Vaatleja
Astronoomiline abimees (1/2000): Artikkel
15.01.2000 Kuidas valida teleskoopi I: teleskoobi ehitusest
Tõnis Eenmäe

Kui oled otsustanud endale teleskoobi muretseda, tuleks järele mõelda, milleks seda kasutama hakkad. Võibolla tasuks osta hoopis korralik binokkel, kuna hind on suurusjärk odavam? Proovin selle kirjatükiga veidi nõu anda.

Teleskoobi ülesanne on kaugete (taeva)kehade ja nende heleduse suurendamine. Kõige tähtsam on teleskoobi juures apertuur - valgust koguva läätse või peegli läbimõõt. Nimetatud läätse või peeglit nimetatakse objektiiviks. Mida suurem on objektiivi läbimõõt, seda peenemaid detaile on teoreetiliselt võimalik selle teleskoobiga näha. Ka määrab objektiiv ära maksimaalse kasutatava suurenduse -- maksimaalne kasulik suurendus on umbes 2 korda objektiivi diameeter millimeetrites -- 10 cm objektiiviga teleskoobi korral siis 200x. "Umbes" tähendab seda, et hästi paigalpüsiva kujutise korral saab kasutada ka veidi suuremaid suurendusi, ehk kuni 300-ni. Lisan veel, et selline reegel kehtib väga hea kvaliteediga teleskoopide korral.

Nõrkade taevakehade nähtavus sõltub samuti objektiivi läbimõõdust. 10 cm objektiiviga teleskoobiga võib näha mõndakümmet kauget galaktikat, 30 cm objektiiv teeb nähtavaks sadu galaktikaid.

Tähtsuselt järgmine parameeter on teleskoobi fookuskaugus. Olgu meil näiteks kaks ühesuguse apertuuriga, kuid erineva fookuskaugusega teleskoopi. See, mille fookuskaugus on pikem, sobib paremini suure suurenduse kasutamiseks. Sellega kaasneb aga väiksem vaateväli ning väiksem heledus. Kuu, planeetide ning kaksiktähtede vaatlemiseks on selline teleskoop ideaalne. Lühikese fookuskaugusega teleskoop annab väiksema kuid heledama kujutise ning suurema vaatevälja. Selline teleskoop sobib kõiksugu suuremate udukogude, heledamate galaktikate ning muutlike tähtede vaatlemiseks.

Teleskoobi fookuskaugust iseloomustatakse suhtelise avaga. Suhteline ava f/10 näitab, et teleskoobi fookuskaugus on 10 korda suurem apertuurist. 15-sentimeetrise apertuuri korral seega 1.5 meetrit. Laia vaateväljaga teleskoopide suhteline ava on üldiselt f/5 või suurem, tugevama suurenduse jaoks sobivad teleskoobid suhtelise avaga f/8 ja vähem. Suurem suhteline ava tähendab väiksemat murrujoone-alust numbrit ja vastupidi!

Kui on soov vaadata nii Marsi polaarmütsi, Kuu kraatreid kui ka udukogusid ning heledamaid galaktikaid, tasuks muretseda umbes 15-sentimeetrise apertuuriga teleskoop (6-tolline). Selliseid teleskoope peetakse nn. "kõike võimaldavateks". Loomulikult tuleb ka nende puhul suhtelist ava silmas pidada; f/6 või f/7 on selline vahepealne, enamasti kõigeks sobiv suhteline ava.

Et teleskoobiga midagi vaadata, on vaja okulaari. Objektiiv kogub taevakehadelt tulevat valgust ning koondab selle fookusesse. Fookuses tekkivat kujutist vaadatakse okulaariga -- okulaar on justkui luup. Nagu luubigagi, kasutades suurema suurendusega okulaari, näeme pisemaid detaile. Muidugi mitte kuitahes pisikesi. Okulaariga saadav suurendus sõltub selle okulaari fookuskaugusest -- mida lühem on fookuskaugus, seda suurem on suurendus.

Teleskoobi suurenduse määrab lihtne valem: suurendus on võrdne objektiivi fookuskauguse ja okulaari fookuskauguse jagatisega. Igal teleskoobil peaks olema paar erineva fookuskaugusega okulaari. Tihti tuleb ostetud teleskoobiga kaasa üks või mitu kõige lihtsamat okulaari, alustuseks piisab nendestki. Hea okulaar algajatele võib maksta 40-100$ (600-1500 krooni), üldiselt on okulaarid seda kallimad, mida rohkem läätsi nad sisaldavad. Plössl-tüüpi okulaarid annavad suure vaatevälja ja võivad parandada lühikese fookuskaugusega objektiivi moonutusi. Pika fookuskaugusega teleskoopidele sobivad ka lihtsama ehitusega ning odavamad okulaarid. Okulaaride valikut silmas pidades ei tasuks osta teleskoopi, mille okulaarihoidja läbimõõt on 0.96 tolli (24 millimeetrit), kuna sellisesse pesasse sobivaid okulaare ei toodeta väga laialt.

Objektiivi ja okulaari kõrval on teleskoobi tähtsaim osa monteering. Monteeringu ülesandeks on vabastada vaatleja käed teleskoobi hoidmisest. Juba väikeste suurenduste (üle 10x) korral on käte värin nii segav, et vaatlemine muutub väga raskeks või isegi võimatuks. Monteeringud jagatakse kõige üldisemalt kaheks: ekvatoriaalsed ja asimutaalsed.

Ekvatoriaalse monteeringu üks telgedest on samasuunaline Maa teljega - ta on suunatud täpselt taeva põhjapoolusele. Selle telje ümber pööreldes saab liigutada teleskoopi ida-lääne suunas, teine telg võimaldab liikumist põhja-lõuna suunas. Ekvatoriaalses monteeringus teleskoopi tuleb taevakehale järgi liigutada ainult ümber polaartelje pöörates. Tavaliseks on selleks olemas spetsiaalne kruvi või hoopis elektrimootor. Eriti hästi sobib see monteering suure suurendusega vaatlemiseks, lausa kohustuslik on ta aga taeva pildistamisel. Ekvatoriaalse monteeringu miinuseks on aeganõudev polaartelje paika sättimine ning teleskoobi tasakaalustamine. Pikkade säriaegadega taeva pildistamisel on polaartelje õige asend määrava tähtsusega.

Asimutaalses monteeringus teleskoopi on võimalik liigutada vertikaalselt ja horisontaalselt. Näiteks võib tuua fotoaparaadi statiivi. Kui vaadelda asimutaalses monteeringus teleskoobiga näiteks planeete, siis tuleb teleskoopi liigutada korraga nii vertikaal- kui horisontaalsuunas. Mõni inimene harjub sellega väga ruttu, teised leiavad võimatu olevat. Asimutaalse monteeringu plussiks on tema kergus ja lihtsus - teleskoobi töökorda seadmine võtab tavaliselt aega vaid paar minutit.

Objektiiv, okulaar ja monteering on igal teleskoobil. Kui teleskoop on töökorda seatud, tuleks mingil viisil üles otsida meid huvitavad taevakehad. Eriti suure suurenduse korral on teleskoobi vaateväli nii pisikene, et Kuust pisemaid taevakehasid on väga raske üles leida. Lahenduseks on mitmesuguste otsijate kasutamine teleskoobi küljes. Neid nn. "osuteid" on kolme sorti.

Esimene, kõige lihtsam, on kaks rõngast teleskoobi torul, millest läbi vaadates näeb sama taevaala, mis teleskoobiski. Loomulikult sobib selline abivahend vaid palja silmaga nähtavate objektide leidmiseks.

Teiseks lahendus on "osuti", mis projekteerib palja silmaga nähtavasse taevasse punase täpi või ringi. Kui otsitav taevakeha liigutada ringi sisse või punktiga kohakuti, on ta nähtav ka teleskoobis. Sellised seadmed teleskoobiga enamasti vaikimisi kaasa ei tule.

Kõige levinum otsijate tüüp on pisikene refraktor, mis on kinnitatud teleskoobi külge ning vaatab üsna täpselt teleskoobiga samas suunas. Enamasti mõeldaksegi otsijate all selliseid pikksilmi. Kuna otsija objektiiv on suurema läbimõõduga kui inimese silm, võimaldab ta näha nõrgemaid tähti. Suurema objektiiviga otsijat on võimalik kasutada ka pisikese teleskoobina. Otsija kõige suurem väärtus on teleskoobi suunamise suur täpsus. Refraktorist otsija pöörab pildi samamoodi tagurpidi nagu teleskoop, seega vajab kasutamine pisut harjutamist. Üle 10 cm objektiiviga teleskoobi otsija peaks olema vähemalt 3 cm objektiiviga ja suurendusega 5-6 korda. Prillikandjatel tuleks otsijat valides kindlasti veenduda, et ka prillidega kasutamisel on kaugetest objektidest saavutatav kujutis ilma pingutuseta terav. Otsijat on võimalik tööstuslikult toodetavatele teleskoopidele ka eraldi juurde osta - seepärast ei maksa muidu heade näitajatega teleskoopi ostmata jätta.

[ Järgneb. ]

Avaleht | Arhiiv
© Tartu Tähetorni Astronoomiaring 2000-2001

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies