ei talu, pealegi tuleb meelde kella kolmene seminar. Viskaks hea meelega poppi, aga ei taha - olgu teistega kuidas on, minu võtab Vana kohe arvele. Loeb lootustandvaks nooreks. Mis kuradi noor, kolmkümmend kuus, Einsteinil tuli nii vanalt üldrelatiivsusteooria trükist välja. Kuradile. Tööd teha ei saa, hiljemalt kell pool kuus pean lasteaias olema. Rein, hoia kõrvale!

Võtan kapist jooksuriided. See on minu pelgupaik, nad peavad mind natuke sportlaseks. Eks paar korda aastas saa instituudi nimel esinetud, aga see pole peamine. Mulle meeldib metsas ja jooks on hea asi - klopib lolluse kerest välja. Teksad ja kampsuni keeran rulli ja topin kappi - pole kellegi asi, kus ma olen. Muidugi kõik teavad, aga näha pole ikkagi. Palju täna teha? Kolm tundi on aega, kui teha kuusteist, saan kaheks platsi. Sikutan sussipaelad kinni ja longin trepist alla. Mul on tagaukse võti. Nii, läksime.

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa