Veebruarikuus õhtutaevast kaunistanud Veenus hakkab märtsi keskel tasapisi allapoole vajuma. Sellele vaatamata on pimestavalt hele Ehatäht näha veel kaua. Ja vaadata teda tasub: pole vaja kuigi suurt teleskoopi, et märgata: tavapärasest planeedikettast on järele jäänud vaid kitsuke sirp.

Veenus on lähenemas nn. alumisele ühendusele - hetkele, kus planeet asub Maa ja Päikese vahel.

Ehatähe vaatlejate jaoks on see kõige huvitavam aeg: just siis on planeet meile kõige lähemal ja just siis on tema sirp kõige ilusam. Just alumises ühenduses muutub meilegi nähtavaks Veenuse atmosfäär - selles murdunud-hajunud valguskiired teevad sirbi otsad pikemaks, mistõttu (erinevalt Kuust) on valgustatud rohkem kui pool ketta ümbermõõdust.

Kui sellist Veenust pildistada, võime saada isegi kujutise, kus sirbi otsad puutuvad kokku - planeeti ümbritseb helendav rõngas.

(pilt Kaufmannist, lk. 196)

Meie, st. põhjamaalaste, õnn on see, et seekordne ühendusse minek just märtsikuus aset leiab. Kevad on parim aeg planeetide õhtuseks vaatlemiseks: et nad asuvad ekliptikal Päikesest eespool (meie jaoks vasakul, st. idasuunas), käivad nad taevas Päikesest kõrgemal. Nii asub Päike 10. märtsil taevaekvaatorist neli kraadi lõuna pool, Veenus aga 13,5 kraadi põhjas. Kui Päike loojub (kell 6 õhtul), on Veenus veel 26 kraadi kõrgusel ja tema loojumiseni jääb tervelt kolm ja pool tundi.

Märtsikuised ühendused teeb eriliseks veel asjaolu, et Veenus ei asu mitte ekliptikal, vaid sellest üsna tublisti põhja pool. Ekliptikaks nimetavad astronoomid Päikese näivat teed taevas ja tõlkes tähendaks see "varjutajat" - vana-aja tähetargad teadsid, et selle mõeldava joone lähedal toimuvad kuu- ja päikesevarjutused. Ilmaruumis vastab see tasandile, kus liigub meie Maa, ehk teiste sõnadega Maa orbiidi tasandile. Kuna Veenuse orbiit on selle tasandiga umbes kolme ja poole kraadise nurga all, tõuseb Veenus Maalt vaadatuna kord ekliptikast kõrgemale (st. põhja poole), kord laskub aga lõunasse. Ongi nii, et kõige "kõrgemal" on Veenus Maa ajaarvamise järgi märtsi alguses ning kõige madalamal pool aastat hiljem, septembris. Seetõttu paistab Maa ja Päikese vahelt läbi minev Veenus märtsis Päikesest veel ligi 9 kraadi "kõrgemal" olevat, septembris muidugi sama palju "madalamal".

Et kõrget Veenust on mugavam vaadelda, peaks selge olema. Aga see kõrge liikumine toob kaasa veel ühe huvitava momendi: Veenus on märtsi lõpus näha samaaegselt nii eha- kui koidutähena!

Kuida on see võimalik? Aga miks mitte: see, kui kaua on üks või teine taevakeha silmapiirist kõrgemal, sõltub ainuüksi tema käändenurgast, st. kaugusest ekvaatori suhtes. Täpselt ekvaatoril asuv täht on näha pool ööpäevast, 20 kraadi põhja pool olev 17 tundi, 32 kraadi "kõrgune" täht ei lähe aga meil üldse looja. Nii et kui Veenus on Päikesest "kõrgemal", on ta näha ka vastavalt kauem. Asudes 28. märtsil Päikesest 8,5 kraadi täpselt põhjasuunas, loojub ta tund aega peale Päikest (paistab ehatähena), tõuseb aga järgmisel hommikul tund aega Päikesest varem (on näha kui koidutäht). Periood, kus selline asi võimalik, kestab tervelt 20 päeva: Veenus ilmub hommikutaevasse 10. märtsi paiku ja kaob õhtutaevast aprilli alguseks. Joonisel on toodud planeedi asend loojuva päikese suhtes 15. märtsist 1. aprillini. Kõrgust tähistav silmapiiriga paralleelne joon vastab 8 kraadile (umbes Päikese kõrgus talvise pööripäeva aegu).

Veenus Ehatähena	... ja Koidutähena

Tekib kiuslik küsimus: aga mis siis, kui selline asi juhtuks suvise pööripäeva ajal? On ju Päike siis ainult kaheksa kraadi horisondist madalamal ja temast 8,5 kraadi kõrgemal olev Veenus peaks näha olema ööpäev läbi.

Kahjuks ei. Juba varem sai märgitud, et aeg, kus Veenus kõige kaugemal põhjas, on märtsi alguses. Juunikuule vastab hoopiski Veenuse orbiidi lõikepunkt ekliptikaga, mida täheteadlaste keeles sõlmeks nimetatakse. Ka sel ajal leiavad aset huvitavad sündmused.

Veenus on mitmeti huvitav planeet. Tema "alumised ühendused" Päikesega toimuvad üsna täpselt 1,6 aasta tagant - seega iga kaheksa aastaga viis ühendust. Nii et järgmine kord saame märtsikuist ühendust näha alles kaheksa aasta pärast. Vahepeal on ühendused: 31. oktoobril 2002 (ei midagi erilist); 8. juunil 2004 (väga eriline sündmus), 13. jaanuaril 2006; 18. augustil 2007 (hea võimalus lõunapoolkera vaatlejaile) ja siis uuesti 27. märtsil 2009.

Mida erilist on siis 2004. aasta ühenduses? Et juunikuus on Veenus "sõlmes", sai juba mainitud. Ta läheb läbi Maa orbiidi tasandi täpselt 7. juunil - ja päev hiljem on "alumine ühendus".

Tähendab, Veenus läheb läbi täpselt Maa ja Päikese vahelt. Oleks ta suurem, toimuks päikesevarjutus. Et ta on (Päikesega võrreldes) aga tibatilluke, näeme lihtsalt Veenuse üleminekut Päikese kettast. Kestab selline "varjutus" ligi 6 tundi ja on Eestist hommikupoolikul hästi vaadeldav (muidugi, kui ilm lubab). Eriti eriline sündmus, mida saab näha harvemini kui kord sajandis (eelmine toimus aastal 1882!). Pikemalt vast kolme aasta pärast....

Ja ikkagi: kas kohe kuidagi ei saaks ... näha Veenust keskööl?

Kuidagi või kunagi? Kui kuidagi, siis palun: sõitke põhjanabale ja vaadake kui palju süda lustib. Nii Veenust kui Päikest, korraga ja ööpäev läbi...

Aga kunagi, meie laiuskraadilt... Maa telg pöördub pretsessiooni tõttu, Veenuse orbiit laperdab ka natuke, kokkuvõttes nihkub sõlmede joon iga 112 aastaga ühe kraadi võrra. Õnneks õigele poole, nii et juunikuusse jõuab maksimaalne põhjapoolne eemaldumine 90 korda 112 ehk kümne tuhande aasta pärast. Siis ... head jaanipäevast Kesköötähte!