Merkuuri ja Veenuse padespann /Pas d'Espagne?/ hommikuses taevas kutsub veel kord kirjutama siseplaneetidest.

Kui Veenus märtsi lõpus õhtutaevast hommikutaevasse siirdus (Ehatähest...), sai mainitud, et koidutäheks jääb ta aasta lõpuni. Aasta lõpp on nüüd lähedal, aga et enne Veenuse lahkumist tõuseb talle seltsiks Merkuur, jäi tookord lahti rääkimata.

Merkuur on meilt suhteliselt halvasti vaadeldav planeet. Et ta liigub Päikese lähedal, saab teda vaadelda vaid siis, kui ta on - Maalt vaadatuna - oma orbiidi Päikesest kaugeimas punktis. Õnneks liigub Merkuur taevas suhteliselt kiiresti ja nii on igas aastas näha vähemalt kolm "kaugenemist".

Meie häda on selles, et oma 60-lt laiuskraadilt näeme me taevakehade tõusmist-loojumist silmapiiril kaunis kehva nurga all. Kui nad näiteks ekvaatoril tõusevad silmapiiriga risti, siis meil on tõusunurk parimal juhul 30 kraadi. See "parim juht" käib nende taevakehade kohta, mis asuvad (taeva)ekvaatoril; sellest põhja või lõuna poole jäävatel tähtedel-planeetidel on tõusunurk veelgi väiksem.

Päikesega koos liikuv Merkuur võib asuda ekvaatoril (märtsis-aprillis ning septembris-oktoobris), sellest põhja pool (suvekuud) või lõuna pool (talvekuudel). Kõige-kõige parem juht on siis, kui ta on maksimaalses idapoolses elongatsioonis (nii nimetatakse kaugust Päikesest) aprilli algul (või siis läänepoolses septembri alguspäevadel). Maksimaalne elongatsioon on 28 kraadi ja see tähendab, et silmapiiri suhtes on planeet meilt vaadatuna Päikesest 14 kraadi kõrgemal.

Merkuur on hele planeet ja hästi näha juba 3 - 4 kraadi kõrgusel silmapiirist. Kui ainult taevas on piisavalt tume, st Päike vähemalt 6 kraadi allpool silmapiiri.

Tuleb välja, et ega seda "head aega" ülearu palju olla ei saagi. 14 - 6 - 4 annab napilt neli kraadi. See muutub olematuks, kui elongatsioon langeb suvele-talvele (tõusunurk väiksem) või kui planeet on "valel pool" Päikest (õhtutaevas sügisesel või hommikutaevas kevadisel ajal).

Praegu on asi Merkuuri koha pealt enam-vähem korras ja see, et ülihele Veenus tema lähedal, teeb Merkuuri leidmise palju lihtsamaks. Planeetide selline kokkujuhtumine on küllalt haruldane sündmus; kuigi nad kohtuvad pea igal aastal, tuleb mitmepäevaseid paaristantse ette keskmiselt iga viie aasta tagant.

Tegin mõned selgitavad pildid. Esimesel joonisel on Merkuuri ja Veenuse orbiidid "pealtvaates", oranziga on märgitud orbiidi lõik, mis vastab Merkuuri "parima nähtavuse perioodile" (33 päeva Maa ekvaatorilt vaadatuna). Pilt on tehtud planeetide sideerilistest perioodidest (Merkuuril 88 p., Veenusel 225p.) lähtuvalt.

Kui aga vaadelda sama liikumist liikuvalt Maalt, muutub perioodide vahekord oluliselt. Veenuse sünoodiline periood (ühe täisringi tegemiseks kuluv aeg Maalt vaadatuna) on 584 päeva. Seda selle pärast, et ümber Päikese tiirlev Maa jookseb kogu aeg Veenusele järgi. Pikeneb ka Merkuuri periood, aga vähem - 116 päevani.

Järgmisel pildil on samad lõigud, aga sünoodilisi perioode arvestades. Selle aja jooksul, kui Merkuur Maa taevas oma kaare ära teeb, nihkub Veenus vaid 20 kraadi võrra. Tõenäosus, et need kaared kohakuti sattuvad, on seega 1/13 (20/360).

Kui see aga siiski juhtub, näeme taevas järgmist pilti. Aeglaselt ida poole sõudvale Veenusele kerkib idakaarest vastu kiire Merkuur (on parajasti oma taevase silmuse vastuliikumise faasis), jõuab Veenusest mööda, peatub, ning päriliikumist alustades möödub Veenusest uuesti. Nii tulebki ühe elongatsiooniperioodi jooksul kaks ühendust.

Joonis on tehtud praeguse kohtingu järgi. Tegelikult on planeetide kaared taevas palju kitsamad ning omavahel nurga all (orbiitide kalded Maa oma suhtes on erinevad). Veenuse tee oranz jupike (vastab ajaliselt Merkuuri täiskaarele) võib mõnel teisel kohtingul olla sootuks teises kohas. Näiteks viie aasta pärast on see Veenuse orbiidi tipus ja kohting jääb ära, sest madalal silmapiiri kohal oma haaki tegev Merkuur ei jõuagi kõrgel taevas ilutseva Veenuseni.

Mis sinna parata, kui mõnel mehel (Mercuriusel, varaste ja kaupmeeste jumalal) alati nii kiire peab olema...