29.10.1999 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 5. osa |
Arvustused |
[ Kuldlaevuke. 4. osa ]
(Viies osa: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on palju. Einar ja
tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja tutvume ühega ta
austajaist.)
«ANDKE ANDEKS, aga olukord on lootusetu!» hüüatas
Mark, soojendades käsi vastu kohvitassi, istudes paadipäras ning
silmitsedes aprillikuise külma hommiku jõudmist
Suurjärvele, millest meiegi naudingut ei tundnud, olles külmunud,
vettinud ja väsinud, eelkõige aga pettunud. Terve öö
olime ristelnud järvel, kammides metalliotsijaga selle põhja ja
iseäranis keskkoha mudasüvikuid. Pimeduse hajudes pidime
töö lõpetama, et mitte liigset tähelepanu äratada
ja olime tirinud paadi idakalda võssa, kus seisis meie dzhiip.
Istusime enne äraminekut viivuks maha ning püüdsime kohvi ja
shokolaadi abil depressiooniga võidelda.
«See neetud järv on tõeline vanaraualadu!» kinnitas
Einar. «Ma usun, et me leiame siit hulga paadimootoreid, tühje
tünne, jalgrattaid ja viimaks «Nautiluse»...»
«Einar,» viipasin käega järve poole, «lisaks
kosmoselaevale on siin vähemalt üks auto ja mootorpaat, aga kui
sellega loetelu piirduks! Sul on õigus, siin on kümnete kaupa
jalgrattaid, täpsemini jalgrattaraame, mida pätid siia uputanud
on; lisaks kõikvõimalikku olmesodi, ent kõige suurema
panuse on andnud arvatavasti vabariigiaegse rannahoone lammutajad. Lisaks
harrastasid Heinaste kaagid riietuskabiinide ja liumägede
õhukesele jääle vedamist, et saada lõbu nende
uppumisest. Eks otsi nõela heinakuhjast!»
«Tjah,» kostis Einar, «Selleks tuleb heinakuhi põlema
panna või...»
«Või...?» tuiutasime Einarit nürilt; üksnes
Margist võis oletada, et ta suudab Einariga sammu pidada.
«Või... või järv tühjaks lasta,» pahvatas
Einar naerma ning tema naer nakatas meid kõiki. Hirnusime
kõhuli poolkülmunud mätastel. Vaat, kus ütles! Meist
igal kangastus silme ees erinev visioon, ent mina kui Heinaste spetsialist
võisin tsiteerida aga algallikaid, millest Einaril ilmselt aimugi
polnud.
Kolmandal taasiseseisvumisaastal käisid Heinastes Skandinaavia
järvespetsialistid ning kohtusid kinos kohalike elanikega. Nad
rääkisid, et järve on võimalik lõplikult korda
saada alles peale põhjamuda väljapumpamist, nagu tegid
rootslased 1960-ndate lõpul Trummelni järvega. Jutu
illustratsiooniks näidati slaide Trummelnil seilavast praamist,
mudapump pardal. «Aga see tehnoloogia on väga kallis,»
hoiatas nimekas Rootsi järveuurija Sven Röd. Seepeale
tõusis saalis püsti Vanemuise-habemega mees, endine kirurg ja
kirglik talisupleja August. «Mul on lahendus olemas,» äratas
ta vali hääl tukkuvaid kodanikke, sest kui August ütleb, et
tal on lahendus, siis tal ka on; nagu ta tõestas kord maamajas
pättidega võideldes, kellest ühte viskas ta puuhaluga ja
teist sundis samaga ähvardades poole jõe pealt tagasi
pöörduma. «Mul on lahendus! Suurjärv on merepinnast
kõrgemal -- eks ole? Meil pruugib vaid mereni kanal kaevata
või toru abil järv tühjaks pumbata ja me saamegi muda
kätte. Seda võib kasvõi aiapidajatele
müüa.»
Lugupeetud järveuurijad oskasid säärase jutu peale
üksnes silmi pungitada. Keegi mainis peale pausi, et vastavalt Rein
Maasikale Tehnikaülikoolist on järve mudas nii palju pliid ja muud
mürgist kraami, et kotid tuleks varustada aiapidajaile kurvastuseks
pealuu ja kontidega ning tervishoiuministeeriumi soovitusega: matta
põhjaveest isoleeritult.
Hiljem, olles Heinaste volikokku valitud, ajas August sama joont edasi. Ta
ei uskunud järveuurijate juttu eriti, sest noh, mida välismaalased
meie olukorrast ikka teavad. Ühes sõnavõtus lubas ta
võtta mudaproove ja viia Haapsallu, kus elav arstist sõber
neid analüüsida võtaks. «Kuule, August,» kostis
selle peale volikogu esimees Aadniel Park, «võta ja vii korraga
rohkem, saame murest lahti.» Volikogu meelest tegi esimees nalja, sest
kõik möirgasid naerda ning üks rahvaasemik ajas koguni
limonaaditopsi ümber.
Me naersime võsas samuti meeletult; ja olles uut jõudu saanud,
tõstsime paadi ühe ropsuga järelkärule.
Mark patsutas paati. «Selle kirurgi või mis ta nüüd
oligi, jutus on tegelikult iva -- ja ega sinagi, Einar, ilmaaegu
säärasele ketserlikule mõttele tulnud. Ma ei näe teist
võimalust, kui et meid ootab ees tohutu arheoloogitöö.
Suurte massiivide nüri läbihekseldamine, et leida, nagu sa
ütlesid, nõela heinakuhjas. See võib võtta palju
aega, nõuab palju raha -- ent meil on praeguseks liialt palju raudu
tules, et kusagilt vaba raha leida, ja krediiti meile ei anta -- ning
viimaks, kõige ebameeldivama asjaoluna peame tunnistama, et otsinguid
ei ole meil võimalik jätkata salajas. Säärases
väikelinnas, nagu Heinaste, tuleb meil muutuda avaliku elu tegelasteks
-- või käia siit ringiga mööda. Niisiis, meil on
tarvis legendi. Kas on ettepanekuid?»
Esimesed ettepanekud tulid alles autos, teel Tartusse. Ja mõistagi
jõudis Einar meist ette. «Me peame kontsentreeruma
eesmärgile,» mõtiskles ta. «Meie eesmärk on leida
laev. Selleks on vajalikud süstemaatilised otsingud, nagu sa
ütlesid. Olenemata meetodist nõuavad need raha ja pälvivad
tähelepanu. Kõige mõistlikum variant -- millel on ka
kasulik kõrvaltulem -- on minu meelest hakata järve puhastama.
Järve puhastamiseks ei pea me kasutama firma raha, vaid siin ulatab
meile käe avalik sektor. Samal ajal seisavad meie teel kaks ohtlikku
mängupartnerit -- kohalik omavalitsus ja järveuurijad.»
«Omavalitsus on ohtlikum,» täiendas Mark,
«säärase pisikese koha võimurite käitumine on
ettearvamatu. Nende mõttemaailma on raske ette kujutada, ent
õigupoolest seal polegi suurt midagi ette kujutada. Me peame nad kas
enese poole võitma või neist vabanema. Esimene variant on
oluliselt hõlpsam, ka luures on palju efektiivsem hõivata neid
inimesi, kes juba ISTUVAD strateegilistel postidel. Hõivamine peab
meie juhul toimuma aga delikaatselt, seega, kas tahame või mitte,
meil kulub aega.»
«Ma soovitaksin kompleksmeetodit,» jätkas Einar. «Nagu
te arvatagi võite, on linnavalitsuse amet soe amet. Niisuguses
väikeses kohas pakub selline amet turvalisust. Suures osas
pühendub võimur oma turvalisuse kindlustamisele ning kui
seejärel aega peaks üle jääma, vaatab ta, kas üht-
teist kasulikku annaks täiendavalt korda saata enda turvalisuse
kindlustamiseks tulevikus, juhuks, kui ta ameti peaks kaotama. Hool ja mure
keskkonna eest mahub skeemi võib-olla enne valimisi. Kusagile
külvatakse muruplats, kusagil istutatakse puid ja võib-olla,
võib-olla korjatakse järve ääres prahti või
lõigatakse võsa, mis muide on kõige väiksem
probleem ühe reostunud järve puhul.
Nii et ma küsin teilt: kas võimuri võimalik populaarsuse
kasv peale edukat järve taastamist kaalub üles tema ajakulu,
ebamugavuse ja sundinvesteeringu, mis vastasel korral kuluks marjaks
ära positsiooni kindlustamiseks? Seda enam, et populaarsust võib
võita ka odavamal moel?»
Noogutasime.
«Nõnda soovitangi kompleksmeetodit,» vehkis Einar Eesti
maanteedekaardiga. «Aega kulub meil nii või teisiti. Suvi on
peagi käes ja suvi on aastaaeg, mille möödumist ei pea
ootama. Sügisel tulevad omavalitsuste valimised. Me teeme nimekirja ja
näitame, mida oskame. Sõbrad, ma söön oma mütsi
ära, kui me head tulemust ei saavuta! Need, kes muidu teele ette
jääks, tulevad võitjate leeri meelsamini kui muidu -- neid,
kes ei tule, meelitame või ostame. Teate ju küll -- raha,
võim, naised, viin. Ja uskuge, saja aasta pärast
püstitatakse meile monument.»
«Exegi momumentum,» kostis Mark rooli tagant. «Ma
tean, kuhu sa sihid. Aivarist saab küll projektijuht ja meie mees
Heinastes -- kuivõrd on ta sealt pärit, sobib ta oivaliselt --,
ent muus osas hoia tast näpud eemale. Ma ei taha, et ta
kõrvetada saaks. Tema kõrbemine oleks kahi eeskätt meie
firmale. Sina oled organisatsioonigeenius, sinu ülesanne on luua meie
eesmärgi ja ülesandega haakuv duubelsüsteem, nn.
peremeessüsteem, leida sellele ambitsioonikas juht, luua ideoloogia ja
õige häälestus... Aivar on tugev ja tal on oskusi, ent ma
ei taha asjatult riskida.»
Mõistsin Marki, ma ei tohi nimekirjas esimest viiulit mängida,
ma ei saa olla kutsuja, vaid pean olema kutsutav. Nii sulgub ring
perfektselt, meil on võimalus protsessi kontrollida -- ohutust
kaugusest. Ning kui me peamegi kasutama neid alatuid katalüsaatoreid,
mida meie veidi paheline Einar mainis -- oh, seepärast ma tunnen alati
masendust, kui pean AINULT inimestega töötama ja aeg surub tagant
--, saan hoida käed puhtad. Must maagia on nagu mädasoo, ta imeb
su endasse ja sa ei näe enam kunagi päevavalgust.
«Havi käsul, havi soovil,» vastas Einar.
VAHEPEAL TÄITSIME MARIA SOOVI, hankides siirupitehasele Euroopa
Liidu rahalisel kaasabil korraliku puhastusseadme. Viibisin pidulikul
avamisel meie firma esindajana ja ehkki meil oli õnnestunud isiklikku
panust tagasihoidlikumana näidata, nii et fotograafid ei oleks tundnud
meie nägude vastu mingit huvi -- seda enam, et avamisel viibis ka
keskkonnaminister --, oli Mark pidanud targemaks koju jääda.
«Ma vaatan teid õhtul televiisorist,» lausus ta
äraoleval pilgul.
Telemehed olid tõepoolest kohal ja võtsid suures plaanis
kaadrit, kuidas minister nuusutas puhastustükli läbinud vett, mida
tehase suuraktsionär talle mensuuris pakkus. «Vesi on nõnda
puhas, et seda võib julgelt juua,» käis aktsionär
peale, ise millegipärast proovimata. Minister naeratas mesimagusalt ja
sokutas mensuuri kantslerile, kes võttiski lonksu ning nikutas pead,
piisad habemes sillerdamas.
Õnneks kantsler mind ei mäletanud, aga olin ma ju ka
algkoolipoiss, kui tegime «Raketal» klassiekskursiooni
Piirissaarele. Ta oli tollal «käbi» maakonna haridusosakonnas
ja tuli kaasa, et noortele oktoobrilastele ajaloost vesta. Me istusime
lõkketule ümber ning tundsime tõepoolest judinaid
mööda ihu jooksmas, kuuldes tema kõuehäält
pajatamas saare vabastamise verdtarretavaist üksikasjust.
Vaikselt oli meiega ühinenud üks külamees. Ta kuulas, kuulas,
segas raevukalt tukke ja kähvas: «Mes sa lorad! Ei oln'd see nii
ühti!» Meie jäljekütt pani suu klõpsti kinni ning
hiilis vaikselt pimedusse, kuigi ta oleks võinud ju tagurlasele
ideoloogilise vastulöögi anda. Ei, sellel õhtul rikuti
terve klassi noorte moraalne pale. Enam kunagi ei vaadanud me monumente sama
pilguga. Mõned meist ei astunud kunagi pioneeriks ja meil tekkis
poolvandeseltslik rühmitus, mis lõi kooli ühiskondlikule
elule alternatiivse väärtussüsteemi. Me võistlesime,
kes teab ajaloost rohkem ning kes suudab koguda rohkem Eesti-aegset
kirjandust.
Enamik õpetajaist pigistas silma kinni, kuivõrd me esindasime
kooli edukalt maakondlikel ja isegi vabariiklikel olümpiaadidel,
õppealajuhataja meelest pidanuks me aga ometi kandma punast
või vähemalt lillat lipsu. Meie oma kangekaelsuses kandsime
üksnes siniseid või musti lipse; Margusel oli koguni sinine lips
nii pisikeste valgete täppidega, et õppealajuhataja ei
märkaks -- me ei saanud loota, nagu kannataks ta teatud liiki
värvipimeduse all võrdväärselt paljude kaaslinlastega.
Ministri kaelas nägin sarnast lipsu, ainult oluliselt suuremate valgete
täppidega. Minister tõstis shampuseklaasi ja nõnda
meiegi, korrates tema sõnu nagu jaburat loitsu või
spetsialisti regilaulu.
Nuusutasin shampust, tundes üllatusega värsket järvetuult
vastu õhkavat. Silmasin enese üllatunud näo peegeldust
klaasis -- ja ühe teise näo peegeldust. Oo jaa -- tundlik, ent
terasvedurna näiv käsi põimis end mu käsivarre
ümber. Piilusin ettevaatlikult kõrvale ja nägin Maria
hõõguvaid silmi. «Ära karda. Ma ei tee sulle
midagi,» sosistas ta. «Aga täna oled sa minuga.»
«Mida sa, pimeloom, kavatsed?» sosistasin vastu. Maria rohekad
rubiinid ahenesid. «Ma tulen teiega vastuvõtule, mis muud,»
tundsin ta värisevat suud kõrva vastas.
Tahtsin talle öelda, et liigne maad mööda ringijooksmine ei
tee talle head, kuid loobusin. Teda ümber ei veena. Vähemalt pole
kuum suvepäev ja eks ta ise tea paremini.
Me astusime õue, raagus kaskede alla, mille otsas kraaksusid varesed.
Avasin juba dzhiibi ust, et Mariale istet pakkuda, kui silmasin Marki.
Taevas hoidku! Ta nägi tõeliselt halb välja! Ta
nõjatus kapotile, paljapäi, katkenud pintsak kottimas
määrdunud särgil; kuid ta pilk puuris meid teravalt. Ma olin
rabatud ja ei mõistnud isegi küsida, kuidas Mark siia, Eestimaa
teise otsa korraga jõudis -- ehkki järgmisel hetkel taipasin
isegi. Kae langes mu silmilt ja ma silmitsesin ehmunult Mariat, kes vaatas
viivuks eemalduvaid limusiine.
«Maria!» kõlas Margi etteheitev hääl. «Ma ei
taha olla sulle tööriistaks su enesehävitajalikul teel. Ma ei
taha elada mälestuse kütkeis, et mina võisin olla
süüdi. Ja ma olengi, kui ma ei prooviks sind aidata -- ent mitte
sel moel, nagu sina soovid. Maria! Palun, ära käitu
mõtlematult!»
«Finis coronat opus,» pildusid Maria silmad sädemeid.
«Sulle meeldib, kui sinuga ladina keeles räägitakse, eks
ju?»
«Al fine,» tõmbus Mark sirgu, «kui juba, siis
juba. Aga meie töö ei ole lõppenud. SINU töö ei
ole lõppenud. Mina ei saa sinuta enda asju korda. Maria, see pole
shahh, mida sa loodad korraldada; see on gambiit, kusjuures sihiks oled
sina!»
«Ära proovi mulle jalga taha panna,» pomises Maria, ent ma
tundsin teda lõtvuvat.
«Meil seisab ees lahing keskväljaku pärast, muidugi,»
Mark haakis rohelise käsivarre õrnalt mu küljest lahti ja
surus Maria hellalt autosse. «Igasugune jõudude killustamine
enneaegu oleks mõtlematu ja juhiks meid kaotusele, aga meil ei sobi
nõnda kõigekõrgema aujärje ette astuda ja
öelda sorry, läks veidi nihu.»
Kuna vabariigi valitsuse määrusega elas Eesti juba kolmandat
nädalat suveajas, jõudsime enne õhtut kihutada läbi
kurva, selget taevast ootava maa. Me sõitsime läbi tukkuvate
külade, me möödusime kokkuvarisenud rusudest ja
tühjadest kollektiivfarmidest, mis maotasid keset külviootel
põlde nagu ürgsete elajate skeletid. Me nägime ka
töötavaid saekaatreid, ehitusmaterjalide virnu, koolist koju
ruttavaid lapsi ja suitsevaid korstnaid. Me kohtasime
sõjaväekolonni, tömbininalisi lapilisi veokeid, supikatlad
sabas. Enne Tallinnat tõmbus taevas üha tumedamaks ja
tumedamaks, kuni vastu tuuleklaasi hakkas peksma lörtsi. Mõned
inimesed seisid kühmus bussiootel, mida sel õhtul viimati ei
tulnudki, kuna olime silmanud ohukolmnurga taga üht romu konutavat. Me
kihutasime kiirteel üha tihenevas punaste tagatulede voos. Me
kihutasime kui keset maist tähesadu.
Enne Jüri asulat keeras Mark suurelt teelt kõrvale ning
võttis suuna Iru poole. Aimasin end nägevat teletorni kontuure
ja soojuselektrijaama alailma tossavat korstent, sest ma teadsin, kuhu
vaadata; ning samuti arvasin gradiiri masajat koonust jäävat puude
varju.
Me peatusime Lasnamäe klindiastangul, vana lennuvälja aseme
lähedal. Astusime tuulisele astanguservale ja heitsime pilgu
külmast sünkjasmustale merele, kes pidi leppima
harjumuspärase valge kasukata. Üks reisilaev lahkus sadamast, tema
pisikesed, nööpnõelasuurused aknad võtsid suuna
Stockholmi.
«Leedid ja dzhentelmenid, mitte unistuste valget laeva, mis viiks meid
õnnemaale, ei tahtnud ma teile näidata. Pimedas on kõik
laevad hallid. Palun pöörake end sada kaheksakümmend
kraadi...»
Me suunasime pilgud lõunasse, Lasnamäe neljanda ja viienda
mikrorajooni poole. EKP I sekretäri Karl Vaino alias Kirill
Voinovi ajal õige kasvutempo saavutanud inetute paneelkaardimajakeste
agul on öökoduks enam kui sajale tuhandele linlasele, mis teeb
sama palju kui on elanikke Eesti suuruselt teises linnas Tartus. Kuid
Lasnamäelaste enamik ei oska eesti keelt ja nad tunnevad end kodutult
peale Nõukogude Liidu luhistumist.
Tööpäev oli möödas ning suured tornmajad elustusid
hämaruse tihenedes. Üksteise järel süttisid akendes
tuled, kuni terve silmapiir sädeles mitut värvi tulukestes.
«Täna on Jüriöö ülestõusu
aastapäev,» lausus Mark. «Mulle on alati meeldinud
sümboolika ja jumalikud näpunäited, isegi kui neis on tubli
annus kibedat irooniat.»
Ta pöördus Maria poole: «Kas sa mäletad
Jüriööd?»
«Meist, siinolijaist, ei näinud ilmavalgust toona veel
keegi,» vastas Maria pehmehäälselt. «Ära muutu
nostalgiliseks. Nii põhjas meie näpud ometi pole, nagu oleks
ainuüksi ülestõusu juhtinud kuningate varje rohkem kui
meid, kes me nende kohalolekut tunda võime, NEID
Jüriöö tulesid vaadates -- mis on üksnes meie kujutluse
paroodia, miraazh. Kui ma tahan --» lõi Maria jalaga vastu maad,
«tuled tulevad, tuled lähevad!»
Ning järgmisel hetkel mattus kogu linnaosa tintjasse pimedusse.
Sajupilvedest raske taeva all, eemal igast valgusallikast, ei eristanud me
üksteise nägusid. Ma vaarusin ja vaatasin ikkagi abiotsivalt Margi
kuju poole; too isegi ei hinganud.
«Jah,» kostus sealtpoolt Margi kiretu hääl. «Meie
näpud ei saa mingil moel põhjas olla, seevastu meie jalad, ma
loodan siiralt, Juhan Liivi tsiteerides, on.» Kliburagin ta taldade all
lähenes ühes küsimusega: «Maria, kas ma viin su
Ülemistele või Paunkülla?»
«Paunkülla,» vastas hõbedane hääl, minu
arust vaevu naeru maha surudes, «ma usun, et olen ära teeninud
puhkuse looduskaunis kohas.»
Mu peas kumises lollakas stamp, et kes viimasena naerab, naerab paremini.
Sõitsime tagasi, hinges lootuskiir, et ühel või teisel
moel me hakkama saame. Ja esialgu saimegi, peale Mariaga südamlikku
hüvastijättu ei lubanud ma Marki enam rooli taha ning kuulatades,
kuidas ta end tagaistmel kerra tõmbas, häbenesin enda
kujuteldavat kangelaslikkust.
Üks küsimus kibeles mul keelel. «Kuule, kuidas ta seda
tegi?»
«Mh, mida? Lühiühendust või?»
«Jah. Säärane fenomen ei ole tema rida, nõnda palju
peaksin olema õppinud.»
«Ega tema ei teinudki,» kostus tagaistmelt vaevu üle
mootorimürina.
Masseerisin väsinult pead. «Kas tõesti nägin sajandi
kokkusattumust? Paraku -- ma ei usu, et ma oleksin seda siiani
näinud...»
«Jah... kokkusattumust sa tõesti ei näinud...»
Pingutasin kõrvu, et paremini kuulda. Kõik, mida ma enne
norinat mõistsin, võis kõlada umbes nii --
«...ma ei ole ta ainus austaja.»
(Järgmises osas: Asun rünnakule ning kohtun entusiastliku
muuseumirahvaga. Saatuse sõrm osutab karismaatilisele liidrile
Aleksander H.-le, kellest saab nimekirja esinumber.)
[ Kuldlaevuke. 6. osa ]
|