Algernon
Jutt
03.08.1999
Mart Raudsaar

Kuldlaevuke. 3. osa
Arvustused

[ Kuldlaevuke. 2. osa ]

(Kolmas osa: Von Schumacher ja tema kiiver. Mida nägi usbekist seersant? Mark kohtub Fahd ibn Abd al-Aziz as-Saudi poja Muhammadiga. Lüüakse käed.)

VON SCHUMACHERI KIIVRI leidis Mark suvisel jalgrattamatkal, milleks Heinaste ümbrus on kui loodud. Kiiver vedeles Rebase talu aida pööningul vakkade, riideräbalate, tattninalampide, rebenenud reformvoodite ja muu säärase kraami keskel, mida aastakümnete jooksul majapidamises ikka üle jääb ning mida hing ei raatsi ära visata.

«Võib-olla on meil tegemist kuulsa vormelisõitja kauge esivanemaga,» naljatas Mark, osutades kiivrisse uuristatud nimele.

Pahvatasime naerma. Muiates rääkis Mark loo, mille rekonstrueerimiseks oli tal kulunud mitu nädalat mööda küla tuiamist ja mis vaatamata tõsisele olemusele näis koomiline; mida kinnitas mitmest kõrist kostuv valjuhäälne naer.

Kosmonaut Ludwig von Schumacher maandus Rebase talu rukkipõllule 19. septembril 1944 umbes kell kolm Eesti (Vabariigi) aja järgi. Hämmastaval kombel ei märganud tema langevarju hiiglasliku siidist kuplit ükski uudishimulik silm ning nii see langes häirimatus rahus kahinal üle maandumiskapsli.

Laisk pärastlõunane päike soojendas ritsikaid, kes siristasid järelejätmatult, mööda maanteed liikus turtsudes puugaasil töötav veoauto.

Peale pooletunnist vaikust avanes kolinal tähelaeva luuk ja rähklemisest higine von Schumacher roomas aeglaselt siidipalaka alt välja. Oma jäigas skafandris ei suutnud ta end püsti ajada ning tegi abituid katseid sellest väljuda, kuid konstruktsiooniliste vajakajäämiste tõttu ei suutnud ta kiivritki peast tõmmata. Von Schumacher lebas mõnda aega liikumatult, kogudes jõudu. Maandumine oli õnnestunud, tehnikud hüpanuks selle peale suurest rõõmust puntratantsu, -- ja ometi võis Raudristi kavaleri oodata kuulsusetu venelaste kätte langemine, kuna laeva piloteerimine polnud kuigi täpselt sujunud ning von Schumacher võis olla täiesti kindel ainult maailmajaos.

«Donnerwetter!» kirus kuulsast Preisi aadlisuguvõsast pärit kosmonaut. Teda ähvardas midagi venelastest hullemat. Kas pidi ta janu- ja näljasurma kätte kõngema?

Oo, eemalt tuleb keegi! Von Schumacher pilgutas hämmastunult silmi. Üle nudijuurse rukkipõllu lähenes daam, kelle sündmatult varjamata ihu kattis sinaka tätoveeringu või maalingu taoline muster. Kosmonaudi pardapäeviku vastav osa oleks Einari meelest antud Berliini psühhoanalüütikutele järada, kuid isegi kui üleüldisele kaosemeeleolule vaatamata kujuteldavad leheküljed säilinuks, diskuteerinuks Ühendriikide kosmoseagentuuri spetsialistid kaua kosmosereisi vaimsete aspektide üle.

Muide, Peenemünde paberid, varasemate katsete kirjeldused, raketi projekt ning «Gladsheimi» lähetamise kirjandus ju sattusid ameeriklaste kätte, kes aga ei osanud lõpuni hinnata, kas kosmonaut naasis elusalt Maale või ei. Seetõttu kaotasid ameeriklased palju aega, tehes ülearuseid katseid ning nende «Mercury» esimesed suborbitaallennud hüpitasid Shepardi ja Grissomi pelgalt veerandtunniks atmosfääri kõrgeimatesse kihtidesse, olemata seega osa tõelisest kosmoseodüsseiast.

Daam astus päris von Schumacheri juurde ja kihistas naerda, vaadates õnnetu rähklemist. Tegemist võis olla Valgjärve näkiga, sest näkid on teatavasti väga uudishimulik ja lobisemishimuline rahvas, vähemalt osa neist. Tegemist võis olla, kuna targa kirjeldus oli Margi sõnul olnud väga udune ning ettevaatlik. Mõistagi, kui on möödunud palju aega ning kui veterahvas on omalt poolt mingeid lisandusi teinud. Eks igaüks taha end paremast küljest näidata ja Markki kahtleb abi omakasupüüdmatuses, kui tõesti Valgjärve näkiga tegemist oli. Tõenäoliselt tahtis kuldjuus kosmonauti järve meelitada ja uputada, aidates tal tülikast skafandrist väljuda.

Preisi pedant ei lasknud end heidutada, kuigi ta tundis, et on üsna segi keeranud ja ei taju maailma Peenemündest saadik enam adekvaatselt ning tahaks lummavale olevusele järgneda. Füürer ja rahvas ennekõike, von Schumacher seadis raadiosaatja töökorda ja saatis signaali.

Näkk solvus ning kadus; kurnatud kosmonaut pühkis higi, ladus mõned instrumendid ja vidinad tinakasti, lohistas selle metsaveerde ning mattis koos skafandriga suure pärna alla, lõigates puu tüvesse risti. Vinnastas mausri ja hiilis mööda võsasiilu suunas, kust oli kuulnud koerahaukeid.

Saksa peilingaatorjaamad paraku signaali ei registreerinud, sest Schumacheri raadiojaam oli nässus, mida üksnes kiire treeningkursuse läbinud ja raadio-erihariduseta kosmonaut ei taibanud. Patarei andis voolu ning Schumacheri arvates sellest täiesti piisas. Kahe silma vahele jäänud pisiasjust on inimestele ajast-aega paksu pahandust johtunud.

Nii sündis, et sakslased said laeva maandumisest Liivimaal teada mitu päeva hiljem, ja seda seetõttu, et luure kuulas kogu aeg venelaste eetrit. Tammistu nõlvadel liikunud nõukogude piilursalk nägi juhuslikult põllul tumendavat maandumiskapsli koonust. Mis asi nende ees seisab, ei mõistnud usbekist seersant ega kumbki reamees. Õnnetuseks andsid nad ärevuses raporti eetrisse kodeerimata.

Von Schumacher oli end vahepeal sisse seadnud Rebase talus, mille pererahvas redutas metsas või oli teel Rootsi. Võib kujutleda kosmonauti kes-teab-mitmendat koni pahvimas ja murelikult külmas söögitoas edasi-tagasi käimas, kuulatades, kas ei kostu kaugusest mingeid hääli. Ei, sumbunud ja rõske hommik tõusis vaikselt, sel ööl ei liikunud lennukeid ega lastud huvitaval kombel ühtegi lasku. Schumacher istus eikellegimaal, taifuuni silmas, ning seal on alati vaikne, möllaku ümberringi ükskõik kui rajune torm, sealne meri on tüüne ja taevas sillerdab munakollane päike.

Schumacher pidanuks maanduma tegelikult Liivi lahes, mida Saksa kindralstaap pidas esiotsa ohutuks kohaks. Riia reidil ootas pisike eskaader, et kosmoselaev ja mees üles korjata, kuid Schumacheri juhtimisvea tõttu oli «Gladsheim» maandunud sadakond kilomeetrit enne planeeritud kohta. Sidet kosmonaudiga polnud ning teoreetikute optimistlikele kinnitustele vaatamata hingasid armeejuhid kergemalt alles pärast usbeki seersandi üllatushüüdu.

Ent üks mure asendus teisega. Kus on von Schumacher? Ning, pagana pihta, mingil moel ei tohi raketti kommunistide kätte jätta! Küllap kangastus Saksa kindralite silmis õudusnägemus galaktilisest kominternist, kui von Seydelmanni tankideviis teele saadeti.

Mis juhtus edasi, seda Mark ei teadnud. Sest järgnenud päevadel kihutas põrgulik vihur üle Tammistu kõrgustiku, et põrkuda teise, samasuguse õõvastava frondiga. Põrgu on vaid langenud inglite jaoks ja nemad hoiavad saladusi kiivalt.

Uskumatule loole võis Mark lisada üksnes seda, et kiivri oli talusse toonud koer, kellele meeldis igasuguseid asju nuhkida. Uues kohas leidus ju palju põnevat ning peale rotisoole lõputegemist suundus Peni, talu ainus loom peale kolhoosi «Töörahva Tammistu» loomist, pikematele avastusretkedele ümbruskonda. Ühel õhtul nägi talu noorem poeg teda tulemas, von Schumacheri kiiver peas. Laika ja Belka ja teised läinuks kadedusest lõhki, sest nemad ei saanud säherdust kiivrit isegi proovida mitte. Eesti-läti segavereline -- aga eks ikka rohkem eesti verd, sest muidu oleks nimi s-tähega lõppenud -- krants Peni oli proovinud astronaudi kiivrit esimese koerana maailmas.

Vabanenult tohutu astronaalse au kandmisest, jooksis Peni rõõmsalt tanumal ringi ning püsis mõnda aega korralikult kodus; veider peaturvis rändas aida pööningule, kust Mark ta enam kui nelikümmend aastat hiljem leidis ja juhtunu jälgedele jõudis, millest rääkimine kõlab, justkui oleks keegi viivuks kuuma suvepäikese kätte tukastama jäänud, seesama kiiver peas.

Üks mees nõnda ei arvanud -- kuid tema kodu suvepäike on ka jaks põletavam.

FAHD IBN ABD AL-AZIZ AS-SAUDI üks lugematutest poegadest omab Rub al-Hali kõrbes, üsna kuumas kohas salajast SS-lahingukuulsuse muuseumi. Kirgliku kollektsionäärina on ta maa-alustesse angaaridesse korjanud Kolmanda Reichi relvastust alates käsitulirelvadest ja lõpetades soomustehnika ja autoga, milles sõitis Hitler Viinis paraadil peale Anschlussi.

Kui peaks tõeks osutuma kohtlajärvelaste legend, kes väitvat Hitlerit ööbinud olevat 1943. aastal ühes Jõhvi reformvoodis, teel rindelt Berliini, sel juhul lisandub muude fetis^ite hulka ilmtingimata ka nimetatud voodi.

Ühesõnaga, agar prints oli ostnud tehnikat üle maailma, terveid lennukeid Venemaa avarustest, tema kogust puudus üksnes kroonijuveel -- maailma esimene kosmoselaev. Peale osa Bormanni arhiivi ostmist leidis prints pabereis tuhlates «Vau X» skitsi. Sellest hetkest kuulus ta nende kümnekonna inimese hulka, kes veel teadsid Kolmanda Reichi kosmoseprogrammist, ent ta ei olnud seotud vaikimiskohustusega ja oli üksnes aja küsimus, millal kaks rahutut hinge, prints Muhammad ja maakler Mark kokku saavad. Ühel neist voolas taskuist ülearust raha, teisel hullumeelseid ideid ja vajalikke teadmisi. Muidugi, üheksakümnel protsendil maailmakodanikest ei ole ülearust raha, mistõttu raha kulutamine on hõlbus ja sel teel ei ole pikki peatuseid; müügiks võib minna kõik, mis vaid leiab ostjat.

Seep see oli, et vaid Mark võis rahuldada Muhammadi spetsiiflist soovi.

Nad kohtusid Zürichi rahvusvahelises lennujaamas. Üldsegi mitte juhuslikult, sest Liivi oli soovitanud Margil S^veitsi sõita ning seega polnud põrmugi juhus seegi, et Mark hoidis taskus vinget Rootsi kaarnakivi, mille ta oli leidnud Karlskoga lähedalt vanade rauasulatusahjude asemelt.

Korraliku, kvaliteetse kaarnakiviga võib imetrikke korda saata. Ja Margi kivi on tõepoolest esmaklassiline, ta kannab seda alati kaasas, kasutades vajadusel enamasti siiski paari kolmandajärgulist Võrumaa kivi -- millest ei tohi järeldada, nagu Võrumaal häid kive polekski.

Nii ta istus avaras ootesaalis, üsna Punase Risti annetusklaasmuna vastas, veeretas mõtlikult kaarnakivi taskus ja juurdles, mida teha. Kivi läks soojaks ning raskeks. Mark otsustas veel oodata. Harva sisetunne pettis, mitte kunagi koos kaarnakiviga.

Juba kaugelt tundis Mark printsi ära. Prints Muhammad nägi niigi ekstravagantne välja oma rahvuslikus hõlstis, mille hõlmade lehvides soovis ta toetada Punast Risti viiesaja reaaliga.

«Hoplaa!» Mis see siis olgu? Rahatäht, kohe-kohe teiste sekka langemas, hüppas õhku, printsi harali näppude vahelt läbi, voltis end õhus kokku ja pikeeris otseteed Margi kuue rinnataskusse.

Prints vaatas jahmunult ringi, kas teised ka nägid lummutist, mida tema nägi. Oh ei, keegi poleks vist märganud sedagi, kui laest oleks raha sadama hakanud.

Prints põrnitses vihaselt Marki, ühtaegu ka nõutult. Ta ei mõistnud paar hetke midagi teha, aga raha tahtis ta tagasi küll, sest kupüüri niisugune iseteadev käitumine võis olla halb märk, veel enam juhtunu ignoreerimine. Allah annab, Allah võtab; ent kes enda eest ei seisa, seda ei soosi ka taevased jõud.

Justkui tajudes enesel kuninglikku pilku, Mark langetas ajalehe, naeratas printsile, ulatades talle galantselt rahatähe.

«Te vist kaotasite midagi?»

Prints sirutas samuti naeratades käe, et rahatäht vastu võtta; ta suu vajus töllakile ja käsi jäi rippu. Rahatähelt vaatas talle vastu tema enda portree, mida seal kindlasti olla ei saanud, mida oli ometi ütlemata kena -- ja vapustav -- märgata.

Prints piidles uuesti Marki ning tema silmisse sigines karm läige. Silmamoondajad lõpetavad kas türmis või õukonnas. Neid võib tituleerida ükskõik kuidas, ohutum on neist eemale hoida -- või nendega väga hästi läbi saada, olgu tegemist isegi üliosavate petistega.

Prints ulatas teist korda käe -- sedapuhku tervituseks. Juhtugu mis juhtub, see eurooplane oskab esineda imposantsel moel, otsustas ta. Prints viis lõpule annetuse Punase Risti heaks ja kutsus Margi esimese klassi reisijate puhkeruumi.

«Meil kujunes väga avameelne vestlus,» meenutas Mark. «Loomulikult ei kõnelnud me kõigest, ent mängisime lahtiste kaartidega. Paar pisikest trikki panid printsi südame sulama ja ma riskisin temalt otse küsida, kas teda huvitavad ajaloo tumedad laigud ja kui palju teab ta neist ühe, Saksamaa kosmoselaeva kohta. Ma TEADSIN ometi, et mees peab olema õige. Ma ei eksinud. Kirjeldasin talle maandumiskapsli välimust ja maandumist, julgedes oletada, et kapsel võib olla heas peidukohas hästi säilinud. Paar kaudset rajajoont viisid mu mõtted niisuguse oletuseni, aga neist hiljem --

«Taevas hoidku!» hüüatas prints, «Teil ju tegutsevad hirmsad metallikogujad! EMEX, või kuidas teie riiklikku kompaniid nimetatakse? Milliseid kultuuriväärtuseid tükkideks saetakse ja viletsate sentide eest üles sulatatakse!»

Muigasin, kujutledes, kuidas prints öösel unetult vähkreb, nähes vaimusilmas ahneid metalliärimehi saagide ja haamritega maandumiskapsli kallal tükke lõhkumas. Rahustasin teda, öeldes, et metalliettevõtlus on muutunud palju tsiviliseeritumaks ja jutud rongidest, mis enese järel raudtee üles võtavad, on koguni hävituspataljonide-aegne minevik. Maandumiskapsel on pealegi kindlasti hästi peidetud. Varanduste kokkuvarastamise ja peitmise peale olid natsid mihklid -- päris nii ma mõistagi ei öelnud, tajudes printsi Hitleri-sõbralikkust -- üht ja teist tompu ei suutnud nad isegi hiljem üles leida ning merevaigutubagi on vaatamata Julian Semjonovi ponnistustele endiselt kadunud. Hi-tec saavutusi varjasid nad ülioskuslikult või loovutasid viimases hädas Lääneliitlastele.

«Kes on Julian Semjonov?» uuris prints kahtlustavalt. Sellenimelisest uurijast või diilerist polnud ta varem kuulnud.

Seletasin talle, et Semjonov on populaarne nõukogude kirjanik, sääraste fiktsioonide nagu «TASS on volitatud teatama», «Major Vihur», «Seitseteist kevadist hetke» ja «Kuhu kadus merevaigutuba?» autor. Prints vabandas, et Suurbritannias ülikoolis neile moodsat nõukogude kirjandusteooriat ei loetud, rääkimata autorite tutvustamisest, ja viimastel aastatel on riigiasjad võtnud palju aega, jätmata mahti lugemisnaudinguks. Nimelt kureerib prints Muhammad Saudi-Araabia niisutussüsteemide rajamist.»

Nõndaviisi leidsime enesele sponsori -- ent mitte niisama, ilusate silmade eest, vaid pidime neetud maandumiskapsli üles otsima, tegema temast fotosid ja alles seejärel võinuks alata tõeline kauplemine.

(Järgmises osas: Maria ja Mark vahetavad viisakusi ja ülesandeid. Gladsheim leitud! Astun tegevusse Heinaste spetsialistina.)

[ Kuldlaevuke. 4. osa ]

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies