15.12.1999 |
Veiko Belials
Pika tee algus |
Arvustused |
1.
Hiiglaslik liinilaev lähenes majesteetlikult planeedi soojas kumas
kümblevale orbitaalkompleksile, mis laisalt valguse ja varju piiril
uneles. Laserkiirtest kantud optiliste ja digitaalsete koodide read
sööstsid läbi tühjuse, koordineerides kahe gigandi
kohtumist.
Hallinevate juuste ja veidi väsinud pilguga mees seisis vaateplatvormil
ning silmitses läbi platvormi kuppellae kompleksi vargset kasvamist.
Päike, mis planeedi varjust välja piilus, pani kogu kompleksi
hõbedaselt särama nagu kastepisara kargel hommikul. Mees
võpatas. Talle meenutas orbitaal oma dokiehitiste, kombitsataoliste
haaratsite ja haralihoidvate sektsioonidega ämblikku. Hõbedast
ämblikku, kes kasteses rohus saaki luurab.
«Ilus, kas pole?» kostis ta selja tagant vaimustunud
hääl. Mees vaatas üllatunult ringi. Ta oli lootnud, et saab
üksi olla. Laev oli ümber ehitatud vanamoodsast ja aeglasest
ristlejast ning kogu ta rohmakas kere oli selliseid turistidele
mõeldud vaateplatvorme täis pikitud. Ta oli tõepoolest
lootnud, et siin ei sega teda keegi.
«Nojah,» pomises ta ebalevalt, silmitsedes tüdrukut, kes oli
ta kõrvale astunud. Tüdruk oli sale ja sihvakas, nõtke,
veidi poisiliku kehaga. Ta kandis liibuvaid nahkpükse ja lühikest
poolläbipaistvat pluusi, millest tillukeste rindade tumedad nibud
kergelt läbi kumasid.
Mees pööras pilgu ära ja süüvis taas orbitaali
uurimisse. Mõnede meelest võis isegi saaki luurav ämblik
ilus olla.
Mees ei teadnud isegi, mis teda häiris. Tavaliselt oli ta palju
seltsivam. Orbitaal see igatahes polnud. Ja arahnofoobiat ta ka ei
põdenud. Pigem oli see planeet, mis teda ettevaatlikuks tegi.
Planeet, mis kandis kiskja nime. Hunt. Või isegi mitte planeet, vaid
see, mis planeediga seotud oli. Ta pidi selles selgusele jõudma...
«See on nagu sädelev teemant mustal sametil...»
Mees ärkas oma mõtetest. Tüdruk polnud ära
läinud, vaid seisis endiselt ta kõrval ning imetles vaadet. Siis
ta pöördus ja vaatas mehele otsa. Ta polnud ilus. Vähemasti
mitte selle sõna klassikalises tähenduses. Pigem oli ta...
kütkestav. Jah, see oli õige sõna. Kütkestav,
lummav, hurmav. Mustad sirged juuksed langesid õlgadele, suu oli
pisut suurevõitu, nägu kõhn, silmad... Just silmad olid
need, mis tüdruku nii lummavaks muutsid. Suured, siirad, imestavad,
tulvil mingit nimetut küsimust. Naerualtid silmad, täis tuhandeid
tantsisklevaid sädemeid. Silmad, mis näisid helisevat.
«Tal on kellukesed silmades!» leidis mees end jahmunult
mõtlemas. Ta väristas end sisimas, üritades tüdruku
lumma murda. «Ütle midagi, muidu muutub olukord piinlikuks! Ja
ära jõllita!»
«Mulle meenutab see ämblikku.»
See polnud see, mida ta oli tahtnud öelda. See polnud hoopiski see.
«Tõesti?» päris tüdruk huviga. «Te olete
bioloog?»
«Ei.» Mees naeratas. «Mind huvitab siinne usk.»
«Tähendab -- teoloog.»
«Mulle meeldib mõelda endast rohkem kui filosoofist. Ma otsin
seoseid, põhjuseid. Kunagi öeldi minusuguste kohta
«õpetlane»,» kehitas mees õlgu ja sirutas
käe. «Uber Gileas.»
«Carna LaRupa.»
Tüdruku käepigistus oli tugev ja asjalik.
«Turist?» päris Uber.
Nüüd oli tüdruku kord naeratada. Ta raputas pead.
«Ega's ometi..?» jahmus Uber.
«Täpselt nii,» noogutas Carna. «Palverändur.»
Loomulikult. Kõik, kes Hundil käisid, olid kas turistid
või palverändurid. Või okultistid. Uber ohkas.
«Kuulge, lähme kuhugi, kus saab istuda,» pakkus ta eneselegi
ootamatult. «Ajame juttu. Muidugi, kui teil midagi selle vastu ei
ole...»
«Minugipoolest,» nõustus tüdruk. «Mul polnud
plaaniski siin seistes põkkumist oodata.»
Ta pöördus minekule ja Uber tundis, kuidas ta süda kokku
tõmbus. Miski selles tüdrukus meenutas talle Tameryt. Olgu
peale, et Tamery oli olnud tüdrukust peaaegu poole vanem, pehme ja
lopsakas brünett, oli neis siiski midagi ühist. Asjalik ja
konkreetne hoiak, mis varjas parajat annust romantikat; sama sädelus
silmades ja seegi, et ka Tamery oli...
Stopp!
Uber sundis end sellele mitte mõtlema. Mitte praegu.
Praegu läheb ta selle tüdrukuga baari ja üritab lihtsalt
välja selgitada, miks...
Kuplist lahkudes heitis ta viimase pilgu orbitaalile. Laev oli suunda
muutnud ning päike oli taas planeedi varju kadunud. Valguse ja varju
piiril, galaktilise pimeduse ääremail, luuras orbitaal nagu
kosmiline ämblik.
***
Nad leidsid vaba laua varjulises nishis ning Uber tellis dringid.
Tüdruk istus ta vastas teisel pool lauda ja silmitses teda uurivalt.
Uberit paelus taas üllatunud ilme tüdruku silmades.
«Tal on kellukesed silmades!» oli ta mõni hetk
tagasi mõelnud. Ta oli taas muutunud romantiliseks, nagu neil
aegadel, kui Tamery veel...
Neetud! Uber langetas pilgu, et tüdruku silmadest pääseda
ning leidis end ühtäkki tüdruku rindadega tõtt
vaatamas. Tumedad nibud, mis pluusi alt paistsid, sihtisid teda üle
laua nagu teine paar silmi, nõudlikud ja väljakutsuvad.
Õhuke poolläbipaistev materjal tõstis nooruslikud
vetruvad rinnad esile, selle asemel et neid varjata, ning Uber tundis,
kuidas arutu kirg kubemes hõõguma lõi. Hetkeks paiskus
maailm segi. Ta oleks tahtnud sõgedas ihas üle laua kummarduda,
särgi üles rebida ning end vampiirina nende häbitute rindade
külge imeda, et tunda, kuidas nibud ta huulte all kikki
tõusevad...
Mingi osa temast oli keha reaktsioonist segaduses. Tüdruk polnud ju
tema tüüp! Talle meeldis lopsakam ilu, prink ja meelas. Nagu
Tameryl...
Uber ägas mõttes.
Tamery!
Mõte naisest mõjus kainestavalt. Ta lõpetas
tüdruku silmadega õgimise, rebis end ta rindadest lahti ja
tõstis uuesti pilgu -- ainult selleks, et kohata taas tüdruku
oma.
Tüdruk muigas.
Uber tundis, kuidas keha äkki rahunes. Veri valgus nüüd
hoopis näkku ja ta kõrvad lõid reetlikult õhetama.
«Kuramuse nähvits!» mõtles ta. «Ta
teadis, et see juhtub. Ta ju lausa ootas seda!»
Ja ta ise oli ka tore! Midagi mõtlemata oli ta valinud laua baari
hämaramas nurgas, kus armunud paarikesed said kõrvaliste pilkude
eest varjatult teineteise kätt hoida ja kudrutada. Nagu ta selleks
olekski siia lennanud! Kurat!
Mis selle tüdruku nimi oligi? Caila? Carla? Carna? Jah, õige!
Carna! Carna LaRupa.
«Miks te seda teete, Carna?» päris ta järsult, peaaegu
käratades. «Palverännak Hundile. Miks? Mida te loodate sealt
leida?»
Tüdruku silmad läksid suureks.
«Kas te ei leia, et te olete pealetükkiv?» päris ta
solvunult.
«Vabandust,» kogeles Uber. «See oli minust taktitu...»
Ta tõstis käed ja hõõrus meelekohti, üritades
sisemuses mäslevaid vastuolulisi tundeid kontrolli alla saada.
«Lihtsalt... ma olen pisut väsinud. See lend ei mõju mulle
hästi.»
Ta võttis pokaali ja rüüpas suure lonksu. Muusika tinises
vaikselt, ekseldes baari sügavates soppides.
Tüdruk silmitses teda, pea viltu.
«Teate,» sõnas ta ootamatult. «Ma mõtlesin
sellele ämblikule...»
«Millisele ämblikule?» ei mõistnud Uber.
«Sellele, keda te orbitaali vaadates nägite.» Carna toetas
lõua rusikale ja kibrutas kulmu. «Ma üritasin ette
kujutada, kuidas te seda näete...»
«Ja...?» pomises Uber, kes oli asjade sellisest pöördest
veidi üllatunud.
Carna väristas end kergelt.
«Mul hakkas jube. Kosmiline ämblik, hiiglaslik monstrum, kes
varitseb saaki. Saak, see tähendab laev, läheneb; ämblik
sirutab end välja, haarab temast halastamatute haaratsite ja
manipulaatoritega kinni, haalab lähemale, mässib oma toitekaablite
ja juhtmete võrku ning imeb temast elu, see on reisijad,
välja...Teiega peab midagi õige ränka olema juhtunud, et te
selliseid asju endale ette kujutate.»
Uber muigas vaevaliselt.
«Teie kujutasite seda ette, mitte mina. Need olid teie
sõnad,» vaidles ta. «Kui ta vaid teaks, kui lähedal
ta tõele oli...»
«Jah, kuid te ju ise tunnistasite äsja, et see lend ei mõju
teile hästi,» ei jätnud Carna jonni. «Miski
järelikult ikkagi häirib teid!»
«Olete te psühholoogiat õppinud või mis?»
«Niisama, mõned juhuslikud loengud,» kehitas Carna
õlgu. «Psühholoogia, psühhoanalüüs,
nipet-näpet...»
«Või nipet-näpet!» urises Uber. «Ma pean vist
õnne tänama, et te täiskursust läbi pole teinud, mine
tea, mis te siis veel mu jutust välja loeksite!»
Uber vaikis hetke.
«Nojah, mis ma ikka puiklen,» ohkas ta lõpuks. «Teatud
määral on teil õigus. Kuid mitte orbitaali suhtes. Ma olen
lihtsalt oma tunded selle planeedi vastu alateadlikult üle kandnud
orbitaalile kui selle maailma väravale. Asi on tegelikult planeedis.
Hunt on see kiskja, kes toitub inimestest.»
«Muidugi mitte otseselt,» lisas ta, nähes tüdruku
ehmatust. «Piltlikus tähenduses muidugi.»
«Nii et midagi ikka juhtus,» pomises Carna. «Midagi
isiklikku... Ja nüüd lähete te kätte maksma! Kogu see
õpetlase-jutt oli siis jama?»
«Ei. Ma ei lähe kätte maksma,» seletas Uber
kannatlikult. «Olete teie alles romantik! Ma lähen selgust saama.
Ja ei mingit jama! Ma tahan tõepoolest teada saada, mis juhtus. Ja
miks.»
«Kas ta... suri?» päris tüdruk vaikselt.
«Lõpetame selle jutu!» lõikas Uber. «Ma ei taha
sellest rääkida.»
Nad vaikisid, hoidudes hoolikalt teineteisele otsa vaatamast.
«Milleks teil mind vaja on?» küsis Carna lõpuks.
«Ma ju ütlesin,» ohkas Uber. «Ma otsin seoseid,
põhjuseid; üritan näha asjade taha... Te lähete
Hundile palverännakule. Miks? Mida te otsite?»
«Mida ma otsin?» Tüdruk vajus mõttesse. «Huvitav,
ma pole ise seda küsimust endale kunagi esitanud. Ma ei tea.
Mulle lihtsalt tundus korraga, et mu elul pole mingit sihti. Et ma olen
elanud asjata...»
«Kui vana te õigupoolest olete?» katkestas Uber teda.
«Varsti saan kakskümmend.»
«Hoidku küll, mina olen 43 ja oma arust on minulgi veel
küllalt aega sihte seada...» jahmus Uber. «Kuhu te oma
palverännaku teete, kui see saladus pole?»
«Ärataja kloostrisse. See pidavat olema kusagil
mägedes.»
«Uus Avanemine,» noogutas Uber süngelt ja ta silmad
tumenesid. «Seda ma kartsingi. Ja teil on plaanis see läbi
teha?»
«Jah,» vastas tüdruk lihtsalt.
Uber vangutas pead. Ta ei mõistnud. Ta võis aru saada nende
motiividest, kes okultistide nime all Hundile voorisid. Lootus saada osa
jumalikust jõust, mis end Hundil avaldab, oli piisav põhjus,
et ruumiränd ette võtta. Maagilised amuletid, mida juttude
järgi olevat Hundil võimalik valmistada, tõotasid nende
omanikule piiritut müügitulu ja eluaegset rikkust. Isegi turiste,
kes olid nõus üüratuid summasid maksma, et Hundil
mõnes kloostris ehtsat surma ja sellele järgnevat
ülestõusmist kogeda, oli ta valmis mõistma. Küllap
see oli igavlevatele rikkuritele piisavalt eksklusiivne seiklus, et sellega
hiljem teiste ees kiidelda. Kuid ta ei suutnud mõista neid, kes
tõsimeeli palverännule tulid. Mida nad lootsid leida? Mis neil
puudus, et nad tundsid vajadust surma kogeda?
«Miks?» päris ta taas. «Kas te arvate, et surm
võib anda teie elule mõtte?»
«Võibolla. On see siis nii võimatu?»
Uber tundis, kuidas ärritus temas maad võtab. Talle meenus
Tamery. Ta ei tahtnud, et ka see tüdruk siin...
«Ei, ei ole! Teatud mõttes on teil isegi õigus,»
selgitas ta, üritades iga hinna eest rahulikuks jääda. Kui ta
oleks suutnud Tameryt veenda... Kui ta suudaks nüüd seda
tüdrukutki veenda... «See tundub olevat paradoksaalne, ent elu on
tõepoolest võimeline väärtustama vaid surm.
Teadmine, et olemine võib igal suvalisel hetkel mitteolemiseks
üle minna, on üks väheseid asju, mis meid olles pingutama
sunnib. Selles mõttes on õige, et surm annab elule
mõtte. Kuid selle mõtte annab surma olemasolu, teadmine
sellest, mitte surma kogemine! Surm ise ei saa olla elu
mõtteks!»
Carna vaatas talle oma suurte imestavate silmadega otsa, nagu ei kuulakski
ta teda.
«Kuhu te ise suundute?» päris ta ning Uberile jäigi
selgusetuks, kas tüdruk oli teda üldse kuulanud.
«Sinna, kuhu teiegi,» lausus ta lõpuks süngelt.
«Tõesti?» elavnes tüdruk. «Kuid te pole ju
palverändur...»
«Ma tahan näha, mis seal tegelikult sünnib. Ma ju
ütlesin -- ma tahan selgusele jõuda...»
«Tore. Siis läheme koos!» plaksutas Carna
rõõmsalt käsi, laskmata Uberil vastu vaielda.
***
Külmas kosmilises pimeduses vonklesid toitekaablid läbi
tühjuse, sirutudes laeva poole. Nõrk värin raputas laineri
keret, kui käpataolised haaratsid temast kinni rabasid ja orbitaali
külge fikseerisid. Vaakum neelas lukustusmehhanismide sulgumise kuivad
naksatused ja õhulüüside avanemise abitu sisina.
Ämblik oli oma saagi kinni püüdnud.
2.
Uber istus mäenõlval ja vaatas alla. Carna lamaskles ta
kõrval, pikk läikiv rüü poolde reide üles
kääritud, ja liigutas varbaid. Tema saapad vedelesid siinsamas
kiduras rohus.
Kaks päeva tagasi oli süstik neid orbitaalilt planeedile toonud.
Isikutuvastamine, rutiinne tervisekontroll, «Sõidu
eesmärk, palun?»...
Rutiin lõppes siis, kui nad transpordijaamast väljuda tahtsid.
Viisakalt juhiti nende tähelepanu sildile, mis palverändurid
väljapääsu asemel veel ühte ruumi juhatas. Seal anti
neile ürbid, mida kandsid Hundi mungad -- kuldselt voogavad
maaniulatuvad rüüd, mis näisid valatuna, mitte
õmmelduna. Kuni palverännaku lõpuni oli neid munkadega
ühte seisusesse tõstetud.
Uber keerutas rüüd käes ja hakkas seda siis ohates selga
ajama, põhjustades veel ühe piinliku vahejuhtumi. Nagu selgus,
kanti mungarüüsid paljal kehal, mis tähendas, et
palverännaku lõpuni pidid nad kõik isiklikud riideesemed
peale jalanõude hoiule andma. Uber viskas pilgu Carna poole.
Vähimatki kohmetust tundmata tiris tüdruk särgi üle pea
ja puges pükstest välja, paljastades väikesed pringid rinnad,
trimmis kõhu ja kitsa musta triibu kõhu all. Ta ei vaevunud
Uberile isegi selga pöörama. Taas tundis Uber allpool reetlikku
tuksatust. Tüdruk tõstis graatsilise liigutusega käed pea
kohale ja lasi rüül kuldse vihmana alla langeda. Uber
pööras Carnale selja ja riietus kiirustades lahti; samamoodi
kiirustades kattis ta ka oma alastuse. Hea, et rüü oli avar, nii
polnud karta, et see reetlikult pungitama jääb...
See kõik oli juhtunud kaks päeva tagasi. Uber heitis taas
Carnale vargse pilgu. Tüdruk pikutas ta kõrval, pikk läikiv
rüü poolde reide üles kääritud. Nagu laps, kes
ilusat ilma naudib. Tal olid ilusad jalad ja kuigi ta ei eksponeerinud neid
praegu teadlikult, ei suutnud Uber neid vaadates kuidagi unustada
tõsiasja, et kuldse rüü varjava serva all polnud rohkem
midagi. See, et Carna mingil tabamatul moel Tameryle nii sarnane oli ja
samas temast täielikult erines, ajas Uberit hulluks. Ta surus alla
soovi käsi tüdruku reiele panna ja seda silitada.
«Kuidas jalad on?» päris ta hoopis.
«Pole viga,» naeratas Carna ja liigutas taas oma villis varbaid.
«Aga puhkus kulus tõepoolest ära. Ma ei saa aru, miks
kõik peab nii keeruline olema?» jätkas ta kaeblikult.
«Palju lihtsam oleks ju laevaga planeedile maanduda ja siis
hõljukiga otse kloostrisse sõita. Milleks see orbitaal,
milleks see totter mitmepäevane jalgsimatk mägedesse? Miks peab
klooster üldse mägedes asuma?»
«Nonoh,» muigas Uber. «Ja ise üritate veel
psühholoogias asjatundjat mängida! Muide, kas te olete juba
unustanud, et me oleme palverändurid? Mida muud me peaksime siis
tegema, kui mitte rändama?»
«Ärge naljatage,» mossitas tüdruk. «Ja mis see
psühholoogia siia puutub?»
«Vägagi puutub,» sõnas Uber, imetledes tüdruku
võimet olla ühel hetkel vaheda mõistusega ahvatlev naine,
teisel aga abitu laps. «Müügimeeste kuldreegel on, et
kliendile on võimalik müüa ükskõik mida, kui sa
suudad teda veenda selle vajalikkuses. Usu ja jumalatega on umbes samuti.
Millal inimene neid vajab? Siis, kui ta kahtleb, kui ta on sihi kaotanud...
Vana Maa, kõikide religioonide ürgkodu, on kadunud ajaloo
hämarusse, temast räägitakse veel vaid legende. Keegi ei tea,
mida kujutasid endast inimeste esialgsed uskumused ja suured religioonid.
Kuid süsteemi, mis peab aitama religioonil mõjule
pääseda, on lihvitud aastatuhandeid. Palverännud on üks
vanimaid müügistrateegiaid, mis kasutab psühholoogiat ja
inimeste alateadvust. Palverännud peavad tagama, et need, kes teel
olles veel kõhklevad, on pärale jõudes valmis.»
«Kuidas?» ei mõistnud Carna.
Uber mõtles hetke, kuidas oma mõttekäiku paremini
sõnastada.
«Minu meelest rajaneb kõik sellel, et Kõrgema Jõu
juurde minnes peab inimene tunnetama oma tühisust. Ei saa minna Jumala
juurde, tundes, et sa oled temast üle, oled tast suurem,
võimsam... Mida te tunneksite, kui maanduksite hiiglasliku
kosmoselaevaga kloostri taga metsas, marsiksite kloostrisse sisse ja
nõuaksite imet?»
Carna kehitas õlgu.
«Ei tea. Arvatavasti mitte midagi erilist... Kuigi ma ei kujuta ette,
et keegi peale rikaste turistide võiks millegi säärasega
hakkama saada.»
«Just nimelt! Ei midagi erilist! Selles asi ongi. Selline rikas turist
ei vaja usku. Ta vajab vaid imet; kuid imet mitte kui kinnitust
Kõrgema Jõu olemasolust, vaid kui vaatamisväärsust,
mille taustal oleks kena uue holo jaoks poseerida.
See, kes kahtleb, peab Kõrgema Jõu ette jõudma
väikese ja alandlikuna. Ta peab tundma, et Kõiksuses on Miski,
mis on temast üle. Siis võtab ta imet kui Kõrgema
Jõu tunnismärki, mitte kui vaatamisväärsust.
Just sellepärast ei tooda palverändureid planeedile laevaga, vaid
tillukeste süstikutega orbitaalilt, kuhu laev pargitakse. Just
sellepärast ei viida meid hõljukiga kloostrisse, vaid lastakse
jalgsi minna. Ja just sellepärast on kloostrid ehitatud
mägedesse.»
«Ee... nüüd ei jõudnud ma vist hästi
jälgida,» tunnistas Carna häbelikult. «Miks just
mäed?»
«Mäed on stiihia, mille kõrval inimene end paratamatult
väiksena tunneb. See on vist alati nii olnud.» Uber heitis selili,
pani käed pea alla ja jäi taevasse vaatama. «Ka te ei tunne
seda? Kristallselge õhk, tuul, vabadus... Ürgne puhtus ja
puutumatus. Isegi taevas tundub mägedes selgem ja kirkam. Jah,
mägedes on tõepoolest midagi jumalikku... Pole ime, et paljud
iidsed kultuurid oma jumalad just mägedesse elama panid. Kõrgem
Jõud, mis end sellises ülevas ja suursuguses paigas avaldab,
peab olema sama ülev ja suursugune, teistsugust mõtet ei saagi
tekkida. See arusaam peab imbuma palverändurisse koos karge
mägiõhuga, koos väsimusega, mis näitab, et Jumalate
juurde pääsemine polegi niisama lihtne... Kui ta lõpuks
pärale jõuab, kannab ta mägede ähvardava ilu ja
jõu alateadlikult üle ka Jumalale, kelle juurde ta on tulnud. Ta
on valmis uskuma, isegi kui ta enne kõhkles.»
Uber jäi vait. Carna oli maast kõrrekese tõmmanud ja
näris seda mõtlikult.
«Ma pole kunagi selliste asjade peale mõelnud,» tunnistas
ta lõpuks. «Tundus nii lihtne tulla palverännakule. Ma ei
teagi õieti, mida ma ootasin. Küllap imet nagu kõik. Ei,
mitte ainult surma ja sellele järgnevat taassündi, vaid midagi
veel... Et see paneb kõik paika, kõik asetub äkki oma
kohtadele... Tobe, kas pole?»
«Ei, miks?» vaidles Uber. «Inimene on alati imet oodanud. See
on talle omane. Kuid mulle tundub, et tähtsam on imet mitte oodata,
vaid selle poole püüelda. Palverännak on justkui
põgenemine tegelikkuse eest, vastutuse kellelegi teisele, mingile
kõrgemale jõule veeretamine. Ma ei tea, võibolla ma
eksin, aga nii mulle tundub. Võibolla pole ma üldse suurem asi
filosoof, võibolla ei maksa mu teooriad punast krossigi...»
«Ärge nii küll öelge!» Carna pööras end
kõhuli, vaatas Uberile otsa ja naeratas. «Minu arust on teiega
huvitav...»
Uber pööras end talle otsa vaatama ja avastas korraga, et
tüdruku silmad on otse tema omade vastas. Kellukesed lõid
helisema, kuldsed pöörised imesid teda sügavikku. Uber
tundis, et veel veidi ja ta upub nende imestavate silmade põhjatusse.
Munk, kes neile teejuhiks oli antud, hõikas eemalt ja
päästis Uberi kohustusest midagi öelda või teha. Ta
tõusis võpatades, ootas, kuni tüdruk saapad nägu
krimpsutades jalga vedas, ja aitas ta siis püsti. Oli aeg edasi minna.
***
Uber istus lõkke ääres ja vaatas tulle. Päev oli olnud
oodatust raskem. Carna saapad hõõrusid endiselt ja
lõpuks oli Uber sunnitud tal ümbert kinni võtma, et tal
käia aidata. Tüdruk oli talle tänulikult otsa vaadanud ja end
usalduslikult tema vastu toetanud. «Ma juba peaaegu tunnengi end
väikese ja alandlikuna,» oli ta naerdes sõnanud.
Uber hammustas huulde. Ta ei tahtnud, et selle tüdrukuga midagi
juhtuks. Midagi, mis oli juhtunud Tameryga. Ta ei teadnud seniajani, mis see
oli. Ainus, mida ta kindlalt teadis, oli see, et ka Tamery oli tulnud
palverändurina Hundile...
«Kas teil ei tule ka und?» kostis ootamatult.
Carna tuli ja istus Uberi kõrvale.
«Kuidas jalad on?» päris Uber, tundes ise arusaamatut
piinlikkust. Oli tunne, nagu ei oskakski ta enam muust rääkida kui
tüdruku jalgadest.
«Tänan küsimast, hästi,» naeratas tüdruk.
«See salv on lihtsalt... hämmastav.»
«Lihtsalt ime, tahtsite te öelda,» muigas Uber. Ta oli lausa
ahhetanud, kui pärast laagrissejäämist tüdruku veriseks
hõõrdunud jalgu nägi. Munk, pikk sõnaaher
vanamees, keda näis miski vaevavat, oli vaikides amuleti toonud ja
Carna jalgu mingi teravalt lõhnava salviga võidnud. Paistis,
et kuuldustel Hundi amulettide tervendavast mõjust oli
tõepõhi all -- tüdruku jalad olid tunduvalt paremas
seisus ning tundus, et hommikuks on ta vastu igasuguseid ootusi täiesti
terve. Ime?
Uber ühmas kahtlevalt. «Selliste väikeste imedega meid
püütaksegi,» mõtles ta. «Need peavad
pinnase tõeliste imede jaoks ette valmistama...»
«Ma mõtisklesin lihtsalt religioonist,» sõnas ta
vabandavalt, nähes tüdruku imestunud pilku.
«Te pole sellest vist eriti vaimustuses?»
«Noh, võib vist ka nii öelda.»
«On see... on see kuidagi seotud sellega, mis juhtus?»
söandas Carna arglikult pärida.
Uber nõksatas jäigaks, kuid ainult hetkeks. Siis sundis ta
ennast vastama. Ta teadis, et ei saa selle eest lõputult
põgeneda.
«Kahtlemata on sellel oma osa,» sõnas ta lõpuks
ettevaatlikult. «Kuigi ma pole kunagi eriti religioosne olnud. Ma olen
küll uurinud erinevaid usundeid ja religioone, kuid seda rohkem
kõrvaltvaataja seisukohast, õpetlasena.»
«Sel juhul võiksite te oma teadmisi minugagi jagada,»
pakkus Carna. «Mina näiteks ei tea religioonist peaaegu
midagi.»
Uber pööras end jahmunult tema poole.
«Kuidas see võimalik on?» ei tahtnud ta uskuda. «Te
tulete palverännakule ja väidate nüüd, et ei tea
religioonist midagi?»
«Nii see on,» kehitas tüdruk õlgu. «Ma ju
ütlesin, et ei teadnud isegi, mida ma siit leida lootsin. Ma vist
tahtsin lihtsalt, et minuga juhtuks midagi, mis aitaks mul eneses selgusele
jõuda; midagi, mis mu elu paika paneks...»
Uber üritas end koguda. Oli see võimalik...? Oli see
võimalik, et ka Tamery oli lihtsalt tulnud? Tulnud, teadmata isegi
täpselt, miks? Tulnud, oskamata isegi sõnastada neid
põhjuseid, mis teda selleks ajendasid? Väga võimalik, et
nii see oligi.
«Rääkige mulle Avanemisest,» palus tüdruk.
Mõtted pudenesid laiali nagu helmed katkisest keest.
«Avanemisest?» kordas Uber. «Olgu, räägime siis
Avanemisest.»
Ta tõmbas oma koti lähemale, otsis veidi ja tõmbas siis
välja väikese ristkülikukujulise eseme.
«Mis see on?» päris Carna uudishimulikult.
«Raamat. Mõnel pool kloostrites on tavaks neid ikka veel ammuse
kombe kohaselt plastlehtedele salvestada.»
Uber lülitas raamatu sisse ja tähed hakkasid helendama.
«Kas usku on võimalik teada? Traktaat religioonist ehk miks
Avanemine ebaõnnestus,» luges Carna.
«Selle on kirjutanud Ektor Gabis*, Getmannelt pärit munk, kes
suurema osa oma elust veetis Fabulusel,» sõnas Uber. «Oma
elu lõpupoole naases ta siia, Hundile, kus temast kunagi munk oli
saanud, ja kirjutas kloostris elades selle teose. Suhteliselt igav raamat,
eriti kui võrrelda tema autobiograafiaga, mis kirjeldab Fabulusel
aset leidnud kummalisi sündmusi, kuid Avanemise mõistmiseks
ilmselt hädavajalik lektüür...»
«Getmanne, Fabulus...» pomises Carna. «Need on vist kusagil
otsata kaugel?»
«Jah,» nõustus Uber ja tõstis pilgu
öötaevasse. See oli must ja põhjatu ja tähti
täis. Need sädelesid seal nagu kuldsed tähnid Carna silmades.
«Siit neid näha ei ole. Ilmaruumi Kolgas -- nii kutsuti Fabulust,
enne kui ta tuntuks sai...»
Ka tüdruk vaatas üles, tema pea puutus vastu Uberi õlga ja
jäigi sinna. Hetkeks tundis Uber kiusatust raamat pimedusse heita ja...
Siis võttis ta end kätte.
«Ma siis loen?» päris ta veidi rabedalt. «Olete te
kindel, et tahate seda kuulata?»
«Jah,» sosistas Carna ning sulges silmad.
«Kõik sai alguse Maal,» alustas Uber.
«Inimkonna algul, neil ammustel aegadel Maal, tekkisid religioonid,
tekkisid koos inimesega. Maalt sai alguse ka traditsioon kanda religioon
ajatute asjade kilda. Kui inimene hakkas ümbritsevat mõistma,
taipas ta, et on vaid tühine ajalik tolmukübe ajatus universumis.
Universum oma kõiksuses on jääv. Inimese osaks on elada oma
elu ja lahkuda. Kaduda, hävida, haihtuda. /.../
Inimene on ajalik ja surelik. See on kurblik paratamatus, ületamatu
tõde, eemaletõukav tõdemus -- me kaome ja sureme, aga
maailm jääb. See on asi, millega inimene pole suutnud leppida --
inimene tahab elada ka siis, kui midagi enam ei ole. /.../
Üksikinimene võib end surematuks teha oma tegude läbi,
füüsiliselt aga ei iial. Nii tekkisidki religioonid, kõik
sarnased oma lootuses inimese eluiga pikendada, olgu või
sealpoolsusega. Surematus on ulm, mis on sünnitanud religioonid.
Ja siis oli inimesele vaja jumalat. Jumal pidi olema loovuse andja ja elu
kandja. Inimene on alati tahtnud oma jumalat personifitseerida. Isegi siis,
kui jumalana hakati ette kujutama teadvust, pidi see ju kellelegi kuuluma.
Nii tekkisid ühejumalausud, inimene aga hakkas kõikjalt otsima
jumalikke ilmutusi. Otsima ja leidma.
Me ei tea, millistes oludes ja milliste juhtumuste ajel sündisid
peamised usundid Maal. Ilmselt pidid aset leidma sündmused, mis
tolleaegsetele inimestele pidid vähemalt näiliselt suutma
tõestada, et elu ja surma piiri on võimalik ületada. Me
ei tea, kas need olid tõeliselt jumaliku või mingi
määratlemata teadvuse ilmingud. Või olid need lihtsalt
instseneeritud. Selge on aga, et aset leidsid niiöelda imed. Ainult
tavaelust väljapoole ulatuv kogemus võib inimestele anda tugeva
religioosse impulsi. Mis seal tegelikult toimus, jääb igaveseks
saladuseks, sest usundite tekkepõhjused ja algsed impulsid
lähevad pikapeale meelest ja ununevad. Nii kaotavad usud aja jooksul
oma olulisi kvalitatiivseid omadusi, ehk neidki, mis algselt võisid
olla nende tekkejõuks ja põhituumaks. Kui kunagi leidsidki
Maal aset sündmused, milles ilmutas ennast kõrgem teadvus, siis
on nad juba ammu meelest läinud. /.../
Paradoks seisneb selles, et ka religioonid ei ole ajatud, nagu inimene on
ekslikult arvanud. Ajatu võib olla küll usk kui selline, mitte
aga religioonid. Religioonid vananevad. Usundid sünnivad, kasvavad,
elavad üle oma lapsemeelse siiruse ja otsekohesuse, jõuavad
küpsesse loome- ja teotsemisikka, hakkavad keskiga ületades
kalduma sofismi ja keerutamisse, vanaks jäädes aga hakkavad
meenutama kuldseid noorusaegu, üritavad ühendada oma elukogemust
möödatormava uue ajaga, kuni lõpuks valulist
vanadusnõtrust põdema jäävad. Ja siis surevad nad
välja.»
Uber vaikis. Carna silmad olid endiselt suletud ning mees ei teadnud, kas ta
kuulas veel. Öö oli karge ja vaikne ning Uber tundis korraga, kui
kohatu on istuda sellisel ööl lõkke ääres ja
lugeda kaunile noorele naisele traktaati religioonist. Ta pani raamatu
kinni.
«Mis edasi sai?» päris Carna silmi avades. Ta oli kuulanud.
Ta tahtis tõepoolest teada, seda oli ta silmadest näha.
Uber kõhkles hetke imestunult ja luges siis edasi.
«Pole kahtlust, et on olemas mingi Kõrgem Teadvus, millelt
algreligioonid Maal kunagi innustust said. Universumi ülim liikumapanev
jõud, millelt saadud sõnumeid esimesed usundid inimkonna
hällis vastavalt oma arusaamadele kohandasid ja mugandasid.
Tõlkisid endale arusaadavasse keelde, lisasid inimlikke
käitumisreegleid ja kõige oleva tekkepõhjendusi. Kuni
saabus uus ajastu -- Kolonisatsioon. Inimesed lahkusid Maalt,
pühapaigad jäid kaugele maha, sõnumid ununesid. Side
katkes.
Inimene lahkus Maalt, heitis endalt religioonide kütked, lendas
lõpmatusse. Elu ja surma müsteerium leidis lahenduse ruumis.
Ilmaruumi avarustega ületas inimene oma eksistentsi traagika. Maa
religioonid olid ühe planeedi religioonid, nad saidki võrsuda ja
idaneda vaid piiratud ruumis. Keegi ei tea, mis täpselt juhtus ja miks.
Võibolla ületas inimene ilmaruumi avarusse jõudmisega
mingil moel kõiksuse teadvuse taluvuse piiri. Tulemuseks oli, et
inimesele anti taas teada, et elu ja surm on kellegi kätes, kes on
kõrgem kui inimene...»
«Kuidas see juhtus?» uuris Carna. Ta oli oma pea mehe õlalt
võtnud ja varjud mänglesid ta palgeil, kui ta tulle vaatas.
«Gabise kirjelduse järgi oli neid tuhandeid, kes siia, Hundile,
kogunesid. Nagu rändlinnud, ütleb ta. See juhtus sajandeid tagasi.
Ja siis anti neile teada...»
«Nad surid ja ärkasid uuesti?» päris tüdruk
erutatult. «Ja see oligi Avanemine?»
«Jah,» sõnas Uber ja pani raamatu ära. Sedapuhku
lõplikult.
«Aga miks see siis selle munga meelest ei õnnestunud?» ei
mõistnud Carna. «Praegu on see religioon ju vägagi
levinud...»
«Neile anti teada. Ja koos teadmisega anti neile ka tõend --
ese, mille abil sai tappa ja uuesti ellu äratada,»
mõtiskles Uber. «Gabise arvates oli põhjus selles, et
usku ei saa teada. «Inimene pole nõus kunagi võtma
teadmist usu pähe,» ütleb ta. «Selleks on ta
liiga uhke.» Ma olen temaga selles osas nõus, kuid minu
meelest polnud see peamine. Viga oli tõendis, selles esemes, millega
võim surma ja ülestõusmise üle anti inimese
kätte. See devalveeris usku, see devalveeris ka Kõrgemat
Teadvust ja muutis vajaduse tema järele nulliks.
Avanemine kukkus läbi. See, mis praegu levinud on, on Uus
Avanemine.»
«Te tahate öelda, et see... et ta proovis uuesti?»
«Kõrgem Teadvus? Jah.» Uber kohendas tukke ja lõke
lõi uuesti lõõmama. «Ta ootas sajandeid, et
mälestus tuhmuks, et teadmine tõendite olemasolust jõuaks
unustusse vajuda. Ja siis proovis ta uuesti. Proovis siinsamas Hundil. See
oli Uus Avanemine. Ja seekord oli sellel edu. Uus religioon puhkes
õide, rajati sadu kloostreid, palverändurite voorid ummistasid
kõik liinid Hundile... Uus Avanemine on levinud kohutava kiirusega ja
kinnitanud kanda peaaegu kõigis inimeste maailmades peale
Koriandri...»
«Miks Koriander erand on?» oli Carna üllatunud.
Uber kehitas õlgu.
«Sest Koriander on igas mõttes erand. On peaaegu avalik saladus,
et Koriander on osavate tehnikatürannide poolt valitsetav orjanduslik
planeet, ainus omataoline inimeste maailmadest. Seda teavad kõik,
peale Koriandri elanike endi. Nende arvates on neil vedanud, et neid juhib
surematu Mante, jumala enda väljavalitu, kes end aegajalt teisest
dimensioonist rahvale ilmutab ja ütleb, kuidas elada. Osav trikk,
millega rahvast manipuleeritakse, muud ei midagi. Dimensioonikineetika. Pole
siis imestada, et Uus Avanemine Koriandril on keelatud. Jõud, mis
kontrollib elu ja surma; jõud, mille võimuses on ka inimesel
lasta surma piir ületada ja siis jälle tagasi pöörduda,
võib surematu Mante troonilt tõugata, tema olemasolu
mõttetuks muuta. Ja seda ei saa need, kes Koriandril tegelikult
valitsevad, lasta juhtuda. Koriandril pole Uuest Avanemisest kuuldudki.
Mungad, kes sinna lähevad, tapetakse; kogu sissetulev info
tsenseeritakse. Neil on nende Mante ja nad on õnnelikud. Või
vähemalt arvavad, et on.»
***
Järgmisel päeval pöördus Carna selle jutuajamise juurde
tagasi. Eelmisel õhtul olid nad veel pikalt vestelnud ning alles
siis, kui lõke oli lõplikult kustunud, olid nad telki pugenud.
Päev oli pilvine. Rada oli kividel vaevu näha ning edasiliikumine
edenes aina vaevalisemalt. Viimased jändrikud puud olid selja taha
jäänud, isegi rohtu märkas silm aina harvem -- mõni
üksik tutt siin-seal kivi veeres. Ainult erivärvilised samblikud,
mis kive katsid, ilmestasid nüüd seda troostitut ja üksildast
maastikku. Õhk oli klaar ja läbipaistev nagu klaas.
Lõuna paiku hakkas sadama. See polnud äge ja tormlev valing, mis
mõne minutiga raugeb, vaid tuim ja järjekindel sadu, mis
võib kesta tunde, kui mitte päevi. Kõik muutus
ühtlaselt halliks ning korraga polnud enam vähimatki orientiiri,
mille järgi liikuda. Juba meetri kaugusel polnud enam näha midagi
muud peale monotoonse veekardina. Kuigi nende kummalised rüüd vee
eest päris head kaitset pakkusid, tahtis Uber siiski laagrisse
jääda. Oli hullumeelsus sellise ilmaga edasi minna.
Kui ta seda ka mungale ütles, vaatas vanamees teda sellise pilguga, et
Uber võpatas. Munk ei tahtnud mingist peatusest kuuldagi.
«Õhtuks oleme kohal!» raius ta. «Siis
puhake, palju tahate.»
Ta tahtis iga hinna eest nii ruttu kui võimalik kloostrisse tagasi
jõuda. Paistis, et ta kartis Imest ilma jääda. «Mis
siis, kui vahepeal toimub Avanemine?» oli tema peamine argument.
Kui Uber oli selle peale kostnud, et mis siis ikka, eks nad ootavad siis
järgmist korda, oli vanamees talle peaaegu kallale läinud. Alles
siis, kui Carna oli märjal samblikul libastunud ja napilt
lõhangusse kukkumisest pääsenud, oli munk lõpuks
nõustunud laagri üles lööma ja ilma selginemist
ootama.
Ta oli telgid üles pannud (Uber imestas siiamaani, kuidas munk sellega
paljal kaljul hakkama sai) ja nüüd konutasidki nad Carnaga oma
telgi ukseavas ning vaatasid, kuidas vesi langeb. Lõkke tegemisele ei
tasunud mõeldagi.
«Te ütlesite, et inimesed seal Koriandril, et nad on
õnnelikud. Või vähemalt arvavad, et on,» tuli Carna
ootamatult eelmise õhtu vestluse juurde tagasi. «Kui nad
arvavad, et on, siis nad ju ongi, kas pole?»
«Kuidas võtta,» ühmas Uber. «Mis on üldse
õnn? Sajad filosoofid on selle üle vaielnud, ma ei usu, et minul
sellele midagi lisada oleks...»
«Aga siiski,» käis tüdruk peale. «Mis on teie
arvates õnn?»
«Minu meelest on õnn eesmärgini jõudmine, mingi
unistuse täitumine,» arutles Uber. Talle olid need
igaõhtused vestlused meeldima hakanud, nii et ta isegi ootas neid,
kuigi ei mõistnud hästi, mis tüdruk neis leidis. Ta ise sai
sel moel oma laialikippuvaid mõtteid korrastada. Võibolla tegi
ka tüdruk sedasama? «Te ju ise ütlesite ka, et teil pole
sihti, te pole õnnelik. Mitte et te oleksite õnnetu, ei, te
lihtsalt pole õnnelik. Kui nüüd Koriandrist
rääkida, siis jah, kahtlemata on nad omamoodi õnnelikud.
Neil on oma väikesed soovid, oma eesmärgid, mille täitumine
teeb nad õnnelikuks. Meie meelest võivad nad olla
õnnetud ja laiemas plaanis nad seda ju ongi, sest nad ei taju
tegelikku olukorda. Kuid just see, et nad seda ei taju, võimaldabki
neil olla õnnelik, nii paradoksaalne kui see ka ei näi.»
«Teie arust on õnn siis soovide täitumine?» kordas
Carna mõtlikult.
«Päris nii lihtne see siiski ka ei ole,» süvenes ka Uber
ise oma mõttekäiku. «See seletus oleks nagu otsetee
ühest punktist teise. Otseteed õnne juurde pole aga olemas. Tee
õnne juurde on alati pikk ja käänuline. Ja raske. See on
nagu see rada, mida mööda me praegu mäkke ronime --
järsk, ohtlik, kohati libedavõitu. Meie eesmärk on tippu
jõuda ja kui me sellega hakkama saame, oleme õnnelikud. Siis
mingil hetkel avastame aga, et ainus tee edasi viib taas mäest alla,
järgmise mäe jalamile. Ja nii aina edasi -- uued mäed, uued
tipud, uued eesmärgid... Pigem võiks siis öelda, et
õnn ise ongi tee.»
Tuul oli pöördunud ja peksis nüüd vihma telgi ukse
vahelt sisse. «Huvitav, miks nad siin
jõuväljageneraatorite asemel ikka veel neid vanamoodsaid telke
kasutavad?» mõtles Uber, üritades tuules loperdavat
märga uksesiilu molekulaarlukuga kinni sulatada. Tüdruk
lükkas märjad juuksed silmade pealt eemale ja tuli talle appi.
Hetkeks puutusid nende käed kokku.
«Nii et igavest õnne pole siis olemas?» päris
tüdruk, kui uks oli kinni.
«Igavest õnne?» Uber muigas. «Kumba te
õigupoolest otsite -- õnne või õndsust?»
«Mis seal vahet?» kehitas tüdruk õlgu.
«Oi, vahe on suur,» ohkas Uber, heitis pikali ja tõmbas
munga käest saadud kerge teki peale. Õhk oli rõske.
Hämardus. «Õndsus ongi ju igavene õnn. Mõelge
nüüd ise, kas sellist saabki olla? Kui te enam midagi ei soovi,
teil pole enam ühtegi eesmärki, siis jääb vaid
tühjus. Olemine muutub mõttetuks, sest pole enam millegi poole
püüelda. Õndsus on soovide puudumine. Õndsus on
tühjus. Õndsus on surm. Aga surm ei ole õndsus. Veel
vähem on ta õnn. Nii et kui te minu arvamust kuulda tahate, siis
otsite te valest kohast.»
Mõnda aega valitses telgis vaikus.
«Mul on külm,» sosistas Carna äkki. «Kas ma teie
juurde tohin tulla? Koos on soojem.»
Uber tahtis juba keelduda, kuid mõtles siis ümber. Ta kergitas
tekiserva ja tüdruk puges tema juurde. Tüdruku avar rüü
kerkis üles ning kui Uber tal ümbert kinni võttis, jäi
ta käe alla tüdruku soe paljas ihu.
Keha reageeris kohe. Uber kõhkles veidi, kuid ta kahevahelolek ei
kestnud kaua ning keha sai mõistusest võitu. Tasapisi libistas
ta pihku allapoole, avastades siidpehme naha saladusi. Sellest oli kaua
aega, kui ta viimati... Kuid tal ei lastud pikalt mõnuleda. Carna
ajas käe talle ürbi alla, leidis, mida oli otsinud ja ohkas
rahulolevalt. Siis sööstis ta mehe rüppe nagu janune kaevule.
Ta imes end mehe huulte külge, heitis jala üle Uberi puusa ja
keeras ta endale peale, vangistades mehe oma reite tugevasse haardesse...
***
Uber istus telgi ees kaljunukil. Kivi oli külm ja niiske. Vihma ei
sadanud enam, kuid nüüd lainetas kõikjal udu, muutes
mäed ebareaalseks. Hoolimata kuldsest ürbist puges rõskus
tasapisi naha vahele ja Uber väristas end.
Siis vandus ta vaikselt.
«Mul on külm,» oli Carna öelnud ja see oli vale.
Palveränduri kuldne rüü kaitses nii vihma kui külma
vastu; ka Uber ise oli õhukese teki vaid harjumusest peale
tõmmanud. Nüüdki tundis ta rõskuse puudutust alles
pärast mõnetunnist kivil konutamist.
Kurat, see tüdruk oli ta jälle haneks püüdnud! Uberile
meenus eelmine õhtu.
See oli olnud lühike ja jõhkravõitu akt. Pigem
võitlus kui naudingu jagamine. Nad olid end kiiresti tühjaks
laadinud ja siis kurnatult unne vajunud. Mõni tund hiljem oli Uber
ärganud, aetuna ängist, mis teda siiani rõhus. Keha oli
rahul, kuid hing oli haige. Ta oli unes näinud Tameryt. Naine seisis
mere kaldal, just nii, nagu ta teda mäletas nende viimaselt puhkuselt
Selenusel, õhuke rüü tuules lendlemas, veepisarad juustes.
Siis ta naeratas, lehvitas talle ja hüppas kaldast alla. Ta oli
kaldapealsele jooksnud ja alla vaadanud, kuid seal polnud midagi. Mitte
midagi. Ja siis oli ta ärganud.
Uber langetas pea kätele ja sulges silmad. Teda vaevasid
süütunne ja kahetsus. Ja tunne, et ta on naise mälestust
kuidagi petnud.
Pehmed käed põimusid õrnalt ümber ta kaela. Uber
naeratas. Talle tundus, et Tamery on tagasi tulnud, et talle andeks anda.
Kohe kuuleb ta naise mahedat häält...
«Miks sa ei maga?»
Uberi silmad võpatasid pärani. Hääl oli
võõras.
Carna. Muidugi.
Uber haaras tüdrukul käest, nii et too kiljatas, ja tõmbas
ta enda ette.
«Olid sa eile õnnelik?» nõudis ta häält
tõstes.
«Jah!» muheles tüdruk.
«Siis pööra tagasi ja tee seda, mis sind õnnelikuks
teeb. Ela!» karjus Uber, valades välja oma viha. Viha enese ja
Carna ja, jah, isegi Tamery peale. «Ära otsi surmast õnne;
sealt sa seda ei leia! Võibolla leiad sa sealt õndsuse.
Võibolla. Kuid õnne mitte iialgi!»
Carna vaatas talle otsa.
«Sa armastad teda ikka veel,» sõnas ta siis vaikselt.
Uber ei vastanud. Ta tõukas tüdruku eemale, tõusis ja
sammus mägedesse.
***
Hommik oli imeline. Mäed, mis udulooridest välja koorusid, olid
ööga otsekui uuesti sündinud. Näis, nagu oleks vihm
värvid puhtaks pesnud, nii kirkalt säras kõik tõusva
päikese esimestes kiirtes.
Munk oli jõudnud telgid kokku panna ja kui Uber oma sihitult
hulkumiselt mägedesse tagasi jõudis, alustati taas
rännakut. Uberi küsimusele hommikusöögi kohta urahtas
munk vastuseks, et klooster on lähedal ja seal saab ka süüa.
Uber kehitas õlgu ja sammus vaikides edasi. Ta ei mõistnud
munga vaenulikkust ega üritanudki sellesse süüvida. Tal oli
muulegi mõelda.
Carna kõndis temast paar sammu tagapool. Tüdruk oli küll
üritanud temaga juttu teha ja lepitust otsida, kuid Uberi jonnakas
vaikimine oli ta uuesti eemale peletanud.
Rada käändus. Kaljud lõppesid ning Uber peatus, rabatuna
platool avanevast vaatest. Carna hüüatas imestusest.
Klooster, mis otse kaljusest pinnast taeva poole kõrgus, oli
tõepoolest sama sünge ja suursugune nagu mäedki. See oli
hiiglaslik Esimese Avanemise aegses stiilis massiivne ehitis, mis pidi
inimesed täitma imetluse ja aukartusega. Päike, mis polnud
jõudnud veel kuigi kõrgele mägede kohale tõusta,
jäi kloostri varju ja pärgas ta kuldse säraga.
Nad olid pärale jõudnud. Nad olid kohas, kus avaldas end miski,
mida ühed kutsusid Kõrgemaks Teadvuseks, teised aga Jumalaks.
3.
Uber istus oma lihtsas, kuid mugavas kambris laua taga ja üritas
korrastada seda vähest, mis tal oli õnnestunud teada saada.
Kloostris elati askeetlikku elu. Vaid palverändurite tubades
võis märgata mingit hubasust, teiste asukate kongid olid
kõledad ja ebaisikulised nagu nende asukadki. Kloostri rutiin oli
juba paari päevaga tõeliselt painavaks muutunud ning Uber pidi
tõsiselt pingutama, et seda taluda. Hommikul varakult kasin eine,
siis heakorratööd, kuhu inimesi pidi lausa jõuga ajama,
kuna kõik kippusid ennastunustavalt Taassünni kabelisse imet
ootama. Ametlikku lõunaaega üldiselt polnudki, vaid õhtul
korraldati veidi toekam söömaaeg, pärast mida andunumad
jüngrid taas kabelisse kiirustasid.
Uksele koputati ning Carna libistas end kambrisse. Nad olid tüdrukuga
peagi pärast kloostrisse jõudmist ära leppinud ning Uberi
rõõmuks jätkusid ka nende õhtused vestlused.
«Lihtsalt üle mõistuse!» ohkas Uber, kui tüdruk
oli voodiserval istet võtnud. «Ma olen nende päevade
jooksul peaaegu terve kloostri läbi käinud ja enamiku siinsete
asukatega rääkinud, kuid mitte midagi. Ma ei suuda senini
mõista, mis siin toimub. Aga midagi siin toimub, see on kindel. Oled
sa märganud, kui erinevad on palverändurid ja kloostrielanikud?
Palverändurid on elevil ja uudishimulikud; kloostriasukad on tuimad,
nende pilk on surnud. Nad ei söö, nad ei maga. Selline askees
ületab isegi religioosse fanatismi piirid. Kogu nende elu eesmärk
näib olevat koondunud kabelisse... Muide, mis seal toimub -- ma pole
ise veel sinna jõudnud?»
«Seal on selline barjääriga eraldatud ala -- nad kutsuvad
seda Surma ja Sünni Altariks -- need, kes on otsustanud Taassündi
kogeda, kogunevad sinna...»
«Ja edasi?» Uber kummardus huviga lähemale.
Carna kehitas õlgu.
«Surm ja Taassünd pidavat osaks saama ainult neile, kes on
Altaril. Tavaliselt on seal kõik kloostri omad ja osa
palveränduritest -- need, kes on tulnud kindla otsusega Imet kogeda,
kuid iga korraga liitub ootajatega üha enam palverändureid. Nad
loevad palveid ja ... piitsutavad ennast.»
Uber võpatas.
«Piitsutavad?»
Tüdruk noogutas.
«Jah. Neil on sellised mitmeharulised piitsad. Nad võtavad oma
rüüd seljast ja piitsutavad end paljal põrandal
põlvitades, kuni satuvad ekstaasi...»
«Palverändurid ka?»
«...jah,» sõnas Carna lõpuks vaikselt. «See on
otsekui mingi massihüpnoos, mingi hullus...»
«Kummal pool altaribarjääri sina olid?» katkestas Uber
teda karmilt. «Sees või väljas? Noh?»
Tüdruk langetas pilgu ja vaikis.
Uber rebis ta asemelt püsti, pööras seljaga enda poole ja
kiskus kuldse rüü üles. Paljal seljal punetasid vorbid.
«Miks?» pomises mees löödult. «Miks?» Ta lasi
rüü lahti ja see vajus pikkamisi alla.
Tüdruk pöördus. Ta silmad olid pisaratest märjad.
«Anna andeks, Uber,» nuuksus ta. «Ma ei tea, mis minuga
juhtus. Ma ju ütlesin, et see oli nagu massihüpnoos. Ma... ma ei
suutnud enam selgelt mõelda... Ma tean, et ma tegin sulle haiget.
Anna mulle andeks!»
Uber vajus raskelt istuma.
«Nii see siis algab,» pomises ta. «Ja nii algas see ka Tamery
jaoks. Kes teab, millega see lõppes? Kes teab, millega see sinu jaoks
lõpeb?
Võibolla tuli ka Tamery sellessesamasse kloostrisse siin;
võibolla istus ta samas toaski, seljal punetamas esimesed vorbid...?
Või oli see mõni teine klooster? Võibolla elab ta
praegugi mõne kloostri kongilaadses ubrikus, silmis samasugune surnud
pilk, nagu neil teistel siin. Elab, kantuna mingist palavikulisest tungist,
mis neid ööl kui päeval kabelisse meelitab; elab, lootmata
enam kunagi leida seda õnne, mida ta siia kord otsima tuli...
See oli aastaid tagasi... Me puhkasime temaga Selenusel. Lõputu meri,
lõputu rand, lõputu suvi. Lõputu romantika. Ja siis
korraga ta kadus. Hommikul ärgates oli padjal vaid kiri:
«Läksin Hundile palverännakule. Andesta. T.»
Ma ei suutnud teda kunagi lõpuni mõista. Meil oli kõik
olemas, me olime õnnelikud. Ja ometi jättis ta selle
kõik, et tulla siia, Hundile. Ma ei leppinud sellega. Ma otsisin
teda; ma üritasin teda leida. Asjata. Ma ei leidnud teda.
Ma ei tea siiani, miks ta seda tegi. Võibolla ei teadnud ta isegi,
nagu ka sina seda täpselt ei tea. Võibolla oli see naiselik
kapriis, hetketuju, mingi mõttesähvatus, mis tundus korraga
arusaamatult tähtis... Ma ei tea. Kuid ma olen teinud kõik, et
mõista...»
Carna astus pisaraid pühkides lähemale, võttis ta pea oma
käte vahele ja suudles teda laubale.
«Ma aitan sind,» sõnas ta mehele silma vaadates. «Ma
aitan sul mõista. Ma luban.»
***
Uber istus Yawollahi Hadegha kongis ja kuulas. Yawollahi Hadegha oli
kloostri arhivaar ning ainus veidi rõõmsameelsem isik terves
selles süngevõitu koguduses. Ta oli vaatamata kloostris veedetud
aastatele ikka veel rõõsa näojumega tüsedusele
kalduv varases keskeas mees. Näis, et ta kannatas suhtlemisvaeguse all.
Teda rääkima saada polnud kuigi raske ülesanne, eriti
pärast seda, kui Uber talle oma Ektor Gabise traktaadi eksemplari oli
näidanud. Antikvaari silmad olid raamatukest nähes põlema
löönud ning Uberi kinnitus, et ta võib selle rariteedi
endale saada, oli kõrvaldanud mehe viimasedki kahtlused.
Hadegha rääkis. Uber esitas aegajalt mõne suunava
küsimuse ja lasi siis arhivaaril edasi kõnelda.
Õigupoolest ei rääkinud too midagi erilist. Mõned
mälestused, tähelepanekud kloostri elust ja värvikad
kirjeldused Surma ning Taassünni unustamatust kogemusest. Sellest ta
peamiselt rääkiski. Tunnetest, meeleoludest, emotsioonidest;
füüsilistest ja psüühilistest aistingutest, mis
inimesele Elu ja Surma maagilist piiri ületades osaks saavad.
Uber kuulas ja tal hakkas jube. Hadegha seda ei tajunud. Ta rääkis
endise vaimustusega Avanemise kordumatust imest, kuid Uber kuulis hoopis
midagi muud. Aastatega oli ta õppinud nägema sõnade taha,
looma seoseid. Ja see, mida ta nüüd nägi, täitis ta
õudusega.
***
Carna oli juba uinumas, kui nõrk koputus ta uuesti ärkvele
sundis. Uks paotus ja Uber puges ettevaatlikult ringi piiludes sisse. Ta oli
surmkahvatu ja silmnähtavalt endast väljas.
«Mis lahti?» hüüatas Carna istuli tõustes
ehmunult, kohutatud mehe väljanägemisest.
«Ma sain vist teada...» pomises Uber ja sulges valugrimassi saatel
silmad. «Parem, kui ma poleks kunagi siia tulnud!»
«On see siis nii hirmus?» päris tüdruk kartlikult,
jälgides, kuidas mees närviliselt mööda tuba käib.
«Hirmus?» Uber oigas. «See on kohutav. See on jube, haiglane,
võigas... See on koletislik!»
Ta räntsatas istuma ja sasis sõrmed juustesse.
«Rahune!» sõnas Carna karmilt. Ta tõusis ja astus
mehe ette. Siis võttis ta mehe paled oma pihkude vahele ja
tõstis ta pea, sundides endale otsa vaatama.
«Vaata mulle otsa! Nii! Ja nüüd räägi!»
Uber ohkas, püüdes rahuneda. Tüdruku tume pilk langes ta
peale nagu tõusulaine ning kandis kõik muu minema.
