[ Eelmine peatükk: Lihvimine ]

3. peatükk
Poleerimine

3.1. Poleerimise olemus

Lihvitud pind on alati mati välimusega ükskõik kui peent abrasiivi me ka ei kasutaks. Lihvimise käigus saame põhimõtteliselt anda peeglile piisava täpsusega nõutava geomeetrilise kuju, kuid selline peegel ei tekita optilisel peateljel rahuldavat kujutist isegi pärast alumineerimist. Et muuta peegli pind piisavalt siledaks, tasandada tema pinnakonarused väiksemaks kui 1/8 valguse lainepikkusest, peame kasutama töötlusmeetodit, mida nimetatakse poleerimiseks.

Nagu me teame, katab klaasi pinda alati üliõhuke kaitsekiht (sellest oli juttu lihvimise olemust käsitlevas punktis). Poleerimine seisneb selle kaitsekihi korduvas eemaldamises lihvimisest jäänud konarustelt, kuni need tasanduvad.

Oksiidikilet ei saa aga mingi pinnakonaruse kohalt eemaldada tervikuna, kuna poleerimisinstrumendi ja kaitsekihi vahel mõjuv hõõrdejõud jääb väiksemaks jõust, mis hoiab kaitsekihti klaasi küljes. Kui meil aga õnnestuks seda kilet kriimustamisega tükeldada, kleepub see osade kaupa instrumendi pinnale ning eemaldub.

Seega seisneb poleerimine kaitsekihi kriimustamises väiksemateks jagudeks ja nende lahtirebimises klaasipinnalt hõõrdejõu mõjul. Kuna optika poleerimine toimub alati vee ja õhu juuresolekul, moodustub kiiresti uus kaitsekiht, mis kirjeldatud viisil jälle eemaldatakse. Vesi on vajalik ka tooriku pinnalt eemaldatud klaasiosakeste kõrvaldamiseks pindade vahelt, jahutamiseks ja hõõrdejõu suurendamiseks. Seega klaasipind muudkui alaneb tema instrumendiga kokkupuute kohas ja lõpuks on kihthaaval eemaldatud ka lihvimismõradega aluspind.

Kaitsekihi kriimustamiseks võib kasutada suvalist piisavalt suure kõvadusega ja peent abrasiivi.

Poleerimisinstrument peab olema palju väiksema kõvadusega materjalist kui klaas, sest lihvimisele iseloomulik kildude lahtimurdumine klaasipinnast on igal juhul ebasoovitav.

Vaatleme, kuidas toimub kaitsekihi eemaldamine. Praktikas kaetakse poleerimisaluse pind pigikihiga, sest sellel on piisav voolavus, mis võimaldab tema täpset peegli kuju järgi vormimist ja ta kleepub klaasile üsna hästi. Abrasiivina kasutatakse nn. krookust, mis on jahvatatud ja puhastatud raud(III)oksiid (Fe₂O₃).

Joonis 13. Poleerimisprotsess

Kui peeglitoorik A (joonis 13) liigub mööda poleerimisaluse B pigikihti C, siis tungib osa krookuseterasid viimasesse. Kaitsekihti kriimustavadki osaliselt pigisse tunginud krookuseterad a, vähemal määral ka pindade vahel vabalt veerevad terad b.

Mõne aja pärast tungivad terad a nii sügavale pigisse, et lõpetavad töö, kuid nende asemele tulevad kohe siiani vabalt pindade vahel veerenud. Seega sarnaneb hea poleerimisalus ülipeenele smirgelpaberile, mis nürineb töö käigus väga aeglaselt. "Nürinemine" seisneb pigi pinnakihi küllastumises krookuseteradega ja segunemises eemaldatud klaasiga. Tulemusena väheneb jõud, millega pigi kaitsekihi külge kleepub ning poleerimine aeglustub. Kuna poleerimise edukus oleneb suuresti poleerimisaluse ja krookusesuspensiooni kvaliteedist, siis pühendame neile terve alapeatüki.

3.2. Poleerimisalus ja krookusesuspensioon

Poleerimisaluse valmistame endisest lihvimisinstrumendist sel teel, et katame tema tööpinna umbes 4-5 mm paksuse pigikihiga, mis on tööruumi temperatuurile vastava kõvadusega.

Poleerimispigi põhikomponendid on kampol ja pigi. Kuid segus võib olla ka teisi osiseid: vaha ja tärpentini. Kombineerides koostisaineid erinevates suhetes, saadakse erineva kõvadusega poleerimispigisid. Nagu abrasiivide puhul, on ka pigide tähistusviisid erinevad, seega peame pigi kõvadust kontrollima (seda vaatleme allpool). Peale poleerimispigide on olemas ka kinnitus- ning liimimispigid, mida reeglina poleerimiseks kasutada ei saa. Näiteks klaasi liimimiseks metallile kasutatakse järgmise koostisega segu: kampolit -- 34%; mesilasvaha -- 1%; pigi -- 25%; kipsipulbrit -- 40%.

Kui pigi on liiga kõva, siis krookuseterad a (joonis 13) tungivad temasse aeglaselt. Tulemusena jääb kaitsekihi ja pigi vahele liiga paks veekiht, mis vähendab hõõrdumist. Liiga pehme pigi korral tungivad aga terad a pigisse liiga kiiresti, mistõttu ei jõua piisavalt kriimustada klaasipinda, poleerimine toimub põhiliselt pigi ja kaitsekihi vahelise hõõrdejõu mõjul. Seega nii liiga pehme kui ka liiga kõva pigi vähendavad poleerimise efektiivsust. Liiga pehmest pigist poleerimisalus deformeerub kiiresti, liiga kõva alus võib aga tooriku pinna kuju mitte omandada ja anda pindade vahele pigitükke.

Kõvaduse kontrollimiseks tilgutame veidi sula pigi külmale klaasplaadile ja laseme hanguda. Siis proovime pöidlaküünt pigisse suruda (joonis 14).

Joonis 14. Pigi kõvaduse kontrollimine

Kui 10-15 sekundilise surumise järel jälge ei ilmu, on pigi liiga kõva, parajasse pigisse vajub umbes 0,5 mm sügavune jälg. Pidades silmas, et kõva pigiga poleerimisalus soodustab sfäärilise pinna saavutamist, võib pigi olla pigem kõvem kui pehmem.

Kui peenlihvimise käigus anti toorikule soovitav või veidi pikem fookuskaugus, mida ei taheta poleerimise käigus muuta, on pehmema pigi kasutamine samuti vastunäidustatud.

Kui meile on oluline ainult hea sfäärilise pinna saavutamine, teades, et peegli üldine fookuskaugus on paras ja sellel võib esineda tsonaalseid vigu (peegli eri fookuskaugusi omavad piirkonnad esinevad kontsentriliste ringidena), kasutame võimalikult kõva pigi.

Kasutades liiga pehmet pigi, võivad peegli servad maha poleeruda, peegel muutub hüperboolseks.

Joonis 15. Abinõu soonte vajutamiseks

Poleerimisaluse valmistamiseks asetame pestud alus- ja peegliploki vette ning soojendame nad. Siis sulatame elektrikeeduplaadil (parim on sujuvalt reguleeritava termostaadiga pliit) paarsada grammi pigi. Pigi tuleb soojendada aeglaselt, segades. Kontrollime selle kõvadust ja vajadusel pehmendame mõne tilga tärpentini lisamisega. Liiga pehme pigi muutub kõvemaks keetes. Edasi valmistame leigest veest ja seebikaapest tugeva seebivee ning 70-80 cm pikkuse parafineeritud pabeririba, mille laius on 4-5 mm suurem kui alusploki kõrgus.

Valmistame abinõu (selle ristlõige on toodud joonisel 15) tulevasele poleerimisalusele soonte vajutamiseks. Keskmise puitliistu külge ristlõikega 2x2 cm kinnitame puukruvide abil külgliistud, mille faasitud servadega pressime sooned aluse pigikihti. Abinõu pikkus ületab 5-6 cm poleerimisaluse läbimõõdu.

Kui eeltööd valmis, võtame kuuma pigi keeduplaadilt maha ning asetame mõneks ajaks jahtuma, et eralduksid õhumullid. Võtame alusploki kuumast veest välja, kuivatame ja mähime pabeririba ploki ümber nii, et see pealt (4-5 mm) üle ääre ulatuks. Riba kinnitame paela või niidiga ja valame alusploki kuni pabeririba ülemise ääreni pigiga üle.

Kui meil on kahtlus, et pigi võib sisaldada mingit saasta, on soovitav seda valada läbi kahekordsest marlist valmistatud filtri. Sel juhul pole vaja ka pigil õhumullide eraldumiseks seista lasta.

Pigi on soovitav valada alusploki äärtele kiiremini kui tsentrile, et vältida õhumullide kogunemist poleerimisaluse äärepiirkonda, mis võib viia "allakeeratud" serva moodustumisele poleerimise käigus.

Kui pigi on juba nii palju hangunud, et pole karta laialivalgumist, eemaldame paberi. Kui viimase tegevusega hiljaks jääda, võib paber kõvasti pigi külge kleepuda ning pigi aluse vormimiseks liiga kõvaks muutuda. Kui see siiski juhtub, asetame aluse kuuma vette ning soojendame seda paarkümmend sekundit. Autor võib oma kogemustest lähtuvalt öelda, et parafineerimata kuiva pabeririba saab liigselt hangunud pigi küljest väga edukalt lahti rebida.

Alati, kui me klaasplokke vees kuumutame, peame nende alla asetama kummitükid ühtlase soojenemise tagamiseks.

Joonis 16. Poleerimisalus

Kui pigi on vormimiseks paras, toimime alljärgnevalt.

Surume seebiveega niisutatud soontevajutamisabinõuga pigikihti 1,5-2 mm sügavused sooned, mis on vajalikud krookuselahuse ühtlaseks jaotumiseks peegli pinnale ja soodustavad poleerimisalusel täpselt peegli kuju omandamist. Soonte vahele kujunevad ruudukesed peavad tingimata paiknema ebasümmeetriliselt peegli tsentri suhtes (joonis 16), vastasel juhul kattuks poleeritava peegli pind tsonaalsete vigadega.

Kui sooned on sisse vajutatud, võtame peegli kuumast veest välja, katame nõgusa poole seebiveega ja asetame tugevasti surudes pigialusele. Ainult surve ei ole siiski õige, kuna siis ei kõrvaldu peegli pinna ja aluse vahelt õhumullid ning peegel võib alusele väga tugevasti kinni jääda (välja pressitud pigi hakkab peeglitoorikut igast küljest ümbritsema, takistades peegli aluselt maha lükkamist). Alust tuleb vormida, tehes lükkeid erinevates suundades nagu lihvimiselgi (sobivamad on meetodi H lükked). Siis võib ka seebiveest loobuda, asendades selle puhta veega või krookusesuspensiooniga. Et pigikiht paremini märguks, võib selle eelnevalt kuiva sõrmega matiks hõõruda. Autor võib öelda, et sooritades aluse vormimist külma peegliga, on kokkukleepumise oht väiksem.

Kui peegliplokk siiski kleepub pigile ja teda ei saa lükkamisega eraldada, asetame liitunud plokid kuuma vette, heal juhul võivad soojuspaisumisest tingitud deformatsioonid plokkide eraldamist võimaldada, kui see ei õnnestu, laseme pigil täielikult pehmeneda ning alustame tööd otsast peale. Autori arvates on pigi kõige mugavam alusplokilt kõrvaldada, kui see asub kuumas vees. Mõlemad plokid tuleb tärpentiniga puhtaks pesta.

Poleerimisaluse vormimisel deformeerunud sooned tuleb uuesti sisse vajutada ning korrata protsessi, kuni sooned enam ei muutu (tavaliselt piisab 3-4 korrast). Kui pigi jõuab nii palju jahtuda, et ei allu enam vormimisele, asetame aluse paarikümneks sekundiks kuuma vette ja jätkame tööd. Üle alusploki serva valgunud pigi lõikame terava noaga ära. Kogenud meistri valmistatud poleerimisalus näeb välja nii, nagu on kujutatud joonisel 16. Algajal võivad ruudukesed jääda ebavõrdseks, ka poleerimise käigus valgub pigi laiali ja poleerimisinstrumendi erinevate tsoonide ruudukeste tööpinnad muutuvad erinevalt. Seda viga saab parandada hangunud pigi noaga lõigates.

Täiesti jahtunud peeglilt ja alusplokilt peseme hoolikalt seebijäljed ning asetame need kuivama. Mõne tunni pärast võime tööd jätkata.

Kuumutame veidi meevaha peaaegu suitsemiseni, kanname väikese lameda pintsliga kuuma vaha poleerimisaluse soontesse, kuid mitte nii paksult, et need ummistuvad. Käesoleva töö autor loobus vahast, sest ruudukeste laialivalgumise kõrvaldamisel tuli iga kord ka uus vaha peale kanda. Pealegi ei valitse kirjanduses vaha poleerimisomaduste suhtes üksmeel. D.D. Maksutov kirjutab oma raamatus, et vaha vähendab hõõrdejõude poleerimisaluse ja peegli vahel, seega aeglustab poleerimist, kuid J. Strong kirjutab, et vahaga üleni kaetud poleerimisalused poleerivad kolm korda kiiremini tavalistest. Autor arvab, et soontesse kantud vaha võiks olla vajalik ruudukeste servadelt pigitükkide lahtimurdumise vältimiseks, kuid neid võib eralduda ka poleerimisaluse servast. Kui selline pigi pudenemine poleerimise käigus siiski toimub, tekivad poleerimisalusele ja peeglile pikad kriimustused. Seda põhjustab liiga kõva pigi. Tavaliselt lõpeb poleerimisaluse pudenemine peatselt. Kui see jätkub, peame valmistama uue poleerimisaluse.

Lõpuks katame vastvalminud poleerimisinstrumendi (ka sooned) krookusesuspensiooniga, mis peab olema vedel, mitte körditaoline. Liiga paksu suspensiooni kasutamine viib "allakeeratud" serva moodustumisele ja pigikihi kiirele küllastumisele krookuseteradega.

Krookus tuleb enne kasutamist läbi pesta. Pesemine toimub nagu abrasiivide puhul, kuid settimisaeg peab olema pikem (kuni pool tundi). Autori poolt kasutatud krookus, mis poleeris hästi, settis juba 10 minuti jooksul täielikult. Sellest ei saa järeldada, et krookus oli liiga jäme, vaid terad võisid õrnalt liitunud olla.

Suspensiooni kanname ka peeglile. Peame jälgima, et pintsli küljest lahti tulnud karvu ei jääks pindade vahele. Asetame peegli alusele ja paigutame peeglile 10-12 kg raskuse koormise. Viimane peab toetuma ühtlaselt, et vältida pigikihi kalduvajumist. Koormisega peegli ja aluse jätame 24 tunniks seisma. Peame jälgima, et pigikiht ei ületaks tulevast peegelpinda, peegli faas ei tohi pressimise ajal pigile toetuda. Kui sel siiski toimuda lasta, pressime pigile terava randi, mis poleerib peegli serva maha. Seega võib poleerimisalus olla küll veidi (1-1,5 mm) toorikust väiksema läbimõõduga, kuid mitte mingil juhul suurem. Autori arvates pole 24-tunnine pressimine edasise töö käigus vajalik, kuna deformeerib oluliselt pigikihti ja peegli eraldamine kuiva aluse küljest on tülikas. Küll aga tuleb enne poleerimise algust pigil 24 tundi seista lasta, sest see ei omanda vajalikku kõvadust kohe.

Poleerimisaluse ja peegli pindade täieliku liitumise tagamiseks peame enne igat poleerimiskorda asetama aluse 10-20 sekundiks kuuma vette ja asetama sellele 15-20 minutiks krookusesuspensiooniga kaetud peegli koos vajutisega. Autori arvates on kirjanduses pakutud mõneminutiline kuumutamine enne pressimist selge liialdus. Enne peegli vajutise alla panemist peaksime pindade vahelt kõrvaldama ka õhumullid.

Kui pigi pealiskiht on töö käigus jõudnud krookuseteradega küllastuda, uuendame seda, kaapides noaga pruuni "nürinenud" kihi aluselt maha. Pärast seda operatsiooni ei tohi me kohe poleerimist jätkata, vaid peame alust enne pressima (lüketega), kusjuures kuumutada tuleb kauem, et võimaldada instrumendil võtta täpselt peegli kuju. Pärast pressimist peame deformeerunud ruudukesed võrdseks lõikama ning plokkidel jahtuda laskma, siis teeme veel tavapärase kuumpressi, mida kirjeldati eespool.

3.3. Praktiline poleerimine ja peegelpinna vigade kõrvaldamine

Ka poleerimist võime teostada nii meetodiga M kui ka H. Kuigi meetodil H on tendents põhjustada mahapoleeritud serva, saame selle vea oskusliku tegutsemisega kõrvaldada. Pealegi ei õnnestunud autoril ka meetodit M kasutades ilma mahalihvitud servata pinda saada. Ilmselt oleks pidanud lühikese lükkega peenlihvi palju rohkem (kui 1 päeva jooksul) tegema.

Meetodi H puhul alustatakse poleerimist kolmandiklüketega (samad, mis lihvimiselgi) küünarnukist sirgete kätega ülakeha kaasabil. Pärast 5-8 lüket muudetakse suunda 40-45° võrra ja astutakse ühtlasi väike samm kõrvale. Iga 2-3 sammu järel pööratakse peeglit 20-30° vastassuunas. Tempo on poleerimisel veidi aeglasem kui lihvimisel, 30-40 täislüket minutis. Surve peab olema mõõdukas, liigne surumine poleerimist ei kiirenda.

Kasutades poleerimiseks meetodit M, toimitakse samuti kui lihvimisel. Ka lükke pikkus peab poleerimise alguses olema l/d=1/4.

Sissetöötamata poleerimisalus võib vahel pidurdada, vahel libistada peeglit. Peegli liikumise sujuvamaks muutmiseks võime poleerimise esimesel etapil kasutada veidi paksemat krookusesuspensiooni. Hiljem peab see aga võimalikult vesine olema, et servi mitte maha poleerida. Mingil juhul ei tohi peegel lükke sooritamise ajal alusel põriseda või nõksuda. Ka krigin või kiunumine ei ole lubatavad, sest annavad tunnistust mõne pinnaosa kuivamisest või liiga vesisest krookusesuspensioonist. Ühe krookuseportsuga võime poleerida 10-15 minutit, siis määrime peeglile värske koguse ja jätame peegeli 10 minutiks surve alla. (Et poleerimissegu liiga paksuks ei muutuks, soovitab autor vana krookuse enne uue lisamist pindadelt maha loputada.) Seejärel poleerime edasi.

Kui me ei kasuta peegli haaramiseks abivahendeid, peame jälgima, et hoiame peeglit ainult pealt, mitte servast. Pärast 20-30-minutilist poleerimist puhastame peeglit pehme puhta lapiga ning vaatleme ta pinda. Sfääriline pind peab kõige kiiremini poleeruma keskelt. Kui peegli keskosas on ühtlane poleerunud ring, kulgeb töö normaalselt. Kui aga tugevam poleerumise piirkond esineb äärtel, on peegel hüperboloidne. Täiesti lubamatud on üksikud korrapäratute laikudena esinevad poleerumisjäljed ja kriimud. Kui vead esinevad väga tugeval kujul (laikude piirjooned on teravad, kriimud sügavad), tuleb peegel uuesti üle lihvida.

Poleerimine sõna õiges tähenduses loetakse lõppenuks, kui peegli pinnalt on kadunud kõik lihvimisjäljed. Isegi mikroskoobiga pole näha mingeid lihvimise jälgi. Töö koostaja võib oma kogemustest lähtuvalt öelda, et enne peegli täielikku poleerumist pole mõtet seda korrigeerima ega Foucault' seadmega kontrollima hakata. Eriti kehtib viimatiöeldu mati serva korral.

Autor kontrollis poleerimise kvaliteeti, vaadeldes peegli pinnalt peegelduvat hõõglambi niiti. Kui pinnal on veel matte alasid, muudavad need klaasi niidi kujutise ümber läikivaks.

Edasi kontrollime peegli pinda Foucault' noaga (protsessi kirjeldatakse 4. peatükis).

