24.11.1999 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 6. osa |
Arvustused |
[ Kuldlaevuke. 5. osa ]
(Kuues osa: Asun rünnakule ning kohtun entusiastliku
muuseumirahvaga. Saatuse sõrm osutab karismaatilisele liidrile
Aleksander H.-le, kellest saab nimekirja esinumber.)
HALLPEAD AUSTA, KULUPEAD KUMMARDA -- niisuguse aine
mõtiskluseks andsin Heinaste spetsialistina meie
organisatsioonigeeniusele. Heinaste on konservatiivne elukeskkond, kus
keevaverelisi uutjaid ei oota palavad, tormilised ja kauakestvad
ovatsioonid. Niisiis, meie dessandi etteotsa tuleb leida üks vanema
generatsiooni esindaja, auväärne, üldtunnustatud,
võimekas ning pisut dissidentlik.
Muidugi kiitis organisatsioonigeenius mu mõttevälgatuse heaks ja
suunas idee viimistluseks tagasi autorile, sest initsiatiiv peab saama
karistatud.
Ühte meest ma oskasin soovitada. Põline heinastlane, Heinaste
Tarbijate Kooperatiivi kauaaegne esimees. «Laulva revolutsiooni»
keerises kohtusin temaga tihti, mulle näis, et ta hoidis targu seina
ligi, et mitte pöördumatult kaasa kistud saada. Raudne
enesekontroll ja distsipliin väljendusid pedantses käekirjas, mida
ma üle õla olin teda näinud lillelisse blokknooti maalivat.
Pensionäripõlve sisustas ta aiandusega, lüües
aktiivselt kaasa aiandus-mesindusseltsi tegemistes, kus ta täitis
aseesimehe kohuseid. Ja ta armastas loomi, pidades mitut pisikest koera.
Kirjeldasin tema tegevusi võimalikult täpselt ning ütlesin
muu hulgas, et Heinaste koduloomuuseumis kutsutakse teda halliks
kardinaliks.
Otsisin fotokogust Mihkel Goldschmidt'i pildi ning pistsin Einarile nina
alla.
«Bingo,» napsas Einar pildi ja lõi rõhknaelaga
seinale. «Tegevuslavale astub Hall Kardinal! Kahju, et sa maleteoorias
tugev pole. Hall kardinal on üks täiendav vigur, ametlikule
maleajaloole tundmata, mis on varjus, peidus malekella taga või
suurmeistri taskus. Sõna «hall» assotsieerub mulle lisaks
hallollusega. Hall kardinal käib kõikvõimalikes
suundades, ent tavaliselt teevad seda tema eest teised vigurid,
nõnda, et sa ei märkagi. Kriitilisel hetkel võib ta
võtta enesele vajaliku kuju ning astuda lahingusse kohas, kust
võib anda karistamatult tuld. Sa ajad silmad jõlli ja pugised
üllatusest. Seep see on, miks malekompuuter «Deep Blue» on
Kasparoviga parimal juhul viiki jäänud. See on küsimus halli
kardinali järele... Niipea, kui programmeerijad suudavad vastata, on
Kasparovi lips läbi. Vaat säärane vägev vähk on
Hall Kardinal!»
Sorisin mälestustes ja tajusin urelust söögitorus, aju ja
välisilma ühes vahelülis mulksumas. «Hüva, aga ma
näen otsest ohtu luuramas. Hall Kardinal võib ajada oma liini
ning meid hätta jätta!»
«Võib. Ja ajabki. Ent miks mitte, kuni tema liin -- või
nimetame seda kasvõi sotsiaalseks jõuvektoriks -- ei torma
meile otse vastu. Säärast pimedat juhust ma ei karda.
Säärase sihituse puhul peab TEADMA, mille vastu töötada;
nõnda et halvimal juhul tekitab ta hulga segadust, mis ju tema
tegevuse eesmärgiks ongi. Külvata segadust, ajada kaardid sassi;
tõelise intellektuaalse rahulduse nimel võib ta koguni
mõned «omad» vigurid ohverdada, kui vastane ilmselt alla
kipub jääma. Kaotust ta ei karda, kaotus on liialt kõrge
abstraktsiooniastmega mõiste tema jaoks, mille paikapidavuse üle
võivad arutada kõvakraedega literaadid tubakasuitsuses klubis
-- ent sellist klubi ta ei külasta. Ja muide, nagu sõnast
«hall» veel võib järeldada, pole vigur ei must ega
valge -- millest ei tohi tuletada, nagu ta sageli pooli vahetaks. Ei, tema
mängib erilises liigas, tema palkamine on kallis ja ohtlik; ent
oluliselt mõistlikum kui vastastele jätmine. Mis siis, et isegi
mustade pool mängides ei muutu ta iial päris mustaks.
Nõnda -- meie sõber Goldschmidt võib üles
keerutada hulga muda, sel määral, et süsteem võib
muutuda käsitamatuks isegi tema jaoks. Hm, mulle näib, et
«muda» on teine läbiv termin. Tuleb rakendada
psühhoanalüüsi.»
Einar naeris. Säärane oli tema lemmikparasiit -- «tuleb
rakendada psühhoanalüüsi», mille
väärkasutamisele me korduvalt tähelepanu juhtisime, ent seda
suurema mõnuga ta neid sõnu hääldab. Karistuseks
kutsusime teda Lipsuks -- liibido järgi --, nii nagu üht
kriminaaluurijat olevat kutsutud Kindaks, sest iga kord kuriteopaigale
jõudes vaatas ta ringi, vahel liigutas üht või teist
pisiasja, riibus kapiservalt näpuga tolmu ja ütles kuulsa fraasi:
«Hm! Tegemist on olnud professionaalidega. Tegutsetud on
kinnastes.»
Ma ei mõistnud ikkagi, kas meie peame tegutsema kinnastes üksnes
seetõttu, et tõestada oma professionaalsust? Miks me ei
võiks lihtsalt minna linnapea Ubakivi juurde ja pakkuda järve
puhastamiseks abi?
Einar naeris veelgi. «Lihtsalt võib üksnes osta sidruni --
selle, mida tee sisse pigistad --, mähkida taskurätti ning
öelda pangas, et laduge kassa kähku kotti, vastasel korral
tõmban splindi välja... Ise tahad olla veel Heinaste
spetsialist... tuleta meelde, kellele rannahoone erastati kolm aastat
tagasi?»
Sulgesin targu suu, et Einar ei kuuleks helipea krõpse tühjalt
ringleval kõvakettal. Mulle meenus üksnes fakt, et Andris Tamme
linnavalitsus oli üritanud kompleksi erastada umbes kolmesaja tuhande
krooni eest ning mitte keegi ei olnud soovinud osta kahekordset supelhoone
kasti, mille esimesel korrusel töötas baar
«Suurjärve» ja teisel korrusel resideeris
vetelpääste ning lagunesid riietuskabiinid; pealekauba saanuks
ostja paadikuuri ja roostetanud vesijalgrattaid. Muidugi, kompleks
põdes juba pidali silmnähtavat faasi. Tõenäoliselt
pärinesid supelhoone põrandalauad vale kuufaasi ajal langetatud
puust, nad vetrusid jalge all ning murdusid, kui sa mööda talasid
ei kõndinud. Vetelpäästja esimene abi, minu koolivend Heino
vajus läbi põranda ja sai naela kintsu; ent eks ta olnud ise
süüdi, kui võimsa binokliga üksnes rannavorme
silmitses.
Igat masti veidraid jutte meenus mulle, sealhulgas memoraat viiest
vesirollerist kihutamas korraga Suurjärve sogasel pinnal. Kahju, et ma
ise sündmuse tunnistajaks ei olnud, vaevalt, et kolme omaaegse
ookeanihiiglase, liinilaeva «Queen Mary», «Queen
Elizabeth'i» ja «Normandie» üheaegne nägemine New
Yorgi sadamas mind enam põrpinuks.
«Ma ei tea,» tunnistasin viimaks. «Kas mingid kandid?»
«Kaerad kandilised, kesvad keerulised,» hüppas Mark tuppa
nii, et ma võpatasin. «Kui te kõnelete Heinaste
supelhoonest; siis palun -- mitte sel hilisel õhtutunnil, mil
koerakoonlane ragistab võsas ja läbi Pauluse surnuaia viimasele
rongile ruttaja peab kuulma, kuis kotimees nahistab nailoniga. Taeva
päralt, mitte sel hilisel õhtutunnil!»
«Tjah, me oleme uurinud tausta.» Einar tuiutas mind mornilt.
«Ubakivi kas ei uurinud või on tal absoluutselt pohhui, vabanda
mind. Kolm aastat tagasi, peale Andris Tamme viljatuid ponnistusi
müüs uus linnapea supelhoone üsna varsti aktsiaseltsile
«Relax». Väidetavalt seistmekümne tuhande krooni eest,
ent kes teab, kas nii pisike raha riigi- ja linnakassasse jõudnud
on?»
«Nimetatud aktsiaselts on tihedais sidemeis pandimajaga
«Hõbekuul»,» napsas Mark jutujärje. «Ei,
ärge vaadake mind nõnda, mina pole nende ristiisa! Ma mainiksin
pigem kodanikke Kirillovi, Nutsubidzet ja last but not least kodanik
Viktor Kooti, kes on olnud tihedais sidemeis nüüdseks paguluses --
või teises ilmas, kes teab? -- redutava Mihhail Gorbatshoviga. Selle
Gorbatshoviga, kelle maja juures «Tipa-Tapa» poe vastas paar
aastat tagasi tulevahetus toimus ja keegi vististi tõesti ära
tapeti...»
«Ma tean täpselt,» sekkus Einar. «Gorbalt taheti auto
ära ajada. Kaks härga tulid autojuhi juurde ja panid noa ribide
vahele. Autojuhil oli teine püstol püksis, tegi, nagu otsiks
võtmeid ning lasi läbi reie kõrvalistuja maha. Teine mees
pani punuma, autojuht kõmmutas küll järele, aga proovi
välgumihklist liikuvat objekti tabada!»
«Ära usu linnarahva jutte,» vangutas Mark pead. «Kes
nüüd nägi ja kes nüüd teab, kuidas kõik
täpselt juhtus. Ja kuna tundmatuid nimetajaid on meie teel liialt
palju, tuleb teha luuret; ja alles seejärel otsustame, kas tellime
haubitsatuld või saadame enne lennukid välja. Oo, ja üks
figuur on teil juba paigas, nagu ma näen! Meie sõber Mati Hari,
ma oletan?»
«Ei, meie sõber Goldschmidt,» nähvas Einar. «Sinu
puhul tuleb tõesti rakendada psühhoanalüüsi.»
«Jaa -- aga klassikalist maja mudelit sa, härra Freud, rakendada
ei saa, sest ma olen laev, mis seilab seitsme maailmamere laineis, mille all
lasub -- jah, sedan'd küll -- sügav põhi,» irvitas
Mark.
«Annaks taevas, et lõppeks mitte allveelaev,» rudis Einar
sõrmekonte.
SAATUSE SÕRM osutas meie teisele salarelvale, keda kohtasin
mai alul kesklinna detailplaneeringu arutelul turuplatsil, õigemini
turuplatsi ajaloolises asukohas. Vähemalt neli aastat oli
möödunud sest hetkest, kui ma enda vanemat kolleegi
kunstiülikooli päevilt viimati näost näkku nägin.
Aleksander H. seisis, käed seljal risti ja vaatas skeptilise pilguga,
kuidas hoonete haldamise osakonna juhataja detailplaneeringut turuhoone
varemetele naelutas... Üsna pea peale Eesti taasiseseisvumist oli ta
töötanud pool aastat arhitektina Heinaste linnavalitsuses,
seejärel tekkisid tal probleemid ja ta läks tagasi
Skandinaaviasse, Storforsi kommuuni, kus ajas kuuldavasti raha kühvliga
kokku. Nüüd seisis ta taas Heinaste pinnal, kauaks, ma ei teadnud;
ent tema nägu sarnanes endiselt John Kennedy surematu palgega ja ma
mõistsin, et temast peab saama meie nimekirja karismaatiline
esinumber.
Hiilisin talle kaarega lähemale.
«Ütle, kas pole idioodid?» hüüatas Aleksander
tervituse asemel, ma olin paljastatud ja minu salaplaan nurjunud.
Loodetavasti mitte lõplikult...
«Idioodid?»
«Neli aastat tagasi ma kõnelesin linnavalitsuses, et tuleks
alustada planeeringutega. Ubakivi võimu algul kohtusime
rahvusvahelisel seminaril Tallinnas ja ma rääkisin talle ja
teistele linnavalitsuse liikmetele sama juttu uuesti. Ma ei unusta kunagi,
milliste kaastundlike pilkudega nad mind vaatasid! Planeering! Sa püha
müristus! Detailplaneering! Nad ei saanud aru, mis imelooma ma neile
pähe määrin. Generaalplaan! Ah! Meil on generaalplaan
olemas... Aastast 1985 ja mis siis? Ning nüüd tulen koju, et veidi
puhata ja värske pilguga ringi vaadata, ja saan kohe
närvivapustuse...»
Professionaalne kretinism, mis muud. Aleksander H. oli kümnendi algul
meie, arhitektuuritudengite jaoks guru, vaatamata noorusele evis ta
hämmastavat haaret ja teadmisi. Tema suureks unistuseks oli
jätkata Eesti 1930. aastate rahvusliku arhitektuuri arengut. Ma
võisin mõista ta nördimust, silmitsedes
tähelepanelikumalt turuhoone seinale ülesriputatud «Laidoneri
tänava ja turuplatsi detailplaneeringut». Planeering eiras
ilmselgelt ajalugu, varemtehtut.
Laidoneri tänav on Heinaste peatänav ja ühtlasi ainus
äritänav. Sajandi algul ühendas ta kaht linna algidu.
Sadamat, mille kõrvalt jooksis läbi postimaantee ja kus seisid
postijaam ja kõrts, ning vastvalminud raudteejaama ja selle
ümber kujunema hakanud asulakeskust. Kaks aastat enne sõda andis
president paljudele alevitele Eesti omariikluse kahekümnenda
aastapäeva puhul linna staatuse, nende seas ka Heinastele. Et linn
linna moodi välja näeks, sai Laidoneri tänav esimesena
Heinastes asfaltbetoonkatte. Huvitav, kas toonane linnavalitsus
säärase varjatud sihiga Heeringa tänava Laidoneri
tänavaks ümber nimetaski? Ametlikult põhjendas
linnavalitsus tegu vajadusega võtta peatänavale sündsam
nimi, mida toetas nimede massiline eestistamiskampaania ja
keeleuuendusliikumise üldine ideoloogia, mis kutsus teoses
«Eestlasele eesti nimi» juba 1920. aastatel tõepoolest
halvakõlalisi ning niru tähendusega nimesid, nagu näiteks
«Plärts» ja «Päts» välja vahetama.
Autosid oli Heinastes linnaks saamise momendil kaheksateist tükki,
neist üheksa veo- ja seitse sõiduautot ja tuletõrjeseltsi
paakauto. Kujutan ette nende omanikke tähtsate nägudega
mööda peatänavat edasi-tagasi sõitmas.
Raudteejaama lähedusse rajasid eluaseme nooblimad kodanikud, reederid,
advokaadid, fotograaf, arst, kirikuõpetaja. Laidoneri -- või
ajaloolist tõde silmas pidades -- Heeringa tänava teise otsa
hakkasid kerkima talumeeste ja kaupmeeste majad. Peagi algas lahing turu
nimel. Kas kala, viljade ja elajasaadustega kauplemine peaks jätkuma
raudteejaama poolel või pigem sadama poolel, muutus peamiseks
poliitiliseks küsimuseks ning vähemalt üks mees lennutati
alevivolikogu istungiteruumi aknast vale seisukoha toetamise eest
välja.
Uued valimised võitis turu üleviimist pooldav koalitsioon ja nii
sündiski. Peale sõda valmis uuel platsil toekam turuhoone ja
vaatamata sundkollektiviseerimisele ja kogu maa kolhoseerimisele jätkus
turul vilgas kauplemine -- kuni Andris Tamme linnavalitsus otsustas rajada
hiiglasliku modernse turuhoone, mille teisele korrusele tulnuks ostukeskus
ja kohvik.
Tegelikult kukkus Tamme plaan välja kui turu varjatud, sihikindel
likvideerimine. Vana hoone lammutati, sellest säilis vaid üks tiib
taara vastuvõtuks ja keset turuväljakut kerkis seda poolitav ja
linnaruumi sobimatu colosseum. Arusaamatul ning segasel moel jäi
ehitamine pooleli -- kindlasti mitte seetõttu, et Aleksander H.
ära läks. Linnaarhitekt -- mis veider situatsioon -- oponeeris
ehitisele niigi.
Ubakivi planeering kujutas endast lõplikku perversiooni. Selle
detailplaneeringu kohaselt tulnuks kogu turuplats hoonestada. Nurga peale
nägi planeerija ette purskkaevu, mis oleks ilmestanud suure hoone
«kirik, büroohoone, elamu vms.» fassaadi. Samasse kerkinuks
uus bussijaam ja postkontor, turuhoone müüridest saanuks
müürid tervisekeskusele ja baarile. Ja turg? Pisikene turuplatsi
tänav oleks liiklusele suletud ja kaetud plaatidega, kauplemiseks
nägi planeering ette kolme puldantelgi püstitamist.
«Tsirkuseartistide laager,» turtsus Aleksander. «Ma ei
mõista -- kust kurat võtab linn raha, et sääraseid
objekte püstitada? Erakapitali pole ju tulemas, või oled sa
kuulnud viimasest põrutavast uudisest, nagu oleks Bill Gates
otsustanud rajada Heinastesse Silikoonoru Vol. 2? Appi, ja misasi veel too
on?»
Aleksander H. sihtis väriseva näpuga kellatorni eskiisi, mis
pidanuks kerkima raudteejaama-esisele väljakule purskaevu asemele.
«Aleksander, sa oled muutunud puristiks,» nöökisin.
«Tuleta meelde, et pariislased süüdistasid Gustave Eiffelit
Marsi väljaku, õigemini terve Pariisi vaate solkimises, kuna
tema projekti järgi maailmanäituseks püstitatud jabur
metalltarind paistis igale poole kätte. Torn olekski lammutatud ja oli
ta ju ajutine, ent raadioajastu päästis torni, mille tipp sobis
suurepäraselt ringhäälinguantenni kandma. Ja
tänapäeval -- volaa -- ma ütlen Moskva, sa mõtled
Kremlit; ma ütlen Washington, sa mõtled Valget Maja ja
Kapitooliumi; ma ütlen London ja sa mõtled Big Beni ja Tower
Bridge'i -- ning ma ütlen Pariis ja sa mõtled Eiffeli
torni.»
«Hea Aivar. Lääne-Aafrikas on üks riik, mille juhid on
palunud seda nimetada République de Cote d'Ivoire.
Tõlkes tähendab see Elevandiluuranniku Vabariik, nagu teda varem
kutsuti. 1960. aastast, arvan, on katkematult riiki valitsenud
Houphouet-Boigny -- kui ta veel surnud ei ole. President Boigny viis
pealinna Abidjanist kõrbesse, enda kodukülla Yamoussoukrosse.
Igati tervitatav regionaalpoliitiline samm, kas pole? Ta lasi ehitata
kodukülla Vatikani Peetri kiriku koopia. Kui ma ütlen
Yamoussoukro, kas sa mõtled Peetri kirikut? Sa ei mõtle mitte
midagi, parimal juhul kerkib su silme ette lohutu vaesus.»
«Nojah, ma saan aru, et isegi kui me ehitaksime Heinastesse
originaalist kaks korda suurema Eiffeli torni, jääksime me
heinastlasteks,» õrritasin edasi, kuivõrd vihast
seltsimeest oli nauding jälgida ja mu peas võrsus Aleksandri
hõivamise uus taktikaline skeem. «Aga miks mitte midagi
originaalset? Tehno!»
Aleksander jõllitas taas kellatorni eskiisi. Ja-jaa,
neljateistkümne meetri kõrguses tornis tundsin ilmeksimatult
ära Varbergi sõpruskommuuni kingituse, millest «Heinaste
Hääl» hiljuti kirjutas. Varberg kinkis Heinastele
konteinerkatla, masuudihoidla ja korstna. Sestsamast korstnast oli tundmatu
arhitekti mõttetöö loonud kellatorni kehandi. Ülesse,
päris tippu pidanuks tõstetama bigbenilik nelja ilmakaarde
sihtivate sihverplaatidega kell, mille katust ehtinuks terav varras ja
männikäbi nakitsev orav. Teritasin pilku, ent ma ei saanud
väga täpselt aru, kas orav klammerdus varda külge või
pidi saama vardasse torgatud.
Rääkisin korstnast Aleksandrile, kes puhkes salierilikult naerma.
«Roheline mõtteviis -- tore, ülitore. Kas sa tead, et
Läänes on tõsiseks probleemiks vanad autokummid,
tühjad tetrapakendid ja tarvitatud zhiletid? Teeme Ubakivile ettepaneku
neist miskit kombineerida. Püstitame kesklinna kummitoa! Või
sadamasse suure kummist majaka, kuulsa maailmaime koopia, mis
sümboliseeriks ühtaegu nii valgustustajastu ideede sulandumist
postmodernsusesse kui ka motoriseerumist. Volvo, ergo sum ehk
«veeren, tähendab, olen olemas». Võib-olla
näitaks «BBC News» meid rubriigis «No comments»
viisteist sekundit?»
Tss, manitsesin Aleksandrit, kuna linnapea oli väljunud varemete varju
pargitud «Volvost» ja tuli rahvahulga -- tähendab, meie
suunas. Lisaks meile jälgis toimuvat rohekaskollasele rattale toetudes
koduloouurija, keda Kefiirionuks kutsuti; üks Sütevaka
Gümnaasiumi õpetaja; vanem abielupaar ja mõned juhuslikud
möödakäijad ja mõned muidu logardid, kel polnud kahju
kulutada elust mõni minut demokraatliku arutelu arendamise nimel.
Ja me ei pidanud pettuma, nähes linnapead elusast peast. Avalikel
üritustel käis ta harva, linnas liikles üksnes autoga, kuigi
kodust jõudnuks ta tööle jalutada igasuguse ilma korral
kümne minutiga. Mulle näis, et ta kartis inimesi, kes
võivad esitada ootamatuid küsimusi või endisele
näitlejale mitte aplodeerida tema elu ühes pikimas rollis. Ta
astus meie ette pikal, mõõdetud sammul, justkui tahtnuks teada
turuhoone müüride pikkust; valge pehme sall keritud mitu tiiru
ümber kaela ja lai panamakübar peas, tõstis ühe jala
betoonblokile ning köhatas.
«Kui palju te planeeringu eest maksite?» esitas Aleksander H.
ketserliku küsimuse, mis kajas turuväljakul vastu nagu
ühiselamu viiendalt korruselt visatud vett täis kilekoti
lõhkemine asfaldil. Meie, eestlased, võime jääda
koju, kasta potililli ning kas piiluda kardinapitsi vahelt tänaval
jalutavaid inimesi või hiilida ise pimedal tänaval olles
ribikardinate vahelt tuppa; me võime kiruda võime, nagu me
oleme kirunud kaheksasada aastat; me võime stoilise rahuga lohistada
mõisa köit ja kui kedagi nägemas pole, selle ahvikiirusel
kokku kerida ning vankrile visata -- aga sääraseid küsimusi
avalikul koosolekul me ei küsi, kui me just nõnda peksasaanud ja
kibestunud pole, et oleme kaotanud igasuguse häbi- ja autunde,
või kui me just välismaalt ei tule.
Linnapea silmamunad keerlesid tumedate prilliklaaside taga ja ta rind
kerkis, nagu oleks ta valmis hüüdma: «Andke mulle
toetuspunkt, ja ma tõstan üles Maa!»
Turuhoone müüril kõhutas turd konn, jälgides
tähelepanelikult toimuvat. Pilgutasin konnale silma -- tõstetagu
meid üles või mitte, Aleksandrist saab asja -- ja kujutage ette,
konn pilgutas vastu.
(Järgmises osas: Kohtun konna, admiral Pitka ja linna-isaga. Mark
näeb mahajäetud Kuivaste lennuväljal jubedusi.)
[ Kuldlaevuke. 7. osa ]
|