Saamislugu

Oli kord riik, mille nimi oli Nõukogude Liit. See koosnes viieteistkümnest võrdõiguslikust vabariigist. Üks nendest – olgu ta Eesti NSV – valmistus tähistama oma viiekümnendat aastapäeva. Sel puhul oli kombeks viia läbi igasuguseid konkursse – näiteks filmistsenaariumide võistlus. Ikka, et kajastada eesti rahva edusamme NL rahvaste vennalikus peres, töövõite jms. Kuna juubel oli vägev, olid ka auhinnad vägevad: esimene preemia 6000 rubla, teine kolm, kolmandaid ja ergutusauhindu terve trobikond. Parimatega sõlmib Tallinnfilm lepingu ja tasustab vastavalt normidele.

Mul oli raha hädasti vaja, ja et aja jooksul oli igasugu tobedaid mõtteid pähe kogunenud, leidsin olevat hea võimaluse need korraga paberile panna. Noh, et pea ometi puhtaks saaks, mõtlesin. Pealegi olin omast arust just ühe sellise tööka ning eduka kollektiivi liige – miks siis mitte proovida.

Loomulikult polnud mul aimugi, mismoodi üks filmistsenaarium välja peab nägema. Kuna tegemist oli kirjanduslike filmistsenaariumide võistlusega ja kuna äsja oli "Loomingu Raamatukogus" just ilmunud selline lugu nagu "Tule taltsutamine", võtsin sealt malli. Vormi ja pikkuse mõttes, muidugi. Eriti luuletama ei hakanud, paika jäi nii Eesti kui Tõravere observatoorium. Tegelaste nimed sain "Spordilehest", võistlusprotokollidest.

Mida rohkem asi edenes, seda tühjemaks sai pea ja seda rohkem hakkas asi mulle endale meeldima. Meeldis teistelegi, nii et kui tulemused avaldati, tuli välja, et olen ära teinud üsna mitmele kutselisele kirjamehele. Rikkaks ei saanud, kuna kehva taseme pärast jäid esimesed auhinnad välja andmata (see oli tol ajal tavaline). Minu lugu oli "äramärgitute" seas ning ühel heal päeval kutsuti meid "Tallinnfilmi" kokku.

Kui ma õieti mäletan, oli kogu selle värgi vedajaks Lauri Kärk. Pakuti kohvi ja küpsiseid ning me saime teada, et nii lihtne see asi ikka ei ole. Et oleks vaja ikka lahti kirjutada, kaadrite kaupa ning võimalikult üksikasjaliselt. Kui see tehtud, võiks ühe (mitte minu oma!) kohe käiku lasta; kaks loeti lootustandvaks (ka minu oma), kogu kambale pidi Olev Remsu tegema stsenaristide kursused. Avaldasin arvamust, et ega ma ikka vist elukutset vahetama ei hakka, Tartust kauge käia ja nii edasi. Paluti järgi mõelda (saate aru, meil nii tublid teadlased ja nii ammu pole neist ühtegi filmi tehtud).

Siis tuli perestroika, vennalik pere lagunes ja suur juubel jäi ära. Minu meelest pole siiani ühegi tookordse stsenaariumiga midagi tehtud. Üks (autor Ene Hion) ilmus hiljem "Noorte Hääles" järjejutuna. Oli küll kehvem kui minu oma.

Möödus hulk aastaid, siis küsis keegi (võite kolm korda arvata, kes nimelt), kas ma ei tahaks teda "Vaatlejale" vahelugemiseks pakkuda. Miks mitte, mõtlesin – otsisin käsikirja üles ning lugesin läbi. Oi heldust, kuidas ajad on muutunud! Hakkasin otsast parandama, siis jäin mõttesse. Mida sa hull teed, küsisin endalt, see on ju ajalugu! Pealegi nn. leitmotiiv, see, mida ma tahtsin tegelikult öelda, on tänapäeval tuhat korda aktuaalsem kui tol (leebel) ajal. Mõned "juubelismid" võiks ju välja rookida, aga -- ka see on ajalugu. Jäigi kõik nii, kuis oli.

Nii, armas lugeja, pea meeles, et tegevus toimub kusagil 1980. aasta paiku. Lugu ise on kirjutatud 1986, seejuures kindla suunitlusega.

Maarjamõisas, märtsis aastal 2000

Lugu algab