Algernon
Jutt
29.10.1999
Mart Raudsaar

Kuldlaevuke. 5. osa
Arvustused

[ Kuldlaevuke. 4. osa ]

(Viies osa: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on palju. Einar ja tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja tutvume ühega ta austajaist.)

«ANDKE ANDEKS, aga olukord on lootusetu!» hüüatas Mark, soojendades käsi vastu kohvitassi, istudes paadipäras ning silmitsedes aprillikuise külma hommiku jõudmist Suurjärvele, millest meiegi naudingut ei tundnud, olles külmunud, vettinud ja väsinud, eelkõige aga pettunud. Terve öö olime ristelnud järvel, kammides metalliotsijaga selle põhja ja iseäranis keskkoha mudasüvikuid. Pimeduse hajudes pidime töö lõpetama, et mitte liigset tähelepanu äratada ja olime tirinud paadi idakalda võssa, kus seisis meie dzhiip. Istusime enne äraminekut viivuks maha ning püüdsime kohvi ja shokolaadi abil depressiooniga võidelda.

«See neetud järv on tõeline vanaraualadu!» kinnitas Einar. «Ma usun, et me leiame siit hulga paadimootoreid, tühje tünne, jalgrattaid ja viimaks «Nautiluse»...»

«Einar,» viipasin käega järve poole, «lisaks kosmoselaevale on siin vähemalt üks auto ja mootorpaat, aga kui sellega loetelu piirduks! Sul on õigus, siin on kümnete kaupa jalgrattaid, täpsemini jalgrattaraame, mida pätid siia uputanud on; lisaks kõikvõimalikku olmesodi, ent kõige suurema panuse on andnud arvatavasti vabariigiaegse rannahoone lammutajad. Lisaks harrastasid Heinaste kaagid riietuskabiinide ja liumägede õhukesele jääle vedamist, et saada lõbu nende uppumisest. Eks otsi nõela heinakuhjast!»

«Tjah,» kostis Einar, «Selleks tuleb heinakuhi põlema panna või...»

«Või...?» tuiutasime Einarit nürilt; üksnes Margist võis oletada, et ta suudab Einariga sammu pidada.

«Või... või järv tühjaks lasta,» pahvatas Einar naerma ning tema naer nakatas meid kõiki. Hirnusime kõhuli poolkülmunud mätastel. Vaat, kus ütles! Meist igal kangastus silme ees erinev visioon, ent mina kui Heinaste spetsialist võisin tsiteerida aga algallikaid, millest Einaril ilmselt aimugi polnud.

Kolmandal taasiseseisvumisaastal käisid Heinastes Skandinaavia järvespetsialistid ning kohtusid kinos kohalike elanikega. Nad rääkisid, et järve on võimalik lõplikult korda saada alles peale põhjamuda väljapumpamist, nagu tegid rootslased 1960-ndate lõpul Trummelni järvega. Jutu illustratsiooniks näidati slaide Trummelnil seilavast praamist, mudapump pardal. «Aga see tehnoloogia on väga kallis,» hoiatas nimekas Rootsi järveuurija Sven Röd. Seepeale tõusis saalis püsti Vanemuise-habemega mees, endine kirurg ja kirglik talisupleja August. «Mul on lahendus olemas,» äratas ta vali hääl tukkuvaid kodanikke, sest kui August ütleb, et tal on lahendus, siis tal ka on; nagu ta tõestas kord maamajas pättidega võideldes, kellest ühte viskas ta puuhaluga ja teist sundis samaga ähvardades poole jõe pealt tagasi pöörduma. «Mul on lahendus! Suurjärv on merepinnast kõrgemal -- eks ole? Meil pruugib vaid mereni kanal kaevata või toru abil järv tühjaks pumbata ja me saamegi muda kätte. Seda võib kasvõi aiapidajatele müüa.»

Lugupeetud järveuurijad oskasid säärase jutu peale üksnes silmi pungitada. Keegi mainis peale pausi, et vastavalt Rein Maasikale Tehnikaülikoolist on järve mudas nii palju pliid ja muud mürgist kraami, et kotid tuleks varustada aiapidajaile kurvastuseks pealuu ja kontidega ning tervishoiuministeeriumi soovitusega: matta põhjaveest isoleeritult.

Hiljem, olles Heinaste volikokku valitud, ajas August sama joont edasi. Ta ei uskunud järveuurijate juttu eriti, sest noh, mida välismaalased meie olukorrast ikka teavad. Ühes sõnavõtus lubas ta võtta mudaproove ja viia Haapsallu, kus elav arstist sõber neid analüüsida võtaks. «Kuule, August,» kostis selle peale volikogu esimees Aadniel Park, «võta ja vii korraga rohkem, saame murest lahti.» Volikogu meelest tegi esimees nalja, sest kõik möirgasid naerda ning üks rahvaasemik ajas koguni limonaaditopsi ümber.

Me naersime võsas samuti meeletult; ja olles uut jõudu saanud, tõstsime paadi ühe ropsuga järelkärule.

Mark patsutas paati. «Selle kirurgi või mis ta nüüd oligi, jutus on tegelikult iva -- ja ega sinagi, Einar, ilmaaegu säärasele ketserlikule mõttele tulnud. Ma ei näe teist võimalust, kui et meid ootab ees tohutu arheoloogitöö. Suurte massiivide nüri läbihekseldamine, et leida, nagu sa ütlesid, nõela heinakuhjas. See võib võtta palju aega, nõuab palju raha -- ent meil on praeguseks liialt palju raudu tules, et kusagilt vaba raha leida, ja krediiti meile ei anta -- ning viimaks, kõige ebameeldivama asjaoluna peame tunnistama, et otsinguid ei ole meil võimalik jätkata salajas. Säärases väikelinnas, nagu Heinaste, tuleb meil muutuda avaliku elu tegelasteks -- või käia siit ringiga mööda. Niisiis, meil on tarvis legendi. Kas on ettepanekuid?»

Esimesed ettepanekud tulid alles autos, teel Tartusse. Ja mõistagi jõudis Einar meist ette. «Me peame kontsentreeruma eesmärgile,» mõtiskles ta. «Meie eesmärk on leida laev. Selleks on vajalikud süstemaatilised otsingud, nagu sa ütlesid. Olenemata meetodist nõuavad need raha ja pälvivad tähelepanu. Kõige mõistlikum variant -- millel on ka kasulik kõrvaltulem -- on minu meelest hakata järve puhastama. Järve puhastamiseks ei pea me kasutama firma raha, vaid siin ulatab meile käe avalik sektor. Samal ajal seisavad meie teel kaks ohtlikku mängupartnerit -- kohalik omavalitsus ja järveuurijad.»

«Omavalitsus on ohtlikum,» täiendas Mark, «säärase pisikese koha võimurite käitumine on ettearvamatu. Nende mõttemaailma on raske ette kujutada, ent õigupoolest seal polegi suurt midagi ette kujutada. Me peame nad kas enese poole võitma või neist vabanema. Esimene variant on oluliselt hõlpsam, ka luures on palju efektiivsem hõivata neid inimesi, kes juba ISTUVAD strateegilistel postidel. Hõivamine peab meie juhul toimuma aga delikaatselt, seega, kas tahame või mitte, meil kulub aega.»

«Ma soovitaksin kompleksmeetodit,» jätkas Einar. «Nagu te arvatagi võite, on linnavalitsuse amet soe amet. Niisuguses väikeses kohas pakub selline amet turvalisust. Suures osas pühendub võimur oma turvalisuse kindlustamisele ning kui seejärel aega peaks üle jääma, vaatab ta, kas üht- teist kasulikku annaks täiendavalt korda saata enda turvalisuse kindlustamiseks tulevikus, juhuks, kui ta ameti peaks kaotama. Hool ja mure keskkonna eest mahub skeemi võib-olla enne valimisi. Kusagile külvatakse muruplats, kusagil istutatakse puid ja võib-olla, võib-olla korjatakse järve ääres prahti või lõigatakse võsa, mis muide on kõige väiksem probleem ühe reostunud järve puhul.

Nii et ma küsin teilt: kas võimuri võimalik populaarsuse kasv peale edukat järve taastamist kaalub üles tema ajakulu, ebamugavuse ja sundinvesteeringu, mis vastasel korral kuluks marjaks ära positsiooni kindlustamiseks? Seda enam, et populaarsust võib võita ka odavamal moel?»

Noogutasime.

«Nõnda soovitangi kompleksmeetodit,» vehkis Einar Eesti maanteedekaardiga. «Aega kulub meil nii või teisiti. Suvi on peagi käes ja suvi on aastaaeg, mille möödumist ei pea ootama. Sügisel tulevad omavalitsuste valimised. Me teeme nimekirja ja näitame, mida oskame. Sõbrad, ma söön oma mütsi ära, kui me head tulemust ei saavuta! Need, kes muidu teele ette jääks, tulevad võitjate leeri meelsamini kui muidu -- neid, kes ei tule, meelitame või ostame. Teate ju küll -- raha, võim, naised, viin. Ja uskuge, saja aasta pärast püstitatakse meile monument.»

«Exegi momumentum,» kostis Mark rooli tagant. «Ma tean, kuhu sa sihid. Aivarist saab küll projektijuht ja meie mees Heinastes -- kuivõrd on ta sealt pärit, sobib ta oivaliselt --, ent muus osas hoia tast näpud eemale. Ma ei taha, et ta kõrvetada saaks. Tema kõrbemine oleks kahi eeskätt meie firmale. Sina oled organisatsioonigeenius, sinu ülesanne on luua meie eesmärgi ja ülesandega haakuv duubelsüsteem, nn. peremeessüsteem, leida sellele ambitsioonikas juht, luua ideoloogia ja õige häälestus... Aivar on tugev ja tal on oskusi, ent ma ei taha asjatult riskida.»

Mõistsin Marki, ma ei tohi nimekirjas esimest viiulit mängida, ma ei saa olla kutsuja, vaid pean olema kutsutav. Nii sulgub ring perfektselt, meil on võimalus protsessi kontrollida -- ohutust kaugusest. Ning kui me peamegi kasutama neid alatuid katalüsaatoreid, mida meie veidi paheline Einar mainis -- oh, seepärast ma tunnen alati masendust, kui pean AINULT inimestega töötama ja aeg surub tagant --, saan hoida käed puhtad. Must maagia on nagu mädasoo, ta imeb su endasse ja sa ei näe enam kunagi päevavalgust.

«Havi käsul, havi soovil,» vastas Einar.

VAHEPEAL TÄITSIME MARIA SOOVI, hankides siirupitehasele Euroopa Liidu rahalisel kaasabil korraliku puhastusseadme. Viibisin pidulikul avamisel meie firma esindajana ja ehkki meil oli õnnestunud isiklikku panust tagasihoidlikumana näidata, nii et fotograafid ei oleks tundnud meie nägude vastu mingit huvi -- seda enam, et avamisel viibis ka keskkonnaminister --, oli Mark pidanud targemaks koju jääda.

«Ma vaatan teid õhtul televiisorist,» lausus ta äraoleval pilgul.

Telemehed olid tõepoolest kohal ja võtsid suures plaanis kaadrit, kuidas minister nuusutas puhastustükli läbinud vett, mida tehase suuraktsionär talle mensuuris pakkus. «Vesi on nõnda puhas, et seda võib julgelt juua,» käis aktsionär peale, ise millegipärast proovimata. Minister naeratas mesimagusalt ja sokutas mensuuri kantslerile, kes võttiski lonksu ning nikutas pead, piisad habemes sillerdamas.

Õnneks kantsler mind ei mäletanud, aga olin ma ju ka algkoolipoiss, kui tegime «Raketal» klassiekskursiooni Piirissaarele. Ta oli tollal «käbi» maakonna haridusosakonnas ja tuli kaasa, et noortele oktoobrilastele ajaloost vesta. Me istusime lõkketule ümber ning tundsime tõepoolest judinaid mööda ihu jooksmas, kuuldes tema kõuehäält pajatamas saare vabastamise verdtarretavaist üksikasjust.

Vaikselt oli meiega ühinenud üks külamees. Ta kuulas, kuulas, segas raevukalt tukke ja kähvas: «Mes sa lorad! Ei oln'd see nii ühti!» Meie jäljekütt pani suu klõpsti kinni ning hiilis vaikselt pimedusse, kuigi ta oleks võinud ju tagurlasele ideoloogilise vastulöögi anda. Ei, sellel õhtul rikuti terve klassi noorte moraalne pale. Enam kunagi ei vaadanud me monumente sama pilguga. Mõned meist ei astunud kunagi pioneeriks ja meil tekkis poolvandeseltslik rühmitus, mis lõi kooli ühiskondlikule elule alternatiivse väärtussüsteemi. Me võistlesime, kes teab ajaloost rohkem ning kes suudab koguda rohkem Eesti-aegset kirjandust.

Enamik õpetajaist pigistas silma kinni, kuivõrd me esindasime kooli edukalt maakondlikel ja isegi vabariiklikel olümpiaadidel, õppealajuhataja meelest pidanuks me aga ometi kandma punast või vähemalt lillat lipsu. Meie oma kangekaelsuses kandsime üksnes siniseid või musti lipse; Margusel oli koguni sinine lips nii pisikeste valgete täppidega, et õppealajuhataja ei märkaks -- me ei saanud loota, nagu kannataks ta teatud liiki värvipimeduse all võrdväärselt paljude kaaslinlastega.

Ministri kaelas nägin sarnast lipsu, ainult oluliselt suuremate valgete täppidega. Minister tõstis shampuseklaasi ja nõnda meiegi, korrates tema sõnu nagu jaburat loitsu või spetsialisti regilaulu.

Nuusutasin shampust, tundes üllatusega värsket järvetuult vastu õhkavat. Silmasin enese üllatunud näo peegeldust klaasis -- ja ühe teise näo peegeldust. Oo jaa -- tundlik, ent terasvedurna näiv käsi põimis end mu käsivarre ümber. Piilusin ettevaatlikult kõrvale ja nägin Maria hõõguvaid silmi. «Ära karda. Ma ei tee sulle midagi,» sosistas ta. «Aga täna oled sa minuga.»

«Mida sa, pimeloom, kavatsed?» sosistasin vastu. Maria rohekad rubiinid ahenesid. «Ma tulen teiega vastuvõtule, mis muud,» tundsin ta värisevat suud kõrva vastas.

Tahtsin talle öelda, et liigne maad mööda ringijooksmine ei tee talle head, kuid loobusin. Teda ümber ei veena. Vähemalt pole kuum suvepäev ja eks ta ise tea paremini.

Me astusime õue, raagus kaskede alla, mille otsas kraaksusid varesed. Avasin juba dzhiibi ust, et Mariale istet pakkuda, kui silmasin Marki.

Taevas hoidku! Ta nägi tõeliselt halb välja! Ta nõjatus kapotile, paljapäi, katkenud pintsak kottimas määrdunud särgil; kuid ta pilk puuris meid teravalt. Ma olin rabatud ja ei mõistnud isegi küsida, kuidas Mark siia, Eestimaa teise otsa korraga jõudis -- ehkki järgmisel hetkel taipasin isegi. Kae langes mu silmilt ja ma silmitsesin ehmunult Mariat, kes vaatas viivuks eemalduvaid limusiine.

«Maria!» kõlas Margi etteheitev hääl. «Ma ei taha olla sulle tööriistaks su enesehävitajalikul teel. Ma ei taha elada mälestuse kütkeis, et mina võisin olla süüdi. Ja ma olengi, kui ma ei prooviks sind aidata -- ent mitte sel moel, nagu sina soovid. Maria! Palun, ära käitu mõtlematult!»

«Finis coronat opus,» pildusid Maria silmad sädemeid. «Sulle meeldib, kui sinuga ladina keeles räägitakse, eks ju?»

«Al fine,» tõmbus Mark sirgu, «kui juba, siis juba. Aga meie töö ei ole lõppenud. SINU töö ei ole lõppenud. Mina ei saa sinuta enda asju korda. Maria, see pole shahh, mida sa loodad korraldada; see on gambiit, kusjuures sihiks oled sina!»

«Ära proovi mulle jalga taha panna,» pomises Maria, ent ma tundsin teda lõtvuvat.

«Meil seisab ees lahing keskväljaku pärast, muidugi,» Mark haakis rohelise käsivarre õrnalt mu küljest lahti ja surus Maria hellalt autosse. «Igasugune jõudude killustamine enneaegu oleks mõtlematu ja juhiks meid kaotusele, aga meil ei sobi nõnda kõigekõrgema aujärje ette astuda ja öelda sorry, läks veidi nihu.»

Kuna vabariigi valitsuse määrusega elas Eesti juba kolmandat nädalat suveajas, jõudsime enne õhtut kihutada läbi kurva, selget taevast ootava maa. Me sõitsime läbi tukkuvate külade, me möödusime kokkuvarisenud rusudest ja tühjadest kollektiivfarmidest, mis maotasid keset külviootel põlde nagu ürgsete elajate skeletid. Me nägime ka töötavaid saekaatreid, ehitusmaterjalide virnu, koolist koju ruttavaid lapsi ja suitsevaid korstnaid. Me kohtasime sõjaväekolonni, tömbininalisi lapilisi veokeid, supikatlad sabas. Enne Tallinnat tõmbus taevas üha tumedamaks ja tumedamaks, kuni vastu tuuleklaasi hakkas peksma lörtsi. Mõned inimesed seisid kühmus bussiootel, mida sel õhtul viimati ei tulnudki, kuna olime silmanud ohukolmnurga taga üht romu konutavat. Me kihutasime kiirteel üha tihenevas punaste tagatulede voos. Me kihutasime kui keset maist tähesadu.

Enne Jüri asulat keeras Mark suurelt teelt kõrvale ning võttis suuna Iru poole. Aimasin end nägevat teletorni kontuure ja soojuselektrijaama alailma tossavat korstent, sest ma teadsin, kuhu vaadata; ning samuti arvasin gradiiri masajat koonust jäävat puude varju.

Me peatusime Lasnamäe klindiastangul, vana lennuvälja aseme lähedal. Astusime tuulisele astanguservale ja heitsime pilgu külmast sünkjasmustale merele, kes pidi leppima harjumuspärase valge kasukata. Üks reisilaev lahkus sadamast, tema pisikesed, nööpnõelasuurused aknad võtsid suuna Stockholmi.

«Leedid ja dzhentelmenid, mitte unistuste valget laeva, mis viiks meid õnnemaale, ei tahtnud ma teile näidata. Pimedas on kõik laevad hallid. Palun pöörake end sada kaheksakümmend kraadi...»

Me suunasime pilgud lõunasse, Lasnamäe neljanda ja viienda mikrorajooni poole. EKP I sekretäri Karl Vaino alias Kirill Voinovi ajal õige kasvutempo saavutanud inetute paneelkaardimajakeste agul on öökoduks enam kui sajale tuhandele linlasele, mis teeb sama palju kui on elanikke Eesti suuruselt teises linnas Tartus. Kuid Lasnamäelaste enamik ei oska eesti keelt ja nad tunnevad end kodutult peale Nõukogude Liidu luhistumist.

Tööpäev oli möödas ning suured tornmajad elustusid hämaruse tihenedes. Üksteise järel süttisid akendes tuled, kuni terve silmapiir sädeles mitut värvi tulukestes.

«Täna on Jüriöö ülestõusu aastapäev,» lausus Mark. «Mulle on alati meeldinud sümboolika ja jumalikud näpunäited, isegi kui neis on tubli annus kibedat irooniat.»

Ta pöördus Maria poole: «Kas sa mäletad Jüriööd?»

«Meist, siinolijaist, ei näinud ilmavalgust toona veel keegi,» vastas Maria pehmehäälselt. «Ära muutu nostalgiliseks. Nii põhjas meie näpud ometi pole, nagu oleks ainuüksi ülestõusu juhtinud kuningate varje rohkem kui meid, kes me nende kohalolekut tunda võime, NEID Jüriöö tulesid vaadates -- mis on üksnes meie kujutluse paroodia, miraazh. Kui ma tahan --» lõi Maria jalaga vastu maad, «tuled tulevad, tuled lähevad!»

Ning järgmisel hetkel mattus kogu linnaosa tintjasse pimedusse.

Sajupilvedest raske taeva all, eemal igast valgusallikast, ei eristanud me üksteise nägusid. Ma vaarusin ja vaatasin ikkagi abiotsivalt Margi kuju poole; too isegi ei hinganud.

«Jah,» kostus sealtpoolt Margi kiretu hääl. «Meie näpud ei saa mingil moel põhjas olla, seevastu meie jalad, ma loodan siiralt, Juhan Liivi tsiteerides, on.» Kliburagin ta taldade all lähenes ühes küsimusega: «Maria, kas ma viin su Ülemistele või Paunkülla?»

«Paunkülla,» vastas hõbedane hääl, minu arust vaevu naeru maha surudes, «ma usun, et olen ära teeninud puhkuse looduskaunis kohas.»

Mu peas kumises lollakas stamp, et kes viimasena naerab, naerab paremini.

Sõitsime tagasi, hinges lootuskiir, et ühel või teisel moel me hakkama saame. Ja esialgu saimegi, peale Mariaga südamlikku hüvastijättu ei lubanud ma Marki enam rooli taha ning kuulatades, kuidas ta end tagaistmel kerra tõmbas, häbenesin enda kujuteldavat kangelaslikkust.

Üks küsimus kibeles mul keelel. «Kuule, kuidas ta seda tegi?»

«Mh, mida? Lühiühendust või?»

«Jah. Säärane fenomen ei ole tema rida, nõnda palju peaksin olema õppinud.»

«Ega tema ei teinudki,» kostus tagaistmelt vaevu üle mootorimürina.

Masseerisin väsinult pead. «Kas tõesti nägin sajandi kokkusattumust? Paraku -- ma ei usu, et ma oleksin seda siiani näinud...»

«Jah... kokkusattumust sa tõesti ei näinud...» Pingutasin kõrvu, et paremini kuulda. Kõik, mida ma enne norinat mõistsin, võis kõlada umbes nii --

«...ma ei ole ta ainus austaja.»

(Järgmises osas: Asun rünnakule ning kohtun entusiastliku muuseumirahvaga. Saatuse sõrm osutab karismaatilisele liidrile Aleksander H.-le, kellest saab nimekirja esinumber.)

[ Kuldlaevuke. 6. osa ]

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies