31.01.2000 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 8. osa |
Arvustused |
[ Kuldlaevuke. 7. osa ]
(Kaheksas osa: Selgub lõplikult, mis kaadervärk on
«Gladsheim», lavale astub värvikas Maximilian Voos ja
toimuvad valimised, mille käigus «Tipp&Mark» suudab
linnas haarata võimu.)
GOLDSCHMIDT LIIMIS ALBUMISSE aiandus-mesindusseltsi peo pilte, olles
nende servi giljotiiniga pedantselt tasandanud. Pruun Tillemanni vabriku
põrandakell lõi seitse pauku, ent Heinaste muuseumi
koosolekuteruumis istus peale Goldschmidti, Aleksander H. ja minu
üksnes Tõnu Kuusk, muusikakooli direktor; isand Joost,
väidetavalt linna vanim kodanik; ning märja habeme ja juustega
August, kes oli just tulnud harjumuspäraselt suplusringilt
Suurjärvest.
Ruudulises kuues August istus, jalg üle teise, seletades veidi
konarlikus keeles, kui kasulik oleks Heinaste lõplik üleviimine
kohalikule kütusele. Ta pajatas, et on proovinud suvilas
jõekääru silda ehitades pätsida aunadesse turvast ja
sel päikese käes kuivada lasta ning et pätsid põlevad
küll, päris suure leegiga.
Tõnu Kuusk naeris käriseval häälel, nägu
küpse ploomina kumamas. Heasüdamlikku paksukest, kes heitis nalja
absoluutselt kõige üle igasuguses vormis, armastasid
kõik, kuna direktor naeris ühtviisi nii enda kui teiste naljade
üle ja tema hea tuju oli vastupandamatult nakkav.
Siinjuures meenutan ühte volikogu istungit -- käisin mõnda
kuulamas, et tööst ettekujutust saada -- kus muude küsimuste
seas tuli arutusele kodanik Valmseni probleem, kes on oodanud
telefonijärjekorras kannatlikult üle kahekümne aasta, nimelt
1974. aasta oktoobrikuust alates. «Mida ma pean tegema?» luges
Tõnu Kuusk nutuse häälega Heinaste rahvaasemikele ette
Valmseni kirja. «Kõik minu naabrid on ammuilma saanud telefoni,
minu maja lähedal likvideeriti kartuli kokkuostu punkt ja selle telefon
anti Kuivaste tee 46 elavale Lemberile, kes tuli Heinastesse kuus aastat
peale mind.»
Volikogu esimees Adniel Park ei mõistnud kodaniku kaebuse peale
lausuda ei musta ega valget, hakates seletama, et «Eesti Telefoni»
esindaja käis meil eelmise aasta märtsikuus ja hüva, me
võime ta uuesti kutsuda, kuid mida saame me teha monopoolse suurfirma
vastu? Tõnu Kuusk, kellele kui ettekandjale volinikud ootavalt otsa
vaatasid, ei kaotanud pead ning hüüdis üle saali: «Kui
kodanikul on telefoni vaja, siis on vaja!»
Ning nii hääletatigi. Volikogu sekretär kirjutas protokolli:
«Heinaste linnavolikogu otsustas üksmeelselt toetada hr. Valmseni
taotlust telefoni saamiseks.»
Säärane halenaljakas lugu meenus mulle poliitilise retoorika
ammendamatust varasalvest, mis pigem enne tühjeneb kui hr. Valmsen
telefoni saab. Mõnel inimesel ei vea kohe sugugi, nagu ka Agaate
Salinõmmel, kes paigutas kogu oma raha kooperatiivkorteri ehitusse ja
on pidanud elama munitsipaalettevõtte «Heinaste Kommunaal»
direktori armust muldpõrandaga endises kõlka-aluses, kuna
ehitusfirma püstitas kahest majast vaid ühe ja hajus sinise
suitsuna ilmaruumi nagu Salinõmme rahagi peale galopeerivat
inflatsiooni ning krooni tulekut. Näib, et taolised kodanikud on
pälvinud ühiskonna hukkamõistu, olles valitsevate normide
kohaselt nõnda saamatud ja nõmedad, et neid tulebki
pügada. Muide, hr. Valmsen ei ole siiamaani telefoni saanud ning mitte
keegi ei viitsi tema kaeblemist enam kuulata.
Tillemanni kella pendel ei tunnista samuti paremaid ega halvemaid aegu,
mõõtes ajavoolu monotoonse järjekindlusega. Mida
ühelt kellalt ikka tahta, parimal juhul soovib ta sulle üksnes
head kukkumist.
Augusti rahutus süvenes. Ta niheles, vaatas aknast välja ja vaatas
kella ja uuesti aknast välja. Avas Urissaare mõisast toodud
tammepuust kapi ukse, mille klaastahvlit asendas tükk vineeri ja kust
pudenes põrandale kassi pealuu, virn kiirköitjaid kodulooliste
uurimustega ning tühi viinapudel.
«Kas kedagi rohkem ei tulegi?» küsis Tõnu Kuusk.
«Noh, miks ei tule, Heino ikka tuleb,» kostis Goldschmidt
ainuomasel vagasel, muhedal ja optimistlikul moel.
Järgmisel hetkel nägime meiegi skautmasteri sinkjat baretti akna
taga vilkumas ning kuulsime ta tanksaabaste klobinat tuulekojas.
Ma kahtlustan, et ta on isehakanud skautmaster, kuna ea poolest
võinuks tast saada enne okupatsiooni üksnes hundu. Ta on muidu
mõnus mees, üksnes sõnavõtud rahvakoosolekuil
võiks olla lühemad. Tema viimaste kirjatööde kohta ei
tea ma midagi kosta, kuna «Heinaste Hääle» toimetaja ei
ole mitu aastat tema sulesepitsusi soosinud, mida tuleb koguni imeks panna,
sest «Heinaste Hääl» on trükkinud kõike,
isegi otsest plagiaati, peaasi, et linnapea Peeter Ubakivi kohta ühtegi
halba sõna poleks, sest tema käest tuleb raha.
Kas skautmaster on linnapea aadressil märkuseid teinud, ei tea;
kibestunud on ta küll, kuna tema ideed püstitada linna marmorist
pronksbareljeefidega Vabadussõja ausammas pole toetanud keegi. Peale
paar aastat raamatukogu lugemissaalis seisnud keraamilise annetuskarbi
purustamist leidis Heino eest kuusteist krooni viisteist senti ja kümme
Bulgaaria stotinkat, jäädes ilmselt kahjumisse.
Varasemail aastail oli ta ühiskondlikult aktiivsem, asutas linna
muinsuskaitse seltsi ja rohelise liikumise. Mäletan skautmasteri
artiklit Suurjärve teemadel, mis ilmus «Heinaste
Häälele» eelnenud ühiskondlikus lehekeses «Heinaste
Elu» ja kõlas sõna-sõnalt nii:
«APARAADID ON ILUSTAMATA. Välismaalt tulevad igasugused inimesed
meid õpetama, kuidas teha puhastusseadmeid ja -aparaate. Nad
räägivad ja näitavad filmi, kuidas kasutada puhastusseadmeid
ja -aparaate, nende omi. Puhastusseadme tegemine ei ole keeruline. Tarkust
jääb ülegi. Meistermehed, teeme ise puhastusaparaadi! Meile
lähedal on Pärnu linn, kus elavad meistermehed ja
töötavad firmas «Masinaehitaja». Kas nemad ei oskaks
teha mõnda masinat või seadet? Heinaste koolis tegutseb
käsitööring. Võtke aru kätte ja vaadake! Teeme
aparaadi! -- H.»
Heinaste Heino -- nõnda teda kutsuti -- ei tohi paraku napsi
võtta, vastasel korral hakkab ta kõnelema inglise keeles. Tema
sõpradele inglise keel meeldib ja nad õhutavad takka, et
kuulda parooli. Kui Winston Churchill olevat kord lennukis lausunud uhkelt
«...minu initsiaalid on W.C.», siis Heino hüüatab
kõuehäälselt: «Minn iniziaals sind H.H.» ehk
tõlkes my initials are His Highness.
Tema kõrgeausus riputas bareti nagisse ja istus rahumeelselt rahva
sekka. Urissaare mõisa puhvetikapist ilmusid välja pontshikud,
kohupiimakoogid ja Brasiilia lahustuva kohvi purk, mida vaadates kõik
tavaliselt hakkasid kõnelema ekspositsiooni uuendamise vajalikkusest.
Sel korral avalikustati kogu tõde Heinaste linnavalitsuse kohta ja
nagu arvatagi võis, jõudsime järeldusele, et seegi
väljapanek vajab hädasti uuendamist ning silt «mitte
puutuda!» kõlaks kohatult.
Heino arvates ei esindanud linnavalitsus tavaliste inimeste huve. Ta
kurjustas, et peab kartulimaa eest maksma maamaksu kõige
kõrgema koefitsiendi alusel. August haaras sõnasabast ja
pahandas samuti. «Heinaste peab laienema, ent Andris Tamm keeras
kõik kihva. Ning sihuke mees valiti Riia linnapeaks! Paras
lätlastele!»
«Tamm valiti Tornakalnsi linnaosa vanemaks,» parandas Goldschmidt
leebelt.
«Mm, kas Salu tilts jääb tema hoole alla?»
püüdis Aleksander H. Lätimaad ja maailma näinud mehena
nalja visata, ent ruumisolijad jäid kurvalt vait, taipamata, et
Aleksander H. ütles läti keeli Saarte sild ja ei maininud
kedagi Salu Tiltsi nimelist. Heino märkas alles nüüd varjus
konutanud Aleksander H.-d ning pungitas vihast silmi -- oo jaa, Andris Tamme
linnaarhitekt oli üks vastalisi oivalisele sambaideele.
Saldejums, iela, briviba ja mulkus on nähtavasti kogu meie läti
keele sõnavara, mis sellest, et oleme koos kümne kilomeetri
kaugusele jäävate lätlastega elanud külg külje
kõrval aastakümneid. «Mulkus» ehk «loll»
võib olla õigupoolest eesti laen. Minu vanaisa arendas
säärast teooriat, viidates ajaloolisele paralleelile, et kui
lätikeelne Eesti nimi Igaunija on võetud kasutusele
muistse piirimaakonna Ugandi järgi, eks mulkus ole veidi hilisem
laen ja tulenenud Mulgimaast. Õnnetu vanaisa rehkendas meid,
heinastlasi kuuluvat Pärnumaa alla, unustades
omakasupüüdlikult asjaolu, et muistne Sakala piirimaakond oli
üks nii heinastlaste kui mulkide esivanemaile.
Igatahes istusime nagu kamp arulagedaid, suutmata paberile sikerdada
ainumastki nime, kes oleks lisaks väärt meie valimisliitu
värvata, kritseldades isekeskis lõustu, sasipusi ja sodipodi.
Mu vaimusilma ette kerkis Einari irvitav nägu, öeldes: «Tuleb
rakendada psühhoanalüüsi!»
«Mehed! Ent Maximilian Voos?» plahvatas viimaks Heinol. «Miks
me ei ole siiamaani kõnelenud Maximilian Voosiga?»
«See on hea küsimus,» kostus ühest suust
traditsiooniline vastus puhul, kui sa midagi vastata ei oska.
Isand Joost liigutas nurgas kõrvu ja muheles. Talle näis, et me
kiidame teda.
MAXIMILIAN VOOS oleskles aias varasuviste ergaste päikesekiirte
käes. Voos peletas aeg-ajalt veel valgele kõhule hüppavaid
kärbseid ja tundis end igati mõnusalt. Rambelt lasi ta endast
läbi voolata metsataguse merekohina tervistavad võnked, mida
katkestas üksnes mõne ussikese harv karjatus, kui linnu terav
nokk läbi tanumakamara puuris.
Üle noore, kidura ja veidi risuse heki saatsid möödujad
Maximilian Voosi koguka kere suunas aukartlikke pilke. Tema lokkis
põskhabemes nägu ja turd figuur passinuks Aleksander H. meelest
hästi tsikli ja narmendava nahkjopiga, küllap säärasena
peletanuks ta hämarail Kopenhaageni tänavail vastutulijaid kui
üks põrguingleist. Kuid Heinaste elanikud ei
kõõritanud kartlikult tema poole mitte üks teps sel
põhjusel.
Maximilian Voos on nimelt patoloogiliselt aus, vaatamata direktoriametile
Orajõe turbatööstuses. Turbatööstuse direktoriks
on ta saanud juba õndsa Andropovi ajal, peale seda, kui eelkäija
oli tööajal poes tordiga SORVVO-le vahele jäänud.
Maximillian Voos ei lubanud enesele niisugust luksust, aga seda mitte
hirmust nõukogude võimu ees, nagu pahatahtlik fantaasia
võinuks eeldada. Ei sugugi -- hiljem, sini-must-valgete paljastamise
aegu saanuks Voos hõlpsalt nii mõnegi masina või seadme
pihta panna ja ühe kasvõi Heino rõõmuks
Suurjärves tööle rakendada. Muidugi polnud pisike
Orajõe turbatööstus säärane tehnosõlm nagu
kolhoos «Töörahva Tammistu», aga midagi varastatavat
leidnuks hea otsimise korral kindlasti, nagu olid leidnud eelkäijad.
Noh, kasvõi mõne turbapätsi, mida aias Augusti kombel
naljaviluks põletada, kui muud tõepoolest nappinuks.
Aga Voos, sindrinahk, oli aus mees. Läbipõlenud mähistki ei
võtnud endale, mis tollest, et need vidinad üldine vene
värk kõik ja okupantide kraam, mida tulnuks ohjeldamatult
kõrvaldada, matta, saboteerida või omadele tarida. Voos oli
nii aus mees, et tundus hirmuäratav. Küllap on tegemist
kangelasega lambanahas, osava maskeeringuga, arutasid kaaskondsed. Üks
õige inimene ei saa olla säärase kalduvusega, mis tundub
ebanormaalne.
Teeneid tegi Voos küll, kui keegi soovis. Viis täitevkomitee
esimehe Geidar Mõlli -- Andris Tamme kauge kommunistist eelkäija
-- aeda turvast, kui too iluaeda rajas ning «Sotsialistliku
Põllumajanduse» esikaanele lootis pääseda; aga omaenda
majapidamisse ei palunud ta vastutasuks midagi. Mõll pidi
plaanikomitee semude abil hankima rabale hoopis uue turbafreesi.
Ja nii juhtus igaühega, kes turbaraba direktori teeneid soovis. Kes
tõi uue diiselmootori, kes tõi soojaku, kes tõi
soojakusse töömeestele raadio. Igaüks vastavalt võlale
ja võimalustele, kõik ikka turbatööstuse
hüvanguks. Ja turbatööstus kosus ja arenes, kogus
sotsialistliku töövõistluse auhindu, ehitas shefluse korras
Tammistu keskusse lasteaia ning ühel õhtul, natuke peale kella
üheksat näidati teda koguni kesktelevisioonis.
Otse loomulikult ei olnud Voos lubanud sõsarettevõtte AS
«Orajõe Turvas» teket. Selle asemel, et nänni oma
firmasse kantida, oli Voos asutanud Rahvarinde tugigrupi ning kandideerinud
esimestel enam-vähem vabadel valimistel Heinaste täitevkomiteesse.
Ta kogus palju hääli, pääses ise läbi ja tema
hääli jäi veel ülegi. Täitevkomitees loodi tema
initsiatiivil spetsiaalne turbatööstuse nõukogu ja Voos
valiti selle esimeheks.
Uued ajad ja kombed pühkisid Orajõe turbatööstusest
kahelt poolt laia kaarega mööda, nagu bastion seisis Maximilian
Voos rekultiveeritud turbaraba piiril ja vaatas, käsi varjuks silmil,
kuidas kapsataimed sirguvad. Neid ei müünud ta kellelegi,
sõi ise ja kinkis töölistele.
Näis aga, et lugupeetud linnakodaniku rahupõlv hakkas tumenema.
Mu vari langes ta kõhule ja karge kevadtuul pani
villujäänud ihu värisema. Voos avas silmad.
«Tere,» ütles Aleksander H. malbelt.
«Tere,» kostis Voos valvsalt.
Sulgesin silmad ning mu silme ette kerkis kaubandus-tööstuskoja
pidulik avamine Prahas, kus ootamatult hakkas rõdult langema
parashüüte, halle hiiri, valged kindad käes ning
ümmargused silikoonpallid peas. Vähemalt üks neist tabas
daami õhtukleidist välkuvat õlga. Tuleb rakendada
psühhoanalüüsi...
«...meil jäi projekt pooleli,» laiutas Aleksander H.
käsi, justnagu proovides karikeerida käestlipsanud kala suurust.
Eh, üksnes Voosi ümbermõõt on kogukam, teda annab
alles sikutada. Kas Al teab, millal harpuunida?
«...rahule jääda pole võimalik,» tuiutas
Aleksander H. Voosi. «Minu teada peab kohalikul kütusel
töötav katel andma vähemalt 2,2 MW elektrienergiat, ent annab
1,2 MW. Milles on probleem? Kas Orajõe turvas on kehvaks
jäänud?»
Voos rähkles vedrude vingudes välivoodil, püüdes
peletada painajat.
«Tublid poisid...» venitas Voos isikupärasel
ninahäälel, «pange mustad ülikonnad selga ning minge,
aga minuga... minuga ärge tõesti arvestage. Mul on maal talu.
Mul on vanad vanemad, kelle eest pean hoolitsema. Rabas hakkame tootma
spetsiaalset press-kaminaturvast ekspordiks ja projekt on
algusjärgus...» Voos vehkis kätega. «Ei, ei, minuga
ärge arvestage. Ma saan aru, et ma olen teile vajalik mees, ent ma
kahjuks tõesti ei saa...»
Hm, kirtsutas Aleksander H. nina. Ta jalg songis huumusrikast pinda ja
kolmetriibulise tossu nina leidis sellest roostes sanga.
«Ettevaatust,» elavnes Voos, «seal võib mõni
miin peidus olla! Ettevaatust!»
«Miin?» naeris Aleksander H. ja hele kevadpäike säras
tema hammastel. «Miin? Mees, nalja teed või? Ma arvan, et see on
kohverkirjutusmasin.» Enne kui me saanuksime ah! või oh!
öelda, asis Skandinaavia tunnustatuim eesti soost arhitekt sangast ja
sikutas, musklid puhevil ning kukkus istukile, olles üle külvatud
lehekõdu ja klimpjas mullakorba ning iseäralise mustja ja
määndunud, seeneniidistikust läbipõimunud
substantsiga.
Maapõu näis varjavat nõnda prisket kala, keda ühe
korraga välja ei sikuta. Voos tõi labidad ning kangi ja
mõne minuti järel tirisime päevavalgele kauasest mullas
varjumisest nõtru kaste, mis pudenesid laiali vahariidest kompsude
survel. Avasin Shveitsi taskunoa ja rappisin riiet muhklike kobakate
ümbert.
«Jaa,» venitas Aleksander mõtlikult, «relvad
kaevatakse pärnade alt välja, nagu ütles Savisaar viimases
raadiojutluses aastal üheksakümmend kaks.»
Voos seisis, käed ripakil, pruunid mullatriibud maikal ja ta pilk otsis
lähimat puud, mis poleks pärn. Mina otsisin pärnapuudel risti
ning alles korpas koortel vähimatki märki leidmata sai mu
süda rahu ning kinnitust, et me tõepoolest ei ole leidnud von
Schumacheri kosmoseodüsseia kasti -- ma ei tea, kuidas sai mulle
nõnda tobe kahtlus sel hetkel üldse põue hiilida. Me
seisime sangari maandumiskohast kuus-seitse kilomeetrit eemal ja vaevalt ka,
et «Gladsheimil» pardarobotit oli; ehkki leitud osade massiivsus
võinuks tolleaegsete robotite arengutasemele vastata küll.
«Me otsime võtit, ükskõik milline see poleks,»
meenusid Margi sõnad, «võtit, mille abil võiksime
üles keerata meie tillukese papa Carlo valimiskarusselli; karuselli,
mis on valmis, ent mis seisab. Säärane võti on kui Thori
vasar, kui aidavõtmest tehtud iselaskja, mis näeb välja
hambutu ja ohutu, ent müristab me vastased põlvili, ja
võib-olla põrmugi.»
Einar kirjeldas meile säärase võtmeisiku profiili ning
Heinaste spetsialistina olin suutnud viidata üksnes Maximilian Voosile.
Minge ja ärge Voosita tagasi tulge, oli Mark meid teele saates
hüüdnud...
Voos laskus augu äärde põlvili, sorides õnnelikul
ilmel räpas. Välgunoolena läbis mu ajupoolkerasid selgus, et
oleme leidnud võtme, mille abil üles keerata mahakäinud
võtmeisik.
«Siin ta on... uskumatu...» krogises Voos. «Jah! Mu isa
pihtis mulle kunagi, et peitis traktori tiblade eest surmkindlalt ära,
nõnda kindlalt, et ta ei mäletanud kohta enam isegi. Seltsimehed
tembeldasid ta vargaks ja süüdistasid kolhoosivara mahajoomises,
ent traktor jäigi kadunuks. Mind on eluaeg vaevanud kahtlus, kas ta
tõesti tegi seda? Kas ta tõesti parseldas traktori ära?
Või hävitas selle?»
Piidlesime Aivariga teineteist, mõistmata hingata või ohata.
Inimene on ütlemata keeruline ja mõistmatu loom, kellel on
väidetavalt au, mõistus ja südametunnistus. Jah,
tõesti, miks mõnele on teiste arvelt südametunnistust
üle normi antud? See on nõnda ülekohtune!
ÜLEKOHUS EI SEISA KOTIS, ütleb vanarahvas ning rahvaga
kohtudes võib seda omal nahal kogeda iga saadikukandidaat. Nagu
lausus kord mu klassivend, jagunevad inimesed nurjatuteks ja
südamlikeks. Igaühel meist seisab teatud saatuslikul eluetapil ees
niisugune valik ja millal teerist me ees hargneb, teab vaid
kõigekõrgem -- nagu sedagi, millal pimesoolest loobuma peame.
Kunagine klassivend keskkoolist armastas lisada, et kolmandat teed,
kalevipoeglikku tagumiste ja esimeste vahele peitumist ei ole. Ühel
silmapilgul aheneb maailm noatera laiuseks, millel pole jalgu veristamata
võimalik kõndida. Ja olgugi et keegi meist ei saa selles ilmas
päris pühakuks, tuleb ometi püüda anda endast parim.
Nõndaviisi, vaata ette, Tony Blair, enda kolmanda teega! Heinaste
valimistel poleks ta olnud mingi tegija. Heinastlasele meeldib selgus,
lühidus ja konkreetus ning meie nimekiri «Heinaste
heategijad» pakkuski selgeid ja lihtsaid lahendusi kõikidele
kohalikele probleemidele. Valijad ei suutnud pooltki nõnda nobedalt
küsimusi esitada, kui meie neile vastata suutsime. Mõningad elu
kitsaskohad tirisime vastavalt Einari õpetusele ise
päevavalgele, kujundades nõnda arutelu kulgu meile soodsas
suunas.
Üks meie põhiloosungeist kõlas näiteks «Sadam
jäägu!»
Mitte ükski vastasnimekirjades «Nukitsamees», «Meie
Heinaste», «Kuningriiklased» ja «Kalurid»
kandideerinud kodanikest ei arvanud, et Heinaste üks suurim
tööandja sadam tuleks maamunalt pühkida, ent meie loosungi
asjakohasust ei suutnud neist ükski vaidlustada.
Ja niiviisi saavutasime ülekaaluka võidu, saades
viieteistkümnest volikogu kohast seitse. Kõige enam kogus
ettearvatult hääli Maximilian Voos, talle järgnesid isand
Joost, August, Heinaste Heino, Aleksander H. ja härra Valmsen, kes
peale valimisvõitu viimaks ometi telefoni lootis saada, ning minulgi
tuli volikogu pinki nühkima hakata.
Võimu ülevõtmine ei sündinud ometi hõlpsal
moel, sest esiteks oli igaühel erinev nägemus, kuidas võimu
teostada ning teiseks oli meil tarvis absoluutse enamuse ehk volikogu
esimehe ja linnapea valimiseks kusagilt saada kaheksas hääl.
Lisaks oli volikokku pääsenud senine linnapea Peeter Ubakivi,
vaatamata lehehunnikus magamisele paar päeva enne valimisi, linnapea
auraha kaelas.
Meie pearivaalid nimekirjast «Meie Heinaste» olid kõigele
lisaks härra Valmseni hirmutanud, et tehniliselt pole linnavalitsusel
talle telefoni võimalik anda enne kolme aasta möödumist,
ent siis tulevad juba uued valimised ning kui nemad võidavad, ei anna
nad Valmsenile tühja niidipooligi. Ja August oli kadunud juba neljandat
päeva, tähistades suurejoonelist valimisvõitu, tuli ta ju
linnas häälte arvu poolest neljandaks.
Vaatamata mainitud viperustele lubasime kolmele volikokku pääsenud
kuningriiklasele aselinnapea kohta, koolile kummikattega staadioni ning vana
liidutehase ees seisnud hüljatud rongi lammutamist; nõnda et
neist igaüks võis rahule jääda ning rahulikul meelel
meiega enamusliitu asuda, mis sest, et nende ülejäänud
valimisnimekiri valjult kaebles väljajäänute huvide reetmise
üle.
Tunnistan, et mu süda vaevas mind üksjagu, ja Mark pidi neid
seesmisi viginaid vaigistama.
«Kas sa arvad, et teised poleks nõnda talitanud? Meie
vähemalt valime vahendeid, sest must maagia neelab lõpuks
kõiki. Heinaste on säärane mädasoo, kus kulgedes tuleb
mättaid hoolega valida, kuna sinu jutu põhjal olen
mõistnud neid alatihti jalge alt vajuvat. Ja peale kõige muu
ei tohi me meelest lasta peamist eesmärki...
«Gladsheimi!»»
Mu süda võpatab veel nüüdki seda nime kuuldes ja
kõik mured ja vaevused pudenevad rinnult hirmuärevas
pekslemises. Inimene teeb plaane, ent kõigekõrgem juhatab ning
laseb samme seada ja alles tagantjärele olen taibanud, missuguse
vastutusrikka rolli kandmiseks meie firma «Tipp&Mark» oli
valitud.
Mõistagi, erinevalt vanadest viikingitest ei kartnud me otsustavat
lahingut, uskudes end seda võitvat. Kõik oleneb nimedest,
kuidas absoluuti tähistada; ent pole mitut absoluuti ja need, kes
kõigekõrgemat isandat tões ja vaimus teenivad, ei
jää tasumata. Niisiis, lõpliku võidu üle me
päid ei murdnud.
Valimistejärgsel päeval istusime firma nõupidamisteruumis
ja alles sellel hetkel avaldas Mark meile hirmsa saladuse, mille olemasolu
olime juba isegi vargsi tajuma hakanud. «Gladsheimi» taga peitus
teine ja märksa mastaapsem Gladsheim. Või Utgard, üks
ilmapuu Yggdrasili üheksast maailmast, vääritut surma surnute
riik ning koletiste elupaik.
«Ükskõik, milliseid nimetusi tarvitada,
«Gladsheim» jääb Kolmanda Reichi üheks kõige
koletumaks pärandiks,» kõneles Mark ilmaliku matja
häälel. «Senini peab üldsus selleks Goebbelsi
propagandat, ent eksisteerib üks salajane täiend, kümnes
Moosese raamat, mida me võime nimetada kujustamiseks.»
Pigistasin taskus hõbedast vilet ja meenutasin Margist Kuivaste
lennuväljal levinud hirmulehka. Kujustamine... Iseend täitev
ennustus, the self-committing prediciton, iseenda saba neelav
ilmamadu...
«Kas... Hitleri valges mundris teadlastearmee on leiutanud
tõesti viisi, kuidas dzhinni pudelist valla päästa?»
päris Einar vargsi.
«Hullem veel,» kostis Mark. «Dzhinne on ilmatu kari ja neid
tekib üha juurde. Krati valmistamine on üsna keeruline ja ohtlik
ettevõtmine, ent veel hullem on krativabriku valmistoodangu lattu
sisse murda ning uks enese järel valla jätta... Seltsimehed,
millist etendust mängiti «Estonias» hetkel, mil algas 9.
märtsi pommitamine?»
Mõne sõnaga selgitas Mark meile, et «Gladsheim» pole
midagi enamat ega vähemat kui ühendustunnel erinevate ilmade
vahel, mis tuleb sulgeda ning hoiustada Rub al-Hali kuumas kõrbes
maa-aluses angaaris.
Vaat, miks Peeter Ubakivi Heinaste vana vapi välja vahetas ühe
imeliku, juudi küünlajalga meenutava puukrönksu vastu, mille
kohal särab täheke. Täheke ei ole ladvast pudenenud ja
atmosfääris vabalt langedes tuhastuv sõnumitooja orav
Ratatoskr, vaid hoopis «Gladsheim»! Huvitav, kust Ubakivi teadis?
(Järgmises osas: Loomulikult saame teada, kust Ubakivi teadis.
Valitakse linna juhtorganid ning raekojast leitakse imetabaseid asju. Linna
väisab Maria, et kavandada pääste-operatsiooni.)
[ Kuldlaevuke. 9. osa ]
|