Kui peegli esialgne kuju on kindlaks määratud, asetame selle poleerimisalusele surve alla ja jätkame töötlemist järgmisel päeval. Liigne ruttamine poleerimisel ei anna kunagi häid tulemusi. Nagu öeldud, autor 24-tunnist pressimist ei soovita. Algajal on soovitav päevas poleerida mitte üle 20 minuti, kusjuures töö käib järgmiselt:

1. poleerimisaluse kuumvormimine koos 15-20-minutilise pressimisega;
2. 10 minutit poleerimist;
3. 15 minutit vaheaega peegli jahtumiseks;
4. 10 minutit poleerimist;
5. 15 minutit jahtumist;
6. peegli kontrollimine Foucault' noaga.

Vaatleme alljärgnevalt, milliste meetoditega saab optik peegli pinna profiili endale soodsas suunas mõjutada.

Esmalt tuleb kõrvaldada teravaimad vead: "allakeeratud" serv, alanenud tsenter. Nimetame neid vigasid teravateks sellepärast, et nende kõrvaldamiseks tuleb eemaldada klaasi ulatuslikult alalt. Kui ilmneb tsoon, mis on peegli üldisest sfäärist "allpool", tuleb kogu ülejäänud pind tsooniga samale sfäärile viia, kuna klaasi kuhugi juurde panna pole võimalik.

Kui Foucault' nuga näitab, et peegel on hüperboloidne (serv on maha poleeritud või on viga tekkinud juba lihvimisel, nagu autoril juhtus) peame sõltumata poleerimismeetodist lühemale lükkele üle minema. Meetodi M puhul tähendab see suhte l/d vähendamist kuni lükke pikkuseni 1-2 cm. Samuti aitab ka poleerimisaluse läbimõõdu vähendamine -- pigikorra servad lõigatakse 45° all faasi. Kui aga peegli serv osutub liiga "kõrgeks", võime siiani kasutatud lüket veidi pikendada.

Poleerimisaluse läbimõõdu vähendamisega peame aga olema ettevaatlikud, sest liiga väikese diameetriga poleerimisalus pigem soodustab "allakeeratud" serva teket peeglil.

Joonis 17. Liiga väikese ja liiga suure poleerimisvahendi mõju

Joonis 17 kujutab liiga suure ja liiga väikese poleerimisaluse kahjulikku mõju tasapeegli valmistamisel, kuid ka sfäärilisele nõguspeeglile on nende aluste mõju sarnane. Pildil a kujutatud poleerimisalus B töötleb rohkem peegli A keskosa, kuna see on lükke jooksul pigiga tunduvalt kauem kontaktis kui äärepiirkond.

Tulemusena kuumeneb peegli keskosa poleerimise käigus rohkem kui äär, tõuseb sfääri pinnast "kõrgemale" (paisub) ja poleeritakse sügavamaks. Pärast jahtumist omandab nõguspeegel kuju, mis on toodud joonisel 18 -- peegelpind muutub justkui pesukausi sarnaseks, kuna selle serv säilitab puuduliku töötlemise tagajärjel peaaegu esialgse kõverusraadiuse, ülejäänud osa kõverusraadius väheneb ning tekib hüperboolsus.

Joonis 18. "Pesukausiefekt"

Nimetame kirjeldatud nähtust "pesukausiefektiks".

Kuigi kirjanduses soovitatakse hüperboolsuse, s.t "allakeeratud" serva kõrvaldamiseks ka alust, mille diameeter moodustab 5/6 peegli omast, ei saa autor seda (algajale) amatöörile, kes töötab käsitsi, soovitada. Sellise alusega peaksime kasutama lüket, mille puhul peegli serv ei liigu aluse peale, vaid servad peavad täpselt lükke piirasendites kattuma. Tekkivad nn üleminekutsoonid soovitatakse hiljem kõrvaldada peegliga samas mõõdus pehme alusega. Autori arvates ei ole võimalik sel teel hüperboolsusest vabaneda (vähemalt temal see ei õnnestunud). Nõutava lükkepikkuse hoidmine on raske ja kokkuvõttes võib esineda 5/6 poleerimisaluse kasutamisel "pesukausiefekt". 45-kraadise nurga all faasitud servadega poleerimisalust võib siiski kasutada, kuid koos lühikese lükkega viib see lõpuks väga "kõrge" serva tekkimisele. Isegi liiga "kõrge" serva kõrvaldamiseks ei tohi kasutada peeglist suurema diameetriga alust (joonis 17 b), see poleerib serva kindlasti maha. Suurema diameetriga alusel poleerides kuumeneb selle keskosa tugevamini kui ääred, pehmeneb ja asetub madalamale, samal ajal jätkavad poleerimisaluse külmemad äärealad intensiivset tööd. Tekib "pesukausiefekt" liigse töötlemise tõttu äärepiirkonnas.

Algajale ei saa soovitada ka kõige teravamate tsonaalsete vigade kõrvaldamist väikese diameetriga poleerimisalustega ja sõrmedega, sest neid kasutades võime peegli pinna niivõrd ära rikkuda, et isegi peenlihv ei suuda seda enam korrigeerida. Näiteks autor katsetas poleerimist, peegel all, instrumendiga, mille diameeter moodustas peegli omast 1/3. See kõrvaldas küll efektiivselt tsooni, mille pärast teda kasutati, kuid tekitas teise samaväärse vea asemele.

Seega on peegliga samas mõõdus poleerimisalus parim ka tsonaalsete vigade kõrvaldamiseks.

Joonis 19. Poleerimisalused peegli kõverusraadiuse muutmiseks

Joonisel 19 on toodud kaks poleerimisalust, mida võib kasutada peegli kõverusraadiuse muutmiseks (mõistagi muutub fookuskaugus poleerimisel tühiselt vähe). Autori arvates saab nendega ka "kõrget" serva ja hüperboolsust kõrvaldada.

Vaatame esmalt, kuidas on need alused valmistatud ja milline on mõju peegli pinnale. Poleerimisalused a omavad suuremat tööpinda ääretsoonis. Ülemisel pildil muutub soonte laius ühtlaselt, suurenedes äärtest tsentri suunas. Kuid sama toimega alust saame valmistada ka lihtsamalt: tuleb ainult mingi terava esemega (noa otsaga) täksida pigi tsentripoolsetelt ruudukestelt rohkem ja äärepoolsetelt vähem. Poleerides selliste aluste peal, toimub klaasi kõrvaldamine intensiivsemalt peegli äärepiirkonnas, fookuskaugus hakkab pikenema.

Peame ainult arvestama, et alused a võivad tekitada peeglile "kõrge" serva. Et seda vältida, kasutame lüket, mis on pikem normaalsest, s.t soojendame poleerimisinstrumendi äärepiirkonda tugevamini. Tulemusena deformeerub see kiiremini ja "kleepub" esimeses surnud punktis vähem klaasi külge (joonis 11). On vaja kasutada isegi kahepoolset lüket, s.t lükata peegel esimeses surnud punktis veidi üle alusploki serva.

Kui meil on aga peegel, mis omab tugevat hüperboolsust, tuleks autori arvates loobuda "kõrge" serva tekkimist takistavatest abinõudest, s.o töötada lühikese ühepoolse lükkega. Tekib küll "kõrgenenud" ääretsoon, kuid selle võime hiljem kerge vaevaga kõrvaldada, kasutades poleerimisaluseid b (joonis 19).

Poleerimisalused b, mis valmistatakse sarnaselt eelnevatele, kuid omavad suuremat tööpinda keskosas, lühendavad peegli fookuskaugust. Aga, töötades nendega normaalse ühepoolse lükkega, püüavad nad süvendada peegli keskosa. Peegli äärepiirkonna töötlemine jääb puudulikuks, pind omandab "allakeeratud" serva (eespool kirjeldatud "pesukausiefekti" tõttu). Seepärast peame poleerimisaluseid b kasutades tegema normaalsest lühemat ühepoolset lüket ilma tugeva surveta. Kui püüame selle alusega kõrvaldada "kõrget" serva, piisab autori arvates normaalse ühepoolse lükke kasutamisest. Kuigi hüperboolsus ja "kõrge" serv on levinuimad vead, vaatleme ka teisi ning nende kõrvaldamist.

Joonis 20. Siksaklüke

Kui üldiselt sfääriline pind omab mingi arvu suhteliselt nõrku tsonaalseid vigu, võime neid tasandada siksaklükkega. Siksaklüke on samuti sirgjooneline, kuid kaldub perioodiliselt alusploki tsentrist ühe külje poole ja kuni tsentrini tagasi. Joonisel 20 on kujutatud peegli tsentri nihkumine alusploki suhtes, kui meister ei soorita lükete ajal liikumist ümber töölaua. Koos laua ümber käimisega liigub peegli tsenter alumisel pildil näidatud trajektooril.

