[ Kuldlaevuke. 8. osa ]

(Üheksas osa: Ja saamegi teada, kust võttis Ubakivi sõnumeid. Valitakse linnapea ning raekojast leitakse imetabaseid asju.)

OLEKS MA TEADNUD, et operatsioon päädib mu linnapeaks valimisega, poleks ma jalgu tagumikust sirutanudki, olgugi kodumaa ja -ilm ohus ning olgugi Margil kaarnakive kümmet sorti. Ükski Gladsheim poleks mind sedavõrra hirmutanud kui linna esiholopiks valimine, austava ülesande saamisel ohverdada isiklik ihu ning hing kõrgete eesmärkide teenimisele ning lasta end kodanikel kividega surnuks loopida, sest juba Aapeli «Üle linna Vinskis» tõdes hulkur Robi, et «linnapea on kõnts».

Aga või Mark mulle saladust reetis! Alles seejärel pühendas ta mu asjusse, kui mul enam kusagile taganeda ei olnud, sündsus ja kohusetunne selja taga müürina laiumas.

«Kuule mees!» hüüdsin pahaselt. «Kõige esmalt kõneldi siin ruumes arengufondi täitmisest! Koletiste riiki minekust polnud kottigi kuulda! Aga edasi tuli «Gladsheim» ja Heinaste elu ning nii edasi... inimeste ohverdamist ma meenutada ei suuda!»

«Ja nõnda ongi, kedagi me ei ohverda,» noogutas Mark.

«Kas sa, lurjus, irvitad mu üle??» vehkisin kätega. «Ma ei karda tigusid ega suuri tegusid ja võib-olla olen nõus iseendki ohverdama, kui sellest tolku peaks olema, aga mulle ei meeldi umbropsu pimedas toas vehkida!»

«Nii,» kostis Mark.

«Kas me oleme partnerid või ei?» sihtisin teda pliiatsiga.

Mark napsas pliiatsi. «Oleme. Ma aitan sul pliiatsit teritada,» ja ta kolistas sahtlis, otsides vändatavat abivahendit.

«Ei, ma saan aru, mida sa mõtled,» piilus ta üle lauaplaadi. «Me oleme partnerid. Meil on üks eesmärk. Sinu heaolu on minu heaolu ja vastupidi. Ma jagan sinuga kõike, mida mul on.»

Mark leidis teritaja, pistis pliiatsipulga sellele lõugu ning väntas mõned korrad. Katsus nimetissõrmega tina teravust ja muigas. «Ent selles ongi uba, et kõike ma ei tea, tee või tina. Tuhat aastat tagasi elanud naispühak Hildegard Bingenist ütles umbes nõndaviisi -- inimene, miks sa tahad teada kosmose saladusi? Sa ei tea seda, kes sa olid enne, kui said hinge; ja sa ei tea sedagi, mis saab sinust, kui hinge heidad.

Nõndaviisi -- me oleme kõigekõrgema tööriistad ja kui sa küsid, kuna ning missugune ülesanne meid ootab, jään sul vastuse võlgu. Ma ei tea isegi seda, kas me oleme pliiatsi või noa rollis. Aeg-ajalt on me vaim igatahes terav ja me näeme ja kuuleme sääraseid asju, milleks valmis oleme, mida aga seletada või edasi rääkida pole meie võimuses.

Praegu oskan ma sulle öelda vaid üht -- me peame selle neetud «Gladsheimi» käratult kätte saama ning selleks on vaid üks tee -- teha sinust linnapea.»

Kui sest ohvrist piisaks, ohkasin. Üha hullemaks me lugu läheb. Varsti hakkame kureerima noorperede majaehitust ning Aafrika näljahäda likvideerimist.

Tagatipuks tundsin tiheneva salapära ja pahaendelisuse oreooli õhus hõljumas. Täisvereline kevad, vääksuvad linnud ja terendav päike näisid üksnes dekoratsioonidena enne laeprozhektorite süttimist ning masinliku jumala lavatornist laskumist. Õõv keerles mu veres, üsna samasugune õõv kui tol kevadel aastaid tagasi, mil teadmata põhjustel hukkunud klassivenda matsin. Ta leiti kuu peale kaotsiminekut Heinaste Suurjärvest, üsna ujumissilla lähedal roostikust loksumast.

Müstiline juhtum, mis jäigi lahendamata. Tihe uduloor varjas jubedaid sündmusi me pilgu eest, justnagu Suurjärvelt tõusev kevadine vine, mis näis sel aastal iseäralik. Veel kella üheksa-kümne paiku ei seletanud silm järve teist kallast ning koguni Linnamäe tippu läbi piimja, voogleva liniku.

Vesi keerles tühje pudeleid loksutades ümber sammaldunud sillasammaste. Seisin paari kurvalt korki ja kõrisõlme liigutava kalamehe naabruses ja vahtisin jalge ette vette. Ma ei näinud koguni iseenese peegelpilti, kui linik aeg-ajalt kärisevat näis. Kärinat kuulsin küll, või õigemini veidrat mulinat, nagu pursanuks allikaist surve all vedelikku või nagu keenuks pind üsna käeulatuses metaanimullide kerkimise taktis. On vast nõiakaev!

Kas ma olen järgmine mees, kelle pea siit järvest leitakse? Nii-öelda linna pea?

Pöördusin ning lonkisin piki ojakallast palistavat kasealleed tagasi kesklinna poole, kus kõrgus Ubakivi võimuaja sümbol, uhke kellatorniga raekoda. Ma ei osanud enesele vastata, kas mind hirmutas rohkem võimalus pelgalt torni järgi orienteeruda või võimalus tähtede järgi orienteeruda, mis paistavad üksnes selgel kuupaistelisel ööl ning millest on kasu vaid juhul, kui pikkpaadi aerumehed mu silma ja nina usaldavad ning mõistagi juhul, kui me ühtegi kurja koget ei kohta.

Olgu «Gladsheimiga» kuidas on, meenutades linnaisa juttu, ootab tuhat üks väikest koletist lömastamist -- ja ma kartsin, et võib-olla nad ei võta mind tõsiselt ja kasvavad liialt suureks; või vastupidi, võtan ise neid liialt tõsiselt ning stepin kepseldes nende lödis, mustjas siirupises mahlas, tappes sääraseidki, mis mulle ei kuulu ning mille peremehed nende olemasolust seega kunagi teada ei saa. Ent heategu, ükski heategu ei jää karistamata.

Sisenesin raekotta ja peatusin kohkumusega trepimademel. Kümned kärbsed lebasid pruunidel siiruviirulistel astmetel päikeselõõsas, enamik surnud, kuid osa visklemas.

«Lasin sortsu diflovossi,» kuulsin nurgast, kunstpalmi tagant arglikku häält. Sirutasin kaela ja nägin lühikest kasvu keskealist naist, ühes käes lapp ja teises pang, seismas sukkade väel porises lödis, mis nurka kokku kraabitud. Linnasekretär -- nagu ma näo ja ameti viimaks kokku viisin -- polnud jõudunud linnapea saabumist täieliku väärikusega ette valmistada.

«Hästi,» pillasin hämmeldust varjates üheainsa sõna; mille ta nobedalt kaela keerutades üles noppis, surmamõistetu agarusega, kelle president viimasel hetkel vabariigi aastapäeva eel on püssitorude eest kiskunud.

Sammusin ettevaatlikult jalga jala ette asetades, kärbeste vahel laveerides teisele korrusele, kus mind ootasid mu kabinet ja töölaud ja tool.

Piki maja telge kulgeva koridori seintes ei avanenud ükski uks ning valitses säärane vaikus, nagu oleksid kõik ametnikud diflovossi kätte kärvanud. Hiilisin ettevaatlikult edasi, uksesilte lugedes, ja ainsat nahinat, mida mu kõrvad kuulsid, valmistasid mu püülisõeluvad püksid.

Ning kohal ma viimaks olingi -- pisikeses ooteruumis, mille ühes nurgas tuksus paljundusmasin, teises faksiaparaat ning aknaaluse lauakese tagant kargas püsti sekretär, mind ootavalt silmitsedes.

Paberikuhilais ägav laud varjas muist ta kreeklaslikust kehast mu silme eest ning nõnda pääsesin esimesest rünnakust rusudes, ent eluvaimuga. Süsimusta juuksetuka alt piidlesid mind hirvesilmad, veinjad huuled paljastasid hambad, mis näisid liialt suured, ent särasid poleeritult nagu ta pikad küünedki, mille sillerdus harmoneerus tumeda kostüümiga, mille revääril ilutses hõbedane männioks.

Kuuldavasti olevat Ubakivi sekretäri leidmiseks kõva konkursi välja kuulutanud. Tulnud neiu Gerly mingisugusest põllumajandussuunitlusega tehnikumist, ent oskavat juba masinal tippida, arvutit sisse-välja lülitada ja muud paberitöös vajalikku. Rohkemat luureandmed pea pool aastat linnapea sekretäri ametis olnu kohta ei reetnud.

Jah! Nagu öeldakse, on tee juhtimisotsustustest tulemusteni pikk ning tihti maitsevad uued juhid eelmiste vilju, olgu need siis mõrud, magusad või hapud.

Kas siinne vili maitseb mõru, magus või hapu või on tegemist vaimuviljaga, polnud minu asi selgitada, kuna mulle meenus käsk leida kabinet ja juhitool ning esialgu mitte midagi muud ette võtta.

«Kuhu...?» mögisesin käsi laiutades, kuna silmasin nii vasakul kui paremal käel ust.

«Siia,» viipas sireen mu vasaku käe suunas ja sinna ma tatsasin. Uks mürtsatas mu selja taga kinni ja mulle tundus, et kuulen koridoris hääli ning jooksmist. Ent esialgu olin siin, üksi iseenda ja tooliga.

Tooli nägin kohe. Suur, punakaspruun nahktool säras prillikivina toa vastasseina palistavas hämaruses. Laud me vahel kiiskas kui kiilaspea, üksnes pakk kirjaklambreid ning löntis, pisut võidunud Heinaste lipp täitsid juustepärja aset. Ei ühtki silti: siin lõpeb vastutus!

Ju ta siin alles algab, irvitasin mõrult.

Ja just sellel viivul silmasin tagaseinas ust. Põhiplaani ja maja gabariite arvestades üht ootamatut ust, mille hoolsasti poleeritud link tõmbas mu kätt magnetina enese poole. Koguni nahktool ei kutsunud end sel moel rudistama, koguni sekretär ei olnud vallutanud mind võrreldaval moel, nagu ilmetu uks tagaseinas.

Tagasein ja tagatuba, kes teid suudaks lahutada, ümisesin linki sakutades.

Pettumuseks seisis uks lukus.

Mu kihu viimasest barjäärist üle hüpata kasvas kümnekordseks, kasvas sajakordseks.

Sorisin närviliselt kirjutuslaua sahtlites, kobasin riiulil sõpruslinnade kingitud karikate ja vaagnate vahel ning vaatasin seinal kõikide piltide taha.

«Kurat küll,» vandusin südametäiega, «Missugune korralagedus siin valitseb!»

Järgmisel hetkel nägin abloivõtit, mis lebas kirjaklambrite pakil. Ehk sobib?

Naks-naks, häälitses kuldvõtmeke ning uks avanes nagu Maximilian Voosi suur ja heasüdamlik hing. Esialgu ei näinud ma midagi huvitavat.

MIDAGI MÕISTMATA JÕLLITASIN ruumi enese ees. Tuhmi valgusega harjunud silmad eristasid sujuvalt kurakätt pöörduva toa keskel toskaana sammast. Hüva, järgmine plusspunkt Ubakivile kui ürgsete valgustustraditsioonide kandjale, ent säärane rahva raha raiskamine ületab nüüd küll taluvuse piirid.

Katsusin samba jahedat marmorit, mille lihvitud pind suisa nõudis peopesa libistust enesel ja lugupidavat patsutust. Säärane põrpiv lemmikloom, laserkiire täpsusega ruumi lõhestav kivipind vangistas mu meeli täielikult. Ajasin pea kuklasse, nähes vapustavat vormi kapiteeli eel koonduvat, mis justkui vahast vormitud. Karniisiosa kadus hämusse ning põues liigutas kahtlusussike, et sammas ei toetagi lage.

Haige värk, pomisesin omaette, rebides tähelepanu sambalt. Kõndisin edasi, pikki sujuvalt ümber telje pöörduvat tuba ja jõudsin kahe toskaana sambani. Sambad jagasid ruumi kolme käiku.

Täiesti haige värk, pomisesin keskmisse käiku astudes. Lohistasin jalgu puna-valgekirju plaadistikul, millle muster näis kaarduvat tühjusse. Minuti-paari möödudes kohtasin uuesti kahte toskaana sammast ning mulle viirastus, et olen jõudnud reisi vaheetappi tagasi. Taas silmitsesin kahte küütlevat sammast, lahutamas ruumi kolme käiku. Skisoaju sosistas: üle kõige meeldiks mulle vähikäik!

Pöördusin ning nägin ka teisel pool kolme käiku. Süda hüppas ehmunud jänesena ja tegi sikksakke, aimates halba. Toetasin selja vastu sammast ning üritasin juurelda, millist rada pidi tulnud olin.

«Võime isegi end kujutleda seismas teelahul,» kumises peas Margi lausung, «kust võime minna iga ilmakaare suunas, välja arvatud siht, kust me oleme tulnud. Kuskil võib oodata varandus, kuskil võidakse meie pea teibasse riputada, kuskil lõpeb meie tee soosiilul üksildase Ivan Sussanini mälestusmärgi juures...»

Oh Mark, miks sa mind säärase keerise eest ei hoiatanud, kust pole ei tagasi- ega väljapääsu ning mis imeb ohvri aplalt endasse, piinab ja väntsutab teda ning litsub viimaks vastu põhjakonarusi hingetuks, rabelegu ta või elu eest. Eriti kangelaslikke rajeleidjaid ootab soosiilul keerise keskmes kohtumine lihasööja Minotaurusega...

Asisin taskust mobiiltelefoni, mis ei pakkunud õlekõrrekestki, viiest levipügalast rääkimata. Kahevatise käsitelefoni leviala autoantenni abita võib olla häritud või puududa kõrgetes ehitistes ja nende läheduses, suurtes sõiduvahendites, tiheda metsaga kaetud piirkondades, kitsastel tänavatel ja maa-alustes tingimustes -- vähemalt telefonikompanii on hoiatanud, kuhu ronida ei maksa, ent mainitud valdkonnad just hõlmavadki peaaegu täielikult «Tipp&Margi» tegevussfääri. Eks suitsetamine ole kahjulik, nagu teavitab tervishoiuministeerium, ent kes manitsusest hoolib, enne kui vana sõralise endaga tutvust teeb! Tervise huvides peaks me firma vahetama operaatorit või juurutama uudseid sidevahendeid.

Küllap saaksin ka vastuse huvitavale küsimusele, kas ma viibin endiselt kõrges ehitises, kas olen kitsal tänaval või müttan maa-alustes tingimustes?

Kobasin ikka taskuis ning lisaks trobikonnale maagilistele abivahenditele, mis enamjagu käsimüügivahendite sorti, millest kõva mürtsu välja ei meelita -- aga viimati pidanuksin süüdistama vedelaks löönud usku, mis on peamine toimeaine -- leidsin väikese hõbedase vile. Saab näha, kas linna-isa on lubajamees või peab sõna. Kohe saan teada, kui viibin levialas...

Sammaste vahel tärkas pisikese tulekera sädelus. Keravälk õõtsus lähemale ja märkasin loperdavas seebimullilaadses väljas küütlevat tiivulist mehikest, imepeenikeste kobijatega habrast olendit.

«Kes sina säärane oled?» pärisin tasasel häälel, kuna kartsin teist kogemata kurdistada või vastu sammast laiaks hingata.

«Oletame, et sul oleks aega kolme küsimuse küsimiseks,» vastas olend advokaadihäälel. «Kas niisugusena kõlakski su esimene ja sind terve elu vaevanud küsimus?»

Ta selge häälekõla kainestas mind pisut. Asjalik sell, eks haarakem härjal sarvist.

«Kus ma viibin?»

«Teel allmaailma, regressus ad uterum. Võid kuulda ja nähagi sõnumeid.»

«Kuidas ma siit välja pääsen?»

«Pead uuesti sündima.»

«Kuidas?»

«Tuleta meelde, kuidas sa surid.»

Napi kõneluse jooksul ammendusid mu oraakli patareid, ta valgussära nõrgenes, viivu vältel veel väreles ta hõbekamber mu silme ees ning haihtus, nagu kaovad jääknähud teleri kineskoobilt. Silusin seitlit: oli vast sõnaaher kuju!

Mida herilasmees mulle tarka kostis? Eks seda, mida isegi juba aimasin -- viibin tagatoas. Aga mitte enda värkstoas, kus iga väiksem kui vidin ja kaadervärk käepärast võtta ning harjunud asukohas. Ei, siinse peremehe ja mööblipaigutaja stiil erines oluliselt ja mu aru ei leidnud pidepunkti, töllerdades ringi justkui võõras köögis suhkrut ja teepakke otsides.

Mina pole olnud siinne arhitekt ning siin kuulutatavad sõnumid ei saanud olla ega saa olla määratud minu kõrvadele. Minema siit labürindist!

Mu jalad tegid põrandaruudustikul uusi käike, vastast matistamata. Võinuksin vanduda ükskõik mil moel, ruudustiku ja seinte voogamine jätkus häirimatul moel ja aeg-ajalt vilksatas kilomeetripostidena sambaid. Mõistsin oivaliselt, et mind ümbritsev maailm on irratsionaalne ning järelikult pole mõtet otsida rohelise sildi ja jooksva mehikesega sildistatud väljapääsu. Keegi ei maksa mulle valuraha, kui ma sildi puudumise tõttu jalaluu või kaela murran. Keegi ei poeta pisarat ega aseta lille lolli mälestuseks, kes otsis ise häda.

Kuidas ma surin?

Kui ma seda veel ei tea, eks saan teada. Samas... kui olevus võis säärase küsimuse esitada minevikuvormis, pean juba viibima mingis mõttes teises ilmas või olema vähemalt teel sinna, ükskõik, kas ma tunnen tilkuvat nina või ei. Ent olek pole lõplik või pöördumatu. Tunnen tubakasuitsu, tähendab, olen olemas.

Tillukeses sammassaalis, täpsemini -toas, mis mu pilgule avanes, lösutas punakaspruunis nahktugitoolis sigarit pahviv habemik, jalg üle teise. Ta tõusis, kohendas ruudulist pintsakut ning sirutas naeratades hitlerliku tervituse laadis käe, justnagu suudlemiseks.

Seisin tikksirgelt, käed selja taga risti, puurides pilgu habemiku kahvatusse näkku. Tabamatu detail, kas lipsunõel, roosa ihuligi trimmis särk või lõhnavedelik viitas pudukaupmehele, kes istub proovireisil platskaardis loksudes abitu kliendi vastas. Klient on võimetu plehku pistma ning jõlvend vahib putukat kõigi kaheksa silmaga, hüpnotiseerides ja otsides pehmet kohta, kuhu astlat pista.

Me pilgud pidasid lühiduelli ja habemik viipas nahktugitoolile, loobudes loodetavasti pretensioonidest mu tagumikule, ent pealtnäha sõbralik ja ilmsüüta zhest ajas ihu kananahale hullemini veel. Võrk nõtkus, kuid parkett kleepis mu jalgu lahti laskmata. Hea liim.

Pudukaupmees kergitas kulmu ning ma seisin õlakuilt lund rapsiva ohvitseri vastas, kes silmitses mu botaste metsaviirgu kaduvaid jälgi ja sikutas raudristi tagant pühendusega uuri. Donnerwetter! Pooleteise tunni pärast läheb pimedaks. Me peame ta tabama enne ööd, lugesin ohvitseri mõtteid.

Jälgisin jõuetult, kuidas koertespiraal mu jälgedel üha lähemale ja lähemale jõudis ning kuidas mind viimaks automaaditorud sihtisid. Saabuski öö, kohe järgnes päev ja pilved kihutasid raagus puude kohal, rüüstates varesepesi. Tundsin rammestust asenduvat võimsa väega, tahtnuksin kisendada, kloppida maastiku lapitekki, millel ehmunud talunikud jooksid nagu prussakad, väristades jõuetult vintpüsse; tahtnuksin jõed tagurpidi voolama panna ning Leevaku hüdrojaama turbiini nõnda kiirelt keerutada, et jaam põlema läheks ja jäänused kauni vikerkaarena taevast kaunistaksid; tahtnuksin Munamäest omletti ja Viljandist juustu teha; tahtnuksin kameronlikul moel hüüda -- olen maailma kuningas!

Jah, võinuksin kõike, mis hing ihaldab, ja sedagi, mida ta veel ei ihaldanud. Habemik mökitas naerda ning patsutas nahktooli polstrit. Astusin sammu ja teisegi, higinired voolamas.

Tuleta meelde, kuidas sa surid!

Surmal pole tähtsust, kui ootab elu! Ent missugune elu?

Astusin veel ühe sammu. Habemiku kõrvale kerkis teinegi mees, ma ei näinud ta nägu, sest ta hoidis enese ees kilbina suurt Anu pilti. Kui Jumal on tõesti loonud inimese enese näo järgi, siis sellel hetkel ma nägin teda ja häbi ja hirm jääda pimedaks sundisid mind pilku maha lööma. Peaaegu oleksin ta reetnud...

«Kas ma saan kuidagi aidata?»

Pöörasin pead. Seisin keset tagatuba, jalad harkis ja juuksed sassis, silmad hullunult pulkas ning tuiutasin sireenist sekretäri, kes arglikult uksel kõõlus.

«Ei, ei saa,» kohmasin. «Kus ma viibin?»

Sekretär silmitses mind pinevalt. «Ma hoian siin oma riideid ja vahetuskingi, sest eelarves pole kapi ostmiseks raha olnud. Eelmisele linnapeale keedeti siin ka kohvi. Haigla ajal asus siin vist pisikene intensiivravipalat. Kui tohib, ma võtan nüüd oma asjad?»

«Ja-jah, võtke pealegi,» ühmasin, silmitsedes põranda punast taftkatet, nurgadiivanit ning lauakest-kata-end plekksamovariga. Ah või intensiivravipalat?

Mu esimene tööpäev oli jõudnud õhtusse. Annaks taevas, et homme pole nagu täna.

(Järgmises osas: Nojah, Mariast ja päästeoperatsioonist tuleb viimaks kõneleda. Sellega seoses tuleb juttu mõrvarpuruvanadest ja sellestki, kuidas kommenteerivad teised tippmarklased Aivari seiklusi. Heinastesse ilmub kamp laamendavaid orduvendi.)

[ Kuldlaevuke. 10. osa ]