Eelmises osas oli juttu teleskoopide ehitusest üldiselt. Proovin nüüd täpsemalt vaadelda erinevat tüüpi teleskoope, nende plusse ja miinuseid.

Ajalooliselt esimesed olid läätsteleskoobid e. refraktorid, kujutis tekitatakse neis ühest või mitmest läätsest koosneva objektiiviga. Refraktori eeliseks on küllalt kompaktne ehitus ja vähene hooldamise vajadus. Põhimõtteliselt on refraktoriga võimalik saada väga teravat kujutist, tõsi küll, üsna soolase hinna eest. Odavamatel refraktoritel võib heledate objektide ümber näha sinist ja punast oreooli - seda nähtust nimetatakse kromaatiliseks aberratsiooniks. Punased ja sinised kiired ei koondu samas punktis. Selle moonutuse kõrvaldamiseks koosnevadki tänapäeval refraktorite objektiivid kahest või enamast läätsest. Objektiive, millel siniste ja punaste valguskiirte fookused asuvad samas punktis, nimetatakse akromaatideks. Kui kõik kiired koonduvad ühisesse fookusesse, on tegu apokromaadiga. Viimased on ühed täiuslikumad optikasüsteemid, mida tänapäeval toodetake. Refraktoreid müüakse nii asimutaalses (üldiselt pisema objektiiviga), kui ka ekvatoriaalses monteeringus. Kuna refraktor on taeva pildistamise korral ideaalne juhtteleskoop, siis saab harilikult neid ka ilma monteeringuta osta. Refraktorite kõige suuremaks puuduseks on nende kõrge hind - sama raha eest saab 2 korda suurema objektiiviga peegelteleskoobi. Suurema objektiiviga refraktoritel on ka võrdlemisi pikk toru.

Varsti peale teleskoobi leiutamist 17. sajandil hakati tegema ka peegelteleskoope e. reflektoreid. Üks levinumaid peegelteleskoopide tüüpe on Newtoni teleskoop. Paraboolse (harvem sfäärilise) kujuga peapeeglilt peegeldunud koonduv valguskiirte kimp juhitakse tasase peegli abil teleskoobi torust välja okulaari (vt. pilti). On terve hulk erinevaid peegelteleskoopide tüüpe, mis ei ole nii levinud. Peegelteleskoop on vaba kromaatilisest aberratsioonist. Samuti on peegelteleskoopidel kõige odavam objektiivi sentimeeter. Seevastu on neil probleeme vaatevälja kõverusega ja komaga - vaatevälja servas on tähekujutised välja venitatud. Eriti vaevavad need hädad suure suhtelise avaga teleskoope. Peegelteleskoobid nõuavad küllalt sagedast kollimeerimist (peeglite telgede paika sättimist). Ei maksa ehmatada, see on "tapvalt lihtne" ;-) Peegli jahtumiseks võib minna päris tükk aega, senikaua ei ole kujutis väga hea. Kõigist neist miinustest hoolimata on peegelteleskoobid maailmas kõige rohkem levinud, just oma lihtsa ehituse, mugava kasutuse ning odavuse tõttu. Ka amatöörid ehitavad enamasti peegelteleskoope. Kõige lihtsamad Newtoni tüüpi teleskoobid on nn. Dobsoni monteeringus reflektorid (vt. pilti). Need on asimutaalses monteeringus teleskoobid, mida on väga lihtne kasutada ja kerge töökorda seada. Üldiselt Dobsoni monteeringus teleskoopidel kellamehhanismi ei ole.

20. sajandi alguses mõtles Eestimaalt pärit optik Bernhard Schmidt välja uut tüüpi teleskoobi - Schmidti kaamera. Sellist tüüpi teleskoopidel parandatakse peapeegli moonutusi peegli ees oleva õhukese läätse abil. Neid teleskoope nimetatakse ka katadioptrilisteks Kuigi põhimõtteliselt võib igast peegelteleskoobist teha katadioptrilise, on kõige rohkem levinud tüübid Schmidt-Cassegrain ja Maksutov (vt. pilti). Katadioptriliste teleskoopide eeliseks on suure fookuskauguse korral väga lühike toru (sest valguskiir käib toru sees edasi-tagasi, lisaks muudetakse viimasel peegeldumisel nn. efektiivset fookuskaugust). Lühikese toru tõttu kasutatakse enamasti kahvelmonteeringut - kas asimutaalset või ekvatoriaalset. Katadioptriliste teleskoopide kujutise kvaliteet on üldiselt lähedane refraktorite omale. Miinuseks võib pidada võrdlemisi kitsast vaatevälja ja pikka jahtumise aega. Nagu refraktoridki, on katadioptrilised teleskoobid võrdlemisi kallid. Tänapäeval üha suuremat populaarsust koguvad arvutijuhtimisega ja "elektroonilised" teleskoobid on just katadioptrilised.