Kui aga kontrollimine Foucault' noaga näitab, et peegel omab teravat tsooni mujal kui äärepiirkonnas, tuleb meil valmistada poleerimisalus, mis kõrvaldab klaasi vea ümbrusest, kui on tegemist üldisest sfäärist "alanenud" tsooniga või kõrvaldab klaasi mõne tugevasti "kõrgenenud" tsooni kohalt. Üldiselt on kitsad "kõrgenenud" tsoonid kõrvaldatavad ka tavalise alusega (see ei kehti liiga pehme pigi korral).

Joonis 21. Vahepealne madaldunud tsoon ja selle kõrvaldamine

Oletame, et peegel omab ääre ja tsentri vahel madaldunud tsooni (joonis 21).

Selle vea kõrvaldamiseks kasutame ühte samal joonisel kujutatud poleerimisinstrumentidest. Vasakpoolne poleerimisalus ei vaja täiendavat kirjeldamist. See on valmistatud analoogselt joonisel 19 alumises reas kujutatud instrumentidega. Parempoolsele alusele on aga tehtud tähekujuline sisselõige, mis samuti vähendab aluse tööpinda "alanenud" tsooni vastas. Seega "alanenud" tsooni vastu kujundame poleerimisalusele nõrgendatud tööpinnaga tsooni. Töötades selle alusega piisavalt kaua, asetub peegli ülejäänud pind samuti madalamale, tsoon kaob. Kui me kasutame antud alust liiga kaua, tekitame endise "alanenud" tsooni kohale "kõrgenenud" tsooni, mis kõrvaldub kiiresti negatiivsete omadustega alust kasutades.

Autori arvates ei saa täksitud või lõigatud alustega saavutada ideaalset pinda, küll aga teravaid tsoone märkimisväärselt pehmendada. Edasi tuleks kasutada piisavalt kõva pigiga normaalmõõdus ruudukestega alust.

Kuid isegi väga voolav pigi ei jõua lükke vältel kohanduda peegli asfäärilise pinnaga. Selle pärast on nii peeglil kui ka poleerimisinstrumendil kalduvus elastsete deformatsioonide piires hoida sama kõverusega sfäärilist pinda. Seepärast öeldakse, et pärast küllalt kestvat poleerimist omandavad poleerimisalus ja peegel hea sfäärilise pinna isegi poleerimisaluse ebavõrdsete ruudukeste korral.

Kui peegel hakkab omandama vajalikku kuju, lühendame poleerimisaega igas tsüklis 3-4 minutini, kasutades jahtumisperioode aluse külmpressimiseks. Lühiajalist poleerimist järgneva külmpressimisega kasutame ka siis, kui ilmnevad tugevad kõrvalekaldumised soovitud kujust või me ei taha töötada täksitud alustega. Samuti toimime, kui ilmnevad tihedad tsonaalsed vead ja me ei soovi teha siksaklüket (kasutades viimast oskamatult, täheldas autor mõningast hüperboolsuse suurenemist). Autori arvates pole lühikese poleerimistsükliga töötamisel peegli ja instrumendi loputamine ning uue krookusesuspensiooni lisamine enne järgmist poleerimiskorda vajalik, küll aga tuleb enne jahutuspausi pipetiga veidi vett lisada, et vältida poleerimissegu kuivamist.

Peegli pinda on vaja viimistleda seni, kuni on täidetud tabelis 1 esitatud nõuded tsentri- ja äärepiirkonna fookuskauguste vahe suhtes.

Poleerimise kestus oleneb peamiselt viimase abrasiiviga lihvimisest, peegli pinnaprofiili õigest hindamisest Foucault' seadmega ja lükete, pigi ning krookusesuspensiooni sobivusest.

Lõplikult viimistletud peegel tuleb alumineerida. Kuigi peegli alumineerimine pole amatöörtööna teostatav, on seda Eestis siiski võimalik korraldada.

[ Järgmine peatükk: Peegli pinna kontrollimise meetodid ]