Kui ainult ei kaebaks. Aga kellele? Keskkomiteesse? Vaevalt, nii julge ta pole, seal tuleb pilet ette näidata. Astrosovet on liiga madal... Glavlitti? Tolliametisse? Poissi peab hoiatama, parem kui ta oma paberid Kartau kätte annab, delegatsiooni materjalid on nagunii enamjagu seal... Väljasõit peaks olema tuleval reedel... ei, reedel on instruktaazh, lennuk läheb nagunii pühapäeval. Lasen Leol ta siia tuua... Ai, küljes nagu pitsitaks... Saa siin veel päriselt infarkt. õde! Palun, ega te ei tea, kas professor Teras on veel majas? Ei, pole midagi. Jah, kui tal aega on. Vist hoidsin külge kinni...

-- Noh, mis juhtus?

Leo istub, juba loeb pulssi.

-- Õde! Tooge nitroglütseriini. Nii, lase oma kõht lahti, süda on tükk maad kõrgemal. Nii, kuulame. Pane suhu! Noh, järele annab? Seda ma arvasingi. Kes see nägu sul oli?
-- Üks osakonnajuhataja. Lubas kaebama minna.
-- Sinu peale?
-- Võib-olla. See oleks veel väike õnnetus.
-- Mis sa talle tegid?
-- Pariisi ei lasknud. Oota, las ma seletan, sa ei saa nagunii aru, teil on siin kõik teistmoodi. Vaata, me uurime tähti. Neid ei saa laborisse laua peale panna, iga vaatlus on unikaalne, keegi ei saa seda kuidagi kontrollida. Muidugi, kui juhuslikult peale ei satu. Nojah, enamus tähti on kogu aeg ühesugused, aga on ka selliseid, mille käitumist ei saa kuidagi ennustada. Me ütleme -- ebakorrapärased muutlikud. Ja kui mõni hakkab neid vaatlema, võib ta sisuliselt kirja panna ükskõik mida. Kui tahad ja natuke oskad -- iga öö avastus. Ainus, mis takistab, on ausus. Kui seda pole, pole ka teadust. Ega teadlast. On haltuura. Ja pagana tasuv haltuura. Sest eks sa katsu tõeliselt midagi näha. Vaat tulebki välja, et üks teeb palehigis tööd ja on eluaeg nooremteadur; mõni teine aga -- lops ja kandidaat, lops ja doktor, lops ja akadeemik. Ja midagi pole teha. See siin oli üks... niisugune. Nojah, teil on teine asi...
-- Ah meil on teine asi?

Olen märganud, et mõni inimene muudab oma silmade värvi. Leo on üks nendest. Kui ta mu pulssi katsus, näisid ta silmad pruunid. Nüüd vaatab mulle vastu terashall pilk.

-- Koit, kullake, sa oled idealist. Meil on täpselt niisamuti. Pole vaja mingeid muutlikke tähti.
-- Ma ei mõista sind...
-- Kohe mõistad. Mäletad, millal mulle esimest korda südant kaebasid?
-- Kuuekümnenda paiku vist.
-- Kuuekümne esimesel. Olid siis neljakümne kahene. Vaat, neljakümnenda paiku hakkab inimene oma tervist tundma. Ei, mite kõik, aga keskelt läbi. Enamus ei tee välja, aga mõned tulevad siia. Nad arvavad, et süda on haige. Me muidugi kontrollime, tihtipeale on see vaid neuroos, kardiofoobia, nagu meil öeldakse. Saad aru, inimene on terve kui härg, aga usub, et on suremas. Vott. Kujuta nüüd, et siin istub üks... noh, sinu osakonnajuhataja. Stetoskoop kaelas, valge kittel seljas. Ja otsustab: perspektiivne haige. Mees võetakse uuringutele, temal hea meel pealegi. Noh, uurib teist kolm nädalat, ise luuletab haiguslugu. Siis väänab diagnoosi. Selise, et oi-oi. Nõuab lõikust. Noh, patsient on tugev, riistad head, ja kui meie doktor päris käpard ei ole, elab selle ilusti üle. Viis aastat jälgimist, veel paar sellist, tüsistusi pole, surmajuhtumeid ammugi mitte. Ja ongi meil käes auväärt doktor, edukas tegevarst ja nii edasi. Tegelikult lõikas inimese vigaseks...

-- Leo, sa ajad mul hirmu nahka.
-- Ära pabista, vanapoiss! Sulle me liiga teha ei lase. Ja üldse, selliseid asju otsustab konsiilium. Nii, et kuni vana kaardivägi veel rivis, ei saa siin midagi juhtuda.

Tema silmad on jälle pruunid.

-- No näed siis.
-- Näen, vanapoiss. Aga mõnikord mõtlen, et nii kümne aasta pärast meid suurt enam pole. Ja kui siis need malevaarstid tulevad...
-- Mis sul maleva vastu on?
-- Ei midagi. Elukool kahtlemata. Ainult et noor inimene peab natuke ikka idealist olema. Need seal näevad liig vara seda, noh... vene värki.
-- Pead endale lihtsalt järglase kasvatama.
-- Kasvatangi. Sa üht juba nägid.
-- Seda habemikku? Ta ajas mind naerma.
-- Ajab teisigi. Naer on terviseks. Muide, enamus haigeid võtab teda täiesti tõsiselt. Ja see on peamine.
-- Kuule, Leo, ma tahaks ühe oma poisiga kokku saada.
-- Sellega, kes Pariisi sõidab?
-- Noh. Kas saad talle teadet viia?
-- Helista ise. Kas tal kodus telefon on?
-- Ei vist. Aga tead, ma helistan Heinole. õhtul, kui mind lubatakse.
-- Lubame. Muide, sul ei olegi infarkt. Diagnoos oli ekslik, seda juhtub. Nõus? Saad veel reisida.
-- Aitäh, Leo.
-- Ole tugev.

Läks. Kuidagi kerge hakkas. Kaua ma siin vedelen? Kolmeteistkümnes päev? Ei mäletagi, millal nii pikalt puhata sai. Peaks Heinole ütlema, et ta mu korrektuurid siia saadaks. Ja referatiivajakirja kaks viimast numbrit. Näh, juba töötan. Inimene on ikka üks huvitav loom küll, pool tundi tagasi oli vaata et mineku tunne. Pagana Leo! Nojah, juba üle kolmekümne aasta siin majas. Ja mida ta mulle rääkis? Tegelikult oli see ju õudusejutt, ma peaks kaelani teki all lõdisema. Aga mõjus. Nojah, mind ta tunneb, teistele vaevalt seda oleks rääkinud. Naabrimehele näiteks. Imelik, kuidas ta nii vaikne on? Ivar! Magada ta ei tohiks, kui Leo siin oli, ta vist kuulas... Ivar! ... Arsti! Nüüd ehmatasin Leo küll ära, oleks pidanud Ivari kella vajutama. Tulevad... Ah see siis ongi Leo järglane. Jah, praegu pole temas midagi naljakat...

-- Helju, pange süstal valmis. Adrenaliini, neli kuubikut. Kanderaam. Galja, laske kolmas ette valmistada. Jah, lülitage sisse. Ja varuge verd. A grupp. Kutsuge Solman ja Kiivit välja. Ja auto Terase järele. Kuidas teie end tunnete? Hästi? Kui midagi juhtub, helistage.

Ka temal on pruunid silmad.

-- Professor Martinson, te vist tahtsite helistada. Tulge, praegu siin keegi ei liigu.

Õde ulatab mulle hommikumantli.

-- Mis naabrimehega juhtus?
-- Oh, ärge muretsege. Teda on vaja opereerida, professor Teras räägib talle juba mitu aastat, mees jääb aina viletsamaks, aga pole nõus. Kardab. Noh, nüüd dotsent Toom võttis riski enda peale.
-- Aga kui halvasti läheb?
-- Ei lähe. Ja Teras on ka juba siin. Te ju kuulsite, Toom kutsus konsiiliumi kokku. Noh, lähme, ma olen osakonnas praegu üksi, pean kella juures istuma.

-- No jõudu magajale!

Heino on juba üsna päevitunud. Viskab käe pihku, laseb pilgul üle palati käia, siis istub vastasvoodile ja kraamib portfelli lahti. Meier seisab ukse juures, ilmselt otsib sõnu, mida öelda. Tulge lähemale, kolleeg, praegu on ruumi laialt. Ilus suvine aeg, kellel siin aega põdeda.

-- Saage terveks...
-- Noh, sõber, vara veel hüvasti jätta. Heino võtab jutu üle.
-- Näe, ülemusel tuli tahtmine teadust tegema hakata. Võtsin, näe, selle ka kaasa, tuli sinu nimele. Lauale pannakse tüse paberkaantega raamat. Ja siin on sinu korrektuur. Ja siin ärr-zee'd, aga neid loed küll ilma asjata. Noh, millal koju tuled?
-- Siit lubati varsti välja kirjutada, aga tohtrid leidsid, et sanatoorium kuluks ka ära.
-- Kulub, kulub. Kuhu siis põrutad, Gagrasse või?
-- Aitab vist Pärnustki. Sealt lähem koju tulla, kui isu täis saab.
-- Noo-noo, kas sa pole kuulnud, mis rezhiimi rikkujatega tehakse? Tööluus kirja ja aidaa.
-- Aga kui olen puhkusel?
-- Soo-soo, vaata, mis sõnad temal veel meeles on. Kui puhkusel, siis iseasi. Ah näe, Laine saatis. Ütles, et sinu kohvikassa on ülearu täis, ei julge puhkuse ajaks kappi jätta. Töö pärast ära muretse, tegin juba käskkirja valmis, Rajang on sinu tulekuni direktor. Sa ju tead, mina sõidan Peaassambleelt kohe ESO-sse. Las poiss proovib ametit, suvi selleks paras aeg. Nagunii peab selle peegliga mässama, saab nüüd palgavahe ka kätte. Muidu ajad oma põdemisega kõik fondid lõhki.
-- Sul see direktori moodi mõtlemine päris selge juba.
-- Eks ole saanud harjutada jah. Ja mis seal keerulist. Igal mängul omad reeglid.
-- Millal sõidad?
-- Homme, saja seitsmekümne kuuega. Kästi reedel kell kümme platsis olla. Lennuk läheb pühapäeval. Ja Villu peab instruktaazhile minema.
-- Ettekanne on valmis?
-- Valmis. Ma tegin igaks juhuks mõlemad variandid, nii suulise kui stendi oma.
-- Kas luba on mõlemale?
-- Luba on üks. Aga pealkiri ja tekst on ju sama, igaüks saab aru.

Naiivne poiss. Kuni seda tollis seletad, on lennuk juba õhus.

-- Teate mis, Meier, andke parem stendivariant professor Kartau kätte. Tal on nagunii kõik delegatsiooni paberid, seal torkab vähem silma. Ja kui kontrollitakse, on lihtsam seletada. Üldse, selliste asjadega on parem ettevaatlik olla. See käib, muide, ka kirjade kohta. Ega teil teksti kaasas ei ole?

-- On, ma tegin spetsiaalselt teie jaoks. Palun.
-- Kas te teate, et lühiettekanne on kümme minutit koos küsimustega? Seda juttu on peaaegu pooleks tunniks.
-- Tean, ega ma maha ei loe. See on igaks juhuks.
-- Aga kogumik? Seal on limiit neli lehekülge.
-- Tean, teen selle hiljem.
-- Hiljem ei tee te midagi.
-- Teeb küll. Heino köhatab vabandavalt. -- Peaassamblee materjalide tähtaeg on pool aastat.

Õigus. Noh, kui te paremini teate... Vaatan loo õige üle. Ei saa süveneda, ajud on vist rasva läinud.

-- Kas foto on? Ma mõtlen Leppiku oma.
-- On. Viimane leht on ümbrik.

Fotosid on isegi kolm, üks neist värviline. Jaa, poiss on imet teinud, katsugu keegi öelda, et meil ei saa galaktikaid vaadelda. Sellistele oleks lõunabaasi vaja. Nagu ESO. Nagu Cerro Tololo. Aga meil, kui midagi tehakse, olgu kohe koosseisud ja plaanid ja graafikud. Leedukad vist midagi juba teevad. Vaja oleks koopereeruda, kolm balti vabariiki ja Leningrad, siis saaks korraliku teleskoobi. Ja ülikoolid tuleks kaasa tõmmata, noored on liikuvam rahvas. Ainult et neid pabereid ja seda õiendamist, ei, minust jääb see tegemata. Aga miks? Milleks ma siis üldse veel liigun? Teadust tahan teha või? See pole teadus, ammu juba selge. Aga pilt on vägev, värvid toovad isofoodid hästi esile. Jaa, vanas tornis sellist poleks teinud.

-- Leppikule viitate?
-- Oleks nagu vaja viidata, ainult et...
-- ... pole millelegi viidata? Kurat!! Kui sügisel tulen, teen pulbriks!

No see küll akadeemiliselt välja ei kukkunud. Meier on sõnatu, tema poleks vist midagi sellist oodanud. Heino tunneb mind ja minu mänge, praegu ta naerab südamest. Tunnen, kuidas suu vägisi muigele kisub. Meier vaatab kord mind, kord teda. Ongi hea, kümne aasta pärast poiss meenutab, kuidas teda valitud seltskonda vastu võeti.

-- Noh, olgu, õnn kaasa! Esindage siis väärikalt meie väikese vabariigi suurt teadust.

Heino tuleb ukselt tagasi.

-- Koit, üks asi veel. Mare helistas mulle, ta sai alles nüüd teada...

Korraga on ühtaegu hea ja nukker. Hea, et ma tütrele meelde tulin ja kurb, et nii harva. Aga ega tal kerge pole. Akadeemiku ainus tütar... Noh, vähemalt nimi on nüüd teine. Aitäh, Heino, kui liikuma hakkan, küll siis helistan.

-- Nägemiseni! Ta seob oma käed pea kohal tervituseks.
-- Nägemiseni! Head reisi!

Sanatooriumi vestibüülis panen kohvri maha, otsin põuetaskust rahakoti ja astun leti ette. Pass. Tuusik.

-- Tervist, kapten!
-- Rorik!

Ta seisab, käed laiali, tõmmu nägu laial naerul. Ei, see ei saa olla juhus, kusagil on sõbrad, hoolitsevad käed ja õilsad südamed. Milleks muretseda paari pealekaebaja pärast!

-- Tütarlaps, pange meid ühte tuppa! No kuidas ei saa? Kindlasti saab, peab saama, mõelge, nelikümmend aastat pole näinud! Öelge, koos sõdisime, fashistidega. Rorik, kas sul veterani pilet on kaasas? Mis? Pole välja võtnud? Noo, Rorik, oled sina ikka loll... nagu minagi. Õeke, palun, vaadake paberitest, seal peab kirjas olema, ta sai ju haavata...

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa