Seersant Jaap Salari jutustus
Õnnekosk oli vaikne ja üksildane kaevanduskoloonia
Fabulusel. Unine linnake, paari tuhande elanikuga, kellest enamus
töötas kaevanduses ja väiksem osa katsus
töömeeste eluolu kuidagipidi võimalikuks teha. Linnas
polnud midagi, mida seal olema ei pidanud. Tööliste elamud,
enamasti kahekordsed plastsulamist moodulmajad raamitsesid range
ruudustikuna noolsirgeid tänavaid. Suure Vee poolt tulev niiske
tuul keerutas betoonil rämpsu ja rääma.
Tänavatel valitses päeviti vaikus ja rahu,
õhtupoolikul sabises sellest üle väsinud
kaevuritemass, kes enne unisevõitu seltsielu alustamist kodudes
hinge tõmbamas käis. Majadeski polnud midagi ülearust
-- ühesed toad, lahtikäivad voodid, elementaarsed
pesemisvõimalused. Mugavust polnud siin keegi kunagi taga
ajanud. Mõni luksusejanune kaevur oli endale digitaalraadio
muretsenud. Muud tehnikaimed Õnnekosele ei jõudnud.
Seltsielu koondus kümnekonda kõrtsi, millistega
kokkuehitatud lõbumajade teenistujad moodustasid ka linnakese
vähese naispere enamuse. Ega rohkem meil Õnnekoses eriti
polnudki -- kaks transpordijaama, kust hommikul mehed mägedesse
lennutati, üks pesumaja, hotellikökats, admistratiivhoone ja
minu hallata olnud korravalvekeskus. Viimase personali moodustasin
mina, Jaap Salar, seersant.
Keskus lagunes ja mul oli igav, sest kuritegusid meil praktiliselt ei
esinenud. Varastada polnud midagi, põgeneda polnud kuhugi.
Tapmiseks polnud vähemalt minu ajal keegi põhjust leidnud.
Sularaha oli liikvel vähe, naised vabalt saadaval, ühtki
suuremat riiupõhjust polnud. Kuigi kakelunge tuli ikka ette ja
nende klaarimisega ma oma aega veetsingi. Linnapeaks oli meil üks
kodustunud kaevur, kes amputeeritud jala tõttu tööks
kõlbmatuks oli osutunud ja siis keskuselt linnapea koha
välja nõutanud.
Linnapea määramine ja üldse kogu muu haldustegevus
Õnnekoses oli pealinna Rumpi alluvuses, mis asus 400 kilomeetrit
eemal. Rump oli meiega võrreldes suur linn, või
õigemini koloonia. Rump kamandas ligi kolmekümmet
kaevanduskolooniat, mis laialipaisatuna Fabulusel asusid. Ega vist
ükski koloonia meie Õnnekosest erinenud. Täpselt ei
saa ma muidugi öelda, sest pole üheski käinud. Inimesed
saabuvad Fabulusele tööle ja raha teenima, mitte turismiga
tegelema. Ja ega ringireisimine Fabulusel lihtne olegi. Kuigi kliima on
siin soodne ja sõbralik, pole maastik inimestele eriti sobilik.
Fabulus on väga kivine ja vesine planeet, ta koosneb
hiilglaslikest kaljusaartest kogu planeeti ujutavas ookeanis. Tuhandeid
kilomeetreid on ümberringi vesi, siis äkitselt suur kaljusaar
ja jälle vesi. Enamusel suurematel saartel on kaevanduskolooniad,
sest maavarasid on Fabulusel meeletutes kogustes. Kunagi olen ma
kuskilt kuulnud, et Fabulus meenutab tegelikult ümmargust
kivikuuli, millesse on sisse pressitud hiiglaslikud augud, mis
vihmavett täis sadanud. Kaljusaared olid üüratu suured,
kuid mandrite mõõtu siiski välja ei andnud. Umbes
kolmekümnel suuremal olid kaevandused ja kõige suuremal,
Peakaljul, asusid ka Rump ja Õnnekosk. Õnneks oli
Fabuluse kaljusaartele mõnusaid kruusaseid mõhnakesi
sisse surutud ja viimastesse oligi võimalik kolooniaid ehitada.
Suure Vee äärde me ei pääsenud, sest saared
meenutasid oma kujult reeglina kaussi, ja polnud ka vaja. Fabuluse veed
võisid peita kõiksugu koledusi. Mõned seiklejad
olevat kunagi üritanud Suurel Veel seilata. Pea kõik
jäid kadunuks. Üksikud pääsejad olevat planeedilt
ülepeakaela põgenenud ja mõned õuduslegendid
maha jätnud. Neid lugusid eriti ei jutