|
[ Jutt |
Jutulabor: juuni 1999 |
Uued arvustused ]
Et tegemist pikema jutu esimese osaga, siis polegi suurt midagi öelda. Sissejuhatav osa... Teistkordsel lugemisel jääb igatahes mulje, et autor pole just mees, kellele kerge iroonia täiesti võõras oleks.
Rahustuseks kõigile – «Kuldlaevuke» on ulme! MOTT!!!
«Kuldlaevuke. 1. osa» on pikema loo algus ning seda on lugedes imehästi tunda: suvaline lõik, siis keskse tegelase pisut deemonlik kirjeldus ja siis pisuke iseloomustav seik kangelasest...
Mulle meeldib, mina olen rahul!
Mis puutub siin eespool viidatud Kavandi legendidesse, siis pole võrdlus korrektne. Kavandikamm on kliiniline jura, Mart Raudsaar on Kirjandus!
PS.
Jaan Meriniidu pakutud lingi lugesin läbi. Lugesin uuesti ka Raudsaare siinse teksti. Kavandit Raudsaarega võrrelda ei saa. Need on ikka täiesti erinevad asjad.
Mõtlesin küll, et Kuldlaevukese esimene jupp on natuke sarnane stiililt, aga üle lugedes ja võrreldes ei olnud mitte. Ikka täitsa erinevad asjad. Kavandi küll nüüd Algernoni alla ei kuulu, see pigem punkkirjandus, nagu näiteks Trubetsty&Pathique Daam Sinises oli.
Aga Jaani poolt pakutud linki soovitan lugeda küll, neile, kes veel lugemisest mingit naudingut tunnevad.
Kavandi lood on stiilsed küll, aga stiil on teine.
Vabandan, et ma nüüd konkreetse teema juurest kõrvale kaldusin. See ju ikka arvustuste rubriik. Aga keegi soovitas võrrelda ja ma siis võrdlesin.
Arvan, et Tarts ei ole mitte loll. Raudsaare stiil on lugemist väärt. Olen mitmeid Raudsaare asju lugenud ja nii kogenud lugejana olen täiesti kindel, et lugu jätkub õige pea. Tuleb põnevust, horrorit, actioni ja püänt ka kindlasti sinna otsa.
Ainus, mida antud juhul kritiseeriks on, et oleks võinud valmis kirjutada ja kogu loo kohe üles panna siia. Nüüd kipub järjekaks kätte minema.
Ma väga vabandan, et minult õiget kriitikat ei tule - ma liiga laisk, et arvustada lugusid, mis mulle ei meeldi. Kui juba noka lahti teen ja mõne autori kohta kasvõi halvasti ütlen, siis tähendab see, et mulle miski selle autori juures siiski meeldib.
Njah. Lootsin algul isegi midagi. Siis
j6udsin l6puni. Sel lool pole Eestis mingit v22rtust. Ehk isegi oleks,
kui antud valdkonnas ei oleks kirjutatud
minu isikliku arvamuse kohaselt palju
v6rratult etemaid teoseid. See j22b lihtsalt
teiste ja paremate teoste varju.
Soovitus: otsige 1les Kavandi Lood.
www.bumpclub.ee/~esskaa/kawandi.html
Esskaa enda all on ka h2id asju, aga
see edasine on selle stiili parim n2ide, mida tean.
Sorry, autor.
| 14.06.1999 11:40:18 |
Tarts |
Algus on igal juhul paljutõotav. Ausalt öelda kadestan kergelt inimesi, kes suudavad selliselt kirjutada. Võib-olla olen loll, kuid mulle siuke stiil meeldib. Ja pinget oskab herr Raudsaar igastahes hästi kruvida. Mina igal juhul ootan kannatamatult järgnevaid osi.
Kui "Kuldlaevuke" jääkski üheosaliseks, oleks tegu küll tõeliselt hea absurdiga. Aga kui isegi autor korduvalt ei väidaks, et tegu on pikema loo algusega, võib seda lugeja isegi mõista. Teadmata, kas Raudsaar alles mõtleb järgmist osa välja või on kõik juba valmis, kaldun arvama, et lõpptulemus on kobe tükk ka mitte ainult ulmekirjanduse piirides. Kahtlemata vastab tekst tasemele, mis võimaldaks selle avaldamist "Loomingus".
Samas ei meeldi mulle ka "Loomingus" avaldatavad osadekaupa-romaanid. Oota seda järgmist numbrit kuu aega ja vahepeal juba jõudnud palju meelest minna. Mu meelest võinuks ka Raudsaar "Algernoniga" üldse mitte jändama hakata, vaid sõltuvalt "Kuldlaevukese" pikkusest lasta kohe raamat välja. Usun, et kirjastuse toimetajad teinuks seda ühegi kõhkluseta. Järje osad võiksid ulmeajakirjas olla iseseisvad lood oma alguse ja lõpuga. Õnneks pole käesolev väljaanne seotud kuuajalise avldamistsükliga ja toimetus just praegu korraldab järgmiste osade sisestamist arvutivõrku.
Tuleb arvata,et autoril on toimetusega mingi kokkulepe, kui teksti niiviisi osadena ilmutatakse. Samuti peaks siis toimetuses olema autori kinnitus, et edasi asi ulmeliseks läheb. Esimese peatüki metsastseen seda ju pisut oli, aga õige pisut...
Jutu enda kohta. Tekst on raudsaarlikult tugev ja kandev. Pole tõttöelda ise Eesti uuemat ilukirjandust eriti lugenud, seetõttu ei tea, kas äkki sedalaadi kirjutusstiili äkki moes ei olegi? Raudsaare lauseehitus pole küll Kaplinski lihtne ja selge lause (JK ainuke, keda uuemal ajal lugend olen), pigem on taotluslikult ja elegantselt lohisev ning hüplik. Lugemist see muidugi ei kergenda, küll aga annab tahtmise korral elamusele midagi juurde. Samas on asjal mingi kiirustamise mekk man, võibolla sellest, et esimesse peatüki taheti jõle palju sündmusi kokku kuhjata. Lisaks leidis autor aega ka mitme (kaldun arvama, et isikliku) olmepoliitilise manifestatsiooni jaoks, millised ka siis tema enda südametunnistusele jäägu.
OK, asi tekitas huvi. Kas tegu mingi alternatiivikaga või müstilise tulevikupildiga, on raske veel öelda. Huvi tekkis ka sellest, et juhuslikult olen ise 93.a. suvel juurateaduskonna lõpetanud, milline tõik pani mind sõprade ja selzimeeste hulgast loo kangelasele prototüüpi otsima. Tolleaegsed juriidilised mõtisklused Kuuse suust on aga jälle sellised, millele ise alla ei kirjutaks. Olgu pääle, oootame järge! Loodan, et edasi läheb põnevamaks ja Raudsaar end lõpuks tõeliselt lahti kirjutab leides kompromissi nii isiklike kirjutamisssoovide kui ulmelugeja maitse vahel.
Ja huvitav on ka see, kas autoril jätkub taipu oma kangelase väitele, et ta suguvõsa on võimalik tagasi jälgida muistse vabadusvõitluse ajani, mingi käegakatsutav kinnitus leida?
|
