30.09.1999 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 4. osa |
Arvustused |
[ Kuldlaevuke. 3. osa ]
(Neljas osa: Maria ja Mark vahetavad viisakusi ja ülesandeid.
Gladsheim leitud! Astun tegevusse Heinaste spetsialistina.)
ÕNNEKS LÄHENES KUU VIIMANE NELJAPÄEV. Igati
sobilik hetk meie ürituse alustuseks ja algus sujus
tõepoolest libedalt.
Tallinna ilm näitas harukordselt leebet nägu. Tavalised
nõeljad tuulevihurid hoidsid end merel vaos, ei sadanud lund
ega vihma ja külma võis olla vaid paar kraadi.
Iga kuu viimasel neljapäeval on Marial nimelt kombeks istuda
mõnes söögikohas, et juua paar tassi cappuchinot.
Seekord ootas ta «Kulleris», kuhu me joonelt läksime.
Kas Mark teadis seda eelmisest korrast, ei oska öelda. Mulle
näib, et ilmaasjad polegi kõige olulisem teema, mis nende
meeli köidab. Olen võinud tunda suisa sooje
õhuvooluseid nende ümber neil harvadel kordadel, mil olen
pidanud vajalikuks vastu võtta Margi traditsioonilise kutse
seltskonnaga ühineda.
Seal Maria istuski, silmitsedes pooleteise silmaga jumitu
kübarakaare alt, millist isegi linnapea garderoobis ei saanud
leiduda, suitsuvinest ruumi. Võin vanduda, et ta silmad
kumasid veelgi rohekamalt kui kübaravilt või
kostüümikangas, tema kingad olid tumerohelised ja isegi
sigaripits ta ettesirutatud näppude vahel oli rohekas.
Mark avas klõpsatusega merekarbi, millest nilpsas esile
tulekeel. Maria tõmbas paar mahvi, silmad vidukil, naaldudes
siis toolileenile. Ma tundsin õrna kevade lõhna, kui
Mark välgumihli taskusse tagasi libistas ning klaasi huulile
tõstis.
Mu pilk ei pääsenud mööda Maria randmest, mis
viivu vilkus kinda alt, kui kangas alla vajus. Tume ja veidi teraline
näis see, surusin alla soovi seda katsuda, et tunda, kas nahk
libiseb näppude all nagu äsja püütud kala
külg. Muus osas võiks Maria olla tõeline femme
fatale ja ma teadsin, et kui ta tõesti oleks, hakkaks
rahutus minus keema ning järgneksin talle arutuna
kõikjale ta käikudes. Tõtt-öelda olen tundnud
end niigi rahutult ja miks mitte tunnistada, et seegi on üks
põhjus, miks ma parema meelega koju jään või
kasvõi teeristile passima lähen. Ma tean, et isegi Margil
on raskusi ning vahel muutub ta mõneks õhtuks
melanhoolseks.
Aga, nagu ma vihjamisi ütlesin, nad naudivad teineteise
seltskonda just sel meeletul moel, nagu sa tunneksid pinda jalge alt
libisevat ja isegi sel pole tähtsust, et
ülejäänud kuu -- aga iial ei või ette teada,
kas mitte äkki kogu ülejäänud elu --, tuleb
tegelda muude ja vähemtähtsate isikutega, millist ohtu Mark
ja Maria muuseas kunagi täielikult ei unusta. Mina seda ei
suudaks. Kõik ei peagi olema võimalik ja parema meelega
üritan nautida nende vestlust, mis kipub alailma
käsitlematuks jääma.
Sedapuhku nad veel vaikisid -- nende suud, mitte nende ilmed.
Lonksasin õlut, sest mu suu kuivas, nagu oleksin ise tunde
kõnelnud.
«Sinust oleks kena, kui hajutaksid mu kahtlused ja
ütleksid, kas oled murelik?» kuulsin Maria häält
läbi sigarisuitsu, mida võisin sisse hingata meelsasti,
kuid millest võis ka kergesti peapöörituse saada.
«Mitte oluliselt murelikum kui tavaliselt,»
möönis Mark. «Mul on kodus Carnegie raamat, milles ta
õpetab mured unustama ja uut elu alustama. Võib-olla on
ülim õnn tervitada iga päikesetõusu puhta
lehena, kes teab? Väga huvitav oleks korraks oma kestast
välja pugeda ja vaadata ilma süüdimatu pilguga. Kas ma
midagi hiljem mäletaksin, on kaheldav, sest kui üritada
ülimat süüdimatust, ei saa ma ju oma ajurakke kaasa
võtta. Aga lõppude-lõpuks peaksin eneselt
küsima -- ma tean, et nõnda juhtuks! -- kuigi,
võib-olla ei küsi ma siis mitte midagi, nagu puhas
intelligents kunagi? -- peaksin eneselt küsima, milleks see
kõik? Paljas hõljumine -- või kuidas?»
«Jah, me elame globaalses külas, nagu ütles Marshall
McLuhan...»
«Oo, sa oled värsket «Eesti Ekspressi»
lugenud,» elavnes Mark.
«...SINU mure on ka minu mure,» jätkas Maria. «Ja
vastupidi. Minu mure on sinu mure -- mis muide ei tulene
iseeneslikult eelmisest. Iga isiksuse -- kui minu feminiinsus sinu
jaoks seda väidet just saatuslikul moel ei eksita -- iga
isiksuse taju on erinev. Eks ole?»
«Kusjuures me võime rääkida ja mõelda
ühest ja samast asjast,» mõtiskles Mark,
«ainult avaldumisvormid on erinevad, ning oleks pagana
kahetsusväärne, kui me end sellest eksitada laseksime.
Nojah.» Ta muigas patenteeritud moel. «Mis feminiinsusesse
puutub, siis ladies first. Või riskin ma oma näo
kaotamisega, oma omapära kaotamisega sulle ust avades?»
«Oh, oleks kõik inimesed säärased nagu
sina...,» puudutas Maria Margi revääri...
«...ega sa seda ometi tõsiselt mõtle?»
kergitas viimane kulmu...
«...hm, siis kaoksid mured maalt ja vetevallast,» poetas
Maria vaikselt.
«Äkki need alles algaksid? Teadmine tähendab
võimu ja kelle üles seda teostada, kui kõik
korraga targaks saaksid? Võib-olla tungiksid inimesed neisse
sfääridesse, kuhu neil seni asja pole olnud ja kuhu neil
ehk asja polegi senikaua, kuni nad üksteise võidu Kuule
kipuvad. Ja äkki nad võtaksid sinugi töö
üle?»
«Eks proovigu vaid!» heitis Maria.
«...tegelikult ongi inimesed niisugused nagu mina; kui nad ikka
on inimesed, sest alati ei saa sest selget sotti; inimesed on
inimestena kõik enam-vähem samast puust. Kui neile seda
meelde tuletada, võib saavutada hämmastavaid tulemusi. Ma
armastan inimesi -- ennast ühtlasi --, olgugi et nende teod ja
meeled võivad olla hämarad.»
Ka «Kulleris» oli hämar -- eks viibis siingi palju
inimesi ja nii alp ma nüüd ka pole, nagu arvaksin, et meie
tulekuga oleks pidanud ruum valgenema -- ning ma üksnes kuulsin
Maria ridiküli luku klõpsatust.
«Võib-olla sa tuletaksid neile nende päritolu
meelde?» Maria laotas lauale kaardi, ajades näpuga
järge.
«Võib-olla,» noogutas Mark. «Ma teen seda kogu
aeg ja võin vanduda, et erilise eduta. Meil ei ole nii palju
aega. Mõne nina lömmilöömine võib olla
oluliselt tulusam meetod, või midagi säärast, aga ma
loodan südamest, et sa mult midagi säärast ei
palu.»
«Kust mina tean?» naeris Maria hammaste välkudes ja ma
nägin selgesti, et need ei olnud teravad. «SINA valid
meetodi, SINA oled spetsialist. Meie võiksime igasuguseid
juhtumusi korda saata -- ja saadame kah --, kuid meie vahendid on
ajast ja arust. Lohe pead paljunevad isegi raiumata ning peame
kavalust kasutama, et tema sõgedust taltsutada. Ajad on
muutunud. Võime võtta ühe isiku, teise isiku,
kolmandagi, kes võiks meie arust olulist vesta -- pigistame
nad teadmistest tühjaks -- ja palun väga, meil pole
omandatuga mitte midagi peale hakata! Sind oleks vaja meile
õpetajaks. Paarist loengustki oleks küllaga tulu.»
Mark väristas õlgu. «Ootan'd vähemalt suveni!
Brr...» Ta kummardus kaardi kohale, libistades käega
üle sinise järvepeegli. Sulges silmad ja me vaikisime taas
mitu minutit.
«Ma kuulan sind,» kuulsin ta tasast häälekahinat,
kui aeg kätte jõudis.
«Siin,» tonksas Maria kaarti, «asub üks
ettevõte, mis toodab vististi mingit siirupit. Ei tea, pole
näinud, pole ostnud, pole proovinud. Nad pesevad taarat
leelisega ja lasevad sodi hiljem jõkke. Allavoolu tuleb
täielik surmatsoon. Me organiseerisime paar kirja
keskkonnaministrile, ent tal on muudki teha, kui tutvuda ajaloolise
tootmistsükliga. Tead, ma uputan ta ära, kui kätte
saan, ja panen puruvanakesi loendama. Või ehk leian tegevuseks
midagi veel kohasemat, eks siis näe. Seniks...»
«...seniks lasub maailm meie ahtail õlul,» nentis
Mark. «Hästi. Kannatame välja. Treening kulub
ära. Ent et sa teaksid koorma raskust, on mul sullegi
midagi.» Ta kohmitses põuetasku kallal, tõmmates
viivu pärast välja ahta pärgamendisiilu. Ühes
sellega kukkus lauale punane roos. «Oi,» hüüatas
Mark, nagu oleks ta ülimalt üllatunud, «minu pitser on
siin, mida ma kasutan eriti tähtsate kirjade puhul. Palun, see
on sinu!»
Maria raputas lõbustatult juukseid, mis näisid
rohekasmustad, torgates roosi kübarale.
«Ma kuulan,» kostis ta, kui oli kübara õigeks
sättinud ja Margi käest kinni võtnud. Margi pintsak
hakkas helendama, aga viimati virvendas mul silme ees liigsest
kohvijoomisest. Joon harva kohvi, säärasest kangest
kraamist rääkimata. Ometi nägin selgelt Maria suud
liikumas, mis ütles: «Milline on läkitus, mille sa
mulle kaasaviimiseks usaldad?»
Mark ulatas talle sama pärgamendisiilu, mis kujutas enesest
«Mercury» maandumiskapsli visandit.
«Ma otsin sarnast asja. Kui see on teie vallas ja kui te
juhtumisi ei vaja seda, anna mulle teada!»
Maria ridikül klõpsatas. «Noo kuulen'd, kuule! Mida
rohkem te oma rämpsu minema tarite, seda parem. Parem teile
enestele. Mis saab mul selle vastu olla, minul, kellest on vist
saanud inimeste sõber?»
VASTUS SAABUS KIIREMINI KUI NÄDALAGA. Kõndisime
taas Tartus, Anne kanali jääl ja tegime juttu
külmetavate kalameestega. Mark proovis sikutiga kätt ning
tõmbas välja tumeda õllepudeli. Ta ütles, et
jätab pudeli endale kui mälestuse edukast kalaretkest; tegi
meestega veel ühel ja teisel teemal nalja ja jõudis ka
kahetseda, et pudel täis ei olnud, sest peale havipuraka
väljatõmbamist kuluks kosutuseks üks jahe õlu
ära.
Järgmisel hetkel näkkaski ning mehed kaotasid Margi vastu
igasuguse huvi.
Me läksime Margi poole ja ma teadsin juba ette, et ta luiskas,
ja tõepoolest, leidsimegi pudelist paksu pärgamendirulli.
Laboratooriumis panime rulli suurendusaparaadi alla ning Margi
nägu tõmbus naerule. «Ütle nüüd, kas
pole ta armas?» päris Mark. «Vaata ise, millist
suurepärast tööd ta on teinud! Eesti sõjaajaloo
selts või kuidas neid nimetatigi, läheks kadedusest
lõhki! Siin on üksikasjalik nimekiri viimase sõja
ajal siseveekogudesse jäänud objektidest, mis on suuremad
kui mootorratas! Pagan, ma poleks osanud uskuda, et neid nii palju
on! Jah, ja mida ma näen! Ta kirjutab, et täpsed
koordinaadid pole talle teada, ent otsitava maandumiskapsliga
väga sarnane objekt lamas veel paarkümmend aastat tagasi
Heinaste Suurjärve mudas. Heinaste Suurjärv! Aga muidugi,
küllaltki loogiline peidukoht!»
Jah, ja mina kui Heinaste spetsialist pidin auväärt
konsiiliumile välja laduma kõik, mis mul Suurjärve
kohta öelda oli. Üht-teist ma teadsin, sest koduloo-
uurimise tunnis pidime nikerdama kõikvõimalikke
uurimusi ja mina olin valinud teemaks Suurjärve.
Järv on tekkinud muistsetel aegadel peale jääpankade
sulamist ning on olnud praegusest oluliselt suurem, kaheksa-kujuline
veesilm. Nüüd on kaheksa ülemine paun kitsaks
soostunud ribaks taandunud ning järve 14-hektarilisest pindalast
moodustab valdava osa lõunapoolne ots, mis on kohati üsna
sügav. Mäletan, et nõukogude ajal piiras ranna
ujumispiirkonda poistik, mida ei tohtinud ületada ning mida
muidugi tehti, seda enam, et ujumispiirkond tundus meie
võimeid ülekohtuselt ahistavat, sest kaua sa ujud
paarikümnemeetrist ringi. Ülal, rannahoone teisel korral
istus karvase rinnaga vetelpäästja, kelle peamisteks
töövahendeiks olid binokkel ja mögafon, mille
pläriseval vahendusel ta korrarikkujaid sõimas. Neile,
kes vabatahtlikult tagasi ei pöördunud, võis ta
mootorpaadiga järele kihutada ning siis sündis tavaliselt
palju jama.
Minnes ajas veelgi tagasi, võib liialdamata öelda, et
Suurjärv on olnud Heinaste elu keskpunkt -- paraku jah, kuni
viimase ajani. Juba eelmise sajandi lõpul, kui Juurdeveo
Raudtee Selts pani rahad kokku ja ehitas Heinaste-mailt läbi
raudtee, imetlesid ehitajad paikkonna ilu ja küllap suplesid
Suurjärves, mille vesi vanade reklaamide kohaselt võis
kuumal suvepäeval olla enam kui pluss kakskümmend viis
kraadi. Nüüd ei või iial teada, kas soojus johtub
solgist või päikesekiirtest.
Kui Heinaste sai kahekümnendatel aastatel alevi õigused,
otsustas alevivalisus, et Heinastest peab saama kuulus kuurort.
Küllalt ambitsioonikas ettevõtmine Pärnu
lähistel, arvestades, et Heinaste klibune rand ei suuda
konkureerida Pärnu liivarannaga. See-eest on Heinastes alati
olnud soojem ja meil on sandurite vahel tuulevarjus uhked
järved, mida ümbritseb kaunis männimets, kus meie
vanavanemad omal ajal langetasid mastipuid.
Kümne aasta pärast valmis supelhoone ja hüppetorn ning
Suurjärve läänekalda korrastustööd
lõppesid. Päikesele avatud supelhoone fassaadi ees
tavatsesid promeneerida asula suurkujud, kelle sekka sattus koguni
Pärnu eliiti, Tartu õppejõude, lätlasi ja
skandinaavlasigi. Supelhoone rõdul mängis orkester,
toiduliftist levis hõrku lõhnu ja triibulistes
trikoodes mehed karglesid lainetes.
Kui 21. juunil toimus Eestis enamlik riigipööre, pidas
kümmekond mässulist raudteejaama ees kihutuskoosolekut, ent
kuna ilm ajas higile, otsustati koosolekut jätkata rannas ja
nõnda kulges protsessioon uudishimulike
põlvpükstes poisikeste ja takjaskarvaliste krantside
saatel mööda Supelranna tänavat ranna poole, pakkudes
vapustavat vaatepilti, mida hilisemad kroonikud on nimetanud
«töörahva esimeseks julgeks väljaastumiseks
Heinastes, mis lõppes rongkäiguga läbi linna ja
kõnekoosolekuga Suurjärve ääres».
Kas punalippe kanti -- ei tea; kõnekoosolek kadus kusagile
liiva ja vete vahele. Riigipöörajate vaimne liider,
pottsepp Mikk läks rannarestorani ja nõudis
kõigile tasuta õlut, sest «Toompeal on
nüüdsest töörahvas». Restoranipidaja andiski
ning suure tõenäosusega just «A. Le Coq»
õlu päästis ta loomavagunist, esimesest
küüditamislainest.
Peale isakese «peapööritust edusammudest» ilmusid
müügile kõvad saiakesed ja kahtlase kvaliteediga
morss. Suurjärve äärde valgus loendamatul hulgal
külalisi Leningradist, Moskvast, teistest Venemaa suurlinnadest,
pakkudes kohalikele head teenistust. Kuid järve eest ei
hoolitsenud keegi, supelhoonet lõhuti ja lagastati, järve
kusti ja loobiti igasugust rämpsu, ent tõele au andes ei
oska ma öelda, keda suuremaks süüdlaseks pidada, kas
kohalikke või külalisi. Vahepeal lõhkusid
okupandid haldusjaotust ja sündis enneolematu värd,
Heinaste rajoon. Rajooni arhitekt põdes suurushullustust ning
projekteeris randa hiiglasliku valge supelhoone võimlemisaali
ja soojade dushshidega. Vana rannahoone ja hüppetorn
jõuti lammutada, siis aga Heinaste maakond kaotati, arhitekt
edutati ja ta asus tegelema suurejoonelisemate projektidega, mis ehk
nõudsid kogu raha, kuna Suurjärve rand jäi nukralt
tühjaks enam kui kümneks aastaks.
Leonid Iljitsh Brezhnevi toitlusprogrammi aegu pööras
Nõukogude Liit suuremat tähelepanu vetevallale,
koolisööklatesse ilmusid õõvastavad kalasupid
ja Heinaste sai uue rannahoone, ilmetu kahekorruselise puukasti, mis
ehitati justkui eksituse tõttu poolenisti vete kohale. Aga
noh, kuna uut hüppetorni ei püstitatud, said mõned
hullud oma kihu rahuldada vähemalt supelhoone teiselt korruselt
järve hüpates.
Samal ajal ehitas linn järvest sajakonna meetri kaugusele
puhastusseadme, mida kutsuti peenelt «biotiikideks».
Tegelikult pätserdati poolsoisesse pinnasesse kolm suurt auku,
kuhu linna sibi haisema pumbati. Üles, järvekaela vahetusse
naabrusse kerkisid individuaalelamud, mille solk loogiliselt
võttes samuti kusagile voolama pidi ning gravitatsiooniseaduse
kohaselt voolas solk ikka maakera keskme suunas. Ühes
paarituhande supelsaksaga parimail päevadel, kellest
vähemalt neljandik õiendas oma asju otse vette,
tähendas kõik kokku väljakutset, mida järv ei
suutnud vastu võtta. Mõtelge ise, kui päevas
voolab järve ka üksnes paarsada liitrit kust, teeb see
isegi kehva suve korral kokku kuus tonni kust! Ja nüüd
kujutlege, mis juhtub, kui teie maja tabab kuuetonnine kusepomm.
Järveelanikud pidid säärases rahes mingil moel toime
tulema, aga kuna peale reonirede toidavad Suurjärve üksnes
allikad, võttis võimust roheline vetikalima. Järv
läks rikki, ühel kenal talvepäeval keerasid elanikud
kõhud taeva poole ja jätsid inimesed kukalt kratsima.
Mõelda polnud enam midagi. Järgmisel suvel keelas
täitevkomitee järves ujumise, sest suplejad said koledaid
ekseeme ja punetisi.
Siit sai alguse Suurjärve teaduslik uurimine. Järvel
käisid Limnoloogiajaama teadurid, nende Rootsi, Soome ja Saksa
kolleegid. Mõõtsid, kogusid andmeid, pakkusid
kõikvõimalikke lahendusvariante. Hilja! Järves
polnud enam kedagi, ta oli surnud, jäänud oli igasuguse
hinge ja väeta häbistatud reotiik.
Meil polnud loota kellegi abile. Pidime käised üles
käärima ja selles sibiaugus sorima hakkama, lugedes
ühe silmaga pakse teaduslikke uurimusi, millest meil muud tuge
polnud saada, kui vaid kinnitust oma tegevuse tervistkahjustavusele.
(Järgmises osas: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on
palju. Einar ja tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja
tutvume ühega ta austajaist.)
[ Kuldlaevuke. 5. osa ]
|