-- Jimmy, miks sa mulle kohe ei öelnud?
-- Kohe? Enne ettekannet? Ma teid, venelasi, tunnen. Sa oleks kokutama hakanud.
-- Ma pole eriti venelane.
-- Ja mis siis? Kokutama oleks ikka hakanud. Või hoopis vait jäänud.

Siin on tal vist õigus.

-- Bill, saa aru, mul ei ole enam graanti. Tööle oleks ju võetud, aga see oleks tagasiminek. Asi, mida ma oskan, on si-si-dii. Kujutad, mis juhtuks, kui ma siin kuulutaks, et see astronoomiasse ei kõlba? Ma olen ta küljes kinni ja kui ta lendab -- lendan koos temaga.
-- Ükskord tuleb see nagunii välja.
-- Ja mis siis? Kust sa tead, millal tuleb? Sina istud homme bussi ja enne aastat ei tee piuksugi. Selleks ajaks on mul graant käes. Me ju näitasime, et venelased ei maga. Sina ja sinu Anton. USA peab parim olema, selge? Aga siin olen mina parim. Ja kes teab, milles on viga? Keegi selle ju leiab. Miks mitte mina? Ma, muide, ühe patendi juba võtsin. Nii et ära imesta, kui miljon kukub. Tahad, ma võtan su tööle? Ei, tõsiselt. Tuled Cerro Tololo'sse ja paneme selle kuradi galaktika ükskord paika. Okei? Kui graant käes, kirjutan.

Ta laksas käega vastu lauda, korjas oma pildid kokku ja läks. Istusin tükk aega, tõin veel ühe kohvi ja jõin oma kokteili lõpuni. Esimene nördimus hakkas üle minema, ma polnud enam Jimi peale pahane. Ta mängis oma mängu nii hästi kui võimalik. Pagana hästi mängis, kõik oli tal arvel juba sügisest saadik. Ja ilmselt võitis, vaevalt ta mulle muidu oleks rääkinud. Ei, see, et ta rääkima tuli, oli rohkem kui zhest. Tal polnud ju vaja tulla. Tõtt öelda oli see talle isegi pisut ohtlik. Noh, oleks vait olnud ja mina -- oleks mitu aastat vehkinud neid olematuid kodaraid seletada.

Või oli tal kohe plaan mind tööle värvata? Siis läheks kõik asjad paika. Aga seda -- seda võib ainult oletada. Teada ei saa kunagi.

Mida ei saa mõõta, seda pole olemas. Füüsika põhitõde.

Õnneks lõpevad neil peod varakult. Otsisin õhtul Kartau üles ja rääkisin suu puhtaks. See istus, kuulas ja muheles.

-- Bill, -- ta matkis ameeriklaste hääldust. -- kas sa ei leia, et oleks aeg doktor kokku panna? Tunnustatud avastus ikkagi.

Sain aru, et ta mind narrib, aga eks katsu selle peale midagi ütelda. Nii me vaikisime tükk aega. Siis ta jätkas:

-- Vaata, Villu, ja katsu korraks mõelda ülemuse seisukohalt. Teadus on töö, raske ja tänamatu töö, järelikult tuleb ka korralikku palka maksta. Aga mille eest sa maksad? Kus on tulemused? Noh -- hea küll, kui põllumehed aretavad uue viljasordi, mis paremat saaki annab. Aga see võtab mitukümmend aastat, ja keegi ei tea, kas üldse midagi tuleb. Kui käes, siis on lihtne maksta. Aga see raha ei lähe enam selle viljasordi peale, vaid järgmistele. Ja nii edasi. Meil on veel hullem, astronoomias pole üldse tulemusi kui niisuguseid. Jah, me aitame loodust mõista; see aitab inimestel tehnikat arendada. Aga mille eest me sulle maksame? Kraadi eest. Staazhi eest. Avaldatud tööde järgi. Mis need väärt on?
-- No kui nad on ausalt tehtud....
-- Ausalt? Kes seda mõõdab? Tead, mida ütleb füüsika asjade kohta, mida ei saa mõõta? Hea on rääkida, et südametunnistus, teaduslik ausus ja nii edasi. Neid pole olemas. Nii et pane doktor kokku -- me tunneme sind ja usume. Kaitsed ära, saad palga ja mis edasi teed, ütleb sulle seesamane... südametunnistus. Enda oma vaat peaaegu et saab mõõta.

Ta jäi vait. Minu küsimus -- mida teha -- oli sisuliselt esitamata. Aga ma ei leidnud sõnu. Tundsin, kuidas vaikus talumatuks muutub, aga vähe sellest, et midagi öelda -- ma ei teadnud isegi, kuidas Kartaud kõnetada. Kodus me -- ei saa öelda, et teda vältisime -- pigem ei puutunud kokku. Toimetuskolleegium, mida ta juhatab, töötas täpse reglemendi järgi, ise ta suurt juttu ei teinud, nokitses rohkem omaette. Kuidas kutsuvad teda aspirandid, tal ju ometi on neid olnud? Kedagi ei tule meelde. Kuidas see ometi võimalik on, parim teoreetik observatooriumis, kõik austavad teda. Seminaris ja kolleegiumis on ta muidugi professor. Hea oleks öelda -- õpetaja, aga kõlab kuidagi koolipoisilikult. Araablastel on hea, nende "hadzhi" on üldtunnustatud pöördumine. Ah, olgu...

-- Professor Kartau, mis ma oma ettekandega teen?

Mõistan ta näoilmest, et ta on mu mõttekäiku jälginud. Muidugi teadis ta ka seda, millega see lõpeb. Miks ta ei vastanud, mida ta ometi ootab?

-- Villu, sinu Burton eksib, kui arvab, et tema vastu enam midagi ette võtta ei anna. Homme, kui sina Mont Blanc'i poole veered, peab galaktikate komisjon oma istungi. Burton kandideerib juhatusse ja kui ma siis parajal ajal selle jutu ära räägin, vaevalt et teda valitakse.

Jah, -- ta peatab mind käeviipega -- mul pole mingeid tõendeid, aga ega keegi peale tema neid ei nõuaks. Las ta protesteerib -- see teeb asja ainult hullemaks. Niimoodi. Aga ma ei tee seda.
-- Miks?
-- Sel pole mõtet. Kas just USA peab ilmtingimata parim olema, on iseküsimus; aga Burton on praegu tõesti parim. Kui keegi selle si-si-dii õigesti käima paneb, on see tema. Nii et miljon on õiges kohas. Me ju oleme ometi materialistid? Ah? Või ei ole?

Tõusis, vaatas kella, ringutas.

-- Vaat nii, kolleeg Meier. Ja kui ta sind Cerro Tololo'sse kutsub, sõida. Seal on, mida õppida. Me Koiduga teeme omalt poolt kõik, et asi läbi läheks. Aga doktori peale mõtle tõsiselt. Praeguse tähtede seisuga ei kulu sul selleks rohkem kui paar aastat. "Kodarate" kohta kirjutad järgmises artiklis õiendi. Vast on siis Burtonil juba graant käes ja ma ei näe põhjust, miks ei peaks ta oma fotosid avaldama. Sa ei taha ometi viidata … la "private communication"?

Ja kogu lugu. Midagi mu ajus programmeeriti ümber, kadunud oli nii esialgne vaimustus kui hilisem meeleheide. Turismireis oli suurepärane, ma peaaegu ei mõelnudki neile galaktikatele. Aga Moskvas tuli kõik jälle meelde. Homme pean hakkama aruannet tegema, mis ma sinna panen? Variant A -- suurepärane edu; variant B -- haneks tõmmatud. Pole aga muud kui kõrvad lonti ja Kartau juurde... Ei taha, ei taha! Kuradile!

Rong peatub. Põlva. Veel pool tundi.

Nojah, teadus minevat piki spiraali. Ju siis on minu omal ring täis, kui tunne tuttav kipub olema. Muidugi, mul on mudel, kui seda kõbida, tuleb vist tõesti doktor välja. Üht-teist olen juurde õppinud. Vanal olime külas. Pariisis sai käidud. IAU-sse valitud. Nii et kõigi parameetrite järgi peaksin üksjagu kõrgemal olema. Kõrgem palk, kõrgem koht, kõrgem haridus.

Aga tema seal üleval särab ja sülitab meie maise tarkuse peale.

-- Seltsimehed, tõuske üles, järgmine on Tartu! Järgmine -- Tartu! Tartu!

Panen tule põlema, naabrimees ringutab. Küll sul on hea, võtad oma seene ja pistad mikroskoobi alla. Pesu tuleb ära viia ja vagunisaatjalt pilet võtta.

-- Kas kemmergus voolu oli? -- Ta näitab habemeajamismasinale.
-- Ei oska öelda, koridoris vist keegi suristas.
-- Ma käin lõua üle, naine pidi vastu tulema. Kus sa elad?
-- Annelinnas, Saare poe taga.
-- No näed, meil on üks tee. Oleme autoga, viskame su ära.

Ega vaielda ei passi. Ma küll rehkendasin, et jõuan parajasti kohvi ajaks, nüüd tuleb pool tundi varem. Ah, ennegi hommikul kohvi tehtud.

Astun autost välja, heidan pilgu kolmanda korruse akendele. Ongi pime. Välisuks on lahti -- nojah, inimesed hakkavad tööle minema. Avan ukse, võtan jope maha. Toas pistab lõugama äratuskell, lipsan kähku kööki. Tuli üles, vesi potti, kohviveski lauale. Siis kuulen esikus samme. Tuleb. Hõõrub silmi, teeb püüdlikult imestunud näo ning kaob mu kaissu.

Kui kodul on olemas lõhn, siis tuleb see tema juustest. Nüüd vingerdab ta end vabaks ja küsib:

-- No kas kuulutasid oma tõde kogu maailmale?
-- Kuulutasin.
-- Ja nemad kuulasid?
-- Kuulatasid.

Tema näol mängleb naeratus. Kunagi ei oska ma öelda, mis on selle taga. Vahel näib, et ta irvitab -- sealsamas on märgata nagu uhkust. Mida mõtleb ta praegu? Aga peavad siis kõik alati mõtlema. Ta ju ei küsinud mu käest, mida ma tõin. Ma peaks rahul olema.

Kann pliidil hakkab vilistama, jahvatan kohvi ja valan vee termosesse. Praegu võiks ka kannust juua, kõik joojad on kohal -- aga harjumus ei lase. Naine otsib tassid. Joomiseni ma ei jõua, uks lendab lahti ja pisipoeg kargab mulle sülle.

-- Isa, kas sa käisid välismaal?
-- Käisin, pojake.
-- Mida sa mulle sealt tõid?

Vaat nüüd on pirukas. Kohvris ju üht-teist on, mõni asi ka tema jaoks, aga need tahtsime sünnipäevaks hoida. Tobu, oleks pidanud midagi pisikest tasku pistma. Oleks mõni müntki! Koban taskus, pihku ei jää muud, kui lennukis antud kompvek. Ehk aitab? Ta keerutab seda sõrmede vahel.

-- Kas sa tõid selle välismaalt?
-- Ei, pojake, see anti lennukis, et kõrvad valutama ei hakkaks.
-- Kas see pannakse kõrva?
-- Ei, suhu nagu kompvek ikka.
-- Ah see on siis kompvek?

Ta rahuneb, hakkab külge kleepunud paberit lahti harutama. Säh sulle väikest inimest, ta pidi ju teadma, küll komme söödud. Küllap oli see soov saada midagi erilist, enneolematut... Aga nüüd -- kompvek!

Nii, magamistoa ukse vahelt paistab veel kaks peanuppu. Vaatan naise poole -- see muigab varjamatult ja mingit uhkust või lugupidamist selles muiges ei ole. Ja mida ta peakski tegema -- tema maailm on lihtne ja selge, tema seisab kindlalt jalgadel ja tal on täielik õigus muiata meie ja meie probleemide üle.

Et kas panna kompvek suhu või kõrva...

Saamislugu | Eelmine osa