03.08.1999 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 3. osa |
Arvustused |
[ Kuldlaevuke. 2. osa ]
(Kolmas osa: Von Schumacher ja tema kiiver. Mida nägi usbekist
seersant? Mark kohtub Fahd ibn Abd al-Aziz as-Saudi poja Muhammadiga.
Lüüakse käed.)
VON SCHUMACHERI KIIVRI leidis Mark suvisel jalgrattamatkal, milleks
Heinaste ümbrus on kui loodud. Kiiver vedeles Rebase talu aida
pööningul vakkade, riideräbalate, tattninalampide, rebenenud
reformvoodite ja muu säärase kraami keskel, mida
aastakümnete jooksul majapidamises ikka üle jääb ning
mida hing ei raatsi ära visata.
«Võib-olla on meil tegemist kuulsa vormelisõitja kauge
esivanemaga,» naljatas Mark, osutades kiivrisse uuristatud nimele.
Pahvatasime naerma. Muiates rääkis Mark loo, mille
rekonstrueerimiseks oli tal kulunud mitu nädalat mööda
küla tuiamist ja mis vaatamata tõsisele olemusele näis
koomiline; mida kinnitas mitmest kõrist kostuv valjuhäälne
naer.
Kosmonaut Ludwig von Schumacher maandus Rebase talu rukkipõllule 19.
septembril 1944 umbes kell kolm Eesti (Vabariigi) aja järgi.
Hämmastaval kombel ei märganud tema langevarju hiiglasliku
siidist kuplit ükski uudishimulik silm ning nii see langes
häirimatus rahus kahinal üle maandumiskapsli.
Laisk pärastlõunane päike soojendas ritsikaid, kes
siristasid järelejätmatult, mööda maanteed liikus
turtsudes puugaasil töötav veoauto.
Peale pooletunnist vaikust avanes kolinal tähelaeva luuk ja
rähklemisest higine von Schumacher roomas aeglaselt siidipalaka alt
välja. Oma jäigas skafandris ei suutnud ta end püsti ajada
ning tegi abituid katseid sellest väljuda, kuid konstruktsiooniliste
vajakajäämiste tõttu ei suutnud ta kiivritki peast
tõmmata. Von Schumacher lebas mõnda aega liikumatult, kogudes
jõudu. Maandumine oli õnnestunud, tehnikud hüpanuks
selle peale suurest rõõmust puntratantsu, -- ja ometi
võis Raudristi kavaleri oodata kuulsusetu venelaste kätte
langemine, kuna laeva piloteerimine polnud kuigi täpselt sujunud ning
von Schumacher võis olla täiesti kindel ainult maailmajaos.
«Donnerwetter!» kirus kuulsast Preisi aadlisuguvõsast
pärit kosmonaut. Teda ähvardas midagi venelastest hullemat. Kas
pidi ta janu- ja näljasurma kätte kõngema?
Oo, eemalt tuleb keegi! Von Schumacher pilgutas hämmastunult silmi.
Üle nudijuurse rukkipõllu lähenes daam, kelle
sündmatult varjamata ihu kattis sinaka tätoveeringu või
maalingu taoline muster. Kosmonaudi pardapäeviku vastav osa oleks
Einari meelest antud Berliini psühhoanalüütikutele
järada, kuid isegi kui üleüldisele kaosemeeleolule vaatamata
kujuteldavad leheküljed säilinuks, diskuteerinuks
Ühendriikide kosmoseagentuuri spetsialistid kaua kosmosereisi vaimsete
aspektide üle.
Muide, Peenemünde paberid, varasemate katsete kirjeldused, raketi
projekt ning «Gladsheimi» lähetamise kirjandus ju sattusid
ameeriklaste kätte, kes aga ei osanud lõpuni hinnata, kas
kosmonaut naasis elusalt Maale või ei. Seetõttu kaotasid
ameeriklased palju aega, tehes ülearuseid katseid ning nende
«Mercury» esimesed suborbitaallennud hüpitasid Shepardi ja
Grissomi pelgalt veerandtunniks atmosfääri kõrgeimatesse
kihtidesse, olemata seega osa tõelisest kosmoseodüsseiast.
Daam astus päris von Schumacheri juurde ja kihistas naerda, vaadates
õnnetu rähklemist. Tegemist võis olla Valgjärve
näkiga, sest näkid on teatavasti väga uudishimulik ja
lobisemishimuline rahvas, vähemalt osa neist. Tegemist võis
olla, kuna targa kirjeldus oli Margi sõnul olnud väga udune
ning ettevaatlik. Mõistagi, kui on möödunud palju aega
ning kui veterahvas on omalt poolt mingeid lisandusi teinud. Eks
igaüks taha end paremast küljest näidata ja Markki kahtleb
abi omakasupüüdmatuses, kui tõesti Valgjärve
näkiga tegemist oli. Tõenäoliselt tahtis kuldjuus
kosmonauti järve meelitada ja uputada, aidates tal tülikast
skafandrist väljuda.
Preisi pedant ei lasknud end heidutada, kuigi ta tundis, et on üsna
segi keeranud ja ei taju maailma Peenemündest saadik enam adekvaatselt
ning tahaks lummavale olevusele järgneda. Füürer ja rahvas
ennekõike, von Schumacher seadis raadiosaatja töökorda ja
saatis signaali.
Näkk solvus ning kadus; kurnatud kosmonaut pühkis higi, ladus
mõned instrumendid ja vidinad tinakasti, lohistas selle metsaveerde
ning mattis koos skafandriga suure pärna alla, lõigates puu
tüvesse risti. Vinnastas mausri ja hiilis mööda
võsasiilu suunas, kust oli kuulnud koerahaukeid.
Saksa peilingaatorjaamad paraku signaali ei registreerinud, sest
Schumacheri raadiojaam oli nässus, mida üksnes kiire
treeningkursuse läbinud ja raadio-erihariduseta kosmonaut ei taibanud.
Patarei andis voolu ning Schumacheri arvates sellest täiesti piisas.
Kahe silma vahele jäänud pisiasjust on inimestele ajast-aega
paksu pahandust johtunud.
Nii sündis, et sakslased said laeva maandumisest Liivimaal teada mitu
päeva hiljem, ja seda seetõttu, et luure kuulas kogu aeg
venelaste eetrit. Tammistu nõlvadel liikunud nõukogude
piilursalk nägi juhuslikult põllul tumendavat maandumiskapsli
koonust. Mis asi nende ees seisab, ei mõistnud usbekist seersant ega
kumbki reamees. Õnnetuseks andsid nad ärevuses raporti eetrisse
kodeerimata.
Von Schumacher oli end vahepeal sisse seadnud Rebase talus, mille
pererahvas redutas metsas või oli teel Rootsi. Võib kujutleda
kosmonauti kes-teab-mitmendat koni pahvimas ja murelikult külmas
söögitoas edasi-tagasi käimas, kuulatades, kas ei kostu
kaugusest mingeid hääli. Ei, sumbunud ja rõske hommik
tõusis vaikselt, sel ööl ei liikunud lennukeid ega lastud
huvitaval kombel ühtegi lasku. Schumacher istus eikellegimaal,
taifuuni silmas, ning seal on alati vaikne, möllaku ümberringi
ükskõik kui rajune torm, sealne meri on tüüne ja
taevas sillerdab munakollane päike.
Schumacher pidanuks maanduma tegelikult Liivi lahes, mida Saksa
kindralstaap pidas esiotsa ohutuks kohaks. Riia reidil ootas pisike
eskaader, et kosmoselaev ja mees üles korjata, kuid Schumacheri
juhtimisvea tõttu oli «Gladsheim» maandunud sadakond
kilomeetrit enne planeeritud kohta. Sidet kosmonaudiga polnud ning
teoreetikute optimistlikele kinnitustele vaatamata hingasid armeejuhid
kergemalt alles pärast usbeki seersandi üllatushüüdu.
Ent üks mure asendus teisega. Kus on von Schumacher? Ning, pagana
pihta, mingil moel ei tohi raketti kommunistide kätte jätta!
Küllap kangastus Saksa kindralite silmis õudusnägemus
galaktilisest kominternist, kui von Seydelmanni tankideviis teele saadeti.
Mis juhtus edasi, seda Mark ei teadnud. Sest järgnenud päevadel
kihutas põrgulik vihur üle Tammistu kõrgustiku, et
põrkuda teise, samasuguse õõvastava frondiga.
Põrgu on vaid langenud inglite jaoks ja nemad hoiavad saladusi
kiivalt.
Uskumatule loole võis Mark lisada üksnes seda, et kiivri oli
talusse toonud koer, kellele meeldis igasuguseid asju nuhkida. Uues kohas
leidus ju palju põnevat ning peale rotisoole lõputegemist
suundus Peni, talu ainus loom peale kolhoosi «Töörahva
Tammistu» loomist, pikematele avastusretkedele ümbruskonda.
Ühel õhtul nägi talu noorem poeg teda tulemas, von
Schumacheri kiiver peas. Laika ja Belka ja teised läinuks kadedusest
lõhki, sest nemad ei saanud säherdust kiivrit isegi proovida
mitte. Eesti-läti segavereline -- aga eks ikka rohkem eesti verd, sest
muidu oleks nimi s-tähega lõppenud -- krants Peni oli proovinud
astronaudi kiivrit esimese koerana maailmas.
Vabanenult tohutu astronaalse au kandmisest, jooksis Peni
rõõmsalt tanumal ringi ning püsis mõnda aega
korralikult kodus; veider peaturvis rändas aida pööningule,
kust Mark ta enam kui nelikümmend aastat hiljem leidis ja juhtunu
jälgedele jõudis, millest rääkimine kõlab,
justkui oleks keegi viivuks kuuma suvepäikese kätte tukastama
jäänud, seesama kiiver peas.
Üks mees nõnda ei arvanud -- kuid tema kodu suvepäike on
ka jaks põletavam.
FAHD IBN ABD AL-AZIZ AS-SAUDI üks lugematutest poegadest omab
Rub al-Hali kõrbes, üsna kuumas kohas salajast
SS-lahingukuulsuse muuseumi. Kirgliku kollektsionäärina on ta
maa-alustesse angaaridesse korjanud Kolmanda Reichi relvastust alates
käsitulirelvadest ja lõpetades soomustehnika ja autoga, milles
sõitis Hitler Viinis paraadil peale Anschlussi.
Kui peaks tõeks osutuma kohtlajärvelaste legend, kes
väitvat Hitlerit ööbinud olevat 1943. aastal ühes
Jõhvi reformvoodis, teel rindelt Berliini, sel juhul lisandub muude
fetis^ite hulka ilmtingimata ka nimetatud voodi.
Ühesõnaga, agar prints oli ostnud tehnikat üle maailma,
terveid lennukeid Venemaa avarustest, tema kogust puudus üksnes
kroonijuveel -- maailma esimene kosmoselaev. Peale osa Bormanni arhiivi
ostmist leidis prints pabereis tuhlates «Vau X» skitsi. Sellest
hetkest kuulus ta nende kümnekonna inimese hulka, kes veel teadsid
Kolmanda Reichi kosmoseprogrammist, ent ta ei olnud seotud
vaikimiskohustusega ja oli üksnes aja küsimus, millal kaks
rahutut hinge, prints Muhammad ja maakler Mark kokku saavad. Ühel
neist voolas taskuist ülearust raha, teisel hullumeelseid ideid ja
vajalikke teadmisi. Muidugi, üheksakümnel protsendil
maailmakodanikest ei ole ülearust raha, mistõttu raha
kulutamine on hõlbus ja sel teel ei ole pikki peatuseid;
müügiks võib minna kõik, mis vaid leiab ostjat.
Seep see oli, et vaid Mark võis rahuldada Muhammadi spetsiiflist
soovi.
Nad kohtusid Zürichi rahvusvahelises lennujaamas. Üldsegi mitte
juhuslikult, sest Liivi oli soovitanud Margil S^veitsi sõita ning
seega polnud põrmugi juhus seegi, et Mark hoidis taskus vinget
Rootsi kaarnakivi, mille ta oli leidnud Karlskoga lähedalt vanade
rauasulatusahjude asemelt.
Korraliku, kvaliteetse kaarnakiviga võib imetrikke korda saata. Ja
Margi kivi on tõepoolest esmaklassiline, ta kannab seda alati
kaasas, kasutades vajadusel enamasti siiski paari kolmandajärgulist
Võrumaa kivi -- millest ei tohi järeldada, nagu Võrumaal
häid kive polekski.
Nii ta istus avaras ootesaalis, üsna Punase Risti annetusklaasmuna
vastas, veeretas mõtlikult kaarnakivi taskus ja juurdles, mida teha.
Kivi läks soojaks ning raskeks. Mark otsustas veel oodata. Harva
sisetunne pettis, mitte kunagi koos kaarnakiviga.
Juba kaugelt tundis Mark printsi ära. Prints Muhammad nägi niigi
ekstravagantne välja oma rahvuslikus hõlstis, mille
hõlmade lehvides soovis ta toetada Punast Risti viiesaja reaaliga.
«Hoplaa!» Mis see siis olgu? Rahatäht, kohe-kohe teiste
sekka langemas, hüppas õhku, printsi harali näppude vahelt
läbi, voltis end õhus kokku ja pikeeris otseteed Margi kuue
rinnataskusse.
Prints vaatas jahmunult ringi, kas teised ka nägid lummutist, mida
tema nägi. Oh ei, keegi poleks vist märganud sedagi, kui laest
oleks raha sadama hakanud.
Prints põrnitses vihaselt Marki, ühtaegu ka nõutult. Ta
ei mõistnud paar hetke midagi teha, aga raha tahtis ta tagasi
küll, sest kupüüri niisugune iseteadev käitumine
võis olla halb märk, veel enam juhtunu ignoreerimine. Allah
annab, Allah võtab; ent kes enda eest ei seisa, seda ei soosi ka
taevased jõud.
Justkui tajudes enesel kuninglikku pilku, Mark langetas ajalehe, naeratas
printsile, ulatades talle galantselt rahatähe.
«Te vist kaotasite midagi?»
Prints sirutas samuti naeratades käe, et rahatäht vastu
võtta; ta suu vajus töllakile ja käsi jäi rippu.
Rahatähelt vaatas talle vastu tema enda portree, mida seal kindlasti
olla ei saanud, mida oli ometi ütlemata kena -- ja vapustav --
märgata.
Prints piidles uuesti Marki ning tema silmisse sigines karm läige.
Silmamoondajad lõpetavad kas türmis või õukonnas.
Neid võib tituleerida ükskõik kuidas, ohutum on neist
eemale hoida -- või nendega väga hästi läbi saada,
olgu tegemist isegi üliosavate petistega.
Prints ulatas teist korda käe -- sedapuhku tervituseks. Juhtugu mis
juhtub, see eurooplane oskab esineda imposantsel moel, otsustas ta. Prints
viis lõpule annetuse Punase Risti heaks ja kutsus Margi esimese
klassi reisijate puhkeruumi.
«Meil kujunes väga avameelne vestlus,» meenutas Mark.
«Loomulikult ei kõnelnud me kõigest, ent mängisime
lahtiste kaartidega. Paar pisikest trikki panid printsi südame sulama
ja ma riskisin temalt otse küsida, kas teda huvitavad ajaloo tumedad
laigud ja kui palju teab ta neist ühe, Saksamaa kosmoselaeva kohta. Ma
TEADSIN ometi, et mees peab olema õige. Ma ei eksinud. Kirjeldasin
talle maandumiskapsli välimust ja maandumist, julgedes oletada, et
kapsel võib olla heas peidukohas hästi säilinud. Paar
kaudset rajajoont viisid mu mõtted niisuguse oletuseni, aga neist
hiljem --
«Taevas hoidku!» hüüatas prints, «Teil ju
tegutsevad hirmsad metallikogujad! EMEX, või kuidas teie riiklikku
kompaniid nimetatakse? Milliseid kultuuriväärtuseid
tükkideks saetakse ja viletsate sentide eest üles
sulatatakse!»
Muigasin, kujutledes, kuidas prints öösel unetult vähkreb,
nähes vaimusilmas ahneid metalliärimehi saagide ja haamritega
maandumiskapsli kallal tükke lõhkumas. Rahustasin teda,
öeldes, et metalliettevõtlus on muutunud palju
tsiviliseeritumaks ja jutud rongidest, mis enese järel raudtee
üles võtavad, on koguni hävituspataljonide-aegne minevik.
Maandumiskapsel on pealegi kindlasti hästi peidetud. Varanduste
kokkuvarastamise ja peitmise peale olid natsid mihklid -- päris nii ma
mõistagi ei öelnud, tajudes printsi Hitleri-sõbralikkust
-- üht ja teist tompu ei suutnud nad isegi hiljem üles leida ning
merevaigutubagi on vaatamata Julian Semjonovi ponnistustele endiselt
kadunud. Hi-tec saavutusi varjasid nad ülioskuslikult või
loovutasid viimases hädas Lääneliitlastele.
«Kes on Julian Semjonov?» uuris prints kahtlustavalt.
Sellenimelisest uurijast või diilerist polnud ta varem kuulnud.
Seletasin talle, et Semjonov on populaarne nõukogude kirjanik,
sääraste fiktsioonide nagu «TASS on volitatud teatama»,
«Major Vihur», «Seitseteist kevadist hetke» ja
«Kuhu kadus merevaigutuba?» autor. Prints vabandas, et
Suurbritannias ülikoolis neile moodsat nõukogude
kirjandusteooriat ei loetud, rääkimata autorite tutvustamisest,
ja viimastel aastatel on riigiasjad võtnud palju aega, jätmata
mahti lugemisnaudinguks. Nimelt kureerib prints Muhammad Saudi-Araabia
niisutussüsteemide rajamist.»
Nõndaviisi leidsime enesele sponsori -- ent mitte niisama, ilusate
silmade eest, vaid pidime neetud maandumiskapsli üles otsima, tegema
temast fotosid ja alles seejärel võinuks alata tõeline
kauplemine.
(Järgmises osas: Maria ja Mark vahetavad viisakusi ja
ülesandeid. Gladsheim leitud! Astun tegevusse Heinaste
spetsialistina.)
[ Kuldlaevuke. 4. osa ]
|