Teoreetik

Ma tulen Pariisist. Vana hea 176, kaks kupeenaabrit läksid Pihkvas maha, oleme siin koos ühe ZBI mükoloogiga, tema tuli Rootsist, mõlemad tellisime "Akademitsheskajast" pileti. Mees on minust vanem ja pagana hea unega.

Olen ma siis nüüd targem? Tuntum -- seda kindlasti. Astronoomiauniooni 29. komisjoni liige, tellitud ettekanne 131. sümpoosionile. Poleks uskunud, et mu jutt sellist huvi tekitab -- senistel konverentsidel lõppes asi tavaliselt paari formaalse küsimusega. Nüüd tuldi probleemi juurde tagasi isegi ülddiskussioonil. Omajagu teeneid on selles muidugi Jimmy Burtonil, ta näib vaatlejate seas tõesti kuulus mees olevat. Nii et peaksin väga rahul olema. Kuidas Kartau ütleski -- tähtede seis näitab, et on paras aeg doktoritööd kokku panema hakata. Kindlasti räägib ta seda Vanale, ja ega siis enam pääsu pole.

Aga ma ei ole rahul.

Huvitav, miks? Inimene käib Pariisis, ronib Eiffeli torni, teda viiakse Louvre'i ja isegi Mont Blanc'i alla, kiidetakse -- aga tema pole rahul. Vähe sellest, õigem oleks öelda et isegi masendatud. Kui kaks nädalat tagasi teele asusin, oli kõik ilus ja selge, olin täis optimismi ja valmis oma tõe eest võitlema. Kus see tõde siis nüüd on? Tunnen end täpselt niisama sandisti, kui aasta tagasi. Oleks mind sõimatud, välja naerdud -- siis iseasi. Aga mind hoopis kiideti. Ja ikkagi...

Süüdi on muidugi Burton.

Ta otsis mind üles juba esimesel vaheajal. Nojah -- tal oli seda ka lihtne teha. Meid, n. ö. venelasi, oli kaheksateist, neid -- ligi kakssada. Peale selle lääne-eurooplased ja veel sadakond meest-naist mujalt maailmast. Hoidsime alguses nagu rohkem kokku, alles sektsioonide istungite ajal jagunesime erialade järgi laiali. Galaktikate uurijaid oli delegatsioonis neli, peale minu kaks meest Moskvast ja üks armeenlane. Nojah, Burton. Ta on oma juuniori tiitlit väärt, meil oleksin teda tudengiks pidanud. Ja üldse on neil kõik teistmoodi, nii riietus, suhted kui käitumine. Ei, ta polnudki kõige hullem, mõni nägi seal päris hipi moodi välja. Käitus peaaegu et akadeemiliselt. Kuni viimase õhtuni.

Ei, mõtleme kõik täpselt läbi. Esiteks: milleks oli tal vaja mind üles otsida? Kirjasõber? Vähe tõenäoline, mulle ta ju ei vastanud. Pilti ka ei saatnud. Viitas ainult. Milleks? Jälle küsimus. Tol momendil mul mingit probleemi ei tekkinud. Praegu -- jah, oleks pidanud tekkima. Oleks pidanud kohe kohtumise määrama, asjad klaariks rääkima. Nüüd tuli välja, et kõik käis tema stsenaariumi järgi. Mina jälle mängisin kaasa nii, nagu oskasin. Pagana loll olukord. Kuidas see nüüd oli?

-- Professor Meier? -- Nad hüüavad kõiki algul professoriks, see on neil kõrgeim tiitel. -- Mul on hea meel, et te saite tulla.

Hm, kuidas ta hääldas? Püüdlikult, sõnalõppe neelamata, nagu ameeriklastel muidu kombeks. Kas ma kuulsin teda teistega rääkimas? Ilmselt mitte. Ei kuulanud. Jälle viga. Ahhaa, lõpus rääkis ta kiiresti, kasutas slängi. Vist hakkas uskuma, et ma keelt oskan.

Niisiis: tal oli vaja igal juhul minuga kontakt saada. Nojah, saigi. Küsis, millal teen ettekande. Kui ütlesin, et stendile, hakkas protesteerima: nii tähtis asi, ilmtingimata tuleb sessioonile saata. Küsisin, kust ta seda teab, mul pole ju kuskil midagi avaldatud. Poiss võttis kohe tagasi, küsis teksti. Mul oli 20 eksemplari, nagu stendiettekandel nõutud, andsin talle ühe. Aga seal oli viide Antoni fotole. Järgmisel päeval küsiski fotot, mina näitasin kohe värvilist. Professor Meier, see on suurepärane, mis laiusel teie observatoorium asub? Viiekümne kaheksandal? See teeb siis kakskümmend üheksa kraadi horisondist? Mina kiitsin aga takka. Nojah, tiris mind sektsiooni esimehe juurde, et nii ja nii, värsked tulemused, pärast teeside esitamise tähtaega, fundamentaalne teooria ja nii edasi. Antigi kümme minutit. Tal paistab seal kaalu olema.

Niisiis, ettekande päevani polnud teda näha. Muidugi, kindel ma pole, ega ma jõudnud kõiki saalisolijaid läbi uurida. Igatahes vaheaegadel ma teda ei näinud. Siis oli ta aga kohal. Esimese küsimuse esitas too itaallane, Sancisi. Oleks ma teadnud, et suuline ettekanne tuleb, oleks teinud slaidi. Nüüd lasin läbi episkoobi, pilt oli kaunis kahvatu. Sancisi küsis, kas see on foto. Vastasin, et si-si-dii. Seejärel hakkas Burton pihta. Ta küsis nii osavalt, et sain pea kogu teooria ära rääkida, oma teine kümme minutit tuli otsa. Ülddiskussioonil oli "tolmurõngas" juba paljudel jutuks, läksid kõik mu kakskümmend koopiat. Et mind komisjoni valiti, sain alles hiljem teada -- käisin tol päeval kosmoloogia sektsioonis Kartaud kuulamas.

Ja oligi lõpubankett. Rahvast oli tohutu palju, nad olid organiseerinud midagi baari või puhveti taolist, igaüks võttis, mis meeldis ja seejärel mindi mööda ruumi laiali. Ega ei kujutakski ette, kuidas kõik 900 delegaati ja külalist ühte lauda panna. Noh, olime oma inimestega. Läksin vist kohvi järele ja siis tuli Burton. Nägi kaunis õline välja. Jama. Nad ei joo end kunagi purju.

-- Bill, -- vabanda, kas võin sind nii kutsuda? On sul veel minut aega? Kuulsin, et lähete homme Chamonix'sse, nii et rohkem me vist ei kohtu. Seekord.

Tellisin kohvi, tema -- kaks kokteili. Jäime sinnasamasse, baari. Paar mittemeidagiütlevat lauset Pariisi ilmade ja prantsuse naiste kohta, ja siis:

-- Bill -- sa ära liialt looda nende "kodarate" peale.
-- Professor Burton, ma ei mõista.
-- Jätame need profid. Ütle Jim. Niisiis, ma ütlen veel kord: ära nende kodaratega arvesta.
-- Aga, Jim, sa ju ise...
-- See pole tähtis. Vaata.

Ta ladus lauale viis fotot. Kõik NGC 5063 tuumast, aga selgelt erinevad. Ma ei jaga eriti neid tehnikaid, kuid -- minu ees oli viis erinevat fotot. Viis suurepärast fotot. Vaene Anton!

-- Kas need on sinu fotod?
-- Minu.
-- Miks sa neid ei avalda?
-- Pole tähtis. Vaata. Sa ei märka midagi?

Baaris oli hämar, ma ei näinud hästi detaile. Siiski, kolmel neist olid kodarad hästi näha, kahel ülejäänul võis neid pigem aimata.

-- Aga nüüd? Ta ladus fotod ritta.
-- Neil kahel siin oleks nagu kodarad halvasti välja tulnud.
-- Halvasti välja tulnud? Ta puhkes naerma. -- Võta, Bill, see on vägev kokteil. Sa ütled -- halvasti välja tulnud! Bill, neid pole seal üldse!

Võimatu. Kõik ju kirjutavad, ajakirjad on täis fotosid, ja äkki -- pole olemas!

-- Jim, ma ei jaga. Seleta.
-- Okei. Ta rüüpas veel, siis pani klaasi kõrvale ja võttis esimese foto. -- Selle tegin ma Boksengergi juures, seitsmekümne üheksandal. Tead, mul on nõrkus selle galaktika vastu. Saad aru, isa tahtis minust advokaati teha, tal on Londonis kontor. Ma isegi õppisin Oxfordis kaks aastat, siis jäi jalgu see kuradi raamat...
-- Milgrom?
-- Jah. Saad aru, ma olin korralik koolipoiss, ja äkki tuli välja, et maailmas on veel avastamata asju. Mul oli siis juba kuninganna stipendium, tõstsin paberid ümber ja aasta pärast põrutasin Cambridge'i.
-- Isa vihastas?
-- Oo, ei. Meil pole kombeks vihastada. Ta lihtsalt teatas, et kuna mu nooremad vennad lähevad ülikooli, pole tal võimalust mind enam toetada. Soovis edu ja palus mitte unustada. Nojah, pärast olin Boksenbergi juures. Oli see üks kuradi kaamera, kunagi ei teadnud täpselt, mis sealt välja tuleb. Panin doktori kokku ja aidaa. Meil, st. Ühendriikides, hakati parasjagu si-si-dii'd tegema, sain Rubini juurde assistendiks. Vaat see oli alles kool, seda sa peaks nägema. Need kaks ongi tema masinaga tehtud, kodarad ja puha. Üks on isegi kuskil avaldatud. Seal ma mõistsin, et arvuti otsustab kõik.
-- Filtreerimine?
-- Filtreerimine, pakkimine, foonitöötlus, kunstlik negatiiv. Hakkasin matti panema, kaheksakümne esimesel sain graanti. Siis mõtlesingi, et nüüd paneme maakera teistpidi käima. Tellisin kaamera, võtsin portsu matikuid ametisse. Valmis saime. Siis Cerro Tololo'sse, peale minu oli veel üks hiinlase moodi mees ja üks hollandi teoreetik. See neljas ongi minu pilt. Ära pabista, me tegime neid seal kaheksateist tükki.

Vaene Anton! Sel ajal, kui tema teleskoobi otsas piinles, vehkisid nemad Cerro Tololos pildistada. Aga... ega Antoni pilt polegi kehvem! Miks nad neid seal nii palju tegid? Oleks võinud mastaapi muuta, filtreid panna... Nende valgusjõud on ju kaheksa korda suurem. Ja milline taevas!

-- ... sellepärast ma ei toonud neid kaasagi. Saad aru, võid keerata kaamerat, vahetada filtreid, muuta mastaapi -- kõik detailid muutuvad, kodarad - nagu olid, nii jäid. Pikkamööda hakkas koitma, et asi on si-si-dii's. See oli umbes siis, kui sa kirjutasid. Mõistad nüüd, miks ma pilti ei saatnud?

Mõistan. Aga kirjutada oleks ikka võinud. Seda ma muidugi ei ütle.

-- Nojah, saatsin kõik kuradile, tirisin kaamera Nashmidt'i ja kütsin kolm ööd järjest Kodak-III-AJ peale. Kõik - lahutus, foon, kontrast - kõik pidi tulema nagu si-si-dii'l. Tuligi, ainult ilma kodarateta.

Ta viskas mu ette viienda foto ja vajus tugitooli.

-- Võid endale jätta. See on vähemalt õige. No mis sa nukrutsed, "tolmurõngas" on sul ju alles.

Ma ei suutnud end koguda, kokteil oli vist ikkagi pähe hakanud. Niisiis, ta teadis kogu aeg, et "kodarad" on bluff, aga kiitis takka, organiseeris, esitas küsimusi. Ja mina seletasin, kuidas lööklained interfereeruvad ja tolm laineorgudesse koguneb... Avastaja või asi! Hani, hani, hani! Ja enam pole midagi teha. Oleks Anton siin, ta vist annaks tollele vastu vahtimist. Hea küll, see jutt tuleb lõpetada.

-- Jimmy, miks sa mulle kohe ei öelnud?

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa