Peahoones käib tavaline hommikune sagimine. Valin masinaruumi uksel shifri. Ruum on pime, arvuti puldil helendavad signaallambid: Rein on siiski minust ette jõudnud. Uni kipub peale, katsume vastu pidada, filter töötab umbes poolteist tundi, kui Rein ka arvutab, tuleb ajajaotusest veel tunnike. Selle ajaga panen end vormi. Nii, kutsume pildi välja: tuleb valida kolm detaili ja majakad paika panna. Ohhoo, isegi üks täht paistab olema. Või on lugemise viga? Vaatan teist: alles. Siia panema ühe majaka. Nii, see must nurk peaks ka sobima. Kuhu panna kolmas? Suurendan kontrasti. Ei aita, no olgu pealegi, paneme pärast filtreerimist. Mul on kokku viis võtet, kvaliteet on erinev, foon tuleb võtta pildilt. Aga kust sa võtad, kogu pilt on galaktika tuumast, puhast taevast pole ollagi. Või teeks hoopis negatiivi, Siili rõõmuks? Aga miks mitte -- las masin otsib kõige heledama koha ja lahutab teistest maha. Ei-noh, päris hea nali, ma ju otsingi tolmuribasid, nüüd näitab iga number tolmusisaldust. Ei, positiivi peab tegema, Villule ei avalda negatiiv vist erilist muljet. Eraldi pilt tuleb teha ühest kesköisest ekspositsioonist, aga seda me veel vaatame.

Nii. Läks. Vajun tugitooli.

Mind äratab sektorijuhataja Enn Koppel. Esimene pilk masinale: arvutab. Teine kellale: veerand üks. Need on reflektoorsed liigutused. Mõistus hakkab tasapisi tööle, nüüd juba kuulen.

-- ... me vist leppisime kokku, et töö ajal pikki ülesandeid ei lase. Ma hakkasin vaatama, kus see masin käib, et kõik programmid venivad; näen -- ALF 103 ketrab juba kolmandat tundi, kõrgem prioriteet pealegi. Algul mõtlesin, et lingin välja, siis tõmbasin prioriteedi alla...

Korraks võtab silme eest mustaks. Ah selle pärast siis venib nüüd minu ülesanne! Kaks ja pool tundi, seminari ei jõua, söögist ei maksa rääkidagi.

-- Sul hea öelda, et töö ajal. Minu töö käib vist ööseti.

Ennule võib peale käratada. Kui tema elektroonikud mõne asjaga hakkama ei saa, on ta paar korda mind appi kutsunud. Kutsub veel.

-- Oota, ära siis kohe karvaseks mine. Ega see sul ilmaennustus ole, et kuue tunniga peab kaart laual olema. Homme ilm pilves, aega arvutada küll.

Poisil on muidugi õigus. Mis siin asjata räusata, aeg jookseb, tuleb ise palujaks hakata.

-- Nõus, nõus, aga ole nüüd hea mees ja tee mulle pool tundi puhast aega. Nagunii lähevad kõik lõunale, aga ma tahaks seminariks ühe pildi valmis saada.

Ennu nägu venib laiaks muigeks. Kuradi külakogukond, mis siin mäe peal ka juhtub, kõik on kohe kõigil teada. No ega see nii keeruline loogika polegi: seminar on ju Villu oma. Mu tool veeretatakse eemale ja pööratakse seljaga kuvari poole. Enn valib parooli.

EK. Tähelepanu: kõik kasutajad -- AL palub puhast aega. Vastake.

Ekraanile ilmub kasutajate nimekiri, tähis "AL" vilgub. Üksteise järel tulevad vastused: nõus, nõus, RT palub 15 minutit. Enn kummardub klaviatuuri kohale.

Masin suletud 12.50 kuni 13.30.

Näe, kümme minutit rohkem andis, aga alles veerand tunni pärast. Muide, esimesed pildid peaks valmis olema, paneks fotomeetri üht tegema, sel ajal, kui teisi pakki laon. Ilmutamisproov tuleb nagunii teha. Nii, ketas sisse, uus programm, valmis. Millise valin? Number kolm peaks parim olema. Ketas kõriseb masinas. Klõpsatus. Valmis. Nüüd vana ülesanne tagasi. Kell? 12.47. Puhh.

Fotomeeter on kõrvalruumis, masin jääb valveta. Kui nüüd programmis tõrge tuleb, on korstnas mu puhas aeg. Pildi joonistamise ajal välja ka ei pääse. Tegelikult võiks kellegi appi kutsuda, saladust nagunii enam pole, kõik, kes masinas olid, jagasid ära: Anton tahab Villuga arveid klaarida. Üllatuse asemel reklaam, pole ime, kui keegi Villulegi ütleb.

-- Vaska, on sul moment aega?

Vaska, õige nimega Vahur, on Siili aspirant -- temal neid jätkub. Eks tast üks väike Siil tuleb, aga vähemalt fotomeetriga oskab ta ringi käia.

-- Ole hea, lase see pilt pii-dii-essi peal reeversiga välja. Ma pean arvutis olema.
-- Ilmutan ära ka?
-- Ei, oota, tulen ise. Või -- lase pealegi.

Nii. Fotomeeter joonistab umbes kümme minutit, ilmutamiseks kulub samapalju. Kell? 12.58. Arvutisse, pilk ekraanile. Rehkendab. Lähme vaatame, mis Vaska teeb. Paneb pilti kuivama. Mis seal siis on? Ohhoo, ega esimese pilguga ei ütlegi, et see päris foto ei ole. Siiski, võrk õrnalt paistab, aga kui teeks positiivi ja laseks tsipa fookusest välja? Või kui joonistaks laia kimbuga? Tuleb kähku alustada, pärast võib nädal aega nendega mängida. Efekt on praegu oluline. Ah, laseme täiskontrastiga. Kell? 13.20. Kohe lõpeb mu aeg. Jooksen arvutisse, seisab. Valmis.

Nii, vaatame üle. Esimene pilt on niru, peabki olema. Teine. Kolmas. Okei. Neljandal on servas defekt, teeme mustaks. Viies. Kontrasti on vähevõitu, aga kasu on tast ikka. Nüüd viime majakad kokku. Soo, masin anti vabaks. Loodame, et selle viimase tunniga rehkendajaid eriti ei tule. Viis massiivi vaja kokku liita, pool tundi vähemalt. No nüüd saab kohvi.

Automaat on ülemise korruse koridoris, jahu peab omal olema. Võtan portfellist topsi, raputan kõrva ääres: jätkub. Jalutan trepist üles. Haa, Lemps juba üleval. No kuidas läks? Kuhu ta meeste käest pääseb. Olemine läheb päris värskeks, masin uriseb ja sülitab portsu välja. Suhkrut? Ei, tänan.

-- Lemps, kas seminari lähed? -- Noogutab. -- Tead, ma päris alguseks ei jõua, võta mulle koht taga otsa peal.

-- Jätku, Anton! Täna pidada põnev seminar tulema?

Kehitan õlgu. Soo, lähebki lahti. Nagu rahvateater. Tuleb, tuleb. Põnevust kui palju.

Kusagil all liidab arvuti mu öiseid footoneid. Viiskümmend miljonit aastat rändasid nad läbi kosmose, et lõpuks, pärast paari peegeldust meie teleskoobis, lüüa välja elektron vastuvõtja pooljuhtplaadist. Kui looduses on igal asjal oma eesmärk, siis võib vaid imestada selle kummalisuse üle. Ah, jama. Hakka veel luuletama.

Laskun trepist alla, aega veel on. Tere, Anne! Temagi vaatab mind varjamatu uudishimuga. Või tundub see mulle? Nii, masin alles rehkendab, vist on keegi siiski veel arvutamas. Tõstaks õige vaikselt prioriteeti? Ah, olgu -- jõuame niigi. Prooviks parem midagi sõnavõtuks kirja panna.

Ja korraga on pilt ekraanil. Sa mu poiss, kas sellist enne olete näinud! Need heledad jooned on Baade kanalid, siin on hargnemine, mida kirjeldas Vasjukov, kui meie omad veel Tshiilis vaatlesid. Need kodarate moodi kiired pildi äärel sai Rubin kolm aastat tagasi, seal olevat spektris emisioonijooned. Kaks neist tunduvad heledamad, see on juba midagi uut. Küll homme mõõdame.

Ketas on juba masinas, tuttav surin. Kahju, et telekat ei saa saali tassida, fotoga tuleb veel vaeva näha. Juba veerand kolm! Ah, põrgu, õige mul vaja poosetada. Nii. Ketas välja, läheme.

Fotomeeter lõpetab joonistamise kakskümmend minutit enne kolme. Kell 15.15 teen märjast negatiivist kolm koopiat. 15.20 lasen nad kuivatisse. Hakkan juba trepist üles minema, siis tuleb mõistus koju. Võtan kotist mapi ja panen pildid selle vahele. Avan ettevaatlikult ukse: mul veab, saal on pime, Villu näitab slaide. Libistan end Lembitu kõrvale; ohhoo, see on ju tuttav pilt, Baade foto kuuekümne kolme tuumast.

Kuulame, mis ta siis räägib. Paistab, et jõudsin õigel ajal, Villu püüab siduda oma teooriat vaatlustega. Ega ma tema matemaatilistele mõttekäikudele nagunii eriti pihta poleks saanud. Nii, täherõngas genereerib sissepoole leviva lööklaine, see kohtub kiiresti pöörleva tuumaga. Et ülal rõhk puudub, pressitakse gaas kokku vertikaalseks silindriks, mille välisserval tekib intensiivse jahtumise tulemusena tolm. Mõlemal pool galaktika tuuma asub ketta kohal tihe tolmurõngas; kui vaadata ketast nurga all, projekteerub osa sellest tuumale, tekitades Baade kanalid. Efekt on puht optiline ega ole seotud tuuma pöörlemisega. Seetõttu kaob vajadus evolutsiooniliselt raskesti seletatava tiheduse languse järele galaktika tuumas.

Ilmselt poiss lõpetas. Seminari juhataja veab ennast püsti, vaatab korraks Villu poole, see noogutab. Tänab ettekandjat, pöördub auditooriumi poole: kas küsimusi on? Vaikus venib ebamugavalt pikaks, Lembit müksab mind ja vaatab väga ühemõttelise pilguga. Ei, vara. Nii, Vello tõstis käe, kavatseb jälle Matrossovit mängida.

-- Ma olen nõus, et selline mehhanism on võimalik ja tõenäoliselt annab ka kirjeldatud tulemuse. Ainult et kas siin pole tegu jällegi ühe "post-event" teooriaga? Minu küsimus: milliseid vaadeldavaid efekte lisaks Baade kanalitele sinu mudel veel annab?

Braavo, Suur Teoreetik kutsub meid tagasi maa peale. Kuulame, mis sealt siis tuleb; mu fotod lausa igatsevad su vastuse järele.

-- On kaks efekti: esiteks, suunas, kus vaatekiir läheb piki silindri seina, peaks olema näha kaks heledamat laiku. Teine on seotud lööklainega: et täherõngas pole homogeenne, peaks tuumast väljuma kiired, mis on suunatud rõnga neile piirkondadele, kus tähti on -- või õigemini oli -- rohkem.
-- Rubini "kodarad"?
-- Peaaegu.
-- Ja millal ja mis vahenditega neid näha saab?
-- Mõlemad efektid on nõrgad, kuid vaadeldavad. Tuleks võtta galaktikad, mis on piisavalt heledad ja kus Baade kanalid hästi näha on. Kõne alla tuleks kolm; paraku on kaks neist lõunataevas ja kolmas kulmineerub meil suvel. NGC 5063 on muidugi kõige parem.
-- Ja mida sa kavatsed ette võtta?
-- Kirjutasin ühele ameeriklasele, palusin programmi võtta. SAO-le peaks ka esildise tegema. Kõige õigem -- ta vaatab minu poole -- oleks muidugi Anton Tshiili saata...

Ohhoo, õige julgeks läinud! Ausalt öelda teeb selline väljakutse asja ebamugavaks. Püüan end vastuseks koguda, aga juba on Siil püsti.

-- Mis mehesse puutub, siis olen täiesti päri. Aga -- jälle pilk minu poole -- kas just Tshiili, on iseküsimus. Anton, vast näitad meile midagi.

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa