24.12.1999 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 7. osa |
Arvustused |
[ Kuldlaevuke. 6. osa ]
(Seitsmes osa: Kohtun konna, admiral Pitka ja linna-isaga. Mark näeb
mahajäetud Kuivaste lennuväljal jubedusi.)
SAMA KONN OOTAS MIND telefonikeskjaama trepil ülejärgmise
päeva hilisõhtul. Keskjaama seinal on Heinaste ainus
kaarditaksofon. Olin tõstnud kuulari kõrva äärde,
kui konn kargas volksaki-volksaki astmeidpidi alla ja tuli päris jalge
ligi, jäädes mind nõudlikult jõllitama.
Kükitasin ja küsisin: «Mis sa tahad?»
«Tule ja vaata,» kurises konn, hüpates keskjaama
müüri manu, kust, üsna sajandivahetuse reeperi juurest
nägin kaarduvat treppi maa alla. Mõtlesin, et saan Aleksandrile
helistada ka homme ja astusin konnale järele, kellest oli vahepeal
saanud maiste mõõtude järgi hiid.
Komberdasin kookus mööda rohmakaid astmeid allapoole,
püües hoida pead lubjatud võlvkaare eest, millest ulatus
välja üksikuid telliseteravikke.
Mõne viivu pärast sattusime laia koridori algusesse, mida
mööda konn edasi vudis. Tema nospli ees avanes ridamisi
klassitsistlikke uksi, me kulgesime üha kiiremini ja kiiremini, suisa
jooksime avarasse saali. Ovaalse laua ümber istus hulk rahvast, neist
esimesena silmasin paraadmundris kontraadmiral Johan Pitkat. Tema
kõrval istus nii karvane mees, et alul pidasin teda ahviks. Edasi
nägin veel üht mundris meest, tõenäoliselt
kaugsõidukaptenit. Nende järel hõõrus suiseid
lapiline ritsikataoline olend, kes kandis rätsepa õmmeldud
frakil autähte; seltskonnas märkasin ka mitut daami, kelle
rafineeritud maitse eeldas detailideni laitmatut tualetti. Laua otsas istus
triibulises ülikonnas mees, kes hoolikalt pealigi riibutud juuste ja
ümmarguste sarvraam-prillidega meenutas mulle president Trumani
administratsiooni ametnikku. Linna-isa -- tema see oligi -- paremale
käele oli mul au istuda.
Linna-isa kõlistas lusikaservaga ning tõusis püsti.
«Kolleegid! Meie maile on saabunud tõhus abivägi.
Mõned meist on olnud kriitilisemalt meelestatud, ent me
VÕIKSIME otsida liitlasi ja ma arvan, et oleme neid leidnud.
Tervitan meie seas Aivarit, kellel seisab ees raske katsumus. Soovin julgust
ja jõudu!
Ma kutsusin ta külla selleks, et hajutada meie viimaseid kahtlusi.
Inimestega saab jõuda kokkuleppele. Nendel inimestel on käsil
maa tuleviku jaoks oluline ettevõtmine, me saame aru, et nende pilgud
on suunatud taevasse ja et nende mõtted liiguvad kõrge
kaarega; ent muu hulgas võiks neil jaguda aega meie pisikeste
probleemide lahendamiseks. Arvan, et võime seda paluda -- olles omalt
poolt valmis tegema kõik, mis meie võimuses nende
ettevõtmise hüvanguks!»
Linna-isa tutvustas kohalolijaid. Sain aru, et moodsad ajad on
jõudnud igasse sfääri. Keerulised probleemid nõudsid
suuremat kompetentsi, mistõttu üksikule kaitsevaimule oleks
linna elu-olu korraldamine üle jõu käinud. Juba sajandi
algul nappis häid haldjaid; kuivõrd neid tekib juurde väga
aeglaselt, tuli värvata kaastöölisi lahkunute hulgast. Paraku
võrdus ühe haldja tööviljakus kahe-kolme hinge omaga,
ning hinged polnud kõikjal suutelisedki haldjaid asendama.
Nõnda töötas linna-isa käe all arvukas
kaastööliste seltskond ja ikka tuldi vaevu-vaevu toime.
«Kui Heinaste-mail asus kaluriküla, oli mu töö
lihtne,» seletas linna-isa. «Ma tundsin kõiki asukaid, mul
polnud võlgu ja mul jäi aega ennast täiendada.
Nüüd ei jää aega isegi värsket õhku hingata.
Ma ei tea, mis toimub naaberkihelkonnas, Lätimaast kõnelemata.
Inimesed on samuti teistsugused ning nendega tuleb õieti rohkem
pistmist teha.»
Linna-isa pihtis veel, et ta ei ole suutnud linna korrashoiuga mõnda
aega peaaegu üldse tegeleda, kuna igat masti õnnetused ja
ootamatud vajadused nõuavad enamuse jõust. Ning tulemus on
käes -- linn käib alla, laguneb ja mädaneb.
«Vaadake ise,» näitas linna-isa inetuid laike laes, kust
nirises soga. «Säärase kvaliteediga on meie põhjavesi
praegu. Kohutav! Niisugust vett joob enamik linlasi, kes ammutavad seda
salvkaevudest. Ma ei mõista, mis on inimestega juhtunud -- nad on
ükskõiksed ja hoolimatud, koguni eneste vastu...»
Veemajanduse asjatundja, Tammistu mõisa kaevu kauaaegne elanik ja
hilisem raudteejaama veevõtupunkti ülevaataja Albert Jun.
täpsustas, et tõsist peavalu valmistab ka
tsentraalkanalisatsiooni fekaalvee pumpla. «Väga rumalal moel on
pumpla ehitatud raudtee äärde Heinaste jõe lähedale
madalasse roostikku. Pumplas on kolm elekterpumpa, mis suruvad reovee kolme
ja poole kilomeetri kaugusele MÄKKE, sest puhastusjaam on ehitatud
Tõrvamäe nõlvale. Neist üks, reservpump, on peaaegu
alati rikkis. Kui mingil põhjusel teinegi pump peaks üles
ütlema -- mida, muide, sel aastal on juhtunud juba kaks korda -- ujutab
reovesi tehnoruumi peagi üle ja halvima vältimiseks avavad
töölised siibri ja lasevad reoveel jõkke voolata. Nojah,
nii kiiresti ei suuda ma mitte midagi ette võtta ning
jõeelanikud vannuvad taas tulist kurja. Sibilaadungid on neid
kurnanud ja nad arvavad, nagu me ei teeks üldse tööd. Minu
võimetel on paraku piirid.»
Isand Kilk kurtis, et varsti vajuvad Tõrvamäe uusehitised kokku
nagu savionnid vihmavalangu käes. «Ehitajaiks olid ühed
võõrad, mustad mehed,» meenutas Kilk. «Ma ei osanud
neid kuidagi mõjutada. Osa keevitusi on poolikud või suisa
tegemata, tsementi on segusse valatud juhuslikult, hüdroisolatsiooni
paigaldasid nad kah valesti. Nendes majades on ohtlik ja ebatervislik
elada.»
Kontraadmiral Pitka teadis rääkida, et farvaatril on kaks uppunud
kalatraalerit, mis segavad liiklust ning mille pilgeni täis
kütusetankid hakkavad peagi lekkima.
Mulle ei jäänud kõik meelde ja ma tegin vanale kinopiletile
kiiruga märkmeid. Tühi ruum sai kähku täis ja ma
vaatasin meeleheitlikult ringi.
«Isegi peaprobleemide ülesmärkimine pole lihtne,»
laiutas linna-isa käsi. Me ei arvagi, et te kõigega hakkama
saaksite või et te isegi proovima peaksite. Teil on olulisem
eesmärk. Paari muret ehk ometi aitate lahendada; ja ma usun, et
veeprobleem on kõige hullem.»
Noogutasin. Põhjavee pindmised tasandid on tõepoolest mokas.
«Ning veel --» linna-isa soris taskus ning leidis taskust
hõbedase vile, «...meie oleme nii-öelda tsivilistid ning me
ei saa sekkuda, kui peaks juhtuma kõige halvem. Meil pole vastavat
väge, et rinda pista Kuivaste asukatega, keda on viimasel aja üha
rohkem siginenud ja kes muutuvad aina jultunumaks ja kellest me suurt midagi
ei tea, sest nad elavad meie ja läti kolleegide vahelisel
eikellegimaal. Meile lubati küll abijõude saata, ent kardan, et
enne järgmist jüripäeva ei tule kedagi. Igal pool on praegu
häda ja viletsus ning Uku väge ei jagu kõikjale. Senini on
meil Tõrvamäe rahvaga lepe, et nad tulevad vajaduse korral appi.
Olgu kes nad on, nende nõgininadega oleme Sakala-aegadest koos elanud
ja, ma usun, ühistest vigadest õppinud.»
Kui leidsin end taas taksofoni juurest, oli selle taha kogunenud noorukeist
saba nagu ikka hilisõhtuti. Nad silmitsesid mind kui lummutist ja ma
ei pidanud sobilikuks sappa asuda, pöörasin ümber nurga ning
istusin lõunapoolsele trepile. Tuline ehatriip hääbus
aegamisi, segunedes tumedate värvidega. Toetasin pea vastu keskjaama
rohmakat maakividest laotud müüri. Kas ma istusin Heinaste vanima
säilinud maja trepil?
Jah, tõesti. Hämarail aegadel kõrtsihooneks ehitatud
hoones asus sõjani alevivalitsus, mõni aeg hoidsid
omakaitse-mehed neis ruumes vange, seejärel tegutses siin Saksa
sõjaväehospital; peale haigeid tulid lapsed, sest koolimaja
põles venelaste tulles; veidi töötas hoones pank ja viimaks
avas uksed telefonikeskjaam.
Nii ma istusin, selja taga vana mängumaa ja alles tundmata
võitlustander, silme ees Kuivastu laande hajuv ehakiir; aga ma ei
tundnud üldse hirmu, kuna tundsin end istuvat kindluse väraval ja
tarvitseb mul vaid võtta taskust telefonikaart, kui mu
rüütlid tulevad kapates, ammumehed loevad nooli ning
suurtükiväelased vibutavad kärsitult põlevaid
tõrvikuid -- ja langevõre tõuseb kettide kolinal ja me
pürstime tärinal heitlusse.
ENNE HEITLUSE ALGUST tegime Margiga paar tiiru Heinastes ja linna
lähemas ümbruses. Ootamatult vara jõudis pärale suvi,
nõnda et kevadele jäi üsna napilt aega; välul seistes
võis tõesti kuulda, kuidas kasvas rohi ning kuis
ümberringi kees ja pulbitses vallapääsnud elu. Aiapidaja
jooksis aksessuaaridega edasi-tagasi nagu kasvuraskustes restorani peakokk,
kellel on neli panni korraga tulel. Inimesed kiskusid end riidest lahti ja
heitsid päikeselistele nõlvadele, et saada põletatud;
läbematud testisid järvevee soojust ja leidsid selle veel
külma olevat; õpilased nõudsid vabaõhutundide
korraldamist.
Sünge talv näis olevat jäänud eelmisse sajandisse,
liblikad, lilled ja muu kirev melu muutis meiegi meele
rõõmsaks. Keerasime dzhiibi katusekummi alla ja lasime
õhul, putukatel ja päikesekiirtel läbi juuste tuhiseda.
Tundsin, et olen puhkuse ära teeninud ning ei kõnelenud mitu
päeva tööasjust, alles Kuivaste sõjaväelinnaku
varemeil, kuhu me mereranda pidi sõites jõudsime, meenus mulle
linna-isa sünge hoiatus. Kobasin põue -- jah, tõmbasin
välja vile, tänu kooliajast külge jäänud
harjumusele kodus mitte tühjendada kotti ning taskuid.
Kirjeldasin Margile hilisõhtust nägemust taksofoniautomaadi
juures. Ta kuulas mind süvenenult, ühe silmaga jätkuvalt
auklikku rada jälgides. Peaaegu viiekilomeetrise maandumisraja algul
peatas ta sujuvalt dzhiibi, tõstis tõrjuvalt käe ja ma
vakatasin.
Meie ees avardus tohutu plaadistik, mille lint lookles kuumuses virvendava
silmapiirini. Neli aastat tagasi tõusis Kuivaste
sõjaväelennuväljalt õhku viimane transportlennuk ja
tõenäoliselt valgel ajal, sest sõdurid olid
süstemaatiliselt demonteerinud kommunikatsioonid, kaevanud üles
kilomeetrite viisi kaablit, lõhkunud linnaku
keskküttesüsteemi ning viinud ära metallist ukselingid.
Üksnes võreja radarikausi lammutamist ei olnud keegi viitsinud
ette võtta, mis viipas meile nagu poolmädanenud ja
röövikuist puretud kapsapea. Pommituslennukite angaaride
kolossaalsed lükanduksed roostetasid samuti omal kohal, haigutades
ruleerimisradade suunas, mille kõrval asetses seisuplatside
kärjestik. Nimelt ümbritses iga lennuki seisuplatsi u-kujuline
muldvall, oletatava eesmärgiga kaitsta masinat tuumaplahvatuse
lööklaine eest.
Külma sõja haripunktil kees Kuivastes kibe elu. Osa pommitajaid,
taktikaline tuumarelv pardal, pidi olema alalises liikumises mööda
ellipsit rahvusvahelise õhuruumi alguseni ja taas tagasi. Vahepeal
õiendasid tehnikud teiste kallal, et tagada tuumamuskli alaline
pingesolek. Esimese löögi strateegia kohaselt pidi Kolmanda
maailmasõja saatuse otsustama kiirus -- kes jõuab
lüüa esimesena, on võidumees. Nii arvati enne globaalse
tuumasõja modelleerimist arvutil, võimaliku sõja
ilmnenud võikad tagajärjed muutsid kogu rabelemise
mõttetuks. Olemasoleva arsenali võimsuse ja arvukuse puhul
polnud õigupoolest mingit tähtsust, kas nõukogulased
õhivad pommid lennuväljal või lõhkevad need NATO
Lääne-Euroopa baaside kohal.
Ent kas kõrged kindralid võinuks halvimaski unenäos
näha, et eliitlennuvälja tüsedal, köetaval
maandumisrajal porsub pragude vahel rohi ja mitmekordse turvatsooni
okastraat roostetab maas või on koguni varastatud ja et staabihoone
varemete vahel jooksevad lambad nii, nagu olevat jooksnud Rooma kesklinnas
peale impeeriumi langemist?
Või et üks ameerika dzhiip on valmis maandumisrajalt õhku
tõusma?
Nähtavasti ei antud meile veel luba. Mark ronis üle tuuleklaasi
kapotile, nööpis pintsaku lahti, tõmbas kaenlaalusest
tohlust sillerdava «Glocki» ja toetas relva vasakule
käsivarrele. Ta kõlgutas jalgu ning vilistas «Türgi
marssi», mis helises õõnsalt mu peas.
Minul ja Einaril on samasugune «Glock», võimas relv, mis
võib tulistada läbi soomusvesti; ent meie laeme neid seks
otstarbeks ehk liialt pehmete hõbekuulidega. Reeglina unustan ta
kappi, nii nagu koguni «TT». Mida ütles kuulus agent Quiller
omanimelises memorandumis? «Revolver on niisama suureks tüliks
nagu naistel kohmakas käekott. Kauge maa puhul on ta kaitseriistana
täiesti kasutu, sest relva haaramiseks ei jätku enam mahti, kui
näed, et vaenlane sind sihib, mida sa aga tavaliselt ei näe.»
Ja relvaihalust ei põe meist samuti ükski. Õuduse
terassilmus soonis mu kaela, kohatul moel sel kenal päikesepaistelisel
päeval. Mu pulss kiirenes ja ma proovisin veepudelile korki peale
keerata, enne kui too ümber läheb, ent asjatult, mu näpud ei
kuulanud sõna, vint ei haakunud ja kork pudenes istmete vahele
põrandale.
«Aivar, mul on üks eriline auto, eks ole?» küsis Mark
vaikselt. «Üks Uue Maailma maastikukulgur Vana Eesti Maailma
iseäralike lisanditega? Oo jaa, seni, kuni me autos istume, ei näe
ja ei kuule meid keegi -- kui keegi just meile ei komista. Aga sel kohal --
vaevalt!»
«Mida sa näed?» pärisin, samuti häält
tasandades, kuigi sel polnud vähimatki mõtet.
«Ära kohe küsigi... ma võiksin ju sulle kivi anda, aga
sa ei ole selleks valmis...» Mark turnis tagasi juhikohale ning tema
istekohta jäi tähistama märg higilaik.
«Taevas hoidku, olen ma alles uudishimulik,» vangutas Mark pead,
revolvrit käest laskmata. «Inimene on nõrk olevus.
Arvatakse, et talle on vaja pelgalt õnne, ent kas
õnneotsinguil on tarvis proovida üksnes uudishimust
kõike, millest on niigi teada, et see on paksukstegev ja tervisele
kahjulik?»
Mark pöördus järsult minu poole, nõnda, et vedrud
õõtsusid. «Ma olin samas unenäos, kus sinagi, ainult
et kõrvalruumis. Ma tean. Hoia hõbedast vilet hoolega, seda
enam, et me vist ei saa mõnda aega kohtuda. Neetud, oleks ma teadnud,
et meil nõnda raskeks läheb... Aga ju on meie kohus seista siin,
ülesrivistatud vägede vahel. Sa mäletad, eks ole, mida
tähendab «Gladsheim»? Odini koda -- kuhu juhivad
valküürid lahingus langenud sangareid. Tead, ma ei soovi praegu
põrmugi nende sekka sattuda, nii et pöörame parem otsa
ümber...»
Mark pööras otsa ümber ja me kihutasime hüpeldes
läbi aukude ja üle puujuurte. Higistasin hirmust ning vaatasin
tahavaatepeeglisse, kus õõtsusid üksnes ehmunud oksad.
Odin, germaani ülijumal, on ühe pärimuse järgi maetud
Hothensholmile või Odensholmile või eesti keeli Osmussaarele.
Osmussaare lähistel oli 1976. aastal vähemalt SEITSMEPALLISE
maavärina epitsenter. Mõnda aega ringles kuulujutt, et venelased
katsetasid seal uudset relva; ning võib oletada, et arvamus väga
vale polegi, sest isegi Utgardi koletised ei pääse Odini kotta ust
lihtsalt jalaga lahti lüües.
Mind vaevas küsimus, kas me oleme jõudnud eeskoja võtme
jälile, mis on kukkunud kanalisatiooni ja mille järele sirutuvad
läbi kloaagivõre kümned käed?
Kui nõnda, pole ime, et Mark on liimist lahti.
(Järgmises osas: Aga kas üleüldse tuleb järgmist osa?
Sõbrad, ma ei taha õhutada paanikat, aga küllap olete
märganud, et läheneb aasta 2000. Juhul, kui spidomeetrit pole
varem tagasi keritud, oleme lähenemas olulisele künnisele.
Detsembrikuu algul imetlesin ilutulestikku Riia öises taevas, mida on
korraldanud ülepäeviti üksteise võidu erinevad firmad,
kellest igaüks loodab, et linnavalitsus just tema pakkumise
millenniumitulevärgi korraldamiseks vastu võtab. Ent on's
selleks vajadustki?
Mu sõber Evarts ütles, et «igaühe püksid
sõeluvad püüli enne aastavahetust». Otsustasime
siiski, et oleme optimistid, varudes, jah, tikke, petrooleumi ja suhkrut,
kaotamata seejuures elulootust.
Seega ütlen igaks juhuks, et järgmises osas selgub
lõplikult, mis kaadervärk on Gladsheim, lavale astub
värvikas Maximilian Voos ja toimuvad valimised, mille käigus
«Tipp&Mark» suudab linnas haarata võimu. Aga taevasse
koguneb üha enam ja enam pilvi. Otsustav lahing on veel ees...)
Häid jõule, kuhjaga piparkooke ning ulmelist aastat 2000
kõigile!
[ Kuldlaevuke. 8. osa ]
|