«Ma rääkisin antikvaariga,» sõnas ta
lõpuks mõtlikult. «Ja ma tean nüüd, mis neil
kõigil viga on. Ma tean, miks teejuht meie peale mägedes
vihastas, kui me ei tahtnud edasi minna. Ma tean, miks kloostrielanikud
palveränduritest erinevad. Ma tean, miks nad on tuimad, miks nende pilk
on surnud. Ma tean, miks nad ei söö ja miks nad ei maga. Ma tean,
mis neid kabelisse sunnib...
See on Surm, Carna. Surm ja sellele järgnev Taassünd.
See on sõltuvus.»
Tüdruk võpatas.
«Sõltuvus?»
«Jah. Surmasõltuvus. Avanemise narkomaania.» Uber muigas
mornilt. «Arhivaar pajatas mulle tundide kaupa tunnetest, mis valdavad
inimest, keda Surm on võtnud ja kes läbi Taassünni tagasi
pöörduvad. See, kuidas Elu läbi Surma sinusse tagasi voolab,
pidavat olema nagu laavavoog jääst kallaste vahel. Avanemine, see
hetk, mil Elu Surma müüridest jäädavalt läbi
murrab, olevat nagu plahvatus, vulkaanipurse, maavärin... See on
Universumi alguse Suur Pauk, mis viimsegi närvi elektrina särisema
lööb ja aju mõnukeskused otseühendustega
lühisesse laseb.
Kujuta ette kõige täiuslikumat ja võimsamat orgasmi.
Avanemine on nagu kümne... ei, saja, tuhande, sajatuhandekordne orgasm.
Pole ime, et enamus neist, kes seda kordki on kogenud, langevad selle
võimusesse ja on nõus kõigega, et seda uuesti läbi
teha...»
«Nad jäävad igaveseks siia, kloostrisse,» pomises Carna,
meenutades nende nägusid, kellega ta koos kabelis Imet oli oodanud;
nende silmade tühja ja surnud, kuid haiglaselt läikivat
palavikulist pilku. «Nad istuvad Altaril, loevad oma palveid ja
ootavad, sest keegi ei tea, millal järjekordne Avanemine aset leiab. Ja
neid saab aina rohkem...»
«See pole füüsiline sõltuvus, vaid
psüühiline,» jätkas Uber. «Nende käed ei
värise, kui nad oma doosist ilma jäävad, nad ei tõmble
krampides, kuid nende hing tõmbleb. Nad on närvilised,
ärrituvad kergesti... ja nad suudavad mõelda vaid ühest
asjast -- Taassünni orgastilisest elamusest.
Nad tulid siia, lootes, et Avanemine ongi tee õnnele, ja siin nad
nüüd on, oodates oma ülima õndsuse kaduvaid hetki.
Hetki, mida eraldab lõputu tühjus, lõputu piin.
Nad kannatavad, Carna. Kuid see pole usk, mis neid piinab. Nad on oma keha
vangid. Arvad, et religioon sunnib neid paastuma ja magamata öid
veetma? Ei. Nad teevad seda oma tajude teravdamiseks; et siis, kui Avanemine
neid endasse haarab, tunnetaksid nad seda veelgi kirkamalt, veelgi
võimsamalt. Iga päev petavad nad enda lootusi, sisendades
endale, et teenivad ülimat Jumalat, Kõrgemat Teadvust, teenides
tegelikult vaid iseenda naudinguid.
See on süütunne, mis neid end piitsutama sunnib. Alateadlikult
tunnevad nad vajadust karistuse järele, sest nad teevad midagi, mida
nende mõistus heaks ei kiida; midagi, mis on vale... Kuid valu, nagu
ka nälgimine, vaid ergastab nende meeli, kütab seda arutut
ekstaasi, mis nende ihu räbalateks rebib. Ja kui nad siis taipavad, et
on end jälle kord petnud, karistavad nad end taas. Ja taas. Ja taas.
Üha uuesti ja uuesti. See ei lõpe kunagi, Carna. Kes kord
sellesse ringi on langenud, ei pääse enam iial välja!»
Uber langetas pea kätele ja ta sõrmede vahelt langes
põrandale kaks pisarat.
«Vaene Tamery,» pomises ta. «Sellist saatust polnud ta
küll ära teeninud. Sellist saatust pole keegi ära
teeninud.»
«Suudad sa ette kujutada Jumalat, kes laseb sellisel asjal
sündida?» hüüatas ta siis pead tõstes ja Carnale
otsa vaadates ning ta pilgus viskles valu. «Suudad sa ette kujutada
Jumalat, kes soosib seda; kes naudib iga hetke nende õnnetute
piinast?»
«Mis siis, kui see polegi Jumal?» sõnas tüdruk korraga
vaikselt ning sädemed ta silmades kustusid. Ta pilk oli külm ja
üksildane. Kellukesed olid vaikinud.
«Mida?» küsis Uber jahmunult.
«Mis siis, kui see polegi Jumal,» kordas tüdruk
kõlatult.
«Kes siis?» ei mõistnud Uber.
«Ma ei tea.» Carna mõtles veidi. «Kui... Kui see
sõltuvus oleks mingi Taassünniga kaasnev
kõrvalmõju, mida Kõrgem Teadvus ei osanud ette
näha, siis nüüdseks peaks ta selle olema ammu avastanud.
Avastanud ja kõrvaldanud. Aga see jätkub, Uber!»
«Mis tähendab, et see on Kõrgemale Teadvusele kuidagi
kasulik,» jätkas mees tüdruku mõtet. «Kui
mitte...» Mõte oli nii koletu, et lõi hetkeks hinge
kinni. «Kui mitte see polegi ta eesmärk.»
«Sõltuvuses inimkond?» ei tahtnud Carna uskuda.
«Ja tema seda kontrollimas,» kinnitas Uber süngelt.
«Aga see on ju...»
Uber noogutas.
«Invasioon. Vaikne ja hiiliv, aga seda hirmuäratavam. Ei mingeid
vaenulikke laevastikke, ei mingeid lahinguid kosmilises tühjuses...
Vaid inimesele igiomane tung üleloomuliku poole, tema vajadus
Kõrgema Teadvuse, Jumala järele.»
«Jumal küll!» Carna vabises. «Ma ei suuda seda
uskuda!»
«Täpselt! Selles asja võlu seisabki. Kes seda ikka
usuks?» Uber oli püsti hüpanud ja kõndis taas
erutatult kambris ringi. «Kuid mida rohkem ma sellele mõtlen,
seda kindlam ma olen, et sul on õigus. Isegi Ektor Gabise traktaat
omandab selle teadmise valguses uue tähenduse. Mul pole seda küll
enam käepärast -- jätsin antikvaarile -- kuid ma mäletan
niigi, mis seal seisis:
«Võibolla ületas inimene ilmaruumi avarusse
jõudmisega mingil moel kõiksuse teadvuse taluvuse
piiri.»; ja teisal: «Maa religioonid olid ühe planeedi
religioonid, nad saidki võrsuda ja idaneda vaid piiratud
ruumis.»
Võibolla olid Maa religioonid tõesti mõeldud inimkonda
sellel planeedil kinni hoidma. Inimene aga ei hoolinud sellest ja alistas
ruumi. Ta jõudis tähtedele ja arvas, et on leidnud õnne,
jõudnud sihile. Ta unustas ühe lihtsa tõe -- otseteed
õnnele pole olemas. Tähtedele jõudmine pole tee
lõpp, see on alles pika tee algus. Ja on keegi, kellele see ei
meeldi. Sest tähtedele jõudmisega on inimkond tõesti
ületanud mingi piiri.»
«Mida sa kavatsed teha?»
«Ma ei tea.» Uber seisatas ja vaatas tüdrukut, kes oli
voodinurka pugenud ja end seal hirmunud loomakesena kerra tõmmanud.
«Kõigepealt pean ma siit minema saama. Ma ei suuda enam hetkegi
nende seinte vahel veeta. Ja siis... Ma ei tea, võibolla lähen
ma Koriandrile.»
«Sinna... manipuleeritavasse orjanduslikku maailma?» jahmus Carna.
«Miks? Sa polnud sellest süsteemist ju kuigi heal arvamusel.»
«Miks? Ära unusta, et Uus Avanemine on Koriandril keelatud.
Taassünni kultus levib inimeste maailmades kulutulena.
Räägitakse, et isegi Terranoval on juba esimesed templid. See
näib võibolla saatuse irooniana, kuid võib juhtuda, et
varsti on just orjanduslik Koriander, see inimkonna häbiplekk,
sellesama inimkonna viimane kants, mis alistajale vastu astub.»
«On neil lootust?»
«Kes teab?» kehitas Uber õlgu. «Kuid kui kellelgi
üldse lootust on, on see Koriander. Kõigist inimeste maailmadest
on neil kõige arenenum tehnika. Ja nad on fanaatikud...»
«Sa pead riideid vahetama!» pahvatas tüdruk ootamatult.
«Selles palveränduri ürbis ei tohi sa minna!»
«Miks?» ei mõistnud Uber. «Mis sellel siis häda
on? Ja pealegi -- mida muud mul selga panna olekski? Oled sa unustanud, et
peale nende ürpide pole meil ju midagi?»
«Selles see asi ongi,» noogutas Carna, kes oli hirmunud loomakese
endast minema peletanud ja hakanud toimekalt ringi askeldama. Ta tiris
voodilt maha triibulise teki ja hakkas siis oma kotis sobrama. «Miks
meil lasti kõik seljast ära võtta, kui see rüü
anti? Et me kannaksime alati ja ainult seda kuldset larakat. Ja jällegi
-- miks? Selge see, et selle abil on kloostri omi võimalik teistest
eristada, kuid mis siis, kui on veel midagi? Kui selle abil on
võimalik inimesi jälgida, üles leida, võibolla isegi
mõjutada? Kui kogu see Surma ja Taassünni müsteerium on
üles ehitatud nendele rüüdele; rüüde ja Altari
koosmõjule või veel millelegi...?»
Uber kergitas oma kuldse rüü serva ja silmitses seda
lähemalt, sõrmedega üle sileda ja libeda materjali
libistades. Tont võtaks, tüdrukul võis isegi õigus
olla. Sellesse võis olla sisse valatud sensoreid, mikrokiipe, terveid
elektroskeeme ja andmevõrke... mida iganes!
Carna oli niidi ja nõela leidnud ning traageldas nüüd
tekist kokku midagi pontsholaadset, millel oli keskel auk pea jaoks ja
narmad servades.
«Võta!» sõnas ta, hammustas niidi puruks ja viskas
improviseeritud kuue Uberile, kes selle kinni püüdis. «Selle
palveränduririietuse viin ma sinu kambrisse ja ütlen
kõigile, et sind ei segataks -- et sa palvetad, paastud, mediteerid
või veel midagi -- ühesõnaga: valmistad end Avanemiseks
ette. Pane selga!»
Uber silmitses primitiivset hõlsti oma käes ja kõhkles.
Milleks selline maskeraad? Oli see ikka vajalik?
«Pane selga!» kordas Carna nõudlikult. «Kui
palveränduri riietus tõesti annab neile võimaluse sind
jälgida, on parem mitte riskida. Sa esitasid küsimusi; sa nuhkisid
siin kõikjal ringi... Kui nad aimavad, mida sa tead... Mis siis, kui
nad püüavad sind takistada. Kui... kui nad lasevad sul surra,
surra lõplikult, ilma Taassünni võimaluseta?»
«Rahune,» pomises Uber. «Mida ma siis kuulsin või
nägin? Seda, mida sajad enne mind on kuulnud. Seda, mida tuhanded enne
mind on näinud. Neil on kõrvad, aga nad ei kuule. Neil on
silmad, aga nad ei näe. Mina kuulsin. Mina nägin. Ma panin kaks ja
kaks kokku ja sain vastuse. Ja siis? Ma ei usu, et nad mind ohtlikuks
peaksid, isegi kui teaksid, et ma kõike aiman. Kes seda ikka
usuks? -- mäletad? See on ju liialt absurdne, et keegi seda
tõe pähe võiks võtta. Ei, ma ei usu, et see
maskeraad vajalik oleks.»
«Uber, me ei tohi riskida,» anus tüdruk. «Liiga palju on
kaalul. Pane see selga, palun!»
Uber ohkas.
Ta tiris rüü seljast, sikutas pontsho üle pea asemele ja
vaatas siis ennast.
«See on naeruväärne!» torises ta tüdinult. «No
kuhu ma niimoodi lähen? Ma näen välja nagu mingi
poolearuliste suguharu veelgi poolearulisem shamaan... nii mul ennast
küll varjata ei õnnestu!»
«Vastupidi!» hüüatas Carna ja kelmikad sädemed
tulid ta silmisse tagasi. «Poolearuliste suguharu poolearuline shamaan
-- just seda meil tarvis ongi!»
Ta tuustis veel veidi oma kotis, tiris sealt siis välja puntra mingeid
keesid, kette, käevõrusid ja amulette ning riputas need
kõik Uberile külge. Siis astus ta sammukese tagasi, lõi
käed puusa ja silmitses oma kätetööd hindavalt.
«Väga hea,» sõnas ta lõpuks. «Algaja
okultisti kohta näed sa päris muljetavaldav välja. Ja rahune
maha -- Hunt lausa kubiseb sinusugustest.»
«Okultist?» Uber lasi pilgul endast veelkord üle käia.
Muidugi! Ja kuidas ta küll ise selle peale ei tulnud?
«Koobastee kummitused kaeblevad süngetel saatuslikel
öödel ja merekaldal kolisevad unustatud kondid,» venitas Uber
õõnsalt ja pööritas silmi.
Carna turtsatas.
«Hea küll, mine nüüd,» sõnas ta
tõsinedes. «Ja ole ettevaatlik.»
«Sa ei tule?»
Carna raputas pead.
«Ma jään siia ja teen sulle katet...»
Uber naeratas. Tüdruk oli tõepoolest parandamatu romantik.
Kõik need mõõga ja mantli mängud,
ümberriietumine, «ma teen sulle katet»...
«Pealegi,» jätkas Carna, «on mul vaja veidike üksi
olla. Ma pean nii mõneski asjas selgusele jõudma. Iseendas
kaasa arvatud. Ära unusta, milleks ma siia tulin. Ma pean oma elu paika
saama...»
Uber silmitses teda ühe pika viivu, suudles siis teda ja avas ukse.
«Õnn kaasa!» sosistas tüdruk.
«Sulle samuti,» pomises Uber ja libises pimedusse.
***
Ta seisis kaljude vahel ja vaatas üles öisesse taevasse. Kusagil
seal, külmade tähekildude vahel, ronis orbitaal hiiglasliku
ämblikuna üle mustava laotuse, tirides lõputul teekonnal
ümber planeedi endaga tähelaeva abitut keha. Ta pidi sinna
jõudma. Pidi.
4.
Hiiglaslik liinilaev eemaldus majesteetlikult planeedi soojas kumas
kümblevast orbitaalkompleksist. Laserkiirtest kantud optiliste ja
digitaalsete koodide read sööstsid läbi tühjuse,
juhatades talle teed täheavarustesse.
Hallinevate juuste ja veidi väsinud pilguga mees seisis vaateplatvormil
ning silmitses läbi platvormi kuppellae kompleksi vargset kahanemist.
Päike, mis planeedi varjust välja piilus, pani kogu kompleksi
hõbedaselt särama nagu kastepisara kargel hommikul. Mees
võpatas. Talle meenutas orbitaal oma dokiehitiste, kombitsataoliste
haaratsite ja haralihoidvate sektsioonidega ämblikku. Hõbedast
ämblikku, kes kasteses rohus saaki luurab.
Talle meenus uni, mida ta ööl vastu väljalendu oli
näinud. Ta oli taas näinud Tameryt, kes lehvitas talle ja
hüppas kaldast alla. Ta oli kaldapealsele jooksnud ja alla vaadanud,
teades, et seal pole midagi. Kuid seekord oli. All seisis Carna ja lehvitas
talle naerdes, nagu Tamery seda hetk tagasi oli teinud. Meri limpsis oma
valgest vahust keelega tüdruku jalgu ja vesi sätendas
kalliskividena ta tõmmul kehal. Tüdruk lehvitas veel korra ja
hakkas siis üles ronima. «Ei!» tahtis ta hüüda,
kuid oli juba hilja. Hinge kinni pidades jälgis ta, kuidas sale kogu
ülespoole rühib, kartes, et iga hetk võib mõni
kaljunukk järele anda ja tüdruku alla kukutada. Seda ei juhtunud.
Juba oli tüdruk siinsamas ja ta sirutas käe. Tüdruk haaras
sellest kinni ja vinnas end kaldapealsele. Nad vaatasid kaua teineteisele
otsa ja tüdruku silmis särasid tuhanded tähed...
Pärast ärkamist oli ta kaua voodis lebanud. Tal oli korraga hea ja
kerge tunne. Tunne, et miski on seljataha jäänud. Miski, mis teda
kaua kinni oli hoidnud.
«Ja ikkagi on see ilus, kas pole?» kostus ta selja tagant
vaimustunud hääl. Mees vaatas üllatunult ringi. Ta oli
lootnud, et saab üksi olla. Laev oli ümber ehitatud vanamoodsast
ja aeglasest ristlejast ning kogu ta rohmakas kere oli selliseid turistidele
mõeldud vaateplatvorme täis pikitud. Ta oli tõepoolest
lootnud, et siin ei sega teda keegi.
Ta pöördus ja silmitsedes tüdrukut, kes oli vaikselt ta
kõrvale astunud. Tüdruk oli sale ja sihvakas, nõtke,
veidi poisiliku kehaga. Ta kandis liibuvaid nahkpükse ja lühikest
poolläbipaistvat pluusi, millest tillukeste rindade tumedad nibud
kergelt läbi kumasid.
Mees pööras pilgu ära ja süüvis taas orbitaali
uurimisse.
«Nagu sädelev teemant mustal sametil...»
Tüdruk seisis endiselt ta kõrval ning imetles vaadet. Siis ta
pöördus ja vaatas mehele otsa. Ta polnud ilus. Vähemasti
mitte selle sõna klassikalises tähenduses. Pigem oli ta...
kütkestav. Jah, see oli õige sõna. Kütkestav,
lummav, hurmav. Mustad sirged juuksed langesid õlgadele, suu oli
pisut suurevõitu, nägu kõhn, silmad... Just silmad olid
need, mis tüdruku nii lummavaks muutsid. Suured, siirad, imestavad,
tulvil mingit nimetut küsimust. Naerualtid silmad, täis tuhandeid
tantsiklevaid sädemeid. Silmad, mis näisid helisevat.
«Tal on kellukesed silmades!» mõtles mees taas, kuid
ei öelnud seda.
«Ja ikkagi meenutab see mulle ämblikku,» ütles ta
hoopis.
See polnud see, mida ta oli tahtnud öelda. See polnud hoopiski see.
Tüdruk noogutas.
«Ma tean,» sõnas ta. «See ongi ämblik. Ka mina
oleksin praegu tema võrgus, kui sind poleks olnud. Sa aitasid mul
mõista, et otseteid õnne juurde pole olemas.»
«Sa ei kahetse midagi?»
«Ei,» naeratas tüdruk. «Meil on ees pikk-pikk tee ja me
oleme alles selle alguses...»
«Meie?» pomises mees küsivalt, suutmata oma kõrvu
uskuda. «Sa ütlesid: «Meie»?»
«Jah.» Tüdruk vaatas talle otsa ja ta silmades lõid
helisema tuhanded kellukesed. «Meie. Tipult tipule. Koos.» Ta
libistas oma käe mehe pihku ja toetas pea ta õlale.
Hetke seisid nad teineteise kõrval, vaadates, kuidas kiskja nime
kandev planeet kahanedes minevikku kaob. Siis pöördusid nad
minekule.
***
Külmas kosmilises pimeduses nende selja taga vonklesid toitekaablid
tühjuses nagu võrguniidid. Orbitaali jätketega kere
pöördus, haaratsite lülilised jalad liikusid otsides
edasi-tagasi. Ämblik oli uute ohvrite saabumiseks valmis.
----------
* -- Kõik tsitaadid Ektor Gabise traktaadist pärinevad Indrek
Hargla jutust «Õnnekosk»
(tõsi küll, veidi kohendatud kujul).
|