Niisiis, tänaseks on galaktikate dünaamika probleemid põhijoontes lahendatud. Aga oodake: loodus ei salli üleolevat suhtumist. Vaadake kõrvalolevat fotot -- see on küllalt hele, 14 tähesuuruse galaktika, mis Johann Dreyeri kataloogis kannab numbrit NGC 5063. Te juba oskate galaktikaid klassifitseerida ja teate, et tegemist on SBc tüüpi varbspiraalse galaktikaga, mis koosneb jäiga kehana pöörlevast gaasivaesest keskosast ning seda ümbritsevast "täherõngast", kus kokkukeerduvates gaasivooludes sünnivad noored, heledad tähed. Foto pärineb 1928. aastast.

1953.a. pildistas sama galaktika tuuma võrratu Walter Baade, kasutades vastvalminud Mount Palomari suurt teleskoopi.
Pöörake tähelepanu tumedatele joontele W. Baade pildi keskosas: need, varbspiraalsetes galaktikates nii tavalised tolmuribad ulatuvad seekord tuumani, keerdudes seal tihedaks spiraaliks. Ja mis kõige hämmastavam: see tume spiraal on vastassuunaline väliste heledate harude omale. Dünaamika seisukohalt tähendab tagurpidi spiraal pöörlemiskiiruse vähenemist tsentri suunas, mis, nagu välisosaski seostub tiheduse langusega. Kuidas sai tekkida auk galaktika keskmesse, sinna, kus tihedus peaks kõigi reeglite järgi olema maksimaalne? Palju on tehtud oletusi, püstitatud hüpoteese, loodud teooriaid -- nende väärtus ei maksa isegi kulutatud paberit ja trükivärvi. Nii ta seal särab ja irvitab meie maise tarkuse üle, väljakutseks neile, kes peavad end looduse isandaiks.

Teoreetik.

Ma tõusen hommikul kell pool seitse. Siis jääb mul kolmveerand tundi: panna kohv tulele, teha oma hommikused toimetused; kui vähegi võimalik, siis ka sooja sööki. Aastate rutiin võimaldab sellega kiiresti hakkama saada, oma liigutuste täpsuse tunnetamine loob häälestuse kogu päevaks. Pere magab, nemad hakkavad alles liigutama, kui mina lahkun. Mõnikord tunnen, et tööd-toimetused ei lähe nii, nagu vaja -- siis tean, et midagi tõsisemat sel päeval ette võtta ei tasu. Täna on kõik okei, munad saavad praetud, kohv õigel ajal termosesse. Raadio annab kella seitsmese signaali, aeg on riidesse panna. Hõikan naisele äratuse, joon veel tassi kohvi ja väljun. Tänav võtab mu vastu oma ruttajate hulka, järgnevad neli minutit olen osa töötavast inimkonnast. Poole tunni pärast on nemad oma masinate taga, teevad midagi kasulikku, aga mina... Terve ja tugev mees, parimates aastates, võiks mutreid treida või kraavi visata -- selle asemel istun päevade kaupa laua taga ja igasugustel muudel istungitel, piinan süütuid masinaid ja kirjutan asjadest, millest õigupoolest midagi ei tea ja milledel eluga midagi ühist ei ole. Nii päevast päeva, aastast aastasse. Mõnikord tunnen kohutavat soovi sülitada sellele kõigele, minna kuhugi, teha midagi kasulikku enda ja teiste heaks -- aga need mõtted mööduvad, kaovad kuhugi ja varsti olen jälle vanal rajal.

Observatooriumi buss võtab mu peale Anne poe eest kell 7.15, ma tean täpselt, kes seal on ja kes juurde tuleb. Istun Reinu kõrvale, oleme ühe pundi mehed, tema uurib tähtede tekkimist, mina galaktikatevahelist ainet. Need asjad pidada omavahel seotud olema, aga bussis me tööst ei räägi. Käib tavaline seltskondlik häälitsemine, sport ja päevauudised, vahel harva paar filosoofilist laadi probleemi. Füüsika instituudi juurest tuleb peale Peeter Kaaret, tema ongi ärakaranud füüsik. Siis läheb lõbusamaks, aasimine käib üle kogu bussi. Täna on ta vaikne, pidid mingid pereprobleemid olema. Nüüd jääb kakskümmend minutit ja siis pean laua taha istuma.

Rein on suur magaja, ta pole jälle hommikust söönud. Lubab tee üles panna -- kujuta ette, mul on sellest hea meel. Küllap tahan tööleasumist edasi lükata, tean, et midagi head mind ei oota. Reinu laual on paar arvutiajakirja, tema on üks neist, keda, nagu meil kombeks ütelda, arvutivaimustus hauda viis. Arvutame me muidugi kõik, aga peame enda arvates piiri. Sirvin ajakirju, krapist tuleb muusika, tee on kuum ja lõhnab hästi; paar vastastikku pillatud lauset süvendavad hubasust. Siis Rein ohkab, pühib laualt küpsisepuru ja otsib sahtlist arvutiruumi võtmed.

Kõik. Aeg on minna. Vaatan ajakirja lõpuni, tõusen ja lähen oma laua taha. Sellel lebab kontoriraamat pealkirjaga:

Kunagi, tudengina praktikal olles võtsin vanemate seltsimeeste eeskujul sellise klade. Siis kirjutas mu praegune naine tolle pretensioonika pealkirja. Nüüd on sest saanud nukker nali, kirjutan ja nummerdan kaustu juba ise. Kümme on neid riiulis, kui arvestada aega pensionini, peaks vähemalt samapalju veel tulema. Jääb üle avada kaust.

Ma vihkan neid võrrandeid.

Siin ma eile lõpetasin. Toda püüdsin algul integreerida, siis käisin temaga masinas, lõpuks leidsin Kleini käsiraamatust asümptoodi. Oleks võinud ka tegemata jätta. Selle taga oli kunagi üks suur lootus. See aga tuli lihtsalt, olin paar päeva nagu purjus hani. Ja üleeile hommikul leidsin selle vea.

Paras sulle. Võiksid sibiks minna. Teeksid midagi kasulikku ja teeniksid ka rohkem. Nii kõlab viimane sissekanne.

Jah. Lihtne ta ju oleks. Aga ma tean, et nad ei jäta mind iialgi. Võrrandid, see tähendab. Tänases meeleolus peab lihtsalt tegema, hambad risti, hommikust õhtuni, tegema, tegema -- teadmata, kas sel tegemisel on mingi mõte või mitte.

Vaatame veel tagasi. Siin on probleemi püstitus. Paistab, et korras. See oli vale lähend, rida ei koondu, Peeter näitas üht teoreemi. Siin tuli puudu üks ääretingimus. Nüüd on kümme lehekülge udukogude töögrupi istungit, Tallinna sümpoosionilt. Stopp, mis märkus siin lehe serval on? Kolme joonega märgin assotsieeruvat ideed. Kuidas ma seda tähele ei pannud? Nojah, jätsin need lehed tavaliselt vahele. Vähe, vähe on kirjas; kusagil peavad olema ettekannete teesid. Tuleb küsida Vellolt, tema oli orgkomitees ja tema asjad on alati korras.

Sellesse kabinetti lähen iga kord väikese ebamugavustundega. Ei, ma ei karda tülitada vanemat kolleegi, tema vastutulelikkus on absoluutne -- kui tal ei õnnestu korrapealt vastata, võib ta paari päeva pärast ise ilmuda, lahendus näpus. Mind häirib tema toas valitsev miljöö, see on täielik vastand minu alalõpmata rabelevale segadikule. Suur, ainsagi tolmukübemeta laud, sellel ainult parasjagu vaja minevad asjad. Aknal potililled, mis selle asemel, et mädaneda või kuivada nagu meie omad, millegipärast õitsevad. Kui aastaid lugeda, polegi ta mingi eelajalooline professor, ainult neli aastat meist vanem, samuti teaduste kandidaat. Omal ajal rabas ta üldsust sellega, et edestas ameeriklasi galaktikate matemaatiliste mudelite alal -- tol korral arvati, et kodumaise arvutustehnika tõttu pole selline asi võimalik. Hiljem shokeeris instituudi juhtkonda, keeldudes vanemteaduri kohast -- temale kui vanapoisile polevat nii suurt palka tarvis! Nüüd on ta muidugi nii vanemteadur kui pereisa, aga mingi moraalne üleolek on neist aegadest jäänud. Ja ma pole kunagi kuulnud, et ta oleks töö ajal mõne kolleegi poole pöördunud, seminarid-koosolekud muidugi välja arvatud.

Peanoogutus, hallide silmade küsiv pilk. Näen laual arvuti väljatrükkide paberilasu, kuhu samal momendil ilmub katkestatud mõttekäiku fikseeriv märkus. Esimene kõrvakiil, nendin endamisi. Sellest ei tohi välja teha.

-- Vello, sa juhatasid kevadel udukogude sektsiooni istungit. Mäletad, seal esines too hollandlane, van Dijk või kes ta oli...
-- See, kes sigareid suitsetas?
-- Toosama. Mul on konspektis tema ettekanne ära märgitud.

Lauale ilmub pakk korralikult virna laotud paberilehti; täpse liigutusega tõstab ta selle kaheks, sirvib ülemise serva numbreid, jõuab õige kohani ja ulatab mulle lehe. Ülejäänud pakk on hetk hiljem sama laitmatus virnas.

-- Van Deer, nagu näed. Van Dijk oli pigem kunstnik.

Jah, siin on kõik kirjas: lühike konspekt, viited, omapoolne hinnang. Viisteist aastat tööd arvutiprogrammidega on Vello sünnipärase korralikkuse muutnud pedantsuseks. Neid lehti ei julge nagu küsida, peaks viited välja kirjutama -- aga pole kaasas ei paberit, ei pliiatsit. Segada ka rohkem ei tahaks...

-- Võta, kui enam vaja pole, tood tagasi. Muide, tal on paar uuemat asja ka.

Lauale tõstetakse teine paberipakk, sealt otsitakse samade liigutustega teine leht. Jääb üle tänada. Kui ukse avan, on Vello juba programmiga ametis. Meie tippmeestest on tema viimane, kes arvutiga vanaviisi suhtleb. Ja ega ei kujutakski teda kuvari taga istumas. Kuigi, ta käis vahepeal Ameerikas, seal vaevalt veel keegi kaartidega õiendab.

Saamislugu | Järgmine osa