Ta helistas mulle uuesti mai lõpus. Kohta turismigrupis ei vabanenud, tähtaeg viisade hankimiseks lähenes. Olin kohutavalt väsinud ning kuidagi iseenesest tuli otsus: ma ei sõida. Ütlesin seda Rorikule, ta alguses püüdis mind ümber veenda, siis jäi nõusse. Viisa tellitakse Meierile, mina pean leidma veenva põhjenduse keeldumiseks.

-- Laine, palun otsetelefoni.
-- Kardioloogia? Palun professor Terast. Operatsioonil? Ega ei oska öelda, millal lõpetab? Jah, helistagu. Martinson, 41-184. Kella viieni. Aitäh.

Nii. Tõenäoliselt tähendaks see umbes kuu aega haiglat. Minu asemele jääb Kartau. Ei, parem Rajang, Heino peab Pariisi sõitma. Muide, see pole enam minu määrata. Lehitsen kalendrit: nõukogu istung, pole oluline, saavad minuta hakkama. Ettekanne presiidiumis. Võib ka teine kord. Peaasssamblee... Noh, selle pärast vähemalt pole vaja muretseda.

Telefon.

-- Martinson. Tere, kuidas läks? Raske? Kuule, sa kutsusid mind kord oma juurde. Et vaadata või nii. Tahtsin öelda, et olen praegu nõus tulema. Teil peaks seal suhteliselt lahe olema? Noh -- nii kauaks kui vaja. Kasvõi kuuks. Pariis... tead, õieti selles asi ongi. Ei, mitte et ei taha, aga... Üldiselt see pole telefonijutt. Hea küll, tulen, aitäh kutsumast. Nägemist.

Mu plaan oli lihtne. Leo, klassivend, oli mind mitmel korral kutsunud oma osakonda uuringutele. Naljatas, et ma olevat rahva omand ja rahva kohus on mind korras hoida. Ega ma südame üle eriti ei kurda, aga päris korras ta vist ka ei ole. Kui nüüd laseks end haiglasse panna, oleks korraga nii puhkus, vabandus sõidust loobumiseks kui vajalik läbivaatus. Leppisime Leoga kokku, et lasen end tema valvekorra ajal sisse tuua ja nii seisidki ühel ööl mu ukse taga kaks sanitari kanderaamiga. Ütlesin küll, et kõnnin ise; nemad vastu et professori käsk -- raami peale ja autosse. Oma jalad sain maha alles siis, kui kanderaam palatisse veeretati. Üks sanitaridest soovis head und ja siin ma nüüd olen. Hm, mida siis peale hakata? Üldiselt peaks nagu saama pidzhaama ja halati ning oma riided ära andma. Ah, heidan niisama magama, küll Leo mu eest hoolitseb.

-- Tere! Kuidas kohale jõudsid?
-- Aitäh, mõnusalt. Ainult, et kui kell käis ja sinu mehed ukse taga seisid, oli korraks selline tunne, et surm on mulle järele tulnud.
-- Surm, Koit, on siin oma inimene. Ainult ära looda, et tema su ukse taga jalgu pühib või kella annab.
-- Kas ma olen reanimatsioonis?
-- Reanimatsioon on osakond. See siin on intensiivravi palat. Ei, ära muretse, neid on meil neli tükki. Nii kui sinu oma vaja läheb, lendad üldpalatisse nagu viuhti. Aga ega ma seda eriti ei usu. Inimestel vaja auto korda teha, kapsamaa ära rohida, puhkusele minna. Kellel siin aega haigeks jääda! Talvel, siis iseasi. No võta aga lahti, või pean sanitari kutsuma? Raske haige ikkagi, raami peal toodud. Noh, vaatame, kuidas siis sinuga tegelikult on. Ohhoo, kaks sentimeetrit pekki oled kogunud, kolm aastat tagasi seda veel polnud. Jah, närvid muidugi. Vihastad -- lähed sööma; rõõmustad -- lähed jälle sööma. Mõnikord võiks puid lõhkuma minna... Ah pommi tõstad? Ära hinga. Nii. Nii. Krigiseb ta sul tõepoolest natuke. Noh, heida pikali, teeme vererõhu ka ära. Pulss on sul parem kui mul, aga sa ei suitseta ka, nii et tegelikult... Hm, võiks nagu madalam olla. Kaua sa üleval oled? Hää küll, hommikul mõõdame uuesti. Palavikku ei ole? Paneme igaks juhuks, paberid nõuavad.
-- Leo, ega sul sekeldusi ei tule?
-- Sa tahad öelda, ega juurde ei tule? Tead, ma neid sekeldusi enam eriti ei loe. Kes tahab, see sekeldab, ega inimestel kõike saa ära keelata.
-- Kuidas haigetega on?
-- Kaks infarkti, üks neist eilne. Kaks õekest istuvad seal kordamööda. Nad teavad, et ma siin olen. Üldse, meie inimesed on asjaga kursis, ütlesin neile et sul vaja paariks nädalaks rahu saada. Mõistavad küll. Nii et surijat ei pea sa mängima, või kui siis reedese suure visiidi ajal. No näed, kolmkümmend kuus kuus, siia paneme küll pool kraadi juurde. Sooh, maga. Unerohtu tahad? Me võime pisikese süsti ka teha. Proovi, proovi. Ma poole tunni pärast vaatan.

Nii, nüüd olen siis siin. Surijate palat, rääkigu Leo mida tahab. Huvitav, kes siin eelmine oli? Oleks pidanud küsima... Ega Leo oleks vastanud, kutse-eetika eelkõige. Peaks paluma, et kui ta midagi tõsist leiab, siis ikka ütleks... Aknaid ei ole, ja milleks, siit keegi ju välja ei vaata. Kahju, kevad ikkagi, näeks veel päikesetõusu... Mis kuradi "veel", päris segaseks läinud, mõtleks parem töö peale. Homme nad teatavad instituuti, Heino võtab juhtimise üle. Siis tuleb reede, see nädal ei juhtu midagi. Esmaspäeval keerab ta lehte, loeb kalendrist Peaassamblee kohta ja helistab presiidiumi. Et Martinson on haige ja ei sõida. Nad nõuavad õiendit, see jõuab Tallinna kõige varem teisipäeva lõunaks. Moskva saab teada mitte enne neljapäeva. Sealne masinavärk tahab ka natuke aega, vaevalt nad kohe reedel asja klaariks teevad, komisjon on pealegi teisipäeviti. Teade, et varuna sõidab Meier, ei jõua siia enne neljapäeva. Ja reedel lõpeb viisade taotlemise tähtaeg, Rajang ei jõua midagi ette võtta. Aga kui Heino hakkab kohe kalendrit sirvima? Siis võib ta juba homme helistada, reedel läheb õiend teele, teisipäeval on Moskvas väljasõidukomisjon ja neljapäeval on Rajang neil kukil. Nädal... Oleks pidanud Heinole rääkima. Või Laine kätte kirja jätma. Näh, kui Leo nüüd pulssi loeks! Ei tea, mis diagnoosi nad panevad? Kui infarkt, siis ei tohi kümme päeva külge ka keerata... Mina vedelen siin ja Rajang sõidab, Heino temaga hakkama ei saa, üks pisike kiri ainult... Ei, kindlasti vaatab ta kõik märkmikud läbi, miks ta ei peaks seda tegema? Proovib mulle helistada, ei saa, siis vaatab paberid läbi. Mis teha? Portfell jäi ka koju, pole kuhugi kirjutada. Pagana halvasti kukkus välja...

-- No seda ma arvasin.

Leo seisab uksel, klaas ja pudelike käes.

-- Kuule, Leo, mul oleks hädasti tarvis...
-- Homme instituudis käia? Kuss! Ei, ära hakka seletama, ma ei tea, mida sa mõtled, aga igal juhul on see üks loll mõte. Tean, ära vehi midagi, tunnen sind ja tunnen seda palatit; nii et tean täpselt: midagi mõistlikku sa selle ajaga välja ei haudunud. Ja nüüd jood selle ära ja kui ei joo, teeme süsti. Vaat nii. Nüüd tudud homme lõunani ja saad ise ka aru. Kõik. Maga! Maga!

Ta teeb kätega mingeid liigutusi, nagu hiromant ühes filmis. Mis film see oli? Tagahoovis? Ah, tühja...

-- Koit, sulle on külaline.

Akna taga särab päike, puud on juba rohelised. Istun padjavirna najal kolmeses palatis, üks koiku on tühi. Naabrimees piilub üle prillide, püüdes ise ükskõikset nägu teha.

