[ Eelmine peatükk: Poleerimine ]

4. peatükk
Peegli pinna kontrollimise meetodid

4.1. Peegeldusmeetod -- lihvimise kvaliteedi kontrollimine

Üleminekul ühelt abrasiivisordilt teisele peame kontrollima peegli sfäärilisust. Selleks vaatleme tugeva luubiga peegli pinda. Tsoonides a ja b (joonis 12) ei tohi olla jämedamaid lihvimise jälgi kui tsoonis c. Peale selle vaatleme peegli pinna peegeldusvõimet. Matt pind hakkab esemeid peegeldama, kui valguse langemisnurk läheneb küllaldaselt 90 kraadile. Kui peegel ei omandanud lihvimise käigus täpselt sfäärilist kuju, siis esineb tsoonides a ja b pärast viimase abrasiiviportsuga lihvimist "jämedam" matt kui tsoonis c. Kontrollides peeglit luubiga, ei pruugi me seda erinevust märgata. Kuid kasutades peegeldusmeetodit, näeme, et tsoon hakkab esemeid peegeldama enne, s.t väiksema langemisnurga puhul kui tsoonid a ja b.

4.2. Lihvitud peegli fookuskauguse määramine

Joonis 22. Kontrollrakis

Fookuskauguse täpsemaks määramiseks lihvimise käigus kastame peegli vette ja asetame selle märjalt kontrollrakisele (joonis 22). Siis võtame küünla või taskulambi, mida hoiame silma kõrval ning eemaldume peeglist ligikaudu sfääri raadiuse kaugusele. Pea asendi või valgusallika kõrguse muutmisega leiame märjalt peeglilt reflekteeruva kiirtekimbu. Kui valgusallikat liigutades (vasakule või paremale) liigub tema kujutis samas suunas, siis asub silm koos valgusallikaga sfääri keskpunkti ja peegli vahel, kui aga kujutis liigub valgusallika liikumisele vastassuunas, asume peeglist kaugemal kui sfääri keskpunkt. Üldiselt püüame leida sellise kauguse, kus valgusallika kujutis ületab peegli läbimõõdu, s.t peegel on üleni valgustatud. Siis on vahemaa silmast peeglini võrdne sfääri raadiusega, pool sellest võrdub aga fookuskaugusega. Mõõtmistäpsus on 1,5 kuni 2 cm piires.

4.3. Sfäärilise nõguspeegli pinna kuju ja kvaliteedi kontrollimine

1865. aastal esitas Leon Foucault meetodi optiliste pindade ja süsteemide uurimiseks. See oli revolutsiooniks optika kontrollimisel. Varem oli hea (parabool)peegli valmimine suurel määral õnneliku juhuse tulemus. Foucault andis lihtsa ja kõrge tundlikkusega võimaluse optiliste pindade vaatlemiseks.

Foucault' meetodiga saab määrata peegli vigu nii kvalitatiivselt kui ka arvuliselt. Käesolevas töös vaatleme põhiliselt esimest.

Foucault' meetod võimaldab avastada lainefrondi deformatsioone, mis on väiksemat suurusjärku kui täpsus, millega optiline süsteem peab vastama ideaalsele. Seega on võimalik kontrollida peegli pinna vastavust nõutavale täpsusega 1/4 valguse lainepikkusest. Sellise täpsusega valmistatud instrumentide omadused ei erine praktiliselt ideaalsetest vastavate atmosfääritingimuste korral.

Joonis 23. Foucault' meetod

Foucault' meetodi põhimõtte skeem on toodud joonisel 23. Olgu ABC sfääriline lainefront (valgus, mis peegeldub sfääriliselt nõguspeeglilt). Raadiused AO, BO, CO kui peegelduvad kiired koonduvad punktis O, mille võime praktiliselt samastada sfääri keskpunktiga. Punktikujulist valgusallikat, mis asub sfääri tsentri kõrval, pole joonisel näidatud. Asetame oma silma tsentri O taha ja nii lähedale sellele, et peegli kõikidelt osadelt peegelduv valgus langeks meile silma. Võtame läbipaistmatu noa tera kujuliselt lihvitud servaga ekraani N_(1-3) ("Foucault' noa") ning asetame selle tsentri O lähedale. Orienteerime noa perpendikulaarselt joonise tasandiga ning hakkame seda liigutama joonisel noolega näidatud suunas. Silma hoiame samal ajal endises asendis. Noa liikudes suunas N1 näeb vaatleja varsti varju ilmumist vasakule lainefrondi, s.t peegli servale, punkti A lähedale. Noa edasi liikumisel liigub ka vari samas suunas, kuni katab viimase kiire CO. Pilt 1 joonisel 23 kujutab momenti, kui noa tera puutub optilist telge BO. Parem pool peeglist paistab meile veel valgustatuna.

Kui nuga liigub suunas N₃, näeme, et vari ilmub esmalt peegli paremale servale, liikudes noale vastassuunas (pilt 3). Sfäärilisel peeglil liigub vari noa teraga paralleelselt. Nihutades nuga piki optilist telge, leiame asendi N2, kus peegel hakkab tumenema ühtlaselt, ilma terava sirgjoonelise varju ilmumiseta (pilt 2). Kui peegel tumeneb ühtlaselt, asub noa tera sfääri keskpunktis. Selle kaudu saab täpselt määrata peegli fookuskaugust.

Kui aga peeglil on vigu, ei leia me noale kohta, kus kogu peegel ühtlaselt tumeneks. Kuid ka siin kehtib reegel, et noaga samas suunas liigub vari nendel tsoonidel, mille raadiuste lõikepunkt asub noa taga, ühtlaselt tumenevad need tsoonid, mille kõveruskeskmes nuga parajasti asub ning noaga vastassuunas liigub vari nendel tsoonidel, millelt peegeldunud kiired lõikuvad peegli ja noa vahel.

Võiks arvata, et kui nuga katab tsentri O, tumeneb korras peegel hetkeliselt. Tegelikult ei ole see siiski nii, kuna punkt O, kus tekib valgusallika kujutis, omab teatud mõõtmeid.

Vigade suuruse üle saame otsustada varjude kontrastsuse ja heledate piirkondade tumenemise kiiruse järgi.

Asetame peegli kontrollrakisele ning paigutame sellest sfääri raadiuse kaugusele Foucault' seadme (selle konstruktsiooni vaatleme järgmises alapeatükis). Peegli ja noa ülesseadmisel peame jälgima, et mõlemad ilma kiikumise ja loksuta paigal püsiksid ning et kiirte teele ei jääks õhu konvektsioonivoole, mis võivad varjupildi jälgimise võimatuks muuta. Vaatluse ajal pole samal põhjusel soovitav hingata peegli poole. Ka kätelt tõusvad konvektsioonivoolud võivad varjupildi kontrastsust vähendada. Mõistagi sooritame vaatlusi pimedas ruumis.

Foucault' noa diafragmast väljuva valgusvihu juhime peeglile ja sellelt tagasi noa serva lähedale. Noa servast peab peegelduv valguskiir mööduma diafragma väljumisava kõrguselt. Väljumisava asugu ligikaudu peeglile lihvitud sfääri tsentris. Reflekteeruva valgusvihu kergemaks leidmiseks võime eemaldada diafragma ja otsida valgustäpi valge paberilehe abil üles. Valgustäpi juhime kontrollrakise reguleerimiskruvi ja selle paremalevasakule nihutamisega noaterale võimalikult lähedale (eespool kirjeldatud kõrgusele). Nüüd asetame hoidjasse kõige suurema avaga diafragma, püüame peegelduva kiirtekimbu endale silma ning lähendame silma 2-3 cm kaugusele noa terast.

Noatera läheduses langeb silma kogu peegelduv valgus ning peegel meenutab värvuselt ja kujult täiskuud. Edasi nihutame noa liugurit või ka kogu seadet pikisuunas ning leiame asendi, kus peegel tumeneb enamvähem ühtlaselt ilma terava sirgjoonelise varju ilmumiseta. Asetame hoidjasse keskmise diafragma ja jätkame vaatlusi. Kogemuse kasvades võib autori arvates suuremast diafragmast üldse loobuda.

Põhimõtteliselt saab varjupilti vaadelda küllaltki suurte diafragmadega, kuid siis langeb märgatavalt meetodi tundlikkus. Kui oleme peegelduva kiirtevihu silma püüdnud, peab see kohanema ereda valgusega. Varjupildi heledus on aga tunduvalt väiksem. Tulemusena ei suuda silm piisavalt kiiresti vaatluse käigus muutuva valgusvooga kohaneda. Ka varjupilt ise jääb liiga suure diafragma kasutamisel kahvatuks, sest peeglile kuivanud "vee jäljed" hakkavad eredalt särama.

Oletame, et üldiselt sfäärilisel peeglil on "allakeeratud" servad, s.o hüperboolsus. Viies noa asendisse N₂ (joonis 23, pilt 4), näeme, et peegel hakkab ühtlaselt tumenema, kuid tema parem äär jääb valgustatuks. Nihutades nuga edasi, tumeneb peegli keskosa täielikult, kuid parem serv jääb ikka valgustatuks. Viga on seda tugevam, mida rohkem me peame nuga nihutama pärast keskosa tumenemist, et tumeneks ka parem serv. Kui aga noa liikudes vasakult paremale jääb valgustatuks vasak serv (keskosa tumeneb ühtlaselt), omab peegel liiga "kõrget" serva.

Joonis 24. "Kohalik" viga varjupildil

Tihti on hüperboolsuse või "kõrge" servaga kombineerunud ka teised pinnamoonutused. Eriti halvad on nn "kohalikud" vead. Sellise vea puhul on peegli pinnal vaadeldav laik (joonis 24), mis tumeneb eespool kirjeldatud seaduspärasuste järgi, kuid paikneb tsentri suhtes ebasümmeetriliselt.

"Kohalikke" vigu võib põhjustada poleerimine liiga väikeste poleerimisalustega, ebasümmeetriliselt täksitud poleerimisinstrument, alusel kohati kuivanud krookus.

Kui aga peegel on kaetud paljude eri kõverusraadiusi omavate tsonaalsete vigadega, peame varjupildi vaatlemiseks valima sellise noa asendi, mis need kõik ka esile tooks. Oletame, et peegel omab profiili, mis on esitatud joonisel 25.

Kui noa tera nihutada vasakult paremale, siis selle soodsaima asendi korral näeme varjupilti a, kui noa tera asub peeglile liiga lähedal, võime näha hoopis pilti b, noatera liiga kauge asendi korral aga pildi b peegeldust vertikaaltelje suhtes.

Joonis 25. Peegli profiil ja sellele vastavad varjupildid

Varjumeetod annab suurima tundlikkusega pildi, kui noa tera asub sellise sfääri keskpunktis, mis puutub peegli pinda kõige rohkem. Joonisel 25 on selleks sfäär O-O. Paneme tähele, et vead, mis paiknevad peeglil sümmeetriliselt tsentri suhtes, tekitavad meie Foucault' seadmega vaatlemisel varjupildi, mille üks pool on justkui teise negatiivkujutis.

Alati on võimalik leida noa asend, kus mingi varjupildi tsoon tumeneb ühtlaselt, s.t ilmneb poolvarjus rõngas või ring. Pildil a leidub kaks poolvarjus tsooni, mis vastavad peegli profiilil tähega x märgistatud lõikudele.

Foucault' meetodi tundlikkus on suurim lainefrondi noa teraga ristuval diameetril ja kahaneb sinosoidaalse sõltuvuse järgi, saades nulliks diameetril, mis on paralleelne noa teraga. Seetõttu paistab varjupildi vertikaalne diameeter meile poolvarjus, sõltumata vigade suurusest.

Mida suurem on peegli erinevate tsoonide kõveruskeskmete vahekaugus, seda teravamad on vead.

Tsonaalsete vigade asukoha ja laiuse täpsemaks määramiseks kasutas autor peegli horisontaaldiameetri ette paigutatud joonlauda ja mööda seda liigutatavat teravikku (rõhknaela), mis on varjupildi taustal selgesti näha.

Joonis 26. Varjupildi teke tasasel reljeefil

Vaadeldes varjupilti, tuleb meil ette kujutada peegli profiili, sest alles viimast teades saame valmistada vajaliku poleerimisvahendi ja rakendada muid meetmeid vigade kõrvaldamiseks. Joonisel 25a kujutatud varjupilti võime tõlgendada alljärgnevalt. Kujutleme, et see tekib tasasel reljeefil, mida valgustatakse küljelt "noa tera poole" suure langemisnurga all langevate kiirtega. Vastavat reljeefi (joonis 26) võime aga lugeda peegli pinnaks. Mõistagi, peegli profiili täpsemaks määramiseks peame Foucault' seadmega hindama erinevate tsoonide fookuskauguste vahesid ja lähtuma eespool kirjeldatud seaduspärasustest.

Kui peeglil ei ole enam märgata tsonaalseid vigu, asetame hoidjasse kõige väiksema avaga diafragma ning kontrollime peegli vastavust tabelis 1 toodud andmetele. Noa ristsuunalisel liigutamisel ilmuvad varjud erinevatel aegadel erinevatesse peegli piirkondadesse. Foucault' noa pikisuunalise liigutamisega leiame asendi, kus tumeneb esmalt peegli tsenter. Fikseerime sellele vastava liuguri asendi kas mõõtmise või külgemonteeritud indikaatori näidu üles märkimise teel. Leiame ka liuguri asendi, mil tumeneb peegli ääretsoon.

Kui kasutame noaga koos liikuva valgusallikaga Foucault' seadet, võrdub liuguri pikisuunaline nihe kahekordse tsentri ja ääre fookuskauguste vahega (mõõt a joonisel 3), kuna diafragmast väljuvate hajuvate valguskiirte puhul on peegli fookuskaugus 2 korda pikem kui paralleelsete kiirte korral. Seega peeglil suhtelise avaga näiteks 1/9 ja lubatud fookuskauguste erinevusega 0,72 mm võib noa teekond maksimaalselt olla 0,72 x 2 = 1,44 mm. Kui aga kasutame paigalseisva valgusallikaga Foucault' seadet, võrdub liuguri teekond 4-kordse mõõdu a väärtusega.

Lisaks eelnevale peame peeglit kontrollima ka astigmatismi suhtes. Korras peeglil võib vari liikuda ainult noa teraga paralleelselt (kui nuga ei asu täpselt sfääri keskpunktis). Kui peeglit keerates leiame asendi, kus vari liigub noaga mitteparalleelselt, on peegel astigmaatiline ning ei kõlba kasutamiseks teleskoobis. Kuna selle vea kõrvaldamine on keeruline, võib algajale soovitada peegli ülelihvimist.

4.4. Foucault' seadme ja peegli kontrollrakise konstruktsioon

Joonis 27. Lihtsama Foucault' seadme konstruktsioon

Lihtne Foucault' seade koosneb kolmest põhisõlmest (joonis 27 A): kolmele reguleerimiskruvile 11 toetuvast alusest 10, prismaga 3 varustatud valgustist 12 ning liuguri 9 peal paralleelselt ja risti diafragmast 2 väljuva valgusvihuga nihutatavast noast 4.

Vaatleme seadme valmistamist lähemalt. Alus tehakse 12-18 mm paksusest vineerist; kruvideks sobivad tavalised metallkruvid M6-M8, mille keermed lõigatakse otse puusse. Valgusallikaks on harilik matt- või piimklaaslamp 1 (220V, 60-80W), mis paigutatakse pealt kaanega kaetud valguskindlast plekist kesta. Hõõgniidi kõrgusele plekisse puuritakse ~4 mm läbimõõduga ava. Selle ette asetataksegi alusele 8 kinnitatud väike prisma, mis murrab kiired täisnurga all uuritava peegli suunas. Prisma taha, vaatleja poole paigutatakse mustaks värvitud plekitükk 13 (joonis 27B), mis väldib segava valguse langemist vaatleja silma 14. Prismaalus kinnitatakse valgusti kesta külge plekiriba 16 abil. Prisma ja lampi ümbritseva pleki vahele jäetakse väike pilu õhukeste diafragmade jaoks. Diafragmad valmistatakse 0,05-0,15 mm paksusest vaskplekist kolmesuguse läbimõõduga: 0,06-0,09; 0,1-0,12 ja 0,15-0,2 mm. Üldiselt peavad diafragmad olema kergesti vahetatavad.

Hoidjasse (prismaaluse pilusse) asetatud diafragmale märgitakse ümbrises oleva augu piirjooned ja puuritakse peene õmblusnõela otsaga keskele ümmargune siledate servadega auk. (Diafragmaaugu puurimisel surume ühe käe pöidlaga nõelale, veeretades seda teise käe sõrmede vahel. Augu välimust kontrollime luubiga, läbimõõtu mõõtemikroskoobiga.) Õhukesest terasplekist sharniirühendus 7 noa aluse 6 ja liuguri vahel võimaldab nuga reguleerimiskruvi 5 abil nihutada diafragmast väljuva valgusvihuga ristsuunas. Pikisuunas nihkub liugur juhtliistude 15 vahel. Liugur valmistatakse kõvemast puidust ja juhtpinnad silutakse hoolikalt tasaseks, et liugur liiguks sujuvalt. Noa liikumistee pikkust mõõdetakse seadmega töötamise ajal kas nihkkaliibri sügavusmõõtjaga või tavalise metallitöö sügavusmõõtjaga, mille mõõtmistäpsus on 0,05 mm piires. Mõõtmiseks võib kasutada ka seadme külge monteeritud mikromeetrit või indikaatorit.

Kõrgus a peab sharniirist väljumisavani olema vähemalt 80 mm, kaugus b prisma ja noa vahel ei tohi olla suurem kui 25-30 mm.

Autori arvates on sellise konstruktsiooni puuduseks lambikorpuse liigne kuumenemine, mis muudab töötamise ebamugavaks, vähendab seadme tundlikkust (konvektsioonivoolud). Ka noa täpne pikisuunaline nihutamine on ilma vastava kruvita tülikas.

Joonis 28. Foucault' seadme keerukam konstruktsioon

Vaatleme seadet, mis on neist puudustest vaba. Selle puhul moodustavad valgusallikas ja nuga ühtse terviku ning neid liigutatakse kahe supordi abil (joonis 28c) Aparaat paikneb jalgadele 18 toetuval alusel 1 (pilt a). Liugurid liiguvad siledate silindriliste varraste 4 peal. Platvorm 8, mis kannab nuga ja valgusallikat, ning vahepealne platvorm 5 on varustatud tekstoliidist (võib kasutada ka alumiiniumi või messingit) plaatidega 7, milles olevaid avasid läbivad juhtvardad 4. Plaatidesse 7 puuritakse võimalikult täpsed avad juhtvarraste jaoks. Plaatide teise serva puuritakse avad nende kinnitamiseks kruvide abil platvormide külge. Mõlemad platvormid on ristkülikukujulised plaadid, mida võib valmistada puust, tekstoliidist või paksust vineerist. Platvormid peavad olema võimalikult paralleelsete külgede ja täpsete nurkadega. Vardad 4 tuleks valmistada tööriistaterasest diameetriga 6-8 mm. Nende pikkus peab olema mõnevõrra suurem (6-8 mm) kui vastaval platvormil.

Varraste hoidjad 3 valmistatakse samuti tekstoliidist (või paksust vineerist). Kahele hoidjale puuritakse lisaks varraste aukudele täpselt viimaste vahele avad supordivintide 6 ja 9 jaoks. Ülemised varraste hoidjad kinnitatakse platvormile 5, alumised aga liikumatu plaadi 2 külge. Keermed M6 või M8 sammuga 1 mm lõigatakse otse vindihoidjasse. Sellise sammu korral liigutab üks vindi pööre vastavat platvormi 1mm võrra. Noa pikisuunalise liikumise täpsemaks mõõtmiseks tuleks kinnitada vastava vindi pea külge silindriline skaala, mis on jaotatud mööda ringjoont 10, 20 või 50 osaks. 50 jaotisega skaala kasutamisel vastab vindi pööramisele ühe jaotise võrra noa nihkumine 0,02 mm võrra. Lambihoidja 10 valmistatakse 8-10 mm jämedusest ja 200 mm pikkusest metallpulgast. Suportide vindid 6 ja 9 peavad olema vähemalt 50-70 mm pikad ning omama sfäärilist otspinda, millega toetuvad vastu plaate 7.

Vedrud 11, mis tagavad platvormide tagasi liikumise vintide väljakeeramisel ja ühtlasi kõrvaldavad lõtkusid, valmistatakse 0,6-0,7 mm jämedusega vedrutraadist ja need omavad 20-25 keerdu.

Valgusti 13 optiline osa koosneb lambist 14 (piisab tavalisest auto lambist -- 12V, 21cd), kondensorläätsest 15 ja väikesest prismast või tasapeeglist 17 (pilt b). Lääts ja prisma paigutatakse tuubusesse 16. Valgusti kinnitatakse varda 10 külge spetsiaalse klambriga 12.

Väikese lambi korral pole ventilatsioon oluline.

Nii lambi korpus kui ka tuubus valmistatakse alumiinium- või messingtorust. Nende diameetrid sõltuvad kasutatava lambi, kondensori ja prisma mõõtmetest.

Lääts (näiteks D=15 mm, f=15-18 mm) asetatakse kahekordsele fookuskaugusele lambi niidist. Prisma vastu tuubusesse puuritakse 4-6 mm diameetriga väljumisava. Hõõgniidi kujutis peab tekkima väljumisava ette asetatud diafragma 19 taha, mis on tuubusele kinnitatud näiteks kahe kummiseibi abil.

Foucault' noa moodustab aga diafragmapleki serv, mis ulatub üle tuubuse otsa.

Ka siin kehtib nõue, et noatera ja diafragma ava vaheline kaugus oleks võimalikult väike, vähendamaks kooma mõjusid.

Kondensorläätse võib autori arvates ka mattklaasiga asendada (nii ka autor toimis).

Mida suurem on kontrollitava peegli suhteline ava, seda täpsemini peab olema valmistatud Foucault' seade. Foucault' meetodi tundlikkuse tõstmiseks on leiutatud rida vahendeid (ringikujulise diafragma asendamine piluga, noa asendamine niidiga, punkti kujutisele vastava servaga noa kasutamine). Kuid käesolevas töös me neid ei käsitle, kuna Foucault' meetodi tundlikkus on ka kõige lihtsama, ringikujulise diafragma ja sirge noa kasutamisel kõrgem nõutavast 1/4 lambda piirist.

Peeglit kontrollitakse vastaval rakisel (joonis 22), mis koosneb kolmel kruvil asetsevast alusest ja sellele kinnitatud vertikaalsest tugilauast, mille pulkadele asetatakse peegel. Nii rakis kui ka Foucault' seade kaetakse musta läiketa värviga, et vältida segavat reflekteerumist töötamisel pimendatud ruumis.

Kokkuvõte

• Amatööri esimene teleskoop võib olla sfäärilise peapeegliga, kui ta ei tee viimast liiga suure suhtelise avaga D.
• Peegli võime valmistada tavalisest klaasist, kuid parim peegli materjal ka asjaarmastaja jaoks on paireks. Paireksist peeglitoorikule on lihtsam sfäärilist kuju anda, kuna sel praktiliselt puudub soojuspaisumine.
• Kuna amatööri valmistatud hõbepeegel võib kiiresti tuhmuda, soovitatakse peegel alumineerida.
• Peegli valmistamiseks on vaja eraldi ruumi (mille omadused on esitatud 1. peatüki alapunktis 1.3), mitmesuguseid abivahendeid, palju aega, tahet ning järjepidevust.
• Käesolev töö sisaldab ka autori kogemusi ja tähelepanekuid, mida kirjanduses ei mainita.
• Peegli töötlemise edukus sõltub paljuski instrumendi kinnitamisest töölauale. Kinnitus peab tagama lihvimisaluse ühtlase jahutamise ja seda mitte deformeerima.
• Lihvimisel on väga oluline puhtus, kuna juhuslik liivatera või jämedama abrasiivi osake võib rikkuda mitme nädala töö.
• Autori arvates võib tooriku töötlemist teostada nii meetodiga H kui ka meetodiga M, kuid meetod M omab peenlihvimisel ja poleerimisel rida eeliseid. Vältida tuleks aga töötlemist, toorik all, lükkeid mööda kõõlu, peenlihvimist ning poleerimist ilma jahutuspausideta, kuna need vahendid võivad viia peegli serva üldisest sfääri tasemest "alanemisele".
• Ei lihvimisel ega ka poleerimisel ei anna kiirustamine ja liigne surve häid tulemusi. Näiteks autor asus kõrvaldama peegli hüperboolsust, kui see polnud veel üleni poleerunud ja tegi seega endale tööd juurde. Sfäärilise pinna saavutamisel omab suurt tähtsust viimase abrasiiviportsu küllaldane peenekshõõrumine, sest pinna kõrvalekaldumine sfäärist on sõltuv abrasiivitera mõõtmetest.
• Peenlihvil ja eriti poleerimisel peame vältima ääreefekti. Selleks on otstarbekas kasutada tooriku küljest kergesti eemaldatavat käepidet (iminapp vms).
• Poleerimisel peame jälgima, et pigi ei oleks liiga pehme, vastasel korral võib tooriku serv, lisaks poleerimise aeglustumisele, maha poleeruda. Kõvem pigi soodustab aga sfäärilise pinna saavutamist.
• Kuigi töös on kirjeldatud mitmeid peegli vigade kõrvaldamise meetodeid, võib algaja ka ühte kindlat alust, mitte väga pikki lükkeid ja piisavaid jahutuspause kasutades saavutada hea sfäärilise pinna.
• Peegli valmistamisel omab suurt tähtsust pinna kuju õige hindamine Foucault' seadmega.
• Kuigi käesolev kirjutis on loodud eesmärgiga anda ülevaade amatööri tööst peegli meisterdamisel, tuleb asjast huvitatul kindlasti nii mõndagi ise avastada ja katsetada.

Kasutatud materjalid:

1. Hoyer, H. Kuidas ise valmistada teleskoobi nõgusat peapeeglit. Tähetorni Kalender, 1961, lk. 62-74;
2. Veismann, U. Tähed ja tehnika. Tallinn, Valgus, 1968, 239 lk;
3. Maksutov, D. D. Izgotovlenije i isledovanije astronomitsheskoi optiki. Leningrad, Moskva, Ogiz, Gosudarstvennoje izdateljstvo tehniko-teoritsheskoi literaturõ, 1948, 280 lk;
4. Strong, D. Praktika sovremennoi fizitsheskoi laboratorii. Leningrad, Moskva, Ogiz, Gosudarstvennoje izdateljstvo tehniko-teoritsheskoi literaturõ, 1948, 444 lk;
5. Shemjakin, M. M. Ljubiteljskoje teleskopostrojenije. Võpusk 2. Moskva, izdateljstvo Nauka, 1966, 100 lk;
6. suulised andmed, Ruusalepp, E.