Gamma-kiirguse sähvatuste saladus lahenemas. 3.

Käesoleva aasta 13. aprillil ja 6. juunil oli meie uudisgrupis juttu gamma-kiirguse sähvatustest, mida on üle paari aastakümne taevas jälgitud. Nende seni tundmatute sähvatuste uurimine on läinud veelgi põnevamaks. Nüüd on vaadeldud vähemalt kolme sähvatuse (mis toimusid 28.02.1997, 08.05.1997 ja 28.08.1997) kohas objekte ka optilises, röntgen- või raadiopiirkonnas ning leitud nende aeglaselt kahanev järelhelendus. Läbimurre nende objektide saladuse lahendamisel toimus aga siis, kui õnnestus mõõta neist ühe kaugus. 8. mai sähvatuse optilise paarilise punanihkeks mõõdeti z=0.835, see tähendab ta asub kosmoloogilisel kaugusel! Kui see on õige, siis on need sähvatused kindlasti kõige energiarikkamad protsessid Universumis. Nendes eraldub mõne sekundi jooksul energia, mida Päike kiirgaks kogu Universumi eluea jooksul. Supernoova plahvatused jäävad neile veel sada kuni tuhat korda võimsuselt alla. Sellisele plahvatusele on pakutud nimeks "hüpernoova".

Mis nähtused need võiksid siis võimsad olla? Selgub, et nii võimsad protsessid saavad toimuda ka tähtedega! Varem on välja pakutud kahe neutrontähe kokkupõrge. Nüüd on uute vaatluste valgusel tekkinud sellele ka konkureeriv teooria: väga suure massiga - 10 Päikese massiga või enamgi - tähe plahvatus tema evolutsiooni lõppfaasis, mille tulemusena täht puruneb täielikult ning tema tuumaosa kukub gravitatsiooni toimel mustaks auguks. Selliseid plahvatusi peaks toimuma ligi 10 tuhat korda vähem kui supernoovasid, kuid me näeme neid tihedamini (gamma-kiirguses) seetõttu, et nad on võimsamad ja seega näha ka kaugematest galaktikatest. Aeg näitab, kas nimi "hüpernoova" on õigustatud ja kas ta jääb püsima...

Erik Tago
31. oktoober 1997

[ Eelmine | Järgmine | 1997. aasta uudised | Uudiseid astronoomiast | Tartu Tähetorn ]