31.03.2000 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 10. osa |
Arvustused |
[ Kuldlaevuke. 9. osa ]
(Kümnes osa: Heinaste fekaalveetorustikus ringlevad
mõrvarpuruvanad. Aivar on kuses. Suveöö unenäona
saabub Maria, et juhtida päästeoperatsiooni. Tippmarklased
ehmatavad rahulikke heinastlasi.)
JÄRGMISED KAKS ÕHTUT kruvisid mu närve veelgi enam
pingule ja soov pea ees vette hüpata oleks minust peaaegu võitu
saanud.
Järgmise päeva lõpul, mis oli möödunud sahtleid
kraamides ja muu tühja-tähjaga tegeledes, helistas Tiit Kaun,
aastakümneid Tammistu piimameiereis tööl olnud ning
nüüd fekaalvee pumplas vahiametis pensionipõlve veetev
soliidne kiilaspäine vanamees.
Kauna tungival soovil või täpsemini nõudel
sõitsin õhtul tema töökohta. Päike kiikas juba
nõnda silmapiiri veerelt, et tähelepandamatu madal hall
pritskrohviga kaetud pumbamaja kuup kükitas üleni
võsarinde varjus. Päevasooja õhkavate seinte taustal
tantsiskles kihulasteparv.
Astusin hämarasse ruumi, mida valgustas üksnes aknatagune ergav
taevakumm. Aknaalusel kruustangidega töölaual vedeles
läbisegi haamreid, rauasaage, roostes ja haljaid torujuppe,
keermestatud torujuppe ja keermestamata torujuppe. Kõrvalruumis
umises poolkuuldamatult norskav elekter ning seal, kontrollkilbi ees
pimedas seisiski Tiit Kaun, käed vinnaklüliteil.
Üksnes ta ümmarguste prilliklaaside helk vastas mu tervitusele.
All, tehnokorrusel prahvatas möirates tööle pump, ent Tiit
lülitas ta välgukiirusel välja. Tasapisi kustus mörina
kaja ning võimust võttis ööbiku arulage
trillerdamine, mille võnked võisid võbistada
kontrollkilbi pinda mu käe all. Metall värises nagu väsinud
teekäija lumehanges ja mul kulus mõni viiv märkamaks
värinat Tiidu krampunud kätes.
Istusin vastasnurgas narmendavale klapptoolile, toetasin väsinud pea
rohmakalt laotud telliskivimüürile ja silmitsesin Tiidu kogu
hallikassinises kitlis, mille värv sulas suveöhe ning millest
jäid järele vaid mõned pisut tumedamad silmapaistvad
plekid. Neid ei olnud palju.
«Solk on kadunud,» nentis Tiit minuti-paari pärast.
Solk on kadunud? Naeratasin sunnitult. Miks Tiit kontrollkilbi
ääres seisab ja puhkeruumis hilisõhtuseid teleuudiseid ei
jälgi, kui pumpla vats sibiveest tühi?
«Pumbad on automaatika peal ja ma ei oska seda maha
võtta,» kostis Tiit. «Kui ma sulle helistasin, siis veel
natukene nirises, aga praegu ei tule üldse mitte midagi ja pumbad
põlevad sisse, kui kogumiskaev tühjaks saab.»
Lükkasin Tiidu proteste eirates nõnda palju kaitsmeid
elektrikilbist välja, kui ma neid küünlavalgel leidsin.
«Ütle vesivarustuse bossile, et kui ta tehnoruumi uue laepirni
leiab, siis saab ta kaitsmed mu käest kätte,» irvitasin.
Tiit ei vastanud silbigagi, vaid liipas aeglaselt seina äärt pidi
pumbaruumi viiva metalltrepi suunas.
«Pea nüüd hoogu,» valgustasin küünlaga mehe
nägu ning hirmusin, nähes ta meelekohtadele kleepunud salkus
juukseid ja vilavaid silmi. Tiit küürutas teab-kust-napsatud
villkopa toel trepi pimedikku suunduvate astmete kohal ning näis
kohe-kohe alla veerevat.
«Kas sa ikka ei mõista?» lausus Tiit pingutatud
häälel vaevukuuldavalt. «Solk on kadunud!»
Tümp-tümaki! Tümp-tümaki! kolisesid pumbaruumi laskuvad
tanksaapad ja villkopp ning varsti kadus seinal värelenud kiilaspea
varigi takkajärgi.
«Praegusel kellaajal lõpeb «Tahmanägu»!»
kajas pumbaruumis Tiidu hauatagune hääl. «Pärast
seriaali lähevad inimesed tualetti ja tõmbavad vett või
teevad süüa või pesevad ennast. Alati suureneb sellel ajal
solgi juurdevool. Praegu ei tule kõige pisemat niretki!»
Järgnesin häälele ettevaatlikult pumbaruumi,
küünalt peopesaga varjates ning palvetades, et kivikotti
kogunenud paha hais ei plahvataks. Roostes redel laskus spiraalselt
sügavikku, mille keskel troonisid kolm elektripumpa. Vaheplatvormile
jõudes kirtsutasin nina. Silmekõrgusel adusin tökatjat
vagumust, millest allapoole jääv porikarva ala mälestas
kunagiseid kogumiskaevu üleujutusi. Aegluubis võnkusid laest
laskuvad korpas ketid.
Tiit koogutas kogumiskaevu võretatud sissevoolu kohal, kus varitses
automaatkraabitsa töllmokk, mis oli pärastlõunani
torustikust purskunud massist roobitsenud tahkemat läga, kartulikoori,
mähkmeid, igatmasti poolseedunud kraami. Keerasin pilku vastikusega
kõrvale.
Kraabits seisis ning ta lõugade vahelt nõrgus solki tilkadena
alla kogumiskaevu. Kaevu tase näis asuvat kõla põhjal
tõepoolest madalal. Tiit vahtis võbeleva
küünlaleegi valgel lunaatilisel moel tilkade sündi ja
hetkelist elu. Sissevoolukanali svamne nätske kooslus sarnanes
hukkumisele määratud oaasile.
Tiit viskas villkopa risti üle kanali ning kükitas, toetudes
sellele, valgustades küünlaga sissevoolukanali suuet. Leeki
kippus tahi otsast kargama kanali sügavustesse. Mis või kes
teda seal ootas?
Mind valdas samasugune õõv nagu mõni kuu varem
Kuivaste sõjaväelennuväljal, sest Tiit jõllitas
sissevoolukanalisse täpipealt samasugusel moel, nagu oli
jõllitanud nähtamatuid jõlvendeid Mark, pinges ja
ärevalt, looma haistva spanjelina. Sulgesin silmad, sest ma ei
soovinud näha kloaagivõrest sirutuvaid valkjaid kombitsaid, mis
põimuvad halastamatul moel Tiidu kaela ümber ja tirivad keha
villkopa raksatuse saatel pimedusse.
Uhh, mitte iial enam ei julge ma klosetipotil istuda. Iseasi on viibida
turvalises viltuvajunud maapeldikus, mille nurgas tukub ristämblik
võrkkiiges ning mille pragudes tuhistab värskendav tuul,
looduslik ventilatsioon. Ja kus on pime üksnes öösel.
«Seal all on mõned ruumid,» sõnas pumplavalvur
rusutud häälel. «Võib-olla on toru nende kohal
lõhkenud ja sibi jookseb sinna...»
«Ruumid? Mis ruumid?» pärisin ärevalt.
«Saksa okupatsiooni ajal kaevasid sõjavangid raudtee
äärde Tõrvamäe jalamile kaks betoonpunkrit. Mida seal
hoiti või milleks need tehti, ei tea. Igatahes meie mängisime
neis poisikestena, sinna pääses raudteesilla alt ühest
avausest. Võib-olla paarikümne meetri pikkune käik kulges
kahte ruumi...»
«Kui suured need ruumid olid?»
«Esimene ja suurem ruum oli ehk neli korda neli meetrit, teist
pugerikku võis vaevalt ruumiks nimetada, ta oli madalam ning sinna
mahtus sisse ainult kahekesi. Ega me sinna eriti kippunud kah... kolmandiku
põrandast võttis neljanurkne auk, milles püsis alati
sogane vesi, mis lõhnas kummaliselt.»
«Ning sissevoolutoru jookseb üle nende ruumide?»
«Jah. Võib-olla isegi LÄBI nende ruumide, nad ei ole ju
teab-mis-sügaval... Ma ei tea, meie kanalisatsiooni kohta pole
ühtegi terviklikku skeemi, mis näitaks täpselt, kus miski
jookseb,» ohkas Tiit.
Rehkendasin mõttes. Need salapärased ruumid ei saanud
Suurjärvest kaugele jääda. Järvest eraldas neid
üksnes Tammistu teetamm. Umbes sellel kohal võis pumplasse
kulgev torustik teha kaare ja haruneda kaheks. Üks neist,
mahajäetud haru, pidi viima üle tee vanade mahajäetud
haisvate biotiikideni. Solk võis niisugust kanalit pidi peaaegu et
otsejoones järve kihutada. Ja vastupidi -- järveelukad,
kasvõi vähid võisid praegugi sõrgade
klõbinal mööda malmtoru pumbaruumi suunas marssida. Ja
viimaks -- kuhu viis neljanurkne auk Tiidu kirjeldatud teise ruumi
põrandas?
Mu mõttelõnga häiris Tiidu järsk hüüatus.
Ehmunud pumplavalvur tõrjus villkopaga valkjat vastset, kelle
karvane lõust tuiutas meid liitsilmade keereldes sissevoolutorust.
«Süüa!» käratas hiiglaslik puruvana -- aga tema
läbimõõt võrdus liialdamata keskmise sinkvorsti
läbimõõduga -- ning ta kolm paari jalgu viipas
ähvardavalt.
«Kuule jobu,» lõugasin vastu, «Sa oled ennast
piisavalt täis õginud ning meid ei saa sa kätte niikuinii,
sest kuival maal sa lõpped maha!»
Puruvana väristas vihaselt vurre. «Ise oled jobu,»
kraaksatas ta. «Kohe ma kestun ja muutun lennuvõimeliseks, eks
proovi pageda. Sind ma otsingi.»
Tiit Kaun virutas villkopaga puruvanale paar mehist matsu, ent vana vats
vaid vabises. Puruvana ajas end jalgadele nagu merilõvi ja proovis
tigedalt kaela kenitledes Kauna hammustada. Kaun taganes, kopp risti ees,
olles jahmumisest ja hirmust ilmselt kõnevõime sootuks
kaotanud.
Rabasin tohlust «Glocki» ning kihutasin jõlvendile
järjepanu kolm lasku kerre. Puruvana vurrud vajusid sorgu,
kehalülid tõmblesid, pea liikus järsult üles-alla;
olend näis lumemehena sulavat, ta rasvad voolasid vilinal välja
ning vana varises kossdi! kokku. Sekundi-paari pärast tähistas ta
asukohta haisev pilveke, mis lahjenes kiiresti üleüldisesse
lehka.
Nojah, Tiit Kaun oli vist püksid täis teinud. Irvitasin
«Glocki» keerutades, relva tohlu torgates libises käsi aga
üle iseenda pükste. Mu naerutuju kadus nõnda nobedasti,
nagu oli kadunud koletuslik puruvana peale paari grammi hõbedat.
HÕBEDANE TSISTERNAUTO peatus raekoja tagahoovis,
naaberkortermaja puuriitade vahel, suure pärnavõra varjus.
Põhjamaa valge öö tunnistas Koidu ja Hämariku
kohtumist, kui Mark Marial galantselt paagist väljuda aitas. Ehkki
valge öö iseärasusena ja minu osalise kanapimeduse
tulemusena tajusin stseeni läbinisti hallides toonides, näisid
Maria silmad säravat mustade oliividena. Vihaste oliividena.
Must vaarema-aegne kostüüm istus talle oivaliselt. Mustad
neljakandiliste ehakiiri pilduvate pannaldega nahkkingad tippisid
söakalt sillutisel, pisikesed kinnastatud käed hoidsid
otsustavalt päevavarju ning valaskalanahkset ridiküli. Maria,
loor taas nägu varjamas, astus raekoja trepile täpselt
südaööl, kui kellatorn müristas üle magava linna
paar «Kuldlaevukese» takti.
Mitte kõik ei maganud, üks vana õpetaja külalistega
pealinnast kuulas Heinaste tunnusmeloodiat, linna saamisloost, kuldsest
kalurist ja kuldsest laevukesest pajatavat pala. Hirmunult piidlesid nad
Maria tikksirge kogu kulgu, vaatasid üksteisele sõnatult otsa
ning kiirustasid koju, otsest metsateed vältides.
«Me nägime Maria Kallase vaimu,» rääkis
Rahvusraamatukogus töötav sugulane perekonnaliikmetele veel
aastaid hiljem. Nime suhtes eksis ta vaid osaliselt, aalide perekonnanimed
tulenevad nimelt ema perekonnanimest, erinevalt Islandist, kus kutsutakse
neide Finnbogadottirideks ja noormehi Svenssonideks isaliini arvestades.
Istusime minu kabinetti nõupidamistelaua taha, tuld
süütamata.
Pelgalt Maria läitis sigarillo, mille mererohu lõhn hullutas
meeli. Välgumihkli sähvatuse viivul võisin veenduda, et
erinevalt tavapärasest kandis ta üleni musta. Hukkunud kolleegi
mälestuseks, nagu Mark sosistas.
«Ma tajun labürinti,» õhkas Maria tasasel
häälel.
«Vana koli,» kostis Mark. «Ja pole meie jagu.»
«Ärgem raisakem aega kalambuuritsemisele,» lausus
õhuakna juures seisev Einari siluett. «Meie plaan on jooksnud,
jah, ummikusse, ilmnenud on esimesed tõrked. Mis sellest, et ma ei
eeldanudki kõike õlitatult sujuvat, kuid hiidpuruvanade
ilmumist ei oleks ma osanud ühegi valemi järgi ennustada.»
««Gladsheim» lamab VEE all,» nähvas Maria.
«Utgardi -- või ükskõik, kuidas rõvedike
pelgupaika nimetada -- asukad pääsevad läbi üksnes
veevalla olendite kuju võttes. Uks on esialgu praokil ja nad ei
jõua seda valla lükata. Nad peavad läbi prao PUGEMA.»
«Sillapea on hõivatud, ärgem tehkem illusioone,»
lisas Mark.
«Kas sa väidad, et meid varitsevad puruvanade hordid?»
küsisin mureliku ametnikuhäälega.
«Mis sina arvad?» kandus Margi hääl Maria suunas.
«Meie ilma on saabunud olendid ühelt teiselt planeedilt,
säärane on fakt; nad on osavad ja otsusekindlad ega kohku
ära veretööst. Ent nende vägi on piiratud.
Tõenäoliselt ahistab neid läbipääsu suurus ning
dimensioon, mille kaudu sissetung on alanud. Puruvanaks kehastumine on hea
leid...»
«Muide, 1992. aasta septembris korraldati Ameerikas esimesed
õnnestunud katsed biorobotitega ning nagu ma mäletan, kasutati
seal prototüübina just puruvana tema vastupidavuse ja suure
paljunemisvõime poolest, kusjuures puruvana organism on
võimeline täitma mitmeid funktsioone,» jätkas Einar.
«Puruvana ei ole nõnda primitiivne olend, nagu võiks
eeldada. Ühtlasi on meie vastased lahendanud ühel hoobil energia-
ja transpordiprobleemi. Kanalisatsioonis hulbib suurel hulgal sitta ning
paremat kiirteed torustikust ei oska unistadagi, eks ole ju?»
«Olles söönud suurel hulgal fekaale, vanakeste isu üha
kasvab ja viimaks tungivad nad vesipeldikutesse ja hammustavad meid
tagumikust,» kirjeldas Mark kiretult mu suurimat
õuduskujutelma.
«Kuid vesipeldikul on haisulukk...» protesteerisin tasahilju.
«Ükski lukk ei pea varast,» tegi Maria sigarillo
hõõguv ots paar ringi. «Meie vastas ei ole
tõelised puruvanad. Tõelised puruvanad ei söö sibi!
Meie vastas on substants, mis vajab levikuks veekeskonda. Kõik.
Nende konstitutsioon peab alluma mõnedele loodusseadustele -- aga
mitte kõigile loodusseadustele.»
«Aga miks too jõlvend, kelle ma ribadeks lasin, lendu
tõusta ähvardas?»
«Ta bluffis,» oletas Maria.
«Ma arvestan tunduvalt hullema variandiga,» sõnas Einar.
«Inimeses on üksjagu vett. Tahket mateeriat vist vaevalt
näputäis? Miks ei võiks säärane substants
ringelda inimese veresoontes ja mõnusalt parasiteerida? Ongi meil
biorobot, palun väga. Ja suurepärane maskeering.»
«Einar, sa tabasid vist naelapea pihta,» kõlas hele laks
Margi suunast. «Eelsalk ei suudaks ise väravat avada. Parimal
juhul saaksid nad tekitada kõvasti segadust ja torpedeerida meie
järveprojekti. Neil oleks vaja abimehi, päris luust ja lihast
abimehi.»
«Ja kontakti küsimus on samuti üsna hõlpsalt
lahendatav,» lisas Einar. «Iga inimene kuseb aeg-ajalt ning on
otseühenduses kanalisatsiooniga. Kui samal hetkel lasta
kanalisatsiooni 220 volti, tabab pahaaimamatut ohvrit löök. Vesi
on hea elektrijuht. Järelikult ka niinimetatud... substants suudab
hõlpsalt veekeskonnas kulgeda.»
«Substantsi võime vastuvoolu ujuda on korra juba
tõestust leidnud,» ohkas Maria, «kui Aivar pumplas
ühte puruvana kohtas.»
Tõstsin tänulikult silmad lae poole, et puruvana mu märgi
pükse nuusutada ei jõudnud.
«Meil on aega võib-olla tund või paar,»
trummeldasid Margi sõrmed lauaplaadil. «Mida sina veespetsina
ette paned?»
«Punkt üks -- Suurjärve isoleerimine. Punkt kaks --
tsentraalveesüsteemi sulgemine. Punkt kolm -- kanalisatsiooni
tühjendamine,» loetles Maria. «Esmalt otsib Aivar üles
vesivarustuse ülema ja käsib veetornis kraanid kinni keerata,
kuna reservuaaris hulbib kaks surnud parti...»
«Ausmees läheb neid kohe otsima,» laiutasin käsi.
«Ta leiab pardid,» kinnitas Mark napilt. «Jäta see minu
hooleks.»
Vaimusilmas kangastus vesivarustuse ülema Ausmehe karvane profiil.
Üleeile oli väga sõbralik mees astunud koputamata mu
kabinetti, istunud toolile, millel pidavat istungite ajal istuma
linnasekretär ja alustanud soravat juttu. Ta sõnad vulisesid
hõbedase allikana, voolasid nobeda ojakesena, jõnklesid
ühtäkki jõena ja laiutasid viimaks tüüne Riia
Daugavana. Ühesõnaga, ta üritas kuskile välja
jõuda, ent ma ei saanud jutust sotti, hoomates pelgalt
muljetavaldavat reisi läbi kaunite maastike, mõistmata, milline
vägi meid linnutiivul edasi kannab ja millal lendaval laeval toss otsa
saab.
Turske vesivarustuse ülem kutsus mind inspekteerima vee- ja
kanalisatsiooniteenuse osutamiseks vajalikke objekte ning kuna tiksus juba
lõunatund ja tundsin end poolkudenuna, järgnesin Ausmehele
valgesse «Mercedesesse».
Pooleteise tunni vältel jõudsin väisata vana jaama
veetorni, uut Tõrvamäe veetorni, sibivee pumplat -- kus
kohtasin Tiit Kauna, veepuhastusjaama ja mekkida kuue puurkaevu vett.
Kõige vanema puurkaevu vesi pidavat jooksma saja-aastastes
puutorudes, nagu ütles Ausmees, kui olin vett juba rüübanud.
Uimase ja tülpinuna ei suutnud ma Ausmehe mõttekäike
jälgidagi, ent puutorude näide mõjus värskendavalt ja
ma avaldasin meelerahu otsides materjali osas sügavat kahtlust.
«Härra linnapea, aga sada aastat tagasi tehti kõike
puust!» kinnitas Ausmees agaralt. «Peaaegu kõike peale
raudteerööbaste ja laste. Terve Veneküla linnaosa on puust!
Laevad tehti puust! Isand Joost tegi linna esimese lennuki puust! Ka ujula
on puust! Ühes ma teiega ometi nõustun, et elu on edasi
läinud ja torusid ei tohiks enam puust teha. Kas me
pääseksime Euroopa Liitu puutorudega?»
Ausmees tõi veel hulga näiteid, mis vajaks vesivarustuse
süsteemis kiiret kohendamist ja väljavahetamist. Võitlesin
naeruga, sest vesivarustuse mehe juttu kuulates olin taibanud, et puutorud
polegi süsteemi kõige iganenum lüli.
«...Einar hangib tehnika ning kaevab biotiikidesse mineva toruotsa
välja,» kulges jutt kabinetis omasoodu, «ja sulgeb selle,
ühtlasi otsib ta üles lekkekoha ja paikab selle. Mina tegelen
kanalisatsiooni tühjendamisega.»
«Kulla Maria, ma ei saa hakkama,» protesteeris Einar.
«Saad abilisi.»
«Ja kui torud on puust, too mulle näidis. Ilmtingimata!»
tähendasin telefonitoru kobades.
«Mitu meetrit?» päris Einari irvitav hääl.
Süütasin laualambi ja suunasin valgusvihu Einarile näkku.
«Et ei kaoks ainumastki meetrit, sa kõlupea!»
Kuulsime õuest valju karjatust, kui hiline möödakäija
märkas endise operatsioonisaali valgustamata aknasse kerkinud kollakat
nägu. Kõik ebaõnnestunud operatsiooni õudused,
punsunud näoga kirurg ja kinniõmblemata kõhukoobas tulid
talle korraga meelde ja ta jooksis, pages tagasi vaatamata raudteejaama
suunas.
«Saab tehtud, seltsimees,» kraaksatas Einar ja marssis kabinetist
välja.
«Oodake...» sihtisin toruga Marki ja Mariat. Mälurakkudest
oli nõrgunud Tiit Kauna jutt maa-alustest ruumidest ning ma
kõnelesin neist mõne sõnaga, kuna koostöö
Margiga oli mind õpetanud säilitama alatist valvelolekut ning
tähtsusetumategi faktide talletamist.
«Saatanlik plaan,» ohkas Maria, «oli heita
«Gladsheim» Suurjärve vette. Tammistu tee kõrval asub
meie pühamu, surnud tsoon, kuhu ei eksi naljalt ühegi valvuri
pilk. Sa pärid minu käest nende ruumide kohta? Hüva on, ma
vastan: seal kuulas Gestaapo üle vee- ja metsarahvast. Otse loomulik
on, et Kaun peale neis ruumides käimist kiilakaks jäänud
on.»
Vangutasin pead Ausmehe mobiilinumbrit valides ja juukseid siludes.
«Ära muretse,» naeris Maria, «meil on lisaks
silmaallikatele juuksekasvu soodustavat vett. Joo rohkem
«Värskat». Originaali!»
(Järgmises osas: Puruvanade kamp purustatakse, ent järge
ootavad laamendavad orduvennad. Üks häda teise järel.)
|