07.06.1999 |
Mart Raudsaar
Kuldlaevuke. 1. osa |
Arvustused |
(Esimene osa: Margi kõne. Tagasivaade minu tutvusele
Margiga. Margi öö puu otsas. Kuidas algas meie
kinnisvaraäri.)
HÄMMASTAV, kuidas mõne ajaloolise momendi
vältel võid tunnetada hetke.
Ma loodan väga, et mitmed -- ja ehk olulisemadki hetked --
seisavad mul veel ees, kuid senini on üheks ületamatuks
hetkeks jäänud Eesti Vabariigi aastapäeva
tähistamine Margi hämaras söögitoas. Sest sellest
hetkest, kui Mark toostiks püsti tõusis, algas meeletute
seikluste aasta, mis viis mind kodulinna pikemaks tagasi, ent oleks
mulle peaaegu saatuslikuks saanud.
Niisiis, Mark tõusis, tõrvikuleek sädelemas
tõstetud pokaalil ja lausus aeglasel, mõõdetud
häälel:
«Head sõbrad!
Praeguseks hetkeks on Eesti juba sündinud, taas kord; ja
sedapuhku päris tõelisel moel, sest maal pole enam
ühtki võõrast mundrikandjat.
Iga vastsündinu vajab hoolt ja abi, ning ehk küll meie
lapsukesel on vana hing, ei ole tal oma hallidest ja
fragmentaarsetest mälestuskildudest suurt abi loota selles
maailmas, kus meiegi juhtumisi viibime. Meie ülev ülesanne
on aidata tal esimesi samme seada.
Lubage mul olla suureline ja ennustada meie hoolealusele hiilgavat
tulevikku. Ma usun, et ta naasmine põhjala perre võib
kujuneda triumfaalseks ja lisaks koolikaardile või -gloobusele
ilmunud nimele muutub tema erk ja teadmistealdis meel vaimseks
majakaks tervele areaalile. Sest peale värske vere on meil
lõppkokkuvõttes piisavalt iidset tarkust.
Sõbrad! Meil on iidset tarkust ja võime öelda, et
vaim on küps; ning kuigi veri on värske ja me ei saa
öelda, nagu oleks liha vanadusest nõder, on meie unistuse
taaskehastumine alles alanud ja vaatamata kauni kujutluse
hägusais piirjoonis elustuvale uuele algele pole meil kindlat
alust väita, et keha kauase irdhinge sujuvalt omaks võtab
ja sel samme seada laseb.
Aga nii, kui seda ma ütlesin, seisame siin abimeestena meie.
Kuid meie arengufond, nagu oleme kurbusega tõdenud, on
samahästi kui tühi. Kus on, sinna tuleb juurde,
nõnda et me peame kokku saama esimese... miljardi veel selle
aasta lõpuks.»
Tõmbasime sügavalt hinge. Miljard!
«Ja praegu võin ma teile kindlalt öelda, et see on
võimalik! Juhul kui--» ning ta vaatas mulle silma,
missugust hetke ma silmas pidasingi, «--Aivar on nõus uue
projekti juhtimise enda õlule võtma, mis, ma luban,
saab olema üks meie raskemaid ettevõtmisi. Meie
esmärk on vallutada Gladsheim. Aga nimetagem oma projekti
teisisõnu lühidalt Braunsacheks.
Elagu Eesti Vabariik ja Braunsache, elagu!»
Enne, kui saan jutustusega edasi minna, pean teid jätma viivuks
teadmatusse, mida Mark Gladsheimi vallutamise all mõtles, ja
mõne sõnaga põikama märksa kaugemasse aega
ja pajatama teile, kuidas ma Margiga tuttavaks sain ja kes ta selline
üleüldse on.
MINU SÕBER MARK on vanast perekonnast, mille
teadaolevad juured jooksevad kuni muistse vabadusvõitluseni.
Igal vanal perekonnal on saladusi ning neid on saanud
päranduseks Markki. Tegelikult on ta väljavalitud, sest
mõned teadmised on tema jaoks avanenud alles peale meie
tutvumist ning ta näib neid nüüdki lisaks saavat.
Esimest korda kohtusin temaga siis, kui kestis veel nõukogude
aeg. Me juhtusime sõitma koos tamburis, sest vagunite puupinke
ja vahekäikegi täitis ühtlane rahvamass, kelle
vitspunutistest, lapsevankritest, jalgratastest ja turukottidest
möödapääs kohani, kus näis jaguvat viimast
vaba ruumi, oleks nõudnud tõkkejooksja võhma ja
oskusi.
Need rongid olid tehtud kuldsetel kuuekümnendatel Ungaris, aga
võis kahtlustada, nagu oleks osavate käte ring
valmistanud neid vanadest trofeevedureist ja muust majapidamises
vedelevast kraamist. Alanud majanduskriisi tingimusis ei jagunud
rongidele nähtavasti varuosi, ent võib-olla ka lihtsalt
tähelepanu, nii et aeg-ajalt nad jäid seisma kas mootori
kokkujooksmise tõttu või mõne
elektrisüsteemi vea pärast. Mõnikord nad üksnes
süttisid seletamatutel põhjustel, sest tuli levis
mööda õliseid kaablikanaleid nii nobedalt, et juht
jõudis hädavaevalt mootorvaguni ülejäänud
rongi eest lahti haakida ning kui too oli kosuks põlenud, ei
viitsinud enam ükski ekspert otsida kahi alguspunkti.
Seegi kord võis palangut oodata, sest põranda alt,
seinapragudest ja mootoriruumist hakkas vagunisse turpuma vastikut
sinist suitsu. Neil rongidel sõitis mootorvagun nii ees kui
taga, nii et kõrvalt vaadates näis rong
sümmeetriline, ning kui mõlemad mootorid olid
töökorras, siis nad ka töötasid, mis muidugi ei
tähendanud, et mõlemis juhiruumis keegi oleks istunud.
Kui uskuda üht klassivenda, olevat kord juhi abi üksinda
rongi juhtinud. Ta võtnud kõvasti kärakat, tal
hakanud palav ja ta avanud akna, küünitanud end
värsket õhku hingama ning kukkunud kurvis raudteetammi
põõsaisse. Mehele ei juhtunud midagi hullu, ja rongi
said pahased reisijad ise hädapiduriga pidama peale
järgmist teivasjaama.
Nüüdki ei viibinud tagumise mootorvaguni juhi- ja
mootoriruumis nähtavasti kedagi, sest rong müdistas
rahumeeli edasi, ehkki hirmunud reisijaid tungles esimestesse
vagunitesse. Millegipärast ei söandanud ükski
tõmmata hädapidurit, aga võib-olla pidur ei
töötanud. Igatahes trügis tamburisse üha rohkem
reisijaid, kes ei pääsenud järgmisse vagunisse, kuna
kuulsa koduloo-uurija -- kellest hiljem kindlasti juttu tuleb --
rohekaskollane jalgratas seisis teel risti ees.
Keset segadust ja tohuvabohu taarus üks mutikene, koer
süles. Pontsaka kere ja madala tiheda, seljalt kulunud valge
karvaga nähvits meenutas «Polümeeri» kummilooma.
Tema pea ja silmamunad keerlesid vilkalt siia-sinna ja klähviv
koon sarnanes õhutõrjekahurile kesk ägedat
lahingut. Näha vahutavat lõusta oma kõri vastas
või kurdistuda haugatustest kõrva polnud sugugi
meeldiv, kuid üks tegelane jäi ta teele seisma, lastes
inimesi kahelt poolt mööda voolata, justkui kaljunukk laseb
laineil endast üle libiseda. See oli noor mees, nähtavasti
pea minu vanune, kuid kas noorem või vanem, ei osanud ma
arvata. Ta kandis luitunud ruudulist särki ning teksaspükse
ja oli sulanud oskuslikult rahvamassi, kuniks tema pilku juhuslikult
kohtasin. Ta ei vaadanud mind, vaid koera; ent seisin kohe sealsamas
kõrval, nägu vastakuti. Ta pilk tabas koera oma;
põgus, terav välgatus tema silmis nööris penil
kõri kinni, see toppis koonu perenaisele kaenla alla ning
piilus sealt meest vargsi, ühe silmaga.
Sel momendil jäi rong rapsakuga seisma, uksed paisati valla ning
rahvas valgus päikesepaistelisele mäenõlvale, mis
kummus raudteetammi kõrval. Nõlva harjal põrises
usina mardikana traktor. Talumees jättis kartulivõtu
pooleli ning jälgis huviga raudteel toimuvat.
Kuna ilm püsis viimaseid päevi soe, heitsid mõned
suuremad riided seljast ja viskasid kamarale siruli. Teised
kõndisid üle kartulimaa suunas, kus pidanuks asuma
maantee, et end mööduva auto peale hääletada.
Kolmandad kogunesid tossavat rongi vaatama, neljandad tegid
talumehega juttu, kes näitas masinat ja kartuleid, suuri
kollakaid mugulaid.
Jäin hetkeks nõutult seisma kivivare äärede,
teadmata, kas oodata asendusrongi, kui säärane peaks
tulema, või vantsida mööda liipreid läheda
alevikuni, kus võinuks pääseda nii bussi kui auto
peale.
Ja ootamatult juhtusin kohakuti sama mehega, keda ennist tamburis
olin märganud. Ta silmitses mind heatahtlikult, viiv kauem, kui
juhuslikul kohtumisel kombeks. Mõtlesin, kas ning mida ma
peaksin ütlema, ent ta avas ise suu, öeldes: «Te
seisate väga huvitavas kohas. Lubage, ma vaatan...»
Ta kükitas kärmelt ning astusin jahmunult paar sammu
tagasi, märgates alles nüüd, et seisin laial lamedal
kivil, mida kattis suuremalt jaolt õhuke huumuskiht. Mees
libistas käega õrnalt üle kivikonaruste, tema
kätte ilmus kaabitsataoline graniidikild ja ta kaapis sellega
kärmelt kõdust pinda. Paari-kolme liigutusega suutis ta
kivile manada jooned, mis meenutasid mulle ruunimärki.
Ta jälgis joonte kulgemise sihti, tõstis siin näo ja
muigas, nähes mu üllatunud nägu.
«See on piirikivi, ja küllalt haruldane, sest siin on
kohtunud viie talu maad. Neid kive on nõnda palju kaduma
läinud, et kui lapsed mõne leiavad, peavad nad seda
kindlasti üheks saladuslikuks, võib-olla koguni
varanduseni viitavaks tähiseks. Ja miks mitte? Võime
isegi end kujutleda seismas teelahul, kust võime minna iga
ilmakaare suunas, välja arvatud siht, kust me oleme tulnud.
Kusagil võib oodata varandus, kusagil võidakse meie pea
teibasse riputada, kusagil lõpeb meie tee soosiilul
üksildase Ivan Sussanini mälestusmärgi juures...»
Siis ta tõusis, kloppis käed puhtaks ja ütles oma
nime.
Nii ma kohtusingi maakler Margiga. Nojah, maakler sai temast
küll hiljem; ent me oleme harjunud säärast
mänglevat alliteratsiooni kasutama, mis iseloomustab minu
meelest üsna hästi tema nurjatut allaheitmatust.
Ükskõik, kuhu tee meid ka hiljem viis,
ükskõik, missugustesse täbarustesse sattusime, iial
ei leppinud ta olukorraga ega võtnud seda kui antut. Ta oskab
kaubelda, paluda ja ähvardada mestis kõige
kõrgemagagi. «Käsi peseb kätt,» ütleb
ta ise vastuseks küsimusele, kes siis keda
lõppkokkuvõttes kamandab, lisades, et tema käsi on
mõistagi väiksem ja nõdram. Aga palun, ärge
seda tsiteerige, sest nõukogude naturaalmajanduse või
uuema aja vabaturu reeglite kohaselt võidakse teda pidada
teenimatult kas osavaks ärimeheks või hoopis
küüniliseks õgardiks, kes sööb
liigikaaslasi. Seda pole ta mitte.
Nagu näha, olen siiani osavalt mööda hiilinud
küsimusest, kes Mark Kuuse alias Maakler Mark siis on. Ja
ma ei saa jutuga enne edasi, kui pole proovinud valgustada tema
üht võib-olla olulisimat minevikuseika.
ÖÖ PUU OTSAS, ümberringi tähesäras
välkumas sadakond võhka -- niisugune sundolukord suretaks
mõnegi mehe lihased ja närvid. Loodus ei pakugi mingeid
armuande, olles karm ja armutu nende vastu, kes temast lugu ei pea --
avanegu selleks talle vaid võimalus!
Üks Margi tuttav alustas esimeste kooperatiivide tulles
jahifarmiga, võõrustades algul sõpru Moskvast ja
Novosibirskist, hiljem üha enam sõpru Kesk-Rootsist ja
Tamperest. Tema äri oli nii-öelda ahvi äri, peaaegu.
Vanas mõisa jahilossis -- mille too tuttav omandas vististi
Tallinna õmblusettevõttelt bilansilise
väärtusega ehk võileivahinna eest -- istusid
kaminatule ees tüsedad onklid, jälgides himura pilguga
leegis küpsevaid vorstikesi; sissekäigu juures
säilinud suguvõsa vapivitraazhe teimisid valgepäised
taadid, kelledest mõni kandis pakse prille, mille puhul
võis kahelda täiendava optika vajalikkuses, et metsloomi
küttida. Ega nad laenatud püsse osanudki käsitseda, ja
olnuks või liivakell optikaks olnud, peaasi, et pauku saanuks
teha.
Pauku tehti nii ohtralt, et mõned palkoniäärsed puud
kuivasid ära. Loomulik, sest neil armastasid istuda tihased,
jälgides, kas midagi on söögimajja riputatud. Et
külaliste meel napist saagist liialt härdaks ei muutuks,
selleks korraldas jahifarmer ehtsaid Nicolae Ceausescu stiilis
jäägriorgiaid. Põder või metssiga
püüti kinni, pandi kammitsasse või seoti jalgupidi
puu külge, ja ootamatult kohale jõudnud head
külalised avasid teejuhi hüüatuse «Animal!»
peale tule kõigist torudest. Ma ei tea, kas see vastab
tõele või mitte, aga vahel olevat sihtmärkidena
kasutust leidnud lähedasest kolhoosist ostetud lehmad või
lambad, keda esitleti külalistele kui «ebatavaliselt rikka
Eesti metsaelu eksemplare».
«Teil, seal Rootsis, enam ei olegi sääraseid
loomi,» kuulasid sel juhul jahilised vintis teejuhi pajatusi
lehmakorjuse juures.
Mark ei teadnud kõike enda tuttava tegevusest, ta ei olnud
pööranud sellele erilist tähelepanugi. Ise ütles
ta nii, et «mind ei vabandanud põrmugi seik, et ma midagi
teinud polnud; mina võisin näha ja teha enim kui keegi,
ja just ükskõiksus ja pimedusega löödus
jäi mu süüks». Nii juhtus, et Mark sai kogu supi
endale kaela.
Vanasti rännanud järvedki teise kohta, kui neid kiusati --
ehkki Mark seda eriti ei usu --, mis siis metsa rikki minekust
rääkida. Too mets olnudki rikkimineku äärel, mis
tähendanuks ellujäänud loomadele vintsutavat
rännakut võõrsile ning võimalikku surma
autokapotil.
Jahifarmi õnnetuseks elas neid selles salus nii arvukalt, et
nad otsustasid asuda aktiivsele vastupanule. Mark, kes oli just
saabunud ning metsa luusima läinud, naljaviluks püss
kaasas, jäi elukatele esimesena pihku.
«Korraga seisis mu teel metssiga ja ma ei liialda eriti, kui
väidan, nagu näisid ta silmad raevust punased,»
jutustas Mark seda lugu meile ühel laupäevasel
kaminaõhtul. «Ma ähvardasin teda sõrmega, aga
ta ei teinud kuulmagi. Norsatas ja punnitas silmi, vahtides mulle
häbematult otsa. Ootamatult nägin ma teist, kolmandat ja
neljandat metssiga ning seejärel sai neid juba palju. Igal pool
sahisesid põõsad ja neist pisteti välja veel
kärssu. Kusjuures nad käitusid isegi tagasihoidlikult, nad
oleksid võinud mu kohe nahka panna! Küllap mind katsuti
ning kui ma oleksin esimese sea maha lasknud, poleks mind praegu
siin. Uskuge, mul ei tulnud säärast mõtetki --
pillasin püssi ja ronisin krabinal lähima männi
otsa.»
Mänd on sile puu, aga latva Mark jõudis. Linnud tulid ja
roojasid talle pähe; sel ööl tuli tal palju
etteheiteid kuulata. Ja aru ta neist sai.
See öö muutis teda palju, võib uskuda. Kirjeldatud
sündmus toimus enne meie kohtumist, nii et mul ei ole erilist
alust võrrelda tema varasemat ja pärastist isiksust, ent
tema areng pole hetkekski lakanud ning on olnud kiire. Veidi peale
Kodanike Komiteede valimist läks ta aastaks õppima
Prahasse Karli ülikooli, öeldes perroonil
küüniliselt naeratades: «Keegi peab ka eksiili
jääma.» Ta kartis tegelikult väga, sest eksiilis
poleks ta natuur vastu pidanud.
Skandinaavia kaudu naases ta juba Eesti Vabariiki. Olles hankinud oma
hookuspookuste abil -- neist oskab ta ise paremini kõnelda --
vajaliku algkapitali, asutas ta kinnisvarafirma
«Tipp&Mark». Tipp, see olen mina -- Aivar Tipp. Mind
esimesena, ka ülejäänud sõpruskonda
riburadapidi ootas töö Margi käe all. Kinnisvaraga
traditsioonilises mõttes me suurt ei tegelenud ning vahel
näis mulle, et isegi Margil ei olnud alati täit kindlust,
missugune peaks olema meie organisatsiooni strateegia muude, niisama
nalja pakkuvate ettevõtmiste kõrval. Neist
ettevõtmistestki jäi meil selge sott saamata, ja kui mul
pärast Margi uduste seletuste peale hakkas arusaam ka tekkima,
võisin hiljem kindel olla, et ma mitte millestki polnud aru
saanud just sel hetkel, kui julgesin end toimuvat mõistvat.
Tshehhimaalt tagasituleku järel polnud tema sügavamad
mõttesopid mulle enam jõukohased. Isegi fakt, et Mark
lõpetas pooleteise aastaga, üheksakümne kolmanda
suveks oma juuraõpingud, ei muutnud tema väljendusviisi
üheselt mõistetavaks, kuigi firma asjad ajas ta hoobilt
joonde.
«Miks asutasid kinnisvarafirma ja mitte
advokaadibüroo?» küsisin temalt kord.
«Meil on küllaga kõikvõimalikku vallasvara ja
meil on küllaga riigimaad. Maa leiab tasapisi omaniku ning
hooned ja muu vara leiab maa. Et legaalsel -- ma mõtlen
kaaskodanike jaoks aktsepteeritaval moel -- maa-asju ajada, saad olla
tänapäeval kas põllumees või
kinnisvaramaakler. Kinnisvara, see on ehitised pluss kogu maa.
Advokaat on palju kehvem vend, ta peab näpuga paberil järge
ajama ning tuulama seadustes, mida kogu aeg muudetakse ja juurde
tehakse -- ning ei täideta ja ei tunta --, ning võib-olla
peab temagi tulema viimaks meie juurde nõu saama, sest eks ole
inimese seadus saanud alguse kirjutamata seadustest?»
Nii tegeleski meie väike, aga agar kollektiiv kinnisvarandusega,
kogunedes tollal teenindusmajas asunud kontoris
ümarlauanõupidamistele kolm, vahel neli korda
nädalas. Reede õhtuti sõitsime tavaliselt kusagile
välja, kas kuulasime mõnda külalist või
lahendasime juhtumit, laupäeviti kogunesime Margi poole koju
pidulikule söömaajale ja istusime tema võrratus
kaminasaalis, analüüsides nädalas tehtud ning
rääkides igasugust lora, kus peaaegu täielikult kadus
tegeliku ja näiva vaheline piir; väga mõnus ja
vajalik seisund vaimse tervise säilitamiseks. Me
rääkisime uskumatuid tõsilugusid ning luiskelugusid,
mis võisid olla isegi tõsisemalt võetavad, ja
koguni absurd oli teretulnud.
Margi torniga maja leiate muuseas ülimalt hõlpsasti. Ta
asub Tartu ühel paremini säilinud ennesõjaaegsel
tänaval ning seal elas juba tema vanavanaisa. Vahepeal elasid
ühed kommunistid, ent Margi sõnul käis maja
vägi kommunistide omast üle ja kasvatas nad ümber.
Loodan väga, et tal on õigus ning et ümberkasvamine
ei jõudnud uude moondefaasi just iseseisvuse tulekul.
Ja-jah, te võite imestada, kuidas ma nii vabalt meie asjadest
räägin. Ma lähtun samast loogikast, millest Markki,
kes avaldab aeg-ajalt lehes väga otseütlevaid kuulutusi. Ta
möönab, et meie sõbrad leiavad meid ise, kuid
hädalisi on vaja aidata ja tee kätte juhatada.
«Vastalised ei näe meie teksti,» lausus ta kindlalt,
«või kui nad näevadki ja kurja hauvad, on nad
säärast masti tegelased, kellega meil nii või
teisiti tuleks vestelda ehk vestipidi vastakuti olla.»
Nõnda loodan, et mingit kurja pole siiamaani loo vestmisest
sündinud ja ei sünnigi. Mõningase õigustusena
võin täiendavalt viidata Margile, kes on viimasel ajal
hakanud samuti huvitavamaid juhtumeid kirja panema ning mul on tunne,
et ta avaldab neid kusagil lehesabas ulme pähe. Klientuuri on
hakanud tormiliselt juurde tulema.
Ärge nüüd arvake, nagu me igasuguste kaebustega
tegeleme. Krundi bioenergeetilisi jõujooni me ei
mõõda, naabrimehe kratti ei taltsuta ja papagoid
rääkima ei õpeta. Meie tegeleme suurte
maaprobleemidega, millel on enam-vähem defineeritav algus ja
ots.
(Järgmises osas: Läheme asja juurde. Miks ohverdas
Wermacht Heinastes von Seydelmanni tankidiviisi? Mõni
sõna Hitleri imerelvadest ja «Gladsheimist».)
[ Kuldlaevuke. 2. osa ]
|