26.03.2000 |
Meelis Ivanov
Sellele, kes leiab |
Arvustused |
(järg lühijutule «Silm... näeb»)
Ma olen täiesti tavaline inimene ja mu nimi on Sten. Sten Disraeli,
kui täpne olla. Ma ei tea isegi päris täpselt, miks ma seda
kirja kirjutan. Iga hetkega hakkab järjest selgemaks saama, et
lõpp ei saa enam kaugel olla. Eks ma kirjutagi rohkem enda
pärast. Kartuses, et aega pole enam palju jäänud,
üritan võimalikult lühidalt teha. Olgu, ma hakkan kuskilt
pihta.
Omal ajal töötasin ühes tavalises Ida-Euroopa riigis
politseiinspektorina. Mingil hetkel olin saavutanud karjääri
kõrgpunkti ja just siis sattusin ma suure noosi otsa. Noosi otsa,
mis oli piisav, et kogu minevik seljataha jätta ja põgeneda. Ma
alustasin kõike algusest. Aga veel enne, kui sinnamaale
jõuan, pean peatuma selle multivaranduse saamislool, kuna vastavad
asjaolud selgitavad mingil määral ka hilisemaid sündmusi.
Mõned aastad tagasi tutvusin ühe Armini-nimelise noormehega.
Meid viis kokku juhtum, mille uurijaks mind määrati. Peab kohe
ära ütlema, et see lugu arenes väga ebatavalist rada pidi ja
ametlikult jäigi ta lahendamata.
Nagu juba öeldud, oli peaosaliseks Armin. Ta oli tol ajal üsna
tavaline pool-üliõpilane-pool-joodik-tüüpi
paarikümneaastane noormees. Ühel heal päeval ta aga
rööviti ja mis kõige kummalisem, kolme nädala
pärast lasti tervelt lahti. Tähendab mitte päris tervelt.
Tal oli vahepeal silm peast välja lõigatud ja operatsiooni
teostamiseks oli kasutatud täpseid kirurgilisi meetodeid. Pean enda
häbiks tunnistama, et mul ei jätkunud nii absurdse juurdluse
läbiviimiseks piisavalt püsivust ning tegelikult loobusin lahendi
otsimisest õige pea. Ühel õhtul aga helistas Armin. Tema
jutt oli segane, kuid mingi sisemise intuitsiooni ajel nõustusin
kohtumisega. Armin oli erutunud ja see, mida ta rääkis, tundus
absurdsem, kui kõik eelnev kokku. Nimelt oli ta hakanud eemaldatud
silmaga nägema. Tuli välja, et sooritatud oli mingi
ennenägematu nägemisorgani siirdamise operatsioon ja Armini silm
funktsioneeris nüüd ühe kohaliku tähtsusega
jõugubossi peas. Impulsiivse noormehena otsustas ta enda kallal
sooritatud vägivallateo eest kätte maksta.
Kättemaksuaktsiooni käigus saatis Armin külmavereliselt
teise ilma mõned kurjategijad. Ma aitasin teda. Tol korral ma veel
päris täpselt ei taibanud selle põhjust. Aeg pani siiski
kõik paika.
Sõnaga, Armin lõi mõned vennikesed maha. Lõpuks
jõudis aeg pealiku enda kätte. Kuna Arminil oli suur eelis,
tuletan meelde, et ta nägi ka läbi teise mehe silmade, ei
tekitanud bossi enda tapmine mingeid probleeme. Boonusena vehkis ta veel ka
kohvritäie raha sisse. Ah jaa, pärast bossi vagaseks tegemist
nägi Armin veel ikka edasi, sedapuhku juba hinge rändamist
läbi mingi tunneli ja lõplikku paiknemist kuskil maailmaruumi
avarustes. Ausalt öeldes ei tekitanud sedasorti asjaolu meis enam
erilisi emotsioone, niivõrd mõistusele
vastuvõetamatuid asju olime eelnevalt kogenud.
Kuid varastatud rahahunnik, mida oli veidi alla miljoni dollari, pani aluse
peensusteni viimistletud põgenemisele. Minul ei jäänud
maha peaaegu kedagi, mõningad kauged sugulased välja arvatud.
Ka Arminil olid vanemad surnud ja ainsa lähedase inimesega,
poolõega, polnud ta kontakteerunud juba aastaid. Seega puudusid meil
emotsionaalsed vastuväited ja otsus kuskil uuesti alustada sündis
kergelt.
Kogu plaani täideviimine võttis aega. Kõige keerulisem
oli sellise hulga musta raha pangaarvele saamine. Mulle kulusid marjaks
ära kunagi majanduspolitseis saadud kogemused ja pärast umbes
poolt aastat riiulifirmadega opereerimist ilutses $900 000 ühe Kaimani
saarte offshore'i pangaarvetel. Selleks ajaks olid ka
võltsdokumendid olemas ja lahkumine võis alata.
Mõni liialt Hollywoodi filme vahtinud huviline võib
nüüd muidugi teatada, et maffialt raha varastanud
tüübid lüüakse kiiremas korras kasti ja et
nähtamatu võimu eest ei põgene. Tegelikkuses midagi
sellist ei ole. Ma võin täie vastutustundega väita, et kui
teile kukub juhuslikult (tähelepanu, organiseerituse puhul see ei
kehti) sülle miljoneid narkoraha, siis võite selle rahumeeli
endale jätta. Päriselus pole kõnekaid juhtlõngi
á la hotellireklaamiga tikutoose, ettearvamatuid kohtumisi
ega tagaajajatele kergelt sülle jooksvaid kontaktisikuid. Maffialt
raha varastamine on üllatvalt lihtne, kui mingi ime läbi olla
õigel ajal õiges kohas. Tänu Armini silmale
õnnestus see meil ülihästi.
Ma sain ka Julgeolekupolitseis töötavatelt sõpradelt
piisavalt rahustavat siseinfot. Tüübid, kellelt me selle kopika
ära hiivasime, arvasid tõsimeeli, et siiakanti sattusid
gastroleerima mõne teise piirkonna lindpriid. Igaks juhuks tagusid
nad surnuks ühe vaese narkari, kes oli oma õnnetuseks loteriiga
võitnud ja seetõttu raha omava isikuna kahtlane tundus.
Meie Arminiga aga võtsime ühel sombusel sügispäeval
väikesemõõtmelised seljakotid selga ja astusime Rio De
Janeiro lennukile. Niisama lihtsalt see käiski. Lennujaama
lähedal maalilises palmisalus leidis aset pidulik passide
põletamise tseremoonia. Uued passid olid valmistatud oma ala
parimate spetsialistide poolt ja mõned tuhanded dollarid
migratsiooniameti funktsionäridele kindlustasid tänusõnade
saatel elamisload. Tulevik tundus pilvitu.
Ma peaksin lühidalt peatuma ka meie omavahelistel suhetel. Võib
tunduda uskumatu, et nii erinevate generatsioonide esindajad, liiatigi veel
politseinik ja vabameelne lõngus, teineteist sedavõrd
jäägitult usaldavad. Summa, mis jagamisele pidi minema, oli
siiski üüratu ning oleks ilmselt parimadki sõbrad
tülli ajanud. Meie ei jaganud seda raha tegelikult kunagi. Meist oli
armastajapaar saanud.
Jah, nii see oli. Minul endal olid vastavad kalduvused ammu, kuigi mingil
eluetapil olin ka abielus olnud. Armin aga avastas uue olemuse esmakordselt
minuga. Me olime õnnelikud ja see on vist inimese elus peamine.
Elukohaks valisime endale keskmise suurusega linnakese ookeani rannikul.
Pisikese armsa majakese, pruugitud keskklassi sõiduauto ja muu
vajaliku soetamisele kulus alla kolmekümne tuhande. Kohalikud
brasiillased suhtusid meisse üllatavalt sõbralikult, kuid
mingit distantsi võis siiski ka tajuda. Terve aasta ei teinud me
praktiliselt midagi, teineteisele pühendumine loomulikult välja
arvata. Siiski väsitas jõudeelu lõpuks ära ja me
leidsime endile tööd (kuigi deposiidid teenisid raha rohkem, kui
kulutada jõudis). Armin kujundas motellikestele reklaame ja mina
olin ametis lihtsa aednikuna. Me olime asjade käiguga ülimalt
rahul. Ometigi ei saanud õnn lõpmatuseni kesta.
***
Armin hakkas muutuma. Alguses oli see vaevumärgatav. Vahel
lülitus ta täielikult välja, teinekord jälle ärkas
öösiti röökides ja läbimärjana. Muidugi
hakkasin ma kahtlustama psüühikahäireid, mis võisid
tuleneda eelnevatest läbielamistest. Üldiselt me minevikku ei
meenutanud. Kui me veel kodumaal resideerusime, oli Armin mõnikord
kirjeldanud tähistaevast, mida mõrvatud ristiisa vaim justkui
nägi. Me proovisime isegi tähtkujude järgi umbaudset
asukohta määratleda, aga see oli lootusetu üritus. Armin
tundis Väikse Vankri, Orioni ja mõne veel ära ning
teadmine, et pärast surma jääme me siiski oma kodusesse
Galaktikasse, liiatigi veel Päikesesüsteemi lähedusse,
tundus kuidagi rahustavalt meeldiv. Kuna siis ei toimunud kosmoseavarustes
midagi märkimisväärset, lülitas Armini aju vastava
aistingu tasapisi tahaplaanile. Teema kaotas aktuaalsuse.
Nüüd oli aktuaalsus tagasi.
***
Ühel õhtul tabas Arminit järjekordne hoog. Külm ja
õhuke higikile kattis lubivalge näo ja ta vajus, justkui kooma
langedes, diivanile. Siis taipasin ma esmakordselt, et asi on tunduvalt
tõsisem, kui algul arvata võis. Hirmutava tõena hakkas
teadvusesse imbuma teadmine, et silmalugu ei ole veel kaugeltki
lõppenud.
«Armin, kas sa näed midagi?» küsisin ma ettevaatlikult,
kui tal vähegi selgem hetk saabus. Vastust ei tulnud.
«Armin! Sa pead sellest rääkima. Ma ei taha, et sa
lõplikult hulluks lähed. Räägi minuga! Kas sa
näed midagi?»
Möödus terve minut. Lõpuks noogutas ta vastuseks.
«Mida sa näed? Kas ikka ainult tähti?»
Ma lootsin kogu hingest jaatavat vastust. Tegelikult teadsin sisimas, et
kui see tuleb, siis Armin valetab.
«Tähti ka... ja veel midagi,» pomises ta vaevukuuldavalt.
«Mida siis? Räägi ometigi!»
Vastamine valmistas talle piina. Sain sellest suurepäraselt aru. Armin
ei saanud kunagi paralleelset nägemisaistingut välja
lülitada. See saatis teda kõikjal -- hommikust süües,
tööd tehes, peldikus istudes, isegi magades. Tohutu vaimne
pingutus oli psüühikat rängalt muserdanud. Oleksin andnud
kõik, et neid piinu veidigi leevendada. Samas kartsin ma vastuseid.
Armin kogus end ja mina ei kiirustanud tagant. Viimaks hakkas ta
rääkima.
«Olgu, Sten, ma räägin sulle. See on midagi... see on nagu
mingi ketas...valge ketas... see... lendab minu suunas. Või... mida
ma räägin... lendab selle suunas, mis jäi järele
tollest neetud kurjategijast. Ma kardan, et kui ta lömastab selle
hinge, siis lömastab ta ka minu. Saad sa minust aru, Sten? Ma kardan
väga, et...»
Minu enda ülesköetud aju reageeris kergendusohkega.
Meteoriidikamakas, mis kuskil ringi lendab, ei olnud just see, mida mina
kartnud olin. Irevil hammastega põrgukoerad, maavälised
lahinglaevad, külmunud laipadest moodustunud tohutud parved -- umbes
midagi sellelaadset vaevas mu kujutlusvõimet. Aga mingi ketas?
Ilmselt oli tegu asteroidi küljest lahtimurdunud tükiga. Tol
korral ei näinud ma muretsemiseks mingit põhjust.
***
Armini seisukord halvenes veel mitu päeva. Ta muutus praktiliselt
kontaktivõimetuks. Ja siis saabus kulminatsioon.
See juhtus öösel. Kuigi ma üritasin teda valvata niipalju
kui võimalik, olin sel korral tukastanud. Terav kriiskamine
äratas mind. Kobamisi sain tule põlema ja nägin Arminit
alasti keset tuba seismas. Ta oli end kergelt vigastanud. Meelekohast
põsesarnani jooksis sügav kriimustus ning verd immitses ka
ninast ja paremast suunurgast. Kui ma teda emmata proovisin, tõukas
ta mu hullumeelsele omase jõuga põrandale pikali. Seal ma
siis kössitasin ja jälgisin Arminiga toimuvat.
Ta seisis kühmus, kõht viimase võimaluseni sisse
tõmmatud ja lihased pingul. Käed olid kehast veidi eemale
viidud ning kramplikult kõverdatud sõrmed hakkasid otstest
juba veidi lillakaks tõmbuma. Ta hingas kahinal läbi verest
ummistunud nina nii, et aukudele tekkisid aeg-ajalt punased mullid, mis
siis tati ja vere segu laiali pritsides lõhkesid. Vaatepilt ei olnud
just meeldiv. Õnneks ei tulnud seda liialt kaua «nautida».
Mingil hetkel hakkas Armin lalisema. Ainus arusaadav sõna oli:
«lõpp». Ja siis saabus hetk, mida mina hakkasin hiljem
«kokkupõrkeks» nimetama.
Ebainimlikult häälitsedes viskus ta peaga järsult tahapoole.
Keha võttis vibu kuju ja suust lendasid lae poole jämedad
oksejoad. Kuna magu polnud mitmeid päevi sööki ega jooki
näinud, koosnes see purskkaev ainult rohekas-kollasest maomahlast.
Armin prantsatas pealaega vastu kiviparkettpõrandat (umbes nagu
silda viskav võimleja, kes on unustanud käed pea kohale
tõsta) ja jäi sinnasamasse krampides lamama.
Järgnesid painavad tunnid. Ta viskles põrandal, aeg-ajalt
oksendades. Ma tõstsin lehkavat inimkeha istukile, et vältida
lämbumist ja proovisin siduda tekkinud haavu. Arsti kutsumine ei
tulnud kõne allagi. Ma lihtsalt ei tahtnud teda kellegi teise hoolde
loovutada.
***
Vastu koidikut hakkas Armini seisukord järsult paranema ning ta
suigatas unne. Ma tõstsin vere- ja okselägase keha voodile ning
üritasin uinuda, kuid sellest ei tulnud midagi välja isegi
pärast pudelitäit burbooni kõrri valamist. Närvipinge
ja üleväsimus olid oma töö teinud.
Umbes keskpäeva paiku, kui ma pliidi ees seistes banaane praadisin,
kuulsin ootamatult dushiruumis vee kahinat. Armin oli pesema komberdanud ja
seisis nüüd, endal naerulnägu ees, veejoa all ning (ma ei
uskunud oma kõrvu) ümises laulukest. Asjad olid võtnud
uskumatu pöörde.
Arminit ei tundnud enam äragi. Ta kugistas kiiruga toitu, jõi
peale mitu pudelit Beck's õlut, mida naabruses asuv pood
spetsiaalselt meie jaoks tellis ning lõpuks süütas veel
pika Robusto-tüüpi sigari. Sel ajal, kui ta tubakajunni imedes
diivanil lösutas, puhastasin mina haavu. Eriti murelikuks tegi mind
kokkupõrke ajal saadud peavigastus ning ma kahtlustasin isegi
koljumurdu või siis vähemalt peapõrutust. Nüüd
oli arsti poole pöördumine hädavajalik.
«Armin, me peame doktori juurde sõitma,» sõnasin ma
võimalikult ükskõikset hääletooni teeseldes.
«Mispärast?»
«Sa kukkusid eile rängalt. Kas sul siis mingit peavalu ei olegi
või? Mina arvasin, et sa murrad kaela. Doktor peaks seda kindlasti
vaatama.»
Armin ringitas käega pealael ning tegi arusaamatust väljendava
grimassi.
«Oleks nagu, jah, veidi valus. Hakata nüüd sellepärast
doktorit tülitama... aga kui sa just nõuad. Okei, läheme
homme. Nõus?»
Mul ei jäänud muud üle kui noogutada. Ja pealegi pitsitas
üks teine asi mu uudishimu. Mida võis Armin nüüd
näha? Mis oli toimud kokkupõrke hetkel ja pärast seda? Mis
oli saanud kettast? Küsimusi oli palju, kuid ma suutsin ennast kuidagi
vaos hoida. Õnneks taipas Armin ise rääkima hakata.
«Kuule, Sten, sa lähed ju kohe lõhki,» sõnas
ta muiates. «Sind huvitab kindlasti see, mida ma eile üle elasin.
Kas ma räägin kõike algusest või hakkan keskelt
pihta? Põhimõtteliselt võib ka...»
«Algusest, ikka algusest,» lõikasin totra falsetiga
vahele. Armin kergitas kulme ja naeris kõlavalt.
«Olgu-olgu, ma alustan siis otsast. Nagu sa juba isegi tead,
nägin ma mingit tohutut ketast, mis järjekindlalt lähenes.
Alguses oli ta pisike, kuid lõpuks varjas kogu nägemisulatuse.
Kuna mul ei ole mingit võrdlusmomenti, ei ole võimalik ka
suurust umbkaudugi määratleda. Millegi pärast olen ma
kindel, et need mõõtmed on kolossaalsed. Ta lendas
pööreldes ümber kujuteldava telje, mis oli horisonti aluseks
võttes umbes 30-kraadise nurga all. Nii et kohati paistis
ümarik ring, kohati jälle ristilõige, mille üks serv
oli täiesti sirge ja teine kumer. Noh, nagu oleks kõrvitsa
küljest viil lõigatud. Lõpupoole hakkas mulle tunduma,
et ta paistab läbi. Vahetult enne kokkupõrget jõudsin
veendumusele, et ketas on jääst. Ma nägin pragusid, murduvat
valgust, tundus isegi, et õhumulle, kuigi see võis ka
silmapete olla. Aga kokkupõrke hetk...»
«Kas sa mäletad siis kokkupõrget? Mulle tundus, et sa olid
sel hetkel... noh, et sa polnud just terve mõistuse juures,»
katkestasin ma ebalevalt, teadmata, kuidas ta sellisele seisukohale
reageerib. Armini ilme oli heatahtlikult mõistev.
«Mõistuse juures ei olnud ma võib-olla selles maailmas.
Kogu taju oli suunatud... mhmm... teispoolsusele. Mööduv
öö, see, mis juhtus seal, on mul täiesti kirkalt silme ees.
Heakene küll, tahad sa teada, mis juhtus kokkupõrke
hetkel?» Pole vist tarvis mainida, et ma noogutasin agaralt. Armin
jätkas.
«See oli jube hetk. Ma hakkasin ennast juba peaaegu surnuks pidama.
Ketas pühkis mu... juba jälle... pühkis vaimu teelt
kõrvale. Jõud, mis seda tegi, on ilmselt oma
mõõtmetelt inimkonnale tundmatu. Mul oli tunne nagu oleks
mingi hiiglane mind eemale paisanud. Kõik hakkas pöörlema
ja sisikond kiskus kohutavalt krampi. Ma tean, et oksendasin nagu segane.
Päris huvitav, kuidas nägemisaisting, võib-olla ka teised
meeleelundid, siseorganite talitust mõjutavad...»
«Kõikide teiste inimeste organism töötab
sünkroonselt. Mida näeb silm, seda tunneb ka magu. Sinul aga on
üks kehaväline meeleelund, mis ajab segamini...» Ma
hammustsin huulde. Ta teadis seda kõike isegi ja nüüd
hakkan veel mina targutama.
«Jah, nii see on, aga see ei olegi eriti oluline. Kuhu ma jäingi?
Ahah, see pöörlemine kestis väga pikalt. Lõpuks
hakkas hoog raugema ja ma nägin ka vilksamisi ketast, mis oli minust
mööda kihutanud. Praeguseks on asend fikseerunud ning avaneb uus
ja huvitav vaade.»
Uudishimu oleks mind peaaegu tapnud. Armin nautis olukorda täiel
rinnal, enne kui jätkas.
«Vot nii, Sten, nüüd tuleb kõige magusam osa. See on
täitsa uskumatu, aga ketas on peatunud. Noh, saad aru, seisab paigal.
Ja tema tagant paistab osaliselt veel midagi.»
Ta tegi järjekordse pausi, justkui sundides mind küsimust
esitama.
«Ja see on?»
«Maa, kulla kamraad, meie sinakashall koduplaneet.»
***
Järgnevad päevad möödusid suhteliselt rahulikult. Me
puhkasime endid välja ja ravisime närve. Armin kosus
silmnähtavalt, sõi palju ja hakkas minu vastuväidetest
hoolimata tööle kippuma. Tundus, nagu ei oleks möödunud
õudus talle mingeid jälgi jätnud. Kuskil Maa
läheduses paiknev jääkamakas hakkas hoopis mind ennast
painama.
Ühel õhtul, kui me pärast rikkalikku
õhtusööki õlut limpsides sohval lebasklesime,
võtsin jututeema uuesti üles.
«Kuule, Armin, kas sa näed seda ketast praegu ka?»
«Mhmh.»
«Ja Maad ka?»
«Maad muidugi ka, jah. A mis sa küsid?»
«Kurat, kas see sulle üldse muret ei tee. Võib olla peaks
kuskile teatama. NASA-le näiteks. Ma küll ei tahaks, et mingi
jäätükk kuskile maha prantsatab. Ja pole kindel, et see
üldse jää on. Äkki on hoopis hiidmeteoriit või
asteroid. Kuidas sa saad nii ükskõikselt suhtuda?»
Armini näol oli põlglik ilme.
«Helistame, jah, NASA-sse,» ta küünitas laualt
telefoniraamatu ja hakkas seda lappama. «Nii-nii, kus siin see NASA
siis on? Oih, polegi. Kuhu siis veel helistada? Politseisse?
Peaministrile?» Telefoniraamat lendas kõrge kaarega ja lajatas
lauale.
«Sten, mõtle ka, mida sa räägid. Kes minu juttu
usuks? Ja pealegi, kui see objekt on tõesti nii ohtlikult suur, siis
teavad nad seda isegi. Elame parem rahulikult edasi ja unustame
selle.»
Tal oli õigus. Ja pealegi ei saanud unustada, et me olime
võõral maal ja võltspassidega. Hakata kellelegi
seletama kogu lugu algusest peale... see oleks olnud lootusetu üritus.
Ma vahtisin tühja pilguga teleriekraani, kus uudisteprogramm
näitas pilte mingisugusest orkaanist. Puud kooldusid tuule käes
ja meri ajas üle kallaste. Üsna trafaretsed kaadrid, mis
üldiselt tähelepanu teritama ei pane. Laisalt surusin
«vol+»-nuppu kaugjuhtimispuldil ja kommentaatori ingliskeelne
jutuvadin muutus arusaadavaks: «...suured purustused
kõikjal. Tuule kiirus on tõusnud kohati juba üle 320
m/s. Pidevalt saabub ärevaid teateid kõikidest
põhjapoolkera suurematest linnadest, kus tuule kiirus näitab
progresseeruvat tendentsi. Islandi, Gröönimaa ja mitmete teiste
Põhja-Jäämere saartega on sidepidamine muutunud
problemaatiliseks. Terves Euroopas, Venemaal, USA Alaska osariigis ja
Kanada põhjapoolsemates piirkondades on välja kuulutatud
erakorraline olukord. Me kõik loodame ilma peatset paranemist. BBC,
James Patric Corr Londonist.» Viimaste lausete juurde näidati
meeleheitlikult kapuutsi pea külge suruvat reporterit Big Beni ees
seismas.
Ma olin üllatunud. Teisel pool maakera etendus looduskatastroof ja
meie ei teadnud sellest midagi. Viimasel ajal oli endalgi nii palju
tegemist olnud, et side välismaailmaga kippus kaduma. Ma müksasin
jalaga raamatut lugevat Arminit.
«Kuule, meie kodukandis käib hirmus möll.» Armin
tõstis vastumeelseslt pilgu.
«Mis möll? Sõda või? Kes need...?
Venelased...?» küsis ta totakalt ise veel mõtetega raamatu
kallal olles.
***
Kogu ülejäänud õhtu kulus erinevate telekanalite
klõpsutamisele ning infokildude kokkukraapimisele. Saime teada, et
kolm päeva tagasi oli Islandil ja Gröönimaal alguse saanud
tugevad tormid, ja teated, mis ülihalvast sidekvaliteedist hoolimata
läbi tulid, olid hirmuäratavad. Elektrisüsteemid olid
täielikult rivist välja langenud. Hukkunute arvu ei osanud keegi
umbkaudugi öelda. Loomulikult oli mõeldamatu mingi otsesideme
loomine, kuna sellise tormiga puudus isegi teoreetiline võimalus
kohale jõuda. Kuna põhjapoolkeral oli parasjagu suvi, loodeti
vähemalt väiksemat külmumissurma ohtu. Nüüdseks
olid tormid laienenud tervele Euraasia mandri põhjaosale ja seal
loendati kindlalt hukkunuid juba kümnetes tuhandetes. Kahjuks ei
saanud me erilisi andmeid oma kodumaa kohta, kuid arvata võis, et
ega sealnegi olukord parem pole.
Tormide tekkepõhjuste kohta avaldati mitmesuguseid arvamusi. Nii
kiirelt kasvav ja sellise ulatusega orkaan oli teadusele täiesti
tundmatu. Üldiselt üritati leida veel tavaolukorrale vastavaid
põhjendusi ja nagu hiljem selgus, olid need kõik valed.
Südaöö paiku vallutas uudistekanaleid uus teooria. Üks
valgete vuntsidega teadlane selgitas, ise mingit värvilist paberit
käes hoides, oma seisukohti. Infrapunaste kiirte abil pildistatud
sateliidi foto kujutas põhjapooluse lähedal asuvat
temperatuuride kaarti. Keset sinakat tausta helendas pildi paremas
ääres tumekollane, kergelt ovaalne sõõr. Teadlase
jutust võis järeldada, et laigu diameeter oli tagasihoidlike
hinnangute järgi ca 30 km ja temperatuur keskmiselt +34°C.
Samas lõigus oli vastavalt ajakirjanduslikule heale tavale ka
opositsiooniline intervjuu. Päevitunud tüsedusele kalduv skeptik
tegi sülge pritsides kolleegi arvamusavaldused pihuks ja
põrmuks ning nimetas fotot võltsinguks. Pole ju ometigi
mõeldav, et igijääga kaetud polaaralale tekib mingi
anomaalia tõttu selliste mõõtmetega soe ring.
Selles saatelõigus oli midagi häirivat. Kuskil ajusopis hakkas
mind üks isevärki seos painama. Orkaanid, kuum ring
põhjapooluse jääkilbil ja... Armini poolt nähtud
läbipaistev ketas...
Ühtäkki tundsin, kuidas hing kinni jäi. Mõte, mis
nüüd oma lihtsuses mu aju vaevas, nööris lausa
kõri. Ma ägisesin midagi ja Armin ulatas kiirustades pooliku
õllepudeli. Valanud selle sisu kurku, püüdsin
võidelda pisaraid silmadesse toonud gaasiga. Armin vahtis mind
küsiva pilguga.
«Kliimarelv!» karjusin ma talle näkku, kui
kõnevõime taastus. «See on kliimarelv. Sellepärast
ka need tuuled. Ja see on alles algus.»
«Mida sa ajad? Mis kliimarelv?» küsis Armin väriseval
häälel. Ilmselt kohutas teda minu reaktsioon.
«Seesama ketas, mida sa nägid. Tohutu läbipaistev ketas,
maast parajal kaugusel. Muidugi, see neid orkaane tekitabki. See on
lõpp.»
«Mismoodi lõpp?» küsis Armin.
«Saad aru, keegi või miski ründab maad ökoloogiliselt
puhta relvaga, kliimaga. Jääketas on tohutu luup, milles
koondunud päiksekiired suunatakse mingile kindlale alale. Mis sobiks
veel paremini kui kõige külmemad piirkonnad, polaaralad. Seal
on võimalik tekitada kõige võimsamat temperatuuri
kõikumist, mis ahelreaktsioonina kogu maakera kliima peapeale
pöörab. Kas sa näed ketast praegu ka?»
«Näen.»
«Kas see helendab?»
«Tundub küll.»
«Ja Maa? Kas Maa sellel küljel, mida sina näed, on praegu
päev?»
«Vist on. Igatahes on see helesinine.»
«Siis on muidugi päev. Sinu silm ja ketas ripuvad pooluse kohal
ja...»
«Oota nüüd veidi,» katkestas Armin. «See
jääst luup peab siis soojendatavast alast mitmeid kordi suurem
olema. Pole lihtsalt võimalik, et keegi seda ei näinud.
Astronoomid, komeedikütid, satelliidid. Keegi lihtsalt peab seda
nägema.»
«Öösel oleks kindlasti näha, aga viga on selles, et
seal on praegu päev, polaarpäev. Päikesevalgus paistab
kettast lihtsalt läbi. Pealegi saabus see väga kiiresti. Kui
keegi märkaski, siis ei jõudnud piisavalt adekvaatselt
reageerida. Nüüd on neil seal muresid endalgi kuhjaga ja vaevalt,
et taevasse vahtimine on neist just tähtsaim. Võib muidugi olla
võimalik, et kosmosetehnoloogiat omavate suurriikide valitsused
teavad ja vaikivad. Võib olla üritatakse isegi midagi ette
võtta, kust mina tean.»
«Hea küll, aga kuidas saab maakera pindalaga võrreldes nii
tühise suurusega ring atmosfääri tasakaalu sedavõrd
põhjalikult rikkuda. See on ebaloogiline,» pinnis ta edasi,
justkui oleks mina pidanud kõiki vastuseid teadma.
«Meie arusaamade järgi tõesti ebaloogiline. Aga kui veidi
mõelda? Kui palju me igasugu tsüklonite tekkest teame?
Äkki on tõesti võimalik niimoodi õhumasside
liikumises suuri nihkeid tekitada. Kust võime meie seda teada?
Inimkond pole sellise probleemiga ju kunagi kokku puutunud.» Ausalt
öelda oli mul endalgi palju ebaselget. Ring pidi liikuma mingit
kindlat trajektoori pidi ja joonistama korrapärase
sõõri. Vägisi süvenes veendumus, et
«rünnak», kui asju niimoodi nimetada, oli täpselt
välja arvutatud, arvestades hoolikalt kõikvõimalikke
nüansse. Kuid Armin ei lasknud mul nendesse mõtetesse
põhjalikult süüvida.
«Olgu, kliimakatastroof. Aga kõik inimesed ei saa ju ometi
hukkuda,» üritas ta murdunud häälel mingisugustki
lootusekiirt üleval hoida.
«Võib-olla tõesti, aga kerge ei saa
ellujäänutel olema. Kui need orkaanid paar korda ümber
maakera pühivad, siis ei jää ühiskonnakorraldusest just
palju järele. Häda ja viletsus, ikaldused, nälg. Keegi ei
tea, mida võib uus ajastu kaasa tuua: jääaja, pooluste
nihkumise, uute rannajoonte tekke. Ma ei tea, kas ellujäämist
tasubki nii väga soovida.» Targu jätsin ma lisamata
kõige jubedama võimaluse. Mingi mõistuslik olend pidi
selle julma tapariista ehitama. Kas valmistas tundmatu tsivilisatsioon
invasiooni ette? Purunenud sotsiaalsete ja militaarsete struktuuridega
inimkond oleks neile kergeks saagiks isegi siis, kui ellu jääb
piisav hulk inimesi. Ma kartsin sellele mõeldagi.
***
Nüüd, nädalapäevad hiljem istun ma keldrit meenutavas
kolme ruutmeetri suuruses augus. Tund aega tagasi kuulsin midagi rasket
luugile prantsatamas, nii et oma jõududega ma siit enam välja
ei rabele. Armini matsin üleeile aeda. Kolm päeva tagasi, kui
kõik sidevahedid äikesetormiga majalt minema lendasid, lasi ta
end maha. Juba siis ei olnud võimalik niisama lihtsalt majast
väljuda. Ometigi võtsin ma ennast kokku ning matsin ta aeda ja
ma olen selle üle uhke. Seejärel tassisin keldrisse kasti viskit,
petrooleumilambi, sellesama märkmiku koos sulepeaga ja Armini
käest lahti kangutatud brauningu. Tervelt kaks ööpäeva
olen seda kirja kirjutanud ja nüüd kavatsen punkti panna nii
kirjale kui ka oma elule.
Sellele, kes leiab,
Sten Disraeli
|