Soo, rääkida pole ilmselt vaja. Võtan oma kolm fotot, annan ühe Villule ja saadan teised rahva hulka. Siili peale olen... ei oska öelda, kas tänulik või pahane. Ühelt poolt, ta päästis mu ebamugavast olukorrast. Aga samal ajal -- jällegi oskas ta jätta mulje, et kõik toimub tema juhtimisel. Nii, üks fotodest ongi Siili käes. Kui kadedus teeks tõesti roheliseks, oleks ta praegu vist varakevadise kurgi värvi.

-- Kuuskümmend kolm... Kuradi fakiir!

See oli Villu. Kusagilt sisemusest tõuseb metsik rõõm, peaaegu juubeldus, hetkeks lööb silme ees mustaks, Hingata kolm korda jooga süsteemi järgi, rahu, rahu. Nii, korras.

-- Et 63, näeme isegi. Siili hääl on nagu alati reibas ja rahulik.
-- Parem ütle, Anton, kuidas ja millal sa selle tegid.
-- Täna öösel, poolteisesega (kuram, vastan nagu koolipoiss!). Viis ekspositsiooni si-si-dii-ga, kokku üheksa tundi. Siis Ramani filter, numbriline liitmine ja pii-di-ess-il reeversiga välja.
-- Aga see näib olevat koopia. Kust tuli negatiiv?
-- Panin filtrisse fooni pähe maksimaalse heleduse.
-- Ja pidas vastu?

Ha-haa, vaevu suudan naermast hoiduda. Paar meest saalis muigavadki. Siil ei jaga arvutitest tuhkagi, sellest see tobe küsimus. Mulle piisab, vahekorrad peaks selged olema.

-- Mis seal pidada, number on number. Kui mälu lõhki kipub minema, saab alati ümber normeerida.
-- Mul oleks vahepeal üks küsimus kolleeg Meierile.

Sumin vaikib nagu lõigatult. Seal ta seisab, "Vana", instituudi direktor, akadeemik Koit Martinson, käes üks minu fotodest. Vana võtab harva sõna, ehkki istub kõigil seminaridel. Küllap kutsub meid korrale ja palub teema juurde tagasi pöörduda.

-- Te rääkisite kahest vaadeldavast efektist: sümmeetrilised heledad laigud Baade spiraali otstes ja heledad radiaalsed ribad galaktika keskosas. Mulle näib, et viimased on kolleeg Leppiku fotol olemas, kuid kaks neist on teistest märgatavalt heledamad. Kas nende asukoht langeb kokku oletatavate laikudega? Ja miks on nad sel juhul radiaalsed? Silindri sein projektsioonis peaks olema suunatud piki puutujat.

Ta vaatab Villu poole.

-- Vabandage, ma näen seda fotot esimest korda. Otsisin minu poolt ennustatud detaile kõigil seni publitseeritud fotodel, käisin isegi Pulkovo kataloogis. Midagi sellist neil pole, seetõttu ei osanud ma ka ette kujutada, kuidas nad tegelikkuses välja näevad. Pean tunnistama, (ta lehvitab fotoga) et midagi sellist ma ette ei kujutanud.
-- Ja mida te ette kujutasite?

Vana sunnib meid vestlema "akadeemiliselt". Küll Villu oskaks meile seletada, mida ta ette kujutas -- aga praegu otsib ta sobivat väljendit.

-- Professor Martinson, teile on telefon.

Uksel seisab direktori sekretär.

-- Öelge, et olen seminaris. Andku number, helistan hiljem ise.

Vana on pahane.

-- Ma veel kord vabandan, see on Moskva, Abramov, te ise tellisite.

Vana heidab pilgu kellale, siis marsib sõnatult ukse poole. Jääb minu ette seisma, tunnen end toolilt kerkivat. Takseerib mind sõnatult, siis ulatab foto, pöördub ja läheb välja. Villu vaatab seminari juhataja poole, see laiutab käsi.

-- Püüan ikkagi vastata. Kujutasin ilmselt midagi pöörleva jalgratta ratta taolist, mida päike küljelt valgustab.

See oligi siis lause, mida ei saanud akadeemilises keeles välja öelda. Tunnistan, et ootasin midagi tükkis ropemat.

-- Ja nüüd oled imestunud, et pildil on galaktika?
-- Näidake veel kord seda fotot!

Vello võtab pildi, vaatab seda peaaegu serviti, pöörab aeglaselt ja vangutab pead.

-- Noh, mida nägid?
-- Pilt on pilt, nägemisest tolku vähe. Tuleks intensiivsustesse ümber panna.
-- Ta ju ongi, masinas.
-- No mis te siis arutate? Küll masin vastab, kui küsida oskate.
-- Kas keegi soovib sõna võtta? Artikkel väärib kahtlemata avaldamist, aga võib-olla teete ta Antoniga kahasse?

Villu vaatab minu poole. Tõusen.

-- Arvan, et pole vaja. Esiteks, mul võib veel aega minna. Villu lugu on, niipalju kui ma aru sain, samahästi kui valmis -- milleks asjata viivitada.

Siil tõuseb.

-- Ma toetan Leppiku ettepanekut, aga ühel tingimusel: ta peab andma sõna, et vähemalt seekord oma vaatluse trükki laseb.

Luban. Ja peaaegu usun, et täidan oma lubaduse. Ma, muide, usun seda alati.

Hakkame välja minema. Villu ulatab mulle pildid.

-- Anton, kui sa väga väsinud pole, astu meie poole sisse. Teeme üks kohv ja ajame törts juttu.

Tema silmades on palve. Läheme.

Juht

-- Professor Martinson, teile on telefon.
-- Öelge, et olen seminaris. Andku number, helistan hiljem ise.
-- Ma veel kord vabandan, see on Moskva, Abramov, te ise tellisite.

Nii, kõik. Ei ühtki lõpuni mõeldud mõtet enam. Ainult üks jahmerdamine, üks ping-pongi mäng hommikust õhtuni. Aga poisid on tublid. Leppik näiteks. Näe, püsti tõusis. Võta oma pildid, õnn sulle kaasa, minu aeg on ümber, mina pean nüüd Moskvasse helistama.

Laine avab kabineti ukse. Puusärk, mitte kabinet. Näe, tugitool, eritellimus, kolmsada kaheksakümmend rubla. Tshehhi telefon, automaatvalimisega. Aga tööd teha pole aega.

-- Halloo! Viktor Petrovitsh? Tervist, Martinson Tõraverest. Mul on selline küsimus: sain telegrammi, et meie ettpanek projekti "Altair" on tagasi lükatud. Vast selgitaksite? Jah. Jah. Ei, kuidas, saatsime välja. Kahekümne kuuendal. Jah, kahekümne kuuendal detsembril. Eripostiga. Muidugi, Viktor Petrovitsh, teil on õigus, aga kes siis aastavahetusel... Ja piletitega on probleem. Aga mida siis teha, Viktor Petrovitsh, poisid nägid vaeva ja minu arvates täitsa hea asja pakkusid välja. Kas mitte kuidagi ei saa? Ah täiendava ettepanekuga, viiendaks märtsiks? Kas sama vormi järgi? On välja saadetud? Ma kohe küsin presiidiumist, oodake, palun.

Toru lauale. Laine, valige 6-02-315 Tallinn ja andke punasesse aparaati! Üks moment, Viktor Petrovitsh, ma kohe küsin järele. Halloo, infoosakond! Kas Raid on seal? Tervist, Martinson, Moskvast olevat saadetud täiendav bülletään projekti "Altair" kohta, kas olete saanud? Saatsite meile? Kas teile koopia jäi? Vaadake, palun, järgi. Vabandage, Viktor Petrovitsh, jah, olema saanud. Halloo! On olemas? Ei, pole vaja, hoidke oma kaustas. Jah, suur tänu, Viktor Petrovitsh, kindlasti teeme. Ise toome kohale. Nägemiseni. Laine, vaadake, kas seminar on lõppenud? Ah juba läksid laiali...

Võtan laualt posti ja istun oma tugitooli. Kolmsada kaheksakümmend rubla, eritellimus. Nii, värsked ajakirjad. Poisid kindlasti istuvad kusagil, larbivad kohvi ja arutavad oma galaktikat. Läheks neid õige vaatama? Ei, ei tohi vahele segada. Mida siis teha, kui hing rahu ei anna? Pidin ma selle foto tagasi andma! NGC 5068, tuleb nagu tuttav ette... Ah-jaa, Milgren ja looduse mõistatus. Kah mul leidis, kõik on mõistatus, pime nagu öö ümberringi, tarvis ainult natuke kaugemale vaadata. Nii, kaks autoreferaati. "Intertechnica" reklaamprospekt. Kutse Teadlaste maja aastakonverentsile. Mis see siis on? Akadeemik Martinsonile, isiklikult. Riikliku tähtsusega avastus. Koopia saadetud Keskkomiteele. Mh! Ahhaa, Peaassamblee programm. Keda siis vanadest tuttavatest näha saab? Näe, Osmi Toivonen. Martin muidugi, ei tema sellest rändamisest väsi. Prantslased kõik kohal, ja tööd on neil seal küllaga. Taevake, Eleonora Becker, Norat pole oma tosin aastat näinud! Millega ta seal nüüd tegeleb? Jaa, rahvast tuleb palju. Galaktikate füüsika juba kolmes sektsioonis! Nojah, tähtedest on nad tüdinud, liiga lihtne vaadelda ja liiga raske töödelda. Sportlased. Nagu meie omadki. Üheksa tundi teleskoobi otsas.

Peaks ikka minema. Või kui setiks ennast juhuslikult sama rongi peale. Juba veerand kuus, enam ei seti midagi, seal nad lähevad, kaks kanget kõrvuti. Nojah, Leppik on ju autoga. Vaat sulle settimist.

-- Professor Martinson, autojuht küsib, mis kellaks ette sõita.
-- Las läheb koju. Öelge, et jään ööseks.

Ei tahagi koju. Vahi seal nelja seina või telekat. Haa, oli aeg, kus unistasin omaette kabinetist. Nüüd on, kolm tuba, vali millist tahad. Peaks Marega ära vahetama, neil peret palju. Aga ega meie ninamehed seda välja kannataks. Minu juurde nad ka ei tule. Pelgavad, akadeemik ikkagi.

Millest siis alustada? Neli tundi võiks tööd teha, siis jalutuskäik ja magama. Lõpetame kõigepealt posti. Nii. Artikli korrektuur. Ei, täna seda teha ei saa, iiveldama ajab. Sa ükskord sured oma suure tarkuse kätte, nagu naine omal ajal ütles. Noh, surnud on hoopis tema, mina pean oma tarkuse otsas edasi elama. Miks ma selle loo üldse kirjutasin, midagi uut ma ju ei öelnud? Nojah, tahtsin vist paari mehe ülearusele õhinale pisut nagu piiri panna. Milleks? Aeg paneb neile piiri, mitte inimesed. Ongi viimane. Ovik tänab õnnesoovide eest ja kutsub külla. Ükskord peaks ikka minema, tema ju käis. Peaks, peaks...

-- Professor Martinson, ma tellisin võileivad. Tee on suures termoses.
-- Aitäh, Laine. Minge nüüd, küll ma hakkama saan.
-- Homseni!

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa