Oak-Tree Observatory

Proloog

Observatooriumi kasuks sai otsustatud pärast seda, kui kurikaelad mu garaazist vana (tegelt vaid paar kuud vana) teleskoobi (Meade LX200 8”) ära tassisid. Jalad võeti kaubapeale ja ilmselt on see nüüd mõnesaja krooniga edasi müüdud – kes teab kuhu – või vedeleb kusagil kuuri all. Tegemist on suhteliselt tehnoloogia viimase sõnaga ja seetõttu isegi minul oli esimest korda ilma manuaalita raske mõistatada riistapuu siseelu. Isegi patareide kohta ei leidnud üles, hiljem selgus, et need käivad veel kahte erinevasse kohta. Seetõttu eeldan, et vargad ei oska sellega miskit peale hakata, uus omanik peab olema üpriski haritud, et jõud üle käiks.

Teisalt, pole halba ilma heata! Need külmad talveööd olid ikka karmid 3-4 tundi väljas passida, lisaks veel teleskoobi igakordne ülesseadmine ja peale vaatlust ka mahavõtmine. Kaalus see aparaat oma 40 kg! Oli ikka tüütu külmas, lumes ja pimedas seda teha. Nii et nüüd tekkis hea võimalus muretseda uus teleskoop ja kui juba, siis ka observatoorium sinna ümber ehitada.

Eeltöö

Eeltööna sai surfatud netis tublilt ja alginformatsiooni kogutud – kuidas üldse ehitada, kui suur, kust saada kuppel ja mis seal sees peab olema. http://www.seds.org/billa/obs/obslist.html andis hea ülevaate amatöör observatooriumitest, nende ehitamisest ja kõigest nüansidest, mida sellisel juhul vaja teada.

Kõige tähtsam on nimi! Nagu ülalolevast pildist näha, kasvab valitud paigas viltune tammepuu, sellest siis ka nimi Oak-Tree Observatory. Variante oli mitmeid, kuid see nimi tundus kõige sobivam.

Peale eeltööd oli selge ka minu vajadused. Need sai siis algülesandena paika pandud:

• Observatooriumi läbimõõt saab olema 3 m
• Kõrgus 4m
• Asukoht tagahoovis aia nurgas, kust on kõige parem vaade taevalaotusele
• Konstruktsiooni põhielementideks betoon, kaevurõngad ja tellisvooder ümber rõngaste
• Uks rauast
• Põrand ja seinad puidust
• Kuppel USAst www.homedome.com lehelt HD10Ž
• Tarkvaraks TheSky6 ning hiljem ka DDW üle neti teleskoobi ja kupli juhtimiseks.
• Toruks sai valitud ikka LX200, kuid seekord juba 14”.

Projekt

Projekti joonistasin valmis mõne tunniga. Oluline oli, et teleskoobi betoonist jalg oleks eraldatud põrandast vibratsiooni ärahoidmiseks. Seetõttu sai tehtud lausa kaks projekti – betoonist jalg ja vundament. Eripäraks siis sai see, et põrand asus tegelikkuses 117 cm kõrgusel maapinnast, mis tähendas, et vaja oli ette näha luuk põrandasse koos trepiga. Samuti oli vaja betoonist jalg valada sama kõrge – alles sinna külge tuli tegelik teleskoobi metallist jalg oma täies kõrguses.

Ehitus

Ühel vihmasel juunikuu päeval 2004 sai siis pihta hakatud. Enne ehitust tellisin tuttavalt ehitusmehelt killustiku, liiva ja sarruse ka kohale, lisaks mõned kotid tsementi:
Siin on pilt enne labida maasse löömist. Toigas näitab ära observatooriumi keskkoha. Et saada ideaalset ring, sai võetud nael, sinna külge 1,5m tamiil ning selle abil sai maapinnale tõmmatud ringi, ehk vundamendi piirjoon.
Selle kaevamisest küll algust ei saanud, sest esimesena tuli ära valada post. Posti auk sai 85 cm küljega ruut ja sügavuseks umbes sama palju. Põhja sai pandud killustikupadi, et vundament ka hästi püsiks:
Edasi järgmisena oli vaja posti rakist. Selle leidsin Uponor kauplusest, 1,7 meetrine plastiktoru läbimõõduga 40 cm. Sinna sisse aga oli vaja kindlasti ka sarrust, mida siis ka väänama asusin. Peale sarrusest luukere valmimist sai see augu põhja asetatud:
Nüüd siis jäi üle vaid toru sarrusele ümber tõsta ja lisada kõri hilisemaks juhtmete installeerimiseks:
... ning betoonivalu võiski alata. Toru sai valatud täis peaaegu ääreni, 10 cm jäi hilisemaks metalljala ankurdamiseks posti külge. Samuti sai valmis ka posti taldmis – edasi jäi kupatus kuivamist ootama:
Edasi sai hakatud siis kaevama vundamendi ringi. See sai umb 50 cm sügav, kuna enne betooni pidi põhjaks alla minema ka killustikupadi. Oli see vast kaevamine, abiks olid ka naabripoisid. Aga valmis see lõpuks sai ja päris ilus paistis.
Järgmise tööna oli vaja ehitada ümmargune saalung betooni hoidmiseks. Selleks sai tellitud plekist 20 cm ja 2,5 meetri pikkused ristkülikud, mida oli hea painutada täpselt ringikujuliseks.
Loomulikult sai auk täidetud ka killustikuga ja lisatud sai ohtralt sarrust – pinged vundamendis on suured, ainuüksi kaevurõngad kaaluvad kokku 6 tonni. Seetõttu sai vundament kindlustatud võrk- ja lattsarrusega, hiljem betooni valamise ajal sai lisatud ka “kiired” pealmise kihi väändetugevuse kompenseerimiseks:
Edasi siis betoonivalu. Alguses kavatsesin seda teha käsitsi, kuid betooni hulk kohutas – seetõttu sai segusõlmest tellitud ning just vundamendile vastav tüüp. Suur seguauto ajas end aiataha ja renniga sai segu ilusti juhitud sinnakohta, kuhu vaja:
Üks asi läks natuke nihu, nimelt unustasin põrandale kalde andmata vee äravoolu jaoks. Kuid tühi sellest, päris kena jäi lõpptulemus:
Paar-kolm päeva betoon puhkas ja kivines! Sellele järgnes kaevurõngaste “installeerimine”. Kohale tuli kraana, rõngad peal. Tehnika arengut oli siin hea jälgida: kui vanasti oli vaja kahte meest, et rõngaid paika panna, siis nüüd piisas vaid kraanajuhist. Nimelt oli tal kaelas kaugjuhtimispult, mille abiga ta rõngad täpselt paika pani ilma liige kära ja abita!
Ühel ilusal päeval tulid kohale teemantsaagijad ja tegid rõngaste sisse ilusa ukseaugu. Nüüd oli järgmiseks tööks põranda karkassi ehitamine 1,17m kõrgusele vundamendist. Oli see vast nikerdamine, prusside seina kinnitamine oli üpriski raske, pidi ju kogu kupatus ka ilusti loodis olema. Aega läks, aga asja sai!
Siin piltidel on asi juba niikaugel, et põrand pandud, pinotexiga üle lastud, samuti sai ehitatud luuk ja trepp. Esialgu kavatsesin panna tavalise teisaldatava trepi, kuid see tundus selline logisev ja ebakindel, nii et võtsin ühel vihmasel pühapäeval kätte ja ehitasin valmis ka trepi. Rattad panin alla igaks juhuks, kui hiljem tuleb tahtmine trepp siinidele panna, et teda edasi-tagasi nihutada saaks. Idee siis selles, et kui ukse avad, siis tõstad üles luugi, ronid trepist üles ja lased luugi tagasi. Muud lahendust välja ei mõelnud, minu arust ka see on hea!
Üks raskemaid töid oli seina punnlaudadest ehitamine. Lihtsalt väga aeganõudev ja palju puurimist – päevalõpuks oli käsi ikka päris vibrane drelli kasutamisest. Kuid valmis see sai, ka värvitud samal õhtul:
Samal ajal sai ka müür laotud, seda ei teinud mina, kuna ei oska. Nagu näha, jagas kaasaelajaid igal hetkel:
Ülemine äär sai nüüd ka sirgeks valatud betooniga. Muidugi järgnes paduvihm ja see juba betoonile ei meeldinud – olin ju unustanud kilega katta selle. Järgmine päev tegelesin parandustega.
Esimene etapp on lõppenud! Tellisvooder sai värvi alla ja nüüd jääb üle vaid oodata kuplit. See saabub august algul, samuti teleskoobi jalg, mis sai tellitud kohalikult sepalt. Ah jaa, teleskoop ise on juba kohal, seisab karbis ja ootab ülesseadmist!

Jutul on järg!