Pühendatud Lilian'ile,
Gregor Mikhail'ile ja
Inger Reti'le
Minu nimi on Armin. See lugu on küllaltki uskumatu. Vahete-vahel tundub
mulle endalegi, et minu peaga ei ole kõik päris
korras.Psühhopatoloogias ei ole ma just väga tugev, aga
tõenäoliselt on sellel suurepärasel teadusharul minugi
kohta vastav termin olemas.
***
Kogu see hirmuäratav sündmuste jada sai alguse ühel kaunil
hiliskevadisel reedel, kui ma õhtupoolikul oma autoloksuga
linnalähedase järve äärde sõitsin. Ühel mu
sõbral oli seal suvila ja ma soovisin seda nädala pärast
veidike kasutada. Plaanis oli väikene romantiline õhtupoolik
ühe kena supermarketi müüjannaga. Kogu päeva oli sadanud
vihma, kuid pärastlõunal hakkas päike paistma ja kogu mets
oli suurepärast värsket lõhna täis laaditud.
Nüüd hiljem järele mõeldes oli tõesti
kummaline, et sellisesse kaunisse pärapõrgusse sedavõrd
isuäratav maiuspala sattunud oli. Jutt käib nimelt ühest
lõpmatult pikkade jalgade, märkimisväärse büsti
ja kohustusliku blondi peaga näitsikust. Ühesõnaga, tee
veeres seisis süüdimatu välimusega Playboy aasta
mängukanni võrdkuju ja hääletas. Ma ei usu, et
maamunal leidub hetero-meest, kes sellise nalja peale piduripedaalile ei
astuks. Pärast auto peatumist kruttisin kõrvalistujapoolse akna
alla ja... ja see oligi viimane asi, mida ma sellest õhtust
mäletan.
***
Ärkasin ma kolme nädala pärast haiglas. Tundsin ennast
suhteliselt hästi ja nuputasin tükk aega, et mis toimub. Alles
siis, kui ma silmi avada püüdsin, taipasin, et midagi ei klapi.
Nimelt ei tulnud nad hästi lahti. Haigla personal ilmselt märkas
samuti minu ärkamist ja valveõde kiirustas kohale. Tal oli
meeldivalt rahustav hääl ja ta seletas mõne sõnaga
nii palju, kui ta asjast teadis. Nimelt oli mind leitud kaks päeva
tagasi haigla trepilt. Üks minu silm oli puhtalt ja professionaalselt
eemaldatud koos kõikvõimalike nägemiseks vajalike
närvidega. Haavandid olid korralikult ravitsetud ja tegelikult ei
olnudki minu haiglasviibimine hädavajalik. Ilmselt soovisid arstid
läbi viia veel mõningaid uuringuid ja jälgida, kuidas mulle
on mõjunud pikaajaline narkoosi all viibimine.
Järgmisel päeval külastas mind uurija Sten Disraeli, kellele
oli selle kummalise juhtumi lahendamine ülesandeks tehtud, andku jumal
talle palju tervist. Ta oli tore ning kaastundlik mees ja esitas mulle
paarkümmend minutit oma rutiinseid küsimusi. Kogu tema olekust oli
paista, et vaeseke uuriks parema meelega mõnda jõhkrat roima.
Ta ei saanud nimelt sellest juhtumist mitte midagi aru. Võimalikud
kurjategijad? Motiiv? Kuriteo toimumispaik? Milleks kasutada kuriteo
objekti, st. minu silma? Mul oli vaesest mehest kahju ja ma üritasin
teda kõikvõimalikul viisil aidata, aga nagu arvata
võib, ei suutnud ma isegi oma vaimusilma ette manada kedagi, kes
oleks võinud mu silma himustada.
Tegelikult ei olnud mitte millestki kinni haarata. Minu auto leiti
üksikult metsateelt, ilmselt samast kohast, kust mind minema viidi.
Mind oli tulistatud uimastava noolega, sellest andis märku pisike
täpike kaelal. Riietelt ega kehalt ei leitud sõrmejälgi ega
muud säärast. Ühesõnaga, uurimine oli ummikus ja mind
lasti õige pea ka haiglast tulema.
Suure tõenäosusega oleks see lugu jäänudki
mõistatuseks ka minu enda jaoks. Ausalt öeldes hakkasin ma
arvama, et tegu oli kellegi rumala naljaga (kujutate sellist nalja ette?).
Lõppude lõpuks võis loo lõppu lugeda
õnnelikukski. Polnud ma ju kaotanud mõlemat silma ja
üritasin harjuda neist vaid ühega elama. Tõsi küll, ma
hakkasin pisut rohkem jooma, irdusin seltskonnast ja veetsin aega parema
meelega kodus telekat vaadates. Sellegi poolest hakkas elu jälle
rööpasse minema, kuni ühel õhtul hakkasid toimuma
sündmused, mis muutsid mu elu täielikult.
Järgnevalt püüan ma kirjeldada sündmusi nii, nagu mina
neid mäletan, ehkki võib-olla oleks õigem öelda, et
nii, nagu mina neid tajusin. Asi on selles, et sellest õhtust alates
oli mul väga raske eristada tegelikult asetleidnud sündmusi ja
kogemusi, mida ma üle elasin. Okei, hakkame siis pihta.
***
Tegemist oli täiesti tavalise õhtuga. Ma vahtisin televiisorist
parasjagu Sky One'i pealt mingit NBL-sarja mängu ja pärast
neljandat touchdown'i loivasin kööki järjekordse
õllepurgi järele. Sel hetkel, kui ma külmkapi ukse kinni
virutasin, lakkas mulle teadaolev maailm eksisteerimast. Kogu see
õudus algas kerge virvendusega külmiku-uksel. Kuna kapist
võetud purk juhatas sisse teist 6-pack'i, pidasin ma seda algul
lihtsalt silmapetteks. Samas tuleb tunnistada, et see vähehaaval
suurenev ring tundus mulle huvitavam, kui mäng, mis oli pärast
reklaamipausi jälle peale hakanud. Ma võtsin tooli ja asusin
asja jälgima. Umbes poole tunni pärarast oli külmkapiuks
minetanud oma tähtsuse ja sõõr oli kasvanud kogu minu
nägemistaju ulatuses. See hakkas mu ainsa silma eraldusvõimet
lausa segama. Huvitav oli see, et kui ma oma silmad (silma) sulgesin, ei
olnud fooniks mitte tavapärane must, vaid hoopis hele valgus, mille
keskel eraldus veelgi heledamalt kaheksa ringikujuliselt paigaldatud
sõõri. Mul ei ole häbi tunnistada, et ma muutusin veidi
rahutuks ja haarasin telefonitoru ning helistasin uurija Disraelile.
«Hallo, kas Sten Disraeli?»
«Mina jah.» Hääl oli unine.
«Mina olen Armin. Kas te saate kohe minu juurde sõita?»
«Milline Armin? Ahah. Te olete ju purjus.»
«Olen küll. Sõitke palun kohe minu juurde, aadress
on...»
«Kuule, ära jama.» Disraeli mõtles natuke. «Okei,
ma tulen.»
Pool tundi hiljem istus ta minu köögis, suits süüdatud
ja minu pakutud õllest keeldunult vahtis mulle suurte punetavate
silmadega otsa.
«Mis hädapärane asi sul siis keset ööd
meenus?» küsis ta.
«Lubage mulle, et see jääb meie vahele. Vähemalt
esialgu.»
«Ma ei tea... Uurimine on...»
«Uskuge mind, te ei saa seda uurimises nagunii kasutada,»
katkestasin ma teda. «Teid hakatakse hulluks pidama.»
«Noormees, te raiskate mu aega. Ma olen isegi kannatlikult teie
purjusolekut ja juttu kannatanud. Asuge kohe asja kallale või ma
lähen minema.»
«Okei, ma usun, et see oli nõusolek. Vaadake, umbes poolteist
tundi tagasi hakkasin ma midagi ääretult eriskummalist
nägema. Algul oli see lihtsalt sõõr külmkapiuksel.
See sõõr hakkas suurenema. Praeguseks on ta suurenenud kogu
nägemisulatusele. Uskuge mind, ma ei mõtle seda välja. Kui
ma praegu oma terve silma kinni panen siis näen ma häguselt
kaheksat heledamat ringi ja selle keskel suuremat ebamääraste
piirjoontega kuju. See meenutab veidi inimese pead ja õlgu. Mis te
selle peale ütlete?»
«Te olete hull,» Disraeli olekust võis aimata, et ta kaalub
mulle kiirabi kutsumist.
«Võimalik. Aga see pilt selgineb aegamisi. Kas te ei tahaks
oodata, kuni pilt päris selgeks läheb?»
Disraeli ühmas midagi vastuseks, aga ära ka ei läinud. Mina
olin vahepeal rahunenud ja kuna meil midagi paremat teha ei olnud, siis me
arutlesime selle juhtumi üle.
«Võib-olla on see eemaldatud silma võrkkestale
salvestunud viimane pilt? Aju peegeldab seda mingite asjaolude
kokkusattumise korral,» avaldas Disraeli arvamust.
«Ei usu, mul polegi selle silma võrkkestagi enam. Mis sina
arvad, kus mu silm on?» Me olime automaatselt sina peale üle
läinud.
«Ma arvan, et mädaneb kusagil prügihunnikus. See on
tõesti kummaline juhtum.»
Umbes sedasorti jutuajamine kestis kusagil kolm tundi. Kogu see aeg
püsis sõõride ja peaga pilt minu nägemisfoonis. Nagu
oleks kaks filmi korraga jooksnud. Siis aga juhtus midagi.
«Sten... Sten! Midagi toimus!» röögatasin ma äkki
nii, et Disraeli võpatas.
«Misasja? Mis toimub? Räägi!» Ma poleks osanud oodatagi,
et ta asja vastu nii elavat huvi tunneb.
«Ma näen nägu. Selget nägu. See on prillidega,
kikkhabemega ja kullininaga keskealine mees. See nägu suureneb.
Nüüd jälle väheneb. Uskumatu. Teine nägu veel.
Armiga.»
«Armiga?» Disraeli hääl oli üsna tuhm.
«Armiga jah. Räägib midagi. Ma ei saa aru mida. Suu liigub
igatahes. Kõik. Kadus. Enam pole midagi. Tühjus.»
Mu käed värisesid. Pildid olid olnud täiesti selged. Polnud
lootustki sellele mingit seletust leida. Ma vaatasin Stenile otsa.
«Usud sa mind?»
«Ma vist tõesti usun sind, nii kummaline kui see ka ei ole. Mis
asi see oli?»
Oleks ma seda isegi teadnud. Üks nägudest, mida ma näinud
olin, tundus mulle kuidagi tuttav. Ma olin teda varem näinud, kuid ei
suutnud meenutada, millega seoses.
Disraeli vatras midagi, aga ma ei pannud teda tähele. Kus ma olin teda
näinud?
Sel ööl ei juhtunud enam midagi. Me leppiseme Steniga kokku, et
kohtume kas homme pärastlõunal, kui ta töö
lõpetab või mingi erakordse nägemuse korral
ükskõik mis ajal. Ma saatsin ta ukseni. Sten pöördus
enne väljumist minu poole.
«Sa ütlesid, et üks neist oli armiga?»
«Jah.»
«Missugune see arm oli?»
«Sügav arm. Põiki üle lauba.» Tundus nagu oleks
ta seda vastust oodanudki.
***
Järgmisel päeval ärkasin ma teatava pohmelusega. Eelmise
õhtu sündmusi oli raske uskuda, aga miskipärast ei pidanud
ma seda deliiriumi nägemuseks.Tegelikult olin ma pärast
nägemuse tekkimist paugupealt kaineks saanud. Päeval ei juhtunud
midagi märkimisväärset ja umbes poole kuue paiku saabus
Disraeli.
«Nägid midagi?» Ta polnud veel uksest sissegi saanud.
«Ei veel. Ma loodan, et õhtu poole midagi ikka tuleb. Astu
edasi. Mul on üks teooria.»
«Mul ka.» Sten ajas jope maha ja kui ta köögi poole
astus, kolises kilekott ta käes kahtlaselt.
«Ei tea, kas väike naps segab sul vaatamist? Ma mõtlesin,
et on lõbusam oodata.»
Ta tõstis kotist välja liitrise «Grant's» viski ja
mõned kokapudelid.
«Ma olin eile täitsa purupommis. Usu mind, kui see tuleb, olen ma
kohemaid kaine.»
«Mis teooria see sul oli?» küsis Sten.
«Ma hakkasin mõtlema sellise võimaluse peale, et
äkki varastati mu silm selleks, et seda siirdada. Inimkond ei tunne
praegu veel sellist võimalust, vähemasti ei tunne seda
avalikkus. Võib-olla on selline operatsioon tegelikult teostatav? Ma
tundsin selle kullinina ja prillidega tüübi ära. Ta on
silmaarst ja tema nimi on Hartman. Kuskil pool aastat tagasi käisin ma
silmakliinikus. Ise veel imestasin, et miks on silmade kontrollimiseks vaja
laseruuringut. Mis sa arvad, kas silma oleks põhimõtteliselt
võimalik siirdada?»
Sten avas viski- ja kokapudelid ning süütas rahulikult sigareti.
«Minu teooria oli üldjoontes sama,» lausus ta pärast
mõningast pausi. «Aga mina arvasin, et kasutati ainult
mõningaid kudesid. Muide, mul on kahtlusi selle armiga mehe suhtes.
Ta meenutab üht allilma tegelast Magadani grupeeringust, nimeks Sergei
«Goebels» Kvenchuk. Tüüp on endine spetznazi ohvitser,
armi sai ta Nikaraaguas, kui mässulised ta skalpi võtta tahtsid.
Ta pidi olema üks kohaliku allilma paremaid ajusid ja peale selle ka
ekspert paljaste kätega tapmise alal. Ma uurisin täna pisut asja.
Ta on magadanlaste bossi parem käsi. Boss ise on aga keegi Igor
«Pihlakapüss» Burõnin. Tema on aga juba aastajagu
päevi kadunud. Üldiselt arvati, et «Pihlakapüss»
sattus Krimmitatarlaste grupeeringu kätte 98. aasta
«sõja» ajal ja temaga oli koledaid asju tehtud. On kuulda
olnud, et tal torgati silmad välja.»
Ma jahmusin.
«Kas sa tahad öelda, et mu silm on mingi jõugupealiku
silmakoopas? See ei ole võimalik. Millega see grupp tegeles?» Ma
olin endast väljas.
«Vastikute asjadega. Kiiret sõltuvust tekitavate
narkootikumidega, pensionirahade pettusega, kindlustussummade
väljapressimisega, lasteporno ja –prostitutsiooniga. Nad on erakordselt
jõhkrad.»
Ma kummutasin klaasitäie viskit korraga kurku ja silmanurgast
nägin Steni sama tegemas. Peale ei võtnud kumbki. Mul oli tunne,
et ma olen sattunud mingisse ülimalt ohtliku mängu keerisesse,
kust tagasiteed normaalsesse ellu enam ei ole.
«Okei, Sten, kõik on väga kena,» mu hääl
värises pisut. «Nad lõikavad mu silma välja, siirdavad
selle mingi gängipealiku peakolusse ja see hakkab uusti nägema.
Okei. Aga miks, kurat võtaks, siis mina seda näen?»
«Ma kardan, et sellele ei oska keegi vastata. Võib-olla on meie
silm seotud ajuga ka mingite teiste, nähtamatute, kanalitega. Uuh, on
alles lugu. Üks on igatahes selge. Nemad ei tea seda, et sina kah
näed.»
Me jõime viskipudeli tühjaks. Vahepeal algasid mul jälle
nn. nägemused, kuigi midagi erilist sel ööl ei juhtunud. Kui
kaadrisse ilmus mõni uus nägu, andsin ma Stenile lühikese
iseloomustuse.
«Sten, kas sa kuulad? Seal on mingi pisike kiilakas tüüp.
Närib nätsu. Kolmepäevane habe...» Umbes nii kirjeldasin
ma Stenile jõugu liikmeid. Sten üritas ära arvata, kellega
on tegu.
«See on vist Genka. Pihlakapüssi onupoeg. Loll ja hädine, aga
tänu sugulussidemetele bossiga kuulub perekonda.»
Hommikuks oli bossi juurest läbi käinud umbes tosin tegelast,
nende seas möned naisterahvad.
«Need ei ole lihad,» seletas Sten. «Selle grupi
südamikku kuuluvad ka mõned naised, kes juhivad lasteporno
haru.»
Hommikuks olime me jöudnud arusaamisele, et tähtsamad ninad olid
ilmselt käinud Pihlakapüssi uue silmanägemise pärast
õnnitlemas. Mina aga ei kavatsenud seda lugu niimoodi jätta.
***
Järgmisel hommikul otsisin ma põrandalaudade alt välja oma
kuus aastat tagasi Kaitseliitlastelt illegaalselt ostetud TT. Ma olin seda
relva kord aastas puhastanud ja õlitanud. Karbis oli ka umbes 30
padrunit.
«Esialgu piisab,» mõtlesin endamisi ja ladusin magasini
täis.
***
Kaks tundi hiljem istusin ma oma vanas Datsunis Tsentraalhaigla juures ja
ootasin. Oodata tuli õhtuni, kuni dr. Hartman, seesama kullisilmadega
ja kikkhabemega silmaarst, lõpuks oma Audisse istus. Ma ei pidanud
teda kaua jälitama, mees elas kesklinnas. Ta ei märganud mind
endale järgnemas ja hetkel, kui ta korteri ukse avas, trügisin ma
ta sisse. Püstoli olin ma juba aegsasti välja võtnud.
«Mida te teete? Ma kutsun politsei!» Ta oli, nagu väikesed
inimesed ikka, oma elunatukese pärast tõsiselt mures. Ma
lükkasin selle armetu selli diivanile pikali. Nüüd tundis ta
mu ära ja kogu veri tema näost kadus.
«M...mis? Teie? Aga kuidas...?» Doktor ei suutnud midagi
mõistlikku kuuldavale tuua.
«Te arvasite, et pääsete sellest avantüürist
karistamatult. Ma tean üsna palju, aga mitte kõike. Nii et teile
endale on tervislikum, kui te kogu loo mulle kohemaid üksikasjalikult
ära räägite.» Ma sihtisin teda üsna
ühemõtteliselt umbes silmade vahele.
«Aga... aga mida te täpsemalt teada tahaksite?» Veidi
rahunenult arvas ta ilmselt, et pääseb eluga.
«Kes selle operatsiooni sooritas?»
«Üks St. Peterburgi arst, ma ei tea ta nime. Tegemist on
tõelise arstiteaduse geeniusega. Ta oli seda operatsiooni juba kuus
aastat üritanud, aga meie... või... sinu... juhtum on esimene,
mis õnnestus. Mõtle... sa oled esimene...»
«Miks just mina?» katkestasin ma Hartmani.
«Sa olid ainus, kelle koed sobisid. Ma võtsin nende
ülesandel üle poole aasta kudede proove, iga nädal andsin
kõik vastavad andmed üle. Ma arvan, et neid analüüsiti
põhjalikult. See oleks võinud olla ükskõik
kes.»
«Said sa selle eest piisavalt suure summa?»
«Ei noh... natuke sain. Sa tead ju arstide palku...?» Tundus nagu
oleks tal olnud häbi, et ta minu sandistamise eest raha võttis.
«Okei, viimane küsimus. Miks ainult üks silm? Härral
oleks ju kahe silmaga palju parem olnud.»
«See oli selle Peterburgi arsti nõudmine. Ilmselt oleks siis
saanud ebaõnnestumise korral uuesti proovida.»
Ma tulistasin ainult ühe korra. Sinna, kuhu olin kogu aeg sihtinud.
Silmade vahele.
***
Ma olin jõudnud just vannis ära käia, kui uksekell helises.
Sisse astus Sten, kes oli silmnähtavalt häiritud.
«Hartman tapeti just,» kuulutas ta keset esikut seistes.
«Ilmselt koristavad Pihlakapüssi mehed tunnistajaid. Sa peaksid
praegu väga ettevaatlik olema. Ma arvan, et sina oled ka
nimekirjas.»
«Mina tapsin ta.»
Sten vahtis mulle umbes minuti otsa ja vajus siis aeglaselt esikukapile
istuma.
«Sina? Miks siis? Ta oli ainus, kes oleks saanud sinu kasuks
tunnistada.»
«Mida tunnistada? Kus? Kohtus? Mida sa ise minu asemel oleks teinud? Mu
ainus võimalus on nad kõik vagaseks teha.»
«Kõik vagaseks teha!? Kuidas sa kavatsed hästi
organiseeritud gruppi vagaseks teha?»
«Ei, mitte kõiki. Ainult põhimehed. Sten, ära
unusta, et ma tean, mida nende boss teeb. Muidugi peab ta voodist välja
tõusma ja tegutsema hakkama. Ma olen kogu õhtupooliku
erinevaid nägusid vahtinud ja mul on tunne, et boss tahab
võimalikult kiiresti asja kallale asuda. Tundub nagu jagaks ta
käske. Veidi aega tagasi toodi talle laptop ja ta tegi
Internetis mingeid ülekandeid. Ma usun, et nad hakkavad
krimmitatarlastele kätte maksma.»
Sten kuulas mind vaikides.
«Armin, tegelikult käitusid sa vist tõesti
ainuvõimalikul viisil, kuigi ma ei saa tapmist heaks kiita. Tahad sa
tõesti Pihlakapüssi vagaseks teha?»
«Kohe, kui ta oma nina toast välja pistab. Ma ei tea ju praegu,
kus kuradi kohas ta asub.»
«Sa tõmbad sellega magadanlased endale kannule. Nad tapavad su
esimesel võimalusel.»
«Ma tean. Ma kolin siit juba täna õhtul ära.»
«Kuhu?»
«Sinu poole.»
Sten vaatas mulle pisut kurvalt, aga mõistvalt otsa.
«Ma aimasin seda. Hakkame minema.»
***
Ma redutasin umbes nädalajagu päevi Steni keldris. Kui ma
täiesti pimedas istusin, vaatasin ma läbi magadanlaste bossi
silmade toimuvat nagu mingit tummfilmi. Ma õppisin huultelt lugema.
Info, mida ma niimoodi sain, oli katkendlik. Aeg-ajalt pööras
Pihlakapüss oma pilgu kõneleja näolt Martini pudelile
või aknast välja. Ometigi panin ma kildudest üsna kenakese
pildi kokku. Sain teada, et krimmitatarlaste karistamine oli edasi
lükatud ajani, kuni kõik jooksvad ärid on lõpetatud.
Ma ootasin ja rõõmustasin, kui jälle järjekordsest
tehingust bossile ette kanti. Viimaks oli aeg niikaugel, et magadanlastel
oli viimane tehing käsil. Operatsioon pidi toimuma samal õhtul
ja oma rõõmuks taipasin ma, et boss tahab isiklikult selle
asja korda ajada. Ma kutsusin Steni.
«Täna õhtul läheb boss mingit äri ajama. See on
ainus võimalus. Aitad sa mind?»
Steni näost oli näha, et ta mõistis vägagi hästi,
millele nõustumise korral välja läheb. Minu puhul oli asi
isiklik. Sten seevastu ei võinud kindel olla isegi selles, et ma
tõtt räägin. Ma andsin sisimas talle keeldumise andeks.
«Aitan. Aga ainult see üks kord. Edasi pead sa ise hakkama
saama.»
Ma noogutasin.
***
Kümme minutit hiljem sõitsime me minu Datsunis kesklinna poole.
Sten istus roolis ja mina kontrollisin relva.
«Tõenäoliselt toimub tehing kusagil Yakuza Club'i
lähedal. Tavaliselt toimuvad diilid sealkandis,» arutles Sten
endamisi.
«Sõidame siis sinna.»
Sten parkis auto kõrvaltänavasse, kuid mahalõigatud
sõrmega kaunistatud ööklubi sissepääs paistis
kätte ära. Sten süütas sigareti ja mina katsin oma ainsa
silma peapesaga, et mu enda nägenine ei segaks Pihlakapüssi
tegevuse jälgimist.
***
Kell hakkas lähenema juba keskööle, kui magadanlased hakkasid
minekule sättima. Nad riietusid, kõndisid autoni, istusid sisse
ja sõitsid linna poole. Autos oli kolm tüüpi:
Pihlakapüss, Goebels ja veel üks kapp, ilmselt ihukaitsja. Nad
sõitsid Keskpargist mööda, mere poole ja kõik viitas
sellele, et nad suunduvad siiapoole. Kakskümmend minutit sõitu
ja nende luksulik Acura kihutas meist mööda. Kui punane sportauto
meie silmist kadus, sõitis Sten neile minu juhatuse järgi
järele.
«Kuradi hea on jälitada, silmsidet polegi tarvis,» kiitis
Sten.
Õige pea peatasid nad auto, väljusid ja sammusid tükk maad
mööda pimedaid hoove. Ühes kangialuses leidis aset kohtumine
paari nahktagis käbipeaga. Nad vahetasid mingeid kohvreid ning meie
kolmik pöördus tagasi. Ma käskisin Stenil oodata ja
läksin neile järele.
Nad ei osanud midagi kahtlustada. Ühes halvasti valgustatud
siseõues jalutus kogu see kamp otse püstolitoru ette. Ma lasin
ihukaitsja ja Goebelsi joonelt maha. Ihukaitsja käes olev kohver lendas
mõned meetrid eemale. Pihlakapüss vahtis mind hirmunud pilguga.
See oli kummaline vaatepilt. Ma nägin korraga hirmust kangestunud
jõugupealiku nägu ja selle kõrval kalgi ilmega iseennast.
Pihlakapüss varises laskude all sõnagi lausumata kokku. Minu
enda nägu kadus ja ma jooksin tagasi auto juurde.
«Põruta minema,» hõikasin ma autosse hüpates
Stenile.
Sten käivitas mootori ja üritas värisevate kätega
esimest käiku sisse raiuda.
«Pea kinni,» röögatasin ma äkki. «Midagi on
korrast ära. Pihlakapüss ei ole surnud. Kurat. Ta jookseb
mööda mingit koridori. Kurat. Ma lähen tagasi ja
lõpetan asja ära.»
Aga ma eksisin. Ta oli surnud. Kõik kolm laipa lamasid ühes
suures vereloigus. Seekord taipasin ma kaasa võtta ka eemal vedeleva
kohvri.
***
Kümme minutit hiljem istusime me autos Steni maja ees.
«Armin, korda veelkord üle. Mida sa näed?»
«Ma ei näe suurt midagi. Ainult tähti, tähti,
tähti. Tundub, et see ongi see paljukiidetud taevas, kuhu pärast
surma minnakse.»
«Sa tahad öelda, et pärast surma jäävad meie hinged
kusagile maailmaruumi hõljuma?»
«Võib-olla. Ah, kurat temaga. Vaata parem siia!»
Ma olin just avanud punakaspruuni kohvri, mis oli täis ilusaid rohelisi
rahapakke.
Nõo, 9.-20. oktoober 1999
|