18.07.1999 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 2. osa |
Arvustused |
[ Kuldlaevuke. 1. osa ]
(Teine osa: Miks ohverdas Wermacht Heinastes von Seydelmanni
tankidiviisi? Mõni sõna Hitleri imerelvadest ja
«Gladsheimist».)
BRAUNSACHE OLI ERAND, meie kõige kauem kestnud ja kahtlemata
komplitseerituim operatsioon. Meie meistritöö. Vana vrakk pani
meid proovile, kuid kaalul oli palju raha -- suurim investeering, mis
kunagi Eestisse tehtud.
Mõni nädal enne päris meie loo algul kirjeldatud
kõnet Eesti Vabariigi aastapäeva puhul naasis Mark S^veitsist.
Viimasel ajal ei leidnud ta hõlpsalt asu, käies ringi
küsimusega, kuidas leida arengufondi raha. Mõned
psühholoogid väidavad, et rahahädas tulebki
kontsentreeritult rahale mõelda ning rahalaev saabub pea, ja ehkki
Mark suhtub säärasesse kujustamisse skeptiliselt, väites sel
olevat soovimatuid kõrvalnähte, kasutas ta ise vististi just
sellist meetodit, sest S^veitsist tuli ta tagasi sõna otseses
mõttes rahalaev puksiiris.
Rahalaev sarnanes 1930. aastate piiritusetorpeedoga, mille nöör
teel Soome on rannavalve hirmus läbi kaksatud ja mis igatseb
pootshaagi järele.
Seda keerukust me esiotsa loomulikult ei teadnud, küll aga saime kohe
aru, et rahaasjus on toimunud oluline läbimurre. Mark istus mitu
päeva kirjandusmuuseumis ja kabinetis või raamatukogus ning
ümbritsenuks ta pead nimbuslik magnetrõngas, piisanuks meil
rõnga vooluvõrku ühendamisest ja ta tootnuks elektrit
tervele majale.
Ühelt nõupidamiselt Mark puudus -- harukordne juhtum! --,
arutasime lihtsalt omaette jooksvaid asju, järgmisele tulles leidsime
ta poolhämarast ruumist eest, värskena, energilisena, äsja
dus^i alt tulnuna.
«Ei, ärge pange tuld põlema,» hüüdis Mark,
«peame videvikku!»
Surinal süttis projektori silm ja kuvas valgele tahvlile aerofoto
Eestimaa tükikesest, milles tundsin eksimatult ära oma kodulinna
Heinaste koos lähima ümbruskonnaga.
«Tänu Nõukogude Liidu ja NASA heale koostööle
võiksime pidada loengusarja «Kas tunned maad?». See kaart
on pärit 1984. aastast. Nii et kui valida detailsem
mõõtkava, peaksime nägema tänavail jahti neile
õnnetuile, kes tööajal julgesid poodi nägu
näidata. Ent mitte Andropovi kampaania illustreerimiseks ei esitle ma
teile seda kanti. Läheme ajas mõtteliselt veel nelikümmend
aastat tagasi...»
Mark vedas tahvlile jooni, kriipsutas alla kohanimesid ja joonistas
sümboleid.
«Kujutlegem ette toonast sõjateatrit. Tujukas septembrikuu on
teise poolde jõudnud, «Tannenbergi» liin Sinimägedes
on hüljatud ja Tallinna langemine on pelgalt päevade
küsimus. Saksamaa on nõrkemas, liitlasteta ning kannatab
ameeriklaste pommirahe all. Sakslastel napib kütust ja lahingumoona.
Muide, mõni kuu hiljem alanud Ardenni operatsioonis Prantsusmaal
jäi edukas natside pealetung toppama, kuna soomusmasinaile ei jagunud
piisavalt kütust.
Nii. Heinaste sadama hoidmine oli sakslastele oluline, et siitkaudu
evakueerida vägesid. Ja ei midagi enamat. Eesti loovutamine ehk rinde
õgvendamine oli otsustatud, kui ootamatult transporditakse
mööda raudteed Heinastesse terve tankidiviis. Sic!
Väekoondist juhib kogenud kindralmajor von Seydelmann, kes kihutab
itta, otse vastu mere poole rühkivatele Nõukogude
väeosadele, peab nendega ägeda lahingu, õigemini terve
lahingute seeria, olles alul üsna edukas. Saarte vallutamine venis
seetõttu, nõukogulastel polnud enam kedagi vallutusretkele
saata. Piirkonna paremaid soomusjõude ja dessantüksusi oli
tabanud häving, mistõttu saadeti arhipelaagi surma halvasti
ettevalmistatud mehi.
Te võite väita, et säärane ummisjalu jooks ühte
Eestimaa punkti -- umbes täpselt siia -- oli üks tühipaljas
kokkusattumus. Et samahästi võinuks hordid pidada
kahevõitlust mujal. Mida te väidate?»
Einar ja Toomas vaatasid mulle ja mina neile otsa.
«Nagu sa väitsid, polnud Heinastel sel hetkel olulist
sõjalist tähtsust,» lausus Einar meelekohti masseerides,
«sakslaste ülesanne ei saanud seega olla Heinastega otseselt
seotud. Kaarti vaadates jääb mulle mulje, et Heinaste oli neile
oluline kui punkt, kuhu KIIRESTI saaks raudteed pidi vägesid
transportida. Kui nad otsustasid kasutada seda raudtee sõlmpunkti --
kus, tõsi, on paremad juurdesõiduteed kui mõnes
teivasjaamas -- pidi nende siht olema läheduses. Heinastest
Läände jääb meri, mis hõlbustab võimaliku
tegevusvälja piiritlemist. Nende edasises tegevuses jääb
mulle arusaamatuks, miks nad valisid kõige raskema
ründamissuuna ja liikusid Nõukogude väeosadele vastu
ÜLES MÄKKE? Kas nad vallutasid Tammistu kõrgendiku?»
«Jah, seda nad tõepoolest tegid,» kinnitas Mark. «Ma
otsisin üles paar inimest, kes sel ajal sealkandis elasid ning
esitledes end ajaloolasena, kes kirjutab magistritööd, kogusin
veidi vahetuid mälestusi. Ma võiksin tõepoolest
magistritöö kirjutada, Tammistu lahing on üks olulisemaid
terves Baltikumis, just osalenud soomusmasinate arvu poolest. Tõesti
huvitav teema ning täiesti uurimata. Nõukogude ajalugu kujutas
lahingut omadele raske, ent lõppkokkuvõttes kiire ja eduka
marsina läbi ja üle fas^istide ridade. Kolmanda Riigi ajaloolased
ei kirjutanud sellest iialgi midagi ning mis puutub arhiividesse, siis osa
neis hävitati, osa hävines Berliini lahinguis, osa arhiive kadus
vahetult enne Saksamaa okupeerimist ning võib oletada, et oli
dokumente, mis kadusid peale sõja lõppu. Tänu
sõjaväetsensuurile ei valgusta toonane ajakirjandus toonaseid
sündmuseid eriti objektiivselt. Nõnda et kohalikud elanikud,
elavad ajaloo allikad, ongi ainsad, kellele saame tugineda.
Mida nad rääkisid?»
Mark istus, kõõlus naginal tooliga ning veeretas peos
teleskoopvarrega pastakat. Grafoprojektor oli end välja
lülitanud, nii et me näod ergasid õue naatriumlampide
kollakas kumas, ja vaikuses kuulsime automootorite vaevatud
hääli, mis nurisesid Riia mäe tõusu üle.
«Lahing kestis peaaegu nädala. Poolpõlenud kosusid ja
laipu, inimeste ja loomade kehi vedeles tervel kuplistikul nii palju, et
neid võinud loendada keskmiselt üks kümne ruutmeetri
kohta. Võib-olla pakub mälestustevestja üle, kuid lahing
kees ilmselgelt ägedalt, palju ägedamalt kui ametlikud allikad
möönavad. Mõlema poole väejuhid hukkusid, eks seegi
ole mingi näitaja.»
Neid Tammistu kõrgendiku nõlvu teadsin hästi. Keskkooli
lõpul jagunesid meie poisid nendeks, kes olid suutelised
paarikümne kilomeetriseks suusamatkaks nõlvadeni ja tagasi;
ning nendeks, kes seda ei suutnud. Ning Anuga olen neil patseerimas
käinud, kuna üle välu tumendavad künkaharjad
näisid hea sihtmärgina noil päevil, kui ajal polnud muud
tähtsust, kui vaid tema kestmine ja kestmine.
Neil nõlvadel hukkunud suure väejuhi Aleksander
Podgornõi nime kandis meie kooli pioneerirühm. Iga aasta
maikuus, Suure Isamaasõja -- ning ühtlasi Teise
maailmasõja -- lõpu puhul pidasime pidulikke kõnesid
ja viisime lilli vennaskalmistule. Ilusa ilma korral saluteerisime
vennaskalmistul pikemalt. Iseäraliselt olulistel koduloolistel
puhkudel sõitsime kooli autoga sellele künkale, millel
Podgornõi oma otsa olevat leidnud ning kus seisab tema pronkskuju.
«Vaadake nüüd --,» Mark aktiviseeris sülearvuti
ning kuvas tahvlile lahinguvälja lihtsustatud skeemi. Skeem elavnes ja
front liikus edasi-tagasi nagu kevad Läänemerel.
«Mõistagi on mu andmestik lünklik ja suuresti intuitiivne.
Aga midagi siin justkui oleks, või mis?»
Punnitasime andunult silmi, et saladuse võtit paremini silmata.
«Kui suured jõud kummalgi pool olid ning kas sul on andmeid
poolte kaotustest?» päris Einar, meie analüütiline
mõttehiiglane, kelle korrastatud ajutegevus suutis leida seoseid
õudsaimaski kaoses.
«Mul on täpsed andmed ainult Saksa poole kohta enne
lahingut,» kostis Mark, «kui palju venelasi tapeti, VÕIB
AINULT OLETADA, ilmselt kolm-neli korda rohkem, ma ei tea. Neid tuli kogu
aeg juurde, ent põhijõududest ei jäänud suurt
kedagi alles. Nii et sisuliselt sakslased võitsid lahingu ja
vallutasid kõrgendiku.»
«...selleks, et sealt kohe taanduda?» tegi ka Toomas,
tunnetusgeenius suu lahti.
«Just!» hüüatas Einar. Ta astus mõne hoogsa
sammuga tahvlini, tõmbas Margi käest puldi ning keris
lahinguskeemi animatsiooni edasi-tagasi. «Näete, siin on keskne
tegevusala. Sakslaste rünnak keskendus selle vallutamisele ning
kaitsmisele. Sellele alale -- mis siin asub? -- jooksevad kokku ka
venelaste operatsioonid. MILLEGI PÄRAST soovisid mõlemad ala
kontrollida. Ma pakun välja järgmise skeemi: venelased
jõudsid esimesena ning MIDAGI või KEDAGI oli sakslastel maha
jäänud, mida nad ilmtingimata tagasi soovisid saada. Vaevalt, et
nad mõne talu, kuuskede ja võsa pärast taplesid.»
«Braavo!» plaksutas Mark käsi. «Sul polnud
näpunäidet, nagu oli mul; ja ma olen täis usku, et kas sina
või Maria suudate mind edasi aidata sealtmaalt, kus mul
näpunäited puuduvad. Ma ei varja tõde teie eest kauem --
septembris 1944 maandus Rebase talu maal Saksamaa tähelaev. Gagarin ei
olnud esimene mees, kes kosmoses käis; ja enne teda surma saanud vene
kosmonaudid samuti mitte. Laeva olemasolu on fakt, me teame nüüd
umbkaudu, kuhu ta maandus. Kus on laev -- või tema
jäänused -- praegu, seda ma ei tea. Minu hüpoteesi
järgi nad Eestist või vähemalt Baltikumist välja ei
jõudnud, igatahes ameeriklased ja britid otsisid oma
okupatsioonipoole põhjalikult läbi ning ei leidnud
märkigi.
Nüüd on meie kord; me peame laeva üles leidma, kui temast
veel midagi järel peaks olema -- milles ma olen veendunud --, ning
tähelepanu äratamata kätte saama. Selles viimases ma eriti
veendunud ei ole. Aga noh, ühtegi suppi ei süüa nii kuumalt
nagu keedetakse ja nii vana supp ei tohiks enam kõrvetada. Vaatame
seda asja lähemalt.»
Tol õhtul meist keegi normaalsel ajal magama ei jõudnud.
Rullisime aknakatted alla ja tutvusime põhjalikult informatsiooniga,
mida Margil oli õnnestunud senimaani koguda.
HÄDAS OOTAS HITLER ABI IMERELVADELT, paralleelselt
töötasid Kolmanda Reichi salalaboratooriumid uudse keemiarelva
kallal, konstruktorid eesotsas Wernher von Brauniga joonestasid rakettrelvi
ja insenerid monteerisid maailma esimest tuumareaktorit. Hitler, kes
huvitus väga Aasia religioonidest, kureeris lisaks meditatsiooni ning
telepaatiat, milliseid uuringuid ei saatnud kummatigi eriline edu.
Võtnuks Hitler sõja keskel vastu Stalini rahuettepaneku,
mille järgi sarnaselt eelmise maailmasõja aegse Brest-Litovski
rahulepinguga oleks Nõukogude Liit loovutanud Baltimaad ja suure osa
Valgevenest ning lisaks veel Lääne-Ukraina alad, saanuks ta
hingetõmbeaega ja vabad käed Läänes. 1940.-41. aasta
majanduselu taseme säilides võinuks Saksamaa korraldada seal
tõelise ragnaröki. Juba 1945. aastal suutnuks Hitler Londonit
üllatada taktikalise tuumaraketiga. Täies hoos olnuks pommitajate
tootmine Ameerika lendavate kindluste eeskujul.
Natside tegelik teadustöö oli jõudnud märksa
kaugemale, kui kinnitas liitlaste propaganda. Saksamaal polnud aga enam
ressursse, et kõike plaanitut ellu viia. Majandus lagunes,
sõdurid põgenesid rindelt, pidevate pommirünnakute
tõttu kadus elekter ja mitmed olulised tehased seisid varemeis. Ka
Peenemünde raketibaas, kust 1944. aasta septembris startis kosmoselaev
«Gladsheim», sarnanes suuresti ülesküntud uudismaaga.
Sõjavangide raskeim ülesanne oli üha uute ja uute aukude
lappimine maandumisrajal ning raketodroomil.
Nii Lääneliitlaste kui Nõukogude sõjaväeluure
teadis üldjoontes, mis teoksil, ning natse püüti
võimalikult takistada. Saksamaa kokkuvarisemise aegu jooksid
väed tormi tipptehnoloogilisele pärandusele. Ameerika omandas
reaktori ja enamuse spetsialiste eesotsas von Brauniga, Nõukogude
Liit haaras rakettrelvanduse atribuutika ning mitmesugust peenmehaanika ja
masinatööstuse sisseseadet. Spetsiaalsed komandod
röövisid süstemaatiliselt Nõukogude Liidu
okupatsioonitsoonis. Terved vabrikud võeti koost lahti, laaditi
rongidele ja veeti Venemaale, millega võib osaliselt seletada Saksa
Demokraatliku Vabariigi majandusedu, kuna kõige vajaliku seas tariti
minema palju rämpsu ning iganenud tehnikat, mis polnud veel kasumit
teeninud, ent mis sündis juba välja vahetada.
Millist kasu liitlased lõikasid, võib üksnes oletada,
kuid piisab lugemisest, mida kirjutab «Eesti Nõukogude
Entsoklüpeedia» Wernher von Brauni, «kosmonautika
eriteadlase, USA Rahvusliku Inseneriakadeemia ja Rahvusvahelise
Astronautikaakadeemia liikme» kohta. Ta juhtis Ameerika
Ühendriikide oluliseimate kanderakettide, «Jupiter C» ja
«Saturn» konstrueerimist. «Saturn» oli
«Apollo»-projekti tugisambaks -- projekti, mis viis
mäletatavasti esimesed inimesed Kuule. Kosmose teemadel on von Braun
kirjutanud mitu raamatut, nagu «Start in den Weltraum» ja
«First Men to the Moon». 1960-70 töötas ta NASA
Huntsville'i kosmoselennukeskuse direktorina.
Pole vististi ime, et Ameerika esimeste kosmoselaevade seeria
«Mercury» esimesed eksemplarid sarnanesid väga
«Gladsheimile», nagu võib näha ameeriklaste
poolpropagandistlikust mängufilmist «The Right Stuff».
Lihtne koonus, millesse pakiti kosmonaut nõnda, et tal polnud
õieti ruumi külgegi keerata ning pisikene aken
tähesära imetlemiseks. Lisaks elu alalhoiusüsteemile ja
pidurdusmootoreile evis «Gladsheim» langevarju, mis pidi tagama
pehme maandumise kuivalgi maal. Orbiidile viis «Gladsheimi»
kaheastmeline kanderakett «Vau X», mille skits sattus
erakätesse ja lubaski oletada, et VÕIB OLLA saatsid sakslased
mehe kosmosesse, kuna sel teel polnud enam tehnilisi takistusi. Seda
S^veitsist saadud skitsi koopiat Mark meile näitas, ent tema oli
jõudnud hüpoteesini iseseisvalt ning teist teeviita kasutades.
Tema suures köögis seisab laealusel riiulil vanaaegsete pudelite
kollektsioon. Ta pole neid meeleheitlikult taga ajanud, olles talletanud
üksnes kõike huvitavat kättesattunut. Mulle imponeerib
neist enim Eesti Vabariigi algul ehitatud talutare pööningult
leitud klaasist «Coca-cola» pudel, mis näeb enam-vähem
samasugune välja nagu tänapäevalgi; aga on samas
võhiklikuimagi silma hinnangul arhailisem. Jah, külas leidus
kohti, kus tunnetati trendi, kuulati «Philipsi» raadiost Viini
klassikalise muusika kontserti ning joodi pruuni vurtsu.
Lisaks pudelitele seisab riiulil söetriikraudu, roostest puretud
tormilaternaid ja muud kila-kola. Just muu kila-kola seas võib
märgata esialgu keedukatelt meenutavat kera.
Lähemal vaatlusel -- kes muidugi viitsib end nii palju pingutada --
ilmneb kera konstruktsioonis eriskummalisi jooni ja lõpliku
järeldusena tuleb ta tunnistada katkiseks tuukrikiivriks.
Eks tuukrikiivri ja skafandrikiivri põhieesmärk ole üks --
isoleerida kandja ümbritsevast keskkonnast. Nii et kiivri päris
õige algupärase funktsiooni leidmisel võib eksida; ning
küllap ongi hea, et on eksitud, kuna päris tõde
võib samuti kuulutajat isoleerida ümbritsevast keskkonnast.
(Järgmises osas: Von Schumacher ja tema kiiver. Mida nägi
usbekist seersant? Mark kohtub Fahd ibn Abd al-Aziz as-Saudi poja
Muhammadiga. Lüüakse käed.)
[ Kuldlaevuke. 3. osa ]
|