Kes? Meier? Oleks võinud ette teatada... nüüd... ah, peab end kokku võtma.

-- Servus, prof, sa näed suurepärane välja!

Rajang... Tunnen, kuidas veri näkku lööb... See lause pidi sul valmis olema, kõik teavad, et su silmad on miinus kolm, sealtmaalt ei tunne sa mind äragi, prille ei kanna, poosetad laborantide ees. Tõstan loiult käe.

-- Mis mäe peal uudist?
-- Mis seal suvel olla saab, LOMO mehed tulid, hakkavad peeglit maha võtma. Ma tahaks selle laigu ikka üle lihvida lasta, ega ta hullemaks lähe, järgmine hõbetamine tuleb alles viie aasta pärast. Tegelikult tahtsin ma üht teist asja arutada. Sinust vist Peaassambleele sõitjat ei ole...

Ah ongi käes! Idamaa kannatust sul ei ole. Noh, parem ongi, saab sust varem lahti. Laiutan käsi.

-- Mäletad, kui mineval aastal delegatsiooni tegemine oli, sai mind nagu varusse pandud. Nüüd tuli Moskvast teade, et sinu asemel sõidab Meier. Ma algul mõtlesin, et ajavad midagi segi, Meier pidi minu teada novembris Budapesti sõitma. Küsisin -- öeldi, sõidabki, aga juunis läheb Peaassambleele. Helistasin siis Astrosovetti, et mis jama see on, sealt öeldi -- presiidium pani. Mina, et kes esildise tegi. Martinson, ütlevad. Siis ma mõtlesingi, et saaks ehk sinu jutule, su koolivend peaks mind tundma. Tundiski, algul hakkas puiklema, aga siis, kui ma ütlesin, et töö asjus...

-- Ja mis sa minust tahad?
-- Ei, ei midagi, ainult et mina nagu olin varus, ja mul on ettekanne ka, teesid juba ära saadetud. Rääkisin Kartauga, tema hädaldama, et juba hilja ja et Moskva otsustab ja et tal pole õigust... Noh, sa tead, ta on teaduses kõva aga see paberiasjandus talle kohe kuidagi ei istu. Ma siis mõtlesin, et sa ehk helistad talle, kui tervis lubab...

-- Ei. - Püüan öelda nii järsult kui oskan. Mees on hämmelduses. Kas läheb ära? Looda sa seda, tema võitleb lõpuni.

-- Ma võin ju ise edasi öelda, kui sa liikuma ei pääse. Ta usub, saab ju kontrollida.
-- Mida?
-- Noh, et... -- Ta vist hakkab mõistma. -- et... Rajangul on ettekanne.
-- Meieril samuti.
-- See on siis sinu töö?

Soo, kaardid on laual.

-- Võid nii võtta.

Ta istub tükk aega, selg kühmus. Vaatab siiapoole. Seda pilku ma tunnen. Põrnitse, põrnitse pealegi, seekord pole sul midagi ette võtta.

-- Sinu meetodid, härra ülemus, on mulle ennegi üle mõistuse käinud. Ja ma pean ütlema, et mitte ainult mulle.
-- Võin omalt poolt lisada, et see pole ainus asi, mis sulle üle mõistuse käib.

Ta mõtleb. Nüüd kõlab ta hääl kuidagi metalselt.

-- Mul on tunne, et siin lõhnab nagu natuke maffia järele. Õnneks pole enam viiekümnes aasta.

Ta tõuseb.

-- Kartaule pole mul siis midagi öelda?
-- Istu!

Istuski. Loodab.

-- Kuula nüüd, Silver. See, et asi on minu tehtud, on õige. Ja mismoodi -- paistab, et tead kah. Sinu teese ma mäletan, need ei lähe hapuks ka siis, kui nad kahe aasta pärast avaldada. Ja ilmuvad nad kohe, kui polegi juba ilmunud. Aga Meier peab esinema. Kohe. Kui terveks saan, seletan pikemalt. Ja praegu on ainus, mida sinult palun, et sa vähemalt tema rahule jätad.

Ta ohkab. Ma ei tea, mida ta ette võtab. Olen väsinud.

-- Nägemiseni, Silver.
-- Nägemiseni. Saa terveks.

Ta uulatab käe, ohkab veel kord. Noh, pole viga. Sina elad veel kaua. Saad palju sõita.

Saamislugu | Eelmine osa | Järgmine osa