Algernon
Jutt
31.03.2000
Mart Raudsaar

Kuldlaevuke. 10. osa
Arvustused

[ Kuldlaevuke. 9. osa ]

(Kümnes osa: Heinaste fekaalveetorustikus ringlevad mõrvarpuruvanad. Aivar on kuses. Suveöö unenäona saabub Maria, et juhtida päästeoperatsiooni. Tippmarklased ehmatavad rahulikke heinastlasi.)

JÄRGMISED KAKS ÕHTUT kruvisid mu närve veelgi enam pingule ja soov pea ees vette hüpata oleks minust peaaegu võitu saanud.

Järgmise päeva lõpul, mis oli möödunud sahtleid kraamides ja muu tühja-tähjaga tegeledes, helistas Tiit Kaun, aastakümneid Tammistu piimameiereis tööl olnud ning nüüd fekaalvee pumplas vahiametis pensionipõlve veetev soliidne kiilaspäine vanamees.

Kauna tungival soovil või täpsemini nõudel sõitsin õhtul tema töökohta. Päike kiikas juba nõnda silmapiiri veerelt, et tähelepandamatu madal hall pritskrohviga kaetud pumbamaja kuup kükitas üleni võsarinde varjus. Päevasooja õhkavate seinte taustal tantsiskles kihulasteparv.

Astusin hämarasse ruumi, mida valgustas üksnes aknatagune ergav taevakumm. Aknaalusel kruustangidega töölaual vedeles läbisegi haamreid, rauasaage, roostes ja haljaid torujuppe, keermestatud torujuppe ja keermestamata torujuppe. Kõrvalruumis umises poolkuuldamatult norskav elekter ning seal, kontrollkilbi ees pimedas seisiski Tiit Kaun, käed vinnaklüliteil.

Üksnes ta ümmarguste prilliklaaside helk vastas mu tervitusele.

All, tehnokorrusel prahvatas möirates tööle pump, ent Tiit lülitas ta välgukiirusel välja. Tasapisi kustus mörina kaja ning võimust võttis ööbiku arulage trillerdamine, mille võnked võisid võbistada kontrollkilbi pinda mu käe all. Metall värises nagu väsinud teekäija lumehanges ja mul kulus mõni viiv märkamaks värinat Tiidu krampunud kätes.

Istusin vastasnurgas narmendavale klapptoolile, toetasin väsinud pea rohmakalt laotud telliskivimüürile ja silmitsesin Tiidu kogu hallikassinises kitlis, mille värv sulas suveöhe ning millest jäid järele vaid mõned pisut tumedamad silmapaistvad plekid. Neid ei olnud palju.

«Solk on kadunud,» nentis Tiit minuti-paari pärast.

Solk on kadunud? Naeratasin sunnitult. Miks Tiit kontrollkilbi ääres seisab ja puhkeruumis hilisõhtuseid teleuudiseid ei jälgi, kui pumpla vats sibiveest tühi?

«Pumbad on automaatika peal ja ma ei oska seda maha võtta,» kostis Tiit. «Kui ma sulle helistasin, siis veel natukene nirises, aga praegu ei tule üldse mitte midagi ja pumbad põlevad sisse, kui kogumiskaev tühjaks saab.»

Lükkasin Tiidu proteste eirates nõnda palju kaitsmeid elektrikilbist välja, kui ma neid küünlavalgel leidsin.

«Ütle vesivarustuse bossile, et kui ta tehnoruumi uue laepirni leiab, siis saab ta kaitsmed mu käest kätte,» irvitasin. Tiit ei vastanud silbigagi, vaid liipas aeglaselt seina äärt pidi pumbaruumi viiva metalltrepi suunas.

«Pea nüüd hoogu,» valgustasin küünlaga mehe nägu ning hirmusin, nähes ta meelekohtadele kleepunud salkus juukseid ja vilavaid silmi. Tiit küürutas teab-kust-napsatud villkopa toel trepi pimedikku suunduvate astmete kohal ning näis kohe-kohe alla veerevat.

«Kas sa ikka ei mõista?» lausus Tiit pingutatud häälel vaevukuuldavalt. «Solk on kadunud!»

Tümp-tümaki! Tümp-tümaki! kolisesid pumbaruumi laskuvad tanksaapad ja villkopp ning varsti kadus seinal värelenud kiilaspea varigi takkajärgi.

«Praegusel kellaajal lõpeb «Tahmanägu»!» kajas pumbaruumis Tiidu hauatagune hääl. «Pärast seriaali lähevad inimesed tualetti ja tõmbavad vett või teevad süüa või pesevad ennast. Alati suureneb sellel ajal solgi juurdevool. Praegu ei tule kõige pisemat niretki!»

Järgnesin häälele ettevaatlikult pumbaruumi, küünalt peopesaga varjates ning palvetades, et kivikotti kogunenud paha hais ei plahvataks. Roostes redel laskus spiraalselt sügavikku, mille keskel troonisid kolm elektripumpa. Vaheplatvormile jõudes kirtsutasin nina. Silmekõrgusel adusin tökatjat vagumust, millest allapoole jääv porikarva ala mälestas kunagiseid kogumiskaevu üleujutusi. Aegluubis võnkusid laest laskuvad korpas ketid.

Tiit koogutas kogumiskaevu võretatud sissevoolu kohal, kus varitses automaatkraabitsa töllmokk, mis oli pärastlõunani torustikust purskunud massist roobitsenud tahkemat läga, kartulikoori, mähkmeid, igatmasti poolseedunud kraami. Keerasin pilku vastikusega kõrvale.

Kraabits seisis ning ta lõugade vahelt nõrgus solki tilkadena alla kogumiskaevu. Kaevu tase näis asuvat kõla põhjal tõepoolest madalal. Tiit vahtis võbeleva küünlaleegi valgel lunaatilisel moel tilkade sündi ja hetkelist elu. Sissevoolukanali svamne nätske kooslus sarnanes hukkumisele määratud oaasile.

Tiit viskas villkopa risti üle kanali ning kükitas, toetudes sellele, valgustades küünlaga sissevoolukanali suuet. Leeki kippus tahi otsast kargama kanali sügavustesse. Mis või kes teda seal ootas?

Mind valdas samasugune õõv nagu mõni kuu varem Kuivaste sõjaväelennuväljal, sest Tiit jõllitas sissevoolukanalisse täpipealt samasugusel moel, nagu oli jõllitanud nähtamatuid jõlvendeid Mark, pinges ja ärevalt, looma haistva spanjelina. Sulgesin silmad, sest ma ei soovinud näha kloaagivõrest sirutuvaid valkjaid kombitsaid, mis põimuvad halastamatul moel Tiidu kaela ümber ja tirivad keha villkopa raksatuse saatel pimedusse.

Uhh, mitte iial enam ei julge ma klosetipotil istuda. Iseasi on viibida turvalises viltuvajunud maapeldikus, mille nurgas tukub ristämblik võrkkiiges ning mille pragudes tuhistab värskendav tuul, looduslik ventilatsioon. Ja kus on pime üksnes öösel.

«Seal all on mõned ruumid,» sõnas pumplavalvur rusutud häälel. «Võib-olla on toru nende kohal lõhkenud ja sibi jookseb sinna...»

«Ruumid? Mis ruumid?» pärisin ärevalt.

«Saksa okupatsiooni ajal kaevasid sõjavangid raudtee äärde Tõrvamäe jalamile kaks betoonpunkrit. Mida seal hoiti või milleks need tehti, ei tea. Igatahes meie mängisime neis poisikestena, sinna pääses raudteesilla alt ühest avausest. Võib-olla paarikümne meetri pikkune käik kulges kahte ruumi...»

«Kui suured need ruumid olid?»

«Esimene ja suurem ruum oli ehk neli korda neli meetrit, teist pugerikku võis vaevalt ruumiks nimetada, ta oli madalam ning sinna mahtus sisse ainult kahekesi. Ega me sinna eriti kippunud kah... kolmandiku põrandast võttis neljanurkne auk, milles püsis alati sogane vesi, mis lõhnas kummaliselt.»

«Ning sissevoolutoru jookseb üle nende ruumide?»

«Jah. Võib-olla isegi LÄBI nende ruumide, nad ei ole ju teab-mis-sügaval... Ma ei tea, meie kanalisatsiooni kohta pole ühtegi terviklikku skeemi, mis näitaks täpselt, kus miski jookseb,» ohkas Tiit.

Rehkendasin mõttes. Need salapärased ruumid ei saanud Suurjärvest kaugele jääda. Järvest eraldas neid üksnes Tammistu teetamm. Umbes sellel kohal võis pumplasse kulgev torustik teha kaare ja haruneda kaheks. Üks neist, mahajäetud haru, pidi viima üle tee vanade mahajäetud haisvate biotiikideni. Solk võis niisugust kanalit pidi peaaegu et otsejoones järve kihutada. Ja vastupidi -- järveelukad, kasvõi vähid võisid praegugi sõrgade klõbinal mööda malmtoru pumbaruumi suunas marssida. Ja viimaks -- kuhu viis neljanurkne auk Tiidu kirjeldatud teise ruumi põrandas?

Mu mõttelõnga häiris Tiidu järsk hüüatus. Ehmunud pumplavalvur tõrjus villkopaga valkjat vastset, kelle karvane lõust tuiutas meid liitsilmade keereldes sissevoolutorust.

«Süüa!» käratas hiiglaslik puruvana -- aga tema läbimõõt võrdus liialdamata keskmise sinkvorsti läbimõõduga -- ning ta kolm paari jalgu viipas ähvardavalt.

«Kuule jobu,» lõugasin vastu, «Sa oled ennast piisavalt täis õginud ning meid ei saa sa kätte niikuinii, sest kuival maal sa lõpped maha!»

Puruvana väristas vihaselt vurre. «Ise oled jobu,» kraaksatas ta. «Kohe ma kestun ja muutun lennuvõimeliseks, eks proovi pageda. Sind ma otsingi.»

Tiit Kaun virutas villkopaga puruvanale paar mehist matsu, ent vana vats vaid vabises. Puruvana ajas end jalgadele nagu merilõvi ja proovis tigedalt kaela kenitledes Kauna hammustada. Kaun taganes, kopp risti ees, olles jahmumisest ja hirmust ilmselt kõnevõime sootuks kaotanud.

Rabasin tohlust «Glocki» ning kihutasin jõlvendile järjepanu kolm lasku kerre. Puruvana vurrud vajusid sorgu, kehalülid tõmblesid, pea liikus järsult üles-alla; olend näis lumemehena sulavat, ta rasvad voolasid vilinal välja ning vana varises kossdi! kokku. Sekundi-paari pärast tähistas ta asukohta haisev pilveke, mis lahjenes kiiresti üleüldisesse lehka.

Nojah, Tiit Kaun oli vist püksid täis teinud. Irvitasin «Glocki» keerutades, relva tohlu torgates libises käsi aga üle iseenda pükste. Mu naerutuju kadus nõnda nobedasti, nagu oli kadunud koletuslik puruvana peale paari grammi hõbedat.

HÕBEDANE TSISTERNAUTO peatus raekoja tagahoovis, naaberkortermaja puuriitade vahel, suure pärnavõra varjus. Põhjamaa valge öö tunnistas Koidu ja Hämariku kohtumist, kui Mark Marial galantselt paagist väljuda aitas. Ehkki valge öö iseärasusena ja minu osalise kanapimeduse tulemusena tajusin stseeni läbinisti hallides toonides, näisid Maria silmad säravat mustade oliividena. Vihaste oliividena.

Must vaarema-aegne kostüüm istus talle oivaliselt. Mustad neljakandiliste ehakiiri pilduvate pannaldega nahkkingad tippisid söakalt sillutisel, pisikesed kinnastatud käed hoidsid otsustavalt päevavarju ning valaskalanahkset ridiküli. Maria, loor taas nägu varjamas, astus raekoja trepile täpselt südaööl, kui kellatorn müristas üle magava linna paar «Kuldlaevukese» takti.

Mitte kõik ei maganud, üks vana õpetaja külalistega pealinnast kuulas Heinaste tunnusmeloodiat, linna saamisloost, kuldsest kalurist ja kuldsest laevukesest pajatavat pala. Hirmunult piidlesid nad Maria tikksirge kogu kulgu, vaatasid üksteisele sõnatult otsa ning kiirustasid koju, otsest metsateed vältides.

«Me nägime Maria Kallase vaimu,» rääkis Rahvusraamatukogus töötav sugulane perekonnaliikmetele veel aastaid hiljem. Nime suhtes eksis ta vaid osaliselt, aalide perekonnanimed tulenevad nimelt ema perekonnanimest, erinevalt Islandist, kus kutsutakse neide Finnbogadottirideks ja noormehi Svenssonideks isaliini arvestades.

Istusime minu kabinetti nõupidamistelaua taha, tuld süütamata.

Pelgalt Maria läitis sigarillo, mille mererohu lõhn hullutas meeli. Välgumihkli sähvatuse viivul võisin veenduda, et erinevalt tavapärasest kandis ta üleni musta. Hukkunud kolleegi mälestuseks, nagu Mark sosistas.

«Ma tajun labürinti,» õhkas Maria tasasel häälel.

«Vana koli,» kostis Mark. «Ja pole meie jagu.»

«Ärgem raisakem aega kalambuuritsemisele,» lausus õhuakna juures seisev Einari siluett. «Meie plaan on jooksnud, jah, ummikusse, ilmnenud on esimesed tõrked. Mis sellest, et ma ei eeldanudki kõike õlitatult sujuvat, kuid hiidpuruvanade ilmumist ei oleks ma osanud ühegi valemi järgi ennustada.»

««Gladsheim» lamab VEE all,» nähvas Maria. «Utgardi -- või ükskõik, kuidas rõvedike pelgupaika nimetada -- asukad pääsevad läbi üksnes veevalla olendite kuju võttes. Uks on esialgu praokil ja nad ei jõua seda valla lükata. Nad peavad läbi prao PUGEMA.»

«Sillapea on hõivatud, ärgem tehkem illusioone,» lisas Mark.

«Kas sa väidad, et meid varitsevad puruvanade hordid?» küsisin mureliku ametnikuhäälega.

«Mis sina arvad?» kandus Margi hääl Maria suunas.

«Meie ilma on saabunud olendid ühelt teiselt planeedilt, säärane on fakt; nad on osavad ja otsusekindlad ega kohku ära veretööst. Ent nende vägi on piiratud. Tõenäoliselt ahistab neid läbipääsu suurus ning dimensioon, mille kaudu sissetung on alanud. Puruvanaks kehastumine on hea leid...»

«Muide, 1992. aasta septembris korraldati Ameerikas esimesed õnnestunud katsed biorobotitega ning nagu ma mäletan, kasutati seal prototüübina just puruvana tema vastupidavuse ja suure paljunemisvõime poolest, kusjuures puruvana organism on võimeline täitma mitmeid funktsioone,» jätkas Einar. «Puruvana ei ole nõnda primitiivne olend, nagu võiks eeldada. Ühtlasi on meie vastased lahendanud ühel hoobil energia- ja transpordiprobleemi. Kanalisatsioonis hulbib suurel hulgal sitta ning paremat kiirteed torustikust ei oska unistadagi, eks ole ju?»

«Olles söönud suurel hulgal fekaale, vanakeste isu üha kasvab ja viimaks tungivad nad vesipeldikutesse ja hammustavad meid tagumikust,» kirjeldas Mark kiretult mu suurimat õuduskujutelma.

«Kuid vesipeldikul on haisulukk...» protesteerisin tasahilju.

«Ükski lukk ei pea varast,» tegi Maria sigarillo hõõguv ots paar ringi. «Meie vastas ei ole tõelised puruvanad. Tõelised puruvanad ei söö sibi! Meie vastas on substants, mis vajab levikuks veekeskonda. Kõik. Nende konstitutsioon peab alluma mõnedele loodusseadustele -- aga mitte kõigile loodusseadustele.»

«Aga miks too jõlvend, kelle ma ribadeks lasin, lendu tõusta ähvardas?»

«Ta bluffis,» oletas Maria.

«Ma arvestan tunduvalt hullema variandiga,» sõnas Einar. «Inimeses on üksjagu vett. Tahket mateeriat vist vaevalt näputäis? Miks ei võiks säärane substants ringelda inimese veresoontes ja mõnusalt parasiteerida? Ongi meil biorobot, palun väga. Ja suurepärane maskeering.»

«Einar, sa tabasid vist naelapea pihta,» kõlas hele laks Margi suunast. «Eelsalk ei suudaks ise väravat avada. Parimal juhul saaksid nad tekitada kõvasti segadust ja torpedeerida meie järveprojekti. Neil oleks vaja abimehi, päris luust ja lihast abimehi.»

«Ja kontakti küsimus on samuti üsna hõlpsalt lahendatav,» lisas Einar. «Iga inimene kuseb aeg-ajalt ning on otseühenduses kanalisatsiooniga. Kui samal hetkel lasta kanalisatsiooni 220 volti, tabab pahaaimamatut ohvrit löök. Vesi on hea elektrijuht. Järelikult ka niinimetatud... substants suudab hõlpsalt veekeskonnas kulgeda.»

«Substantsi võime vastuvoolu ujuda on korra juba tõestust leidnud,» ohkas Maria, «kui Aivar pumplas ühte puruvana kohtas.»

Tõstsin tänulikult silmad lae poole, et puruvana mu märgi pükse nuusutada ei jõudnud.

«Meil on aega võib-olla tund või paar,» trummeldasid Margi sõrmed lauaplaadil. «Mida sina veespetsina ette paned?»

«Punkt üks -- Suurjärve isoleerimine. Punkt kaks -- tsentraalveesüsteemi sulgemine. Punkt kolm -- kanalisatsiooni tühjendamine,» loetles Maria. «Esmalt otsib Aivar üles vesivarustuse ülema ja käsib veetornis kraanid kinni keerata, kuna reservuaaris hulbib kaks surnud parti...»

«Ausmees läheb neid kohe otsima,» laiutasin käsi.

«Ta leiab pardid,» kinnitas Mark napilt. «Jäta see minu hooleks.»

Vaimusilmas kangastus vesivarustuse ülema Ausmehe karvane profiil. Üleeile oli väga sõbralik mees astunud koputamata mu kabinetti, istunud toolile, millel pidavat istungite ajal istuma linnasekretär ja alustanud soravat juttu. Ta sõnad vulisesid hõbedase allikana, voolasid nobeda ojakesena, jõnklesid ühtäkki jõena ja laiutasid viimaks tüüne Riia Daugavana. Ühesõnaga, ta üritas kuskile välja jõuda, ent ma ei saanud jutust sotti, hoomates pelgalt muljetavaldavat reisi läbi kaunite maastike, mõistmata, milline vägi meid linnutiivul edasi kannab ja millal lendaval laeval toss otsa saab.

Turske vesivarustuse ülem kutsus mind inspekteerima vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks vajalikke objekte ning kuna tiksus juba lõunatund ja tundsin end poolkudenuna, järgnesin Ausmehele valgesse «Mercedesesse».

Pooleteise tunni vältel jõudsin väisata vana jaama veetorni, uut Tõrvamäe veetorni, sibivee pumplat -- kus kohtasin Tiit Kauna, veepuhastusjaama ja mekkida kuue puurkaevu vett. Kõige vanema puurkaevu vesi pidavat jooksma saja-aastastes puutorudes, nagu ütles Ausmees, kui olin vett juba rüübanud. Uimase ja tülpinuna ei suutnud ma Ausmehe mõttekäike jälgidagi, ent puutorude näide mõjus värskendavalt ja ma avaldasin meelerahu otsides materjali osas sügavat kahtlust.

«Härra linnapea, aga sada aastat tagasi tehti kõike puust!» kinnitas Ausmees agaralt. «Peaaegu kõike peale raudteerööbaste ja laste. Terve Veneküla linnaosa on puust! Laevad tehti puust! Isand Joost tegi linna esimese lennuki puust! Ka ujula on puust! Ühes ma teiega ometi nõustun, et elu on edasi läinud ja torusid ei tohiks enam puust teha. Kas me pääseksime Euroopa Liitu puutorudega?»

Ausmees tõi veel hulga näiteid, mis vajaks vesivarustuse süsteemis kiiret kohendamist ja väljavahetamist. Võitlesin naeruga, sest vesivarustuse mehe juttu kuulates olin taibanud, et puutorud polegi süsteemi kõige iganenum lüli.

«...Einar hangib tehnika ning kaevab biotiikidesse mineva toruotsa välja,» kulges jutt kabinetis omasoodu, «ja sulgeb selle, ühtlasi otsib ta üles lekkekoha ja paikab selle. Mina tegelen kanalisatsiooni tühjendamisega.»

«Kulla Maria, ma ei saa hakkama,» protesteeris Einar.

«Saad abilisi.»

«Ja kui torud on puust, too mulle näidis. Ilmtingimata!» tähendasin telefonitoru kobades.

«Mitu meetrit?» päris Einari irvitav hääl.

Süütasin laualambi ja suunasin valgusvihu Einarile näkku. «Et ei kaoks ainumastki meetrit, sa kõlupea!»

Kuulsime õuest valju karjatust, kui hiline möödakäija märkas endise operatsioonisaali valgustamata aknasse kerkinud kollakat nägu. Kõik ebaõnnestunud operatsiooni õudused, punsunud näoga kirurg ja kinniõmblemata kõhukoobas tulid talle korraga meelde ja ta jooksis, pages tagasi vaatamata raudteejaama suunas.

«Saab tehtud, seltsimees,» kraaksatas Einar ja marssis kabinetist välja.

«Oodake...» sihtisin toruga Marki ja Mariat. Mälurakkudest oli nõrgunud Tiit Kauna jutt maa-alustest ruumidest ning ma kõnelesin neist mõne sõnaga, kuna koostöö Margiga oli mind õpetanud säilitama alatist valvelolekut ning tähtsusetumategi faktide talletamist.

«Saatanlik plaan,» ohkas Maria, «oli heita «Gladsheim» Suurjärve vette. Tammistu tee kõrval asub meie pühamu, surnud tsoon, kuhu ei eksi naljalt ühegi valvuri pilk. Sa pärid minu käest nende ruumide kohta? Hüva on, ma vastan: seal kuulas Gestaapo üle vee- ja metsarahvast. Otse loomulik on, et Kaun peale neis ruumides käimist kiilakaks jäänud on.»

Vangutasin pead Ausmehe mobiilinumbrit valides ja juukseid siludes.

«Ära muretse,» naeris Maria, «meil on lisaks silmaallikatele juuksekasvu soodustavat vett. Joo rohkem «Värskat». Originaali!»

(Järgmises osas: Puruvanade kamp purustatakse, ent järge ootavad laamendavad orduvennad. Üks häda teise järel.)

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies