Saladuslikud sähvatused, mida on registreeritud preaguseks juba üle 2000, on jaotunud taevasfääril ühtlaselt. Nende kestus on tavaliselt mõni sekund. Seni on nad jäänud täiesti seletamatuks, nii et ei teata isegi, kas kiirguse allikad asuvad näiteks Linnutees või suurtel kosmoloogilistel kaugustel vaadeledava Universumi ääremaadel. Mõistatuslikud allikad on seni olnud avastamata ka silmaga nähtavas valguses.
Selle aasta 28. veebruaril toimus järjekordne sähvatus, mida mõõtsid mitmed gamma-kiirguse teleskoobid satelliitidel. Samas taevapiirkonnas avastasid aga maapealsed teleskoobid seekord kiiresti kustuva (8 päevaga ligi kaks tähesuurust nõrgemaks) allika ka nähtavas piirkonnas.
26. märtsil suunati ka Hubble'i kosmoseteleskoop sellele objektile. Ilma segava atmosfäärita suutis kosmoseteleskoop nõrka kustuvat allikat jälgida veelgi kauem. Nüüd suudeti näha, et sellel allikal on ka nõrk ümbris. See viitab võimalusele, et sähvatuste allikad asuvad kaugete galaktikate sees. Kui see on nii, siis osutub, et gamma-kiirguse sähvatused on kõige energiarikkamad nähtused Universumis. Mõne sekunduga eraldub nendes energia, mida Päike kiirgab ligi 10 miljardi aasta jooksul. Mis protsessides selline energia vabaneb, on esialgu veel teadmata.
Kas see on tõesti nii, selgub uutest vaatlustest Kosmoseteleskoobiga aprillikuu jooksul. Kui õnnestub seda allikat nähtavas valguses ikka veel näha, siis võib osutuda, et on lahenemas järjekordne Universumi saladus...
Erik Tago
13. aprill 1997