Rahu, rahu. Trepist üles, ei, tagasi alla, vaatlejate ruumi. Laual vedeleb professor Rajangu kohvitass. Kasukas selga. Nii, metronoom. Kupli all on valge, teleskoop särab, ei mingeid tähti enam. Lembit seisab redelil ja topib süsihappelund termostaati.

-- Sa pidid vist Siili spektrit ilmutama.
-- Jõuame, ma panin ühe lume hakkama, enne kui Siil tuli. Tule, vaata üle.

Vaatan, ära pelga. Lembit tuleb alla, läheb puldi juurde. Algul hakkab hääletult pöörduma teleskoop, siis raksatab tööle kupli mootor. Saadan pilguga teleskoobi otsa, mis koos kaameraga aegamööda kõrgemale kerkib.

-- Kuusteist kraadi, sul tuleb korvi ronida.

Eks ma siis roni, kui vaja on. Ainult et kuhu ma metronoomi seal panen? Korv kerkib üles, olen okulaari juures.

-- Lemps! Tuled !

Valgus kupli all kustub. Katan käega suu, et hingeõhku kõrvale juhtida. Vaateväljas on kaks nõrka tähekest, see on kõik, mis sureliku silm seletab. Galaktika peab seal kusagil vahepeal olema. Koban mootorite pulti, tuli korraks põlema, - ei, Lemps on perfekt, mõlemad peenjuhtimise mootorid on keskel. Ainult et mul on vaja ülemist nurka. Sõidame sinna, siis kolistame natuke suure mootoriga. Nüüd metronoom käima, ülemine tähtedest niitristile, peab tulema kaheksa lööki paremale ja kaksteist alla. Surun nupud sisse, loen lööke: seitse... kaheksa, alfa seisma... kaks, kolm... kaksteist, delta seisma. Rist on tähest eemal, refraktsiooni ei arvestanud. Palju see on? Neli sekundit, vähe, see ei mõju. Mis siis? Aa, metronoom on külm, kui ma proovisin, oli neli kraadi, nüüd üle kahekümne. Käega ei tohi puutu, soojeneb, pole selle jaoks ette nähtud. Sõidan tagasi, uuesti, rist seisab teisel pool, palju sai. Urgitsen metronoomi kallal -- nüüd peab olema! Ongi. Rist seisab otse tähel. Kontrollime veel. Nii, läks, alfa vasakule, üks, kaks.. kaheksa, alfa seisma, delta üles, läks, üks, kaks.. kaksteist...

Rist seisab ülemisel tähel. Vaatan kella - viis minutit üheteistkümnel. Lemps, kus pudel on? Korvis? Näe, ongi. Anna tsipa tagasi, ei ulata valama. Termos on raske, teinekord tuleks ümber valada. Avan termostaadi luugi, võtan pudeli sülle ja sulgen õhutuskraani. Torust paiskub valge aurujuga, kaamera koos termostaadiga kaob udupilve. Esialgu ei tohi palju anda, loen kümneni ja avan kraani. Panen pudeli maha, kasuka varrukas ragiseb, vist pritsis peale. Tuleb olla ettevaatlik, mõni tilk paljale nahale ja läbi see vaatlus. Miinus kakssada kraadi pole nali.

Õudne tahtmine on suitsu teha. Kannata, kohe saab. Tuleb helistada Sashale. Koolivend, kauplesin, et ta Elvas tänavavalguse välja lülitaks, ta on elektrivõrkude insener, on täna valves. Või teeks proovi niisama? Ah, mis siin proovida, pole neil seal vaja kell pool üksteist patseerida, homme tööpäev ees. Ronin korvist välja, süütan laualambi ja valin numbri.

-- Sasha? Raiu välja!

Viskan toru lauale ja torman rõdule. Arbimäe särab tuledes. No mis ta seal kohmitseb? Ja äkki saabub pimedus: valguskuma lõunataevas kustub. Ei, mitte päris. Nüüd, kus tänavavalgus on kadunud, säravad üle metsa majade aknad.

Haaran telefoni, hõikan aitäh, viskan toru hargile ja ronin korvi. Laualamp jäi põlema, õnneks saab seda korvist lülitada. Sõidan üles, setin end okulaari taha ja kustutan tule. Nüüd tuleb pimesikumäng. Metronoom tiksuma, alfa sisse, viis lööki, stopp, delta alla, neli lööki, stopp. Paigas. Siin ta peab olema. Avan katiku ja sõidan alla.

Külm. Sõrmed on kanged. Lähen Lempsi juurde sooja. Tuba on tühi.

-- Anton, siia!
-- Lemps, sa oled selgeltnägija!

Siili kohvimasin uriseb. Kuhu ma suitsud panin? Kas autosse jäid? Ei, portfellis. Tõmban paar mahvi.

-- Võta kasukas maha. Kuule, kus sa ennast nii ära oled lõhkunud?

Vaatan vasakut varrukat, see on nagu noaga läbi lõigatud. Hetkeline imestus, siis on kõik selge.

-- Katki murdus. Lämmastik läks peale.
-- Vaata, et sa ise ei murdu! Kohvi tahad?

Rüüpame lonksukese. Kell on veerand kaksteist, ekspositsioon on 80 minutit, praegu on veel aega. Kohe tuleb kõige magusam, sellist pimedust pole siin veel olnud. Autodega on häda - kui nad Peedumäelt täistuledega tulevad, on terve torn valge. Pane või RAI post välja. Aga ka nende vastu leiame rohtu. Öösel, kui neid vähem on.

-- Kuule, millal see krimi siis tegelikult on?
-- Täna, ainult et pool üksteist.

No kui nii, siis Siil vast väga ei pahanda. Välja tuleb mu partisaanitsemine igal juhul. Lülitan maki raadio peale. Vikerraadio, keskööprogramm.

-- Mida sina jetidest arvad?
-- Ah, eks igal lollil oma lõbu.
-- Aga tegelikult: kas on või ei ole?
-- Oled sa kindel, et su galaktika olemas on?
-- No midagi seal vähemalt on.
-- Seal ka.

Kõige õndsmad hetked. Kusagil loeb arvuti sekundeid, mootorid veavad teleskoopi, iga veerandi tunni järel jõnksatab kuppel talle järele. Töö ja sõbrad ja suur rahu südames. Nagu kinos.

Ukse kohal hakkab vilkuma signaallamp, minuti pärast tuleb tuut-tuut. Lülitan signalisatsiooni välja, ekspositsiooni lõpuni jääb kümme minutit. Ajan kasuka selga, varrukas on üles soojenenud ja ripub naharibade otsas. Astun sisse arvutiruumi, heidan pilgu ekraanile.

Algus 22.58 Exp. 80 min. Lõpuni 7.30. Viimane number vahetub sekundite taktis. Seisan koridoris suletud silmadega, siis lähen kupli alla. Käsikaudu leian korvi, selle juhtpult helendub nõrgas valguses. Sõidan üles okulaari juurde, veel minuti jagu aega, siis kuulen katiku klõpsatust. Nüüd kulub kuus minutit, mille jooksul arvuti pildi maha loeb. Selle ajaga peab teleskoop uuesti paigal olema. Vaatan okulaari, metronoom käima, alfa, viis tiksu vasakule, delta, neli tiksu üles. Selge, delta on mööda, peabki olema, teleskoop on tasakaalustatud neljakümne kraadise kõrguse tarvis, mul on kõrgus kakskümmend kolm. Noh, praegu galaktika alles tõuseb, kakskümmend kaheksa on ta kella kolme paiku. Viin niitristi uuesti tähele, alfa, viis paremale, delta, neli alla. Järgmine kord teen kontrolli.

Kaameral põleb juba roheline tuli, arvuti on töö lõpetanud. Näitan lambiga valgust, termomeeter näitab miinus üheksakümmend. Oh-hoo, nüüd tuleb alles pilt! Vajutan katiku nuppu ja sõidan alla. Tunnen, et käed värisevad. On või ei ole? Rahu, kõigepealt teeme koopia. Sõrmed klahvidele. Palju seal ruumi on? Ah, paneme uue ketta, küll pärast koondame. Noh, kiiremini! Jöriseb ja krigiseb, kas saab juba? Ahhaa, valmis. Lülitan seadme välja, ketas hüppab pilust, ma ei läbe teda ära panna. Kus on algusaadress? Pilt on 512 rida, kui kutsun välja iga viiekümnenda, tuleb 11 rida, üks neist peab üle tuuma minema. Esimene -- müra, teine -- müra, kolmas -- midagi nagu on, neljas -- ...

Hõissaa, Valpurgi öö!

Pilt on olemas. Igavene niru, aga olemas. Ja teve öö on alles ees.

Lembit seisab mu selja taga, kasukas näppus ja nägu laia naeru täis. Virutan talle rusikaga ribidesse, lülitan programmi välja. Ekraanile tuleb kiri:

Algus: 01.32 Exp. 80 min. Lõpuni 56.48

-- Kontrolli koopiat! Ma lähen autosid passima.

Lembit noogutab ja aitab mulle kasuka selga. Käsi väljub rebenenud august. Naerame.

Ronin rõdule, ootan, kuni silmad pimedusega harjuvad. Vasakule jääb pime observatoorium, paremale pime linn. Kusagil vahepeal jookseb maantee. Kostab automürin, see läheb Elva poole. See ei sega. Ronin kuplile, samal hetkel see jõnksatab liikuma. Väljas kostab mootorite mürin märksa vaiksemalt. Setin end luugi servale istuma ja tõmban nööri üle kõhu. Ahhaa, üks tulebki. Tule, tule, ma sind ei karda.

Kupli külge on seotud mustaks värvitud vineeritahvel, selle nurgast tuleb minuni nöör. Keeran nööri ümber käe, teleskoobi toru on kusagil allpool. Silmapiirile ilmuvad auto tuled, need valgustavad lund põllul. Nüüd hakkab auto pöörama. Tõmban nöörist, tahvel kerkib ja varjab teleskoobi. Nüüd sihivad auto laternad otse torni poole, kissitan silmi, mööda kuplit jooksevad varjud. Auto jõuab järgmisse kurvi ja kaob metsa vahele, lasen nööri vabaks, tahvel kolksatab alla. Ega ta kogu valgust ära ei varja, aga kasu peaks olema. Eks homme näe. Lõbustan end vahepeal sellega, et püüan pimedusest leida tuttavaid kohti. Nii, veel üks auto. Huvitav, mitu footonit ma ära varjasin?

All hakkab tuututama signaal. Sirutan oma kangeks jäänud konte ja hakkan alla tulema. Peaks katsuma korviga otse pilusse sõita, oleks vähem ronimist.

Viimase ekspositsiooni aega tuleb vähendada, elvakad tahavad valges tööle minna. Teeme 50 minutit. Helistan Sashale, kell 7.40 lülitab ta tänavavalgustuse sisse.

Näen kuplil istudes, kuidas koolilaste buss majade ette sõidab. Noh, Villu, me veel vaatame Cerro Tololo Interamericani.

Uni on. Refleksid. Meie lõuapoolikud räägivad, et astronoomidel olla niisama palju lapsi kui Eestimaal pilves öid. Täna tuleb kannatada, kella kolmeks peab pilt näha olema. Ja nii hea, kui võimalik. Seon vineeritahvli lahti, sellega on nüüd kõik, jäljed tuleb kaotada. Nii, aeg on täis. Lasen tahvli rõdule ja ronin ise järgi. Ah, metronoom jäi korvi, peab selle ära tooma. Kuppel on juba kinni, selle all põleb valgus. Mida ma vaatluspäevikusse kirjutan? Ah, paneme nii nagu oli, mis siin enam pühitseda. Metronoom portfelli, portfell kinni.

-- Ma võtan kaamera maha?
-- Võta pealegi, homme teeme tõesti radiaalkiirusi.

Lembit paneb teleskoobi liikuma, selle ots koos kaameraga laskub alla ja pöördub riistakambri ukse poole. Lembit kasutab teleskoopi kraanana, tuleb üks Siili jutt meelde. Aga miks peaks ta 48 kilogrammi üle kogu põranda vedama?

Nii, nüüd läheme arvutisse. Kettad tuleb dubleerida. Mida teha pudeliga? Üht-teist on siin veel sees. Las seisab, vaatame, mis homme toob. Võtan maki ja astun auto poole. Esiklaas on jääs, nühin selle puhtaks. Kagutaevas lööb helendama, koit kustutab tähed taevast. Koit on meie direktor, Koit Martinson. Akadeemik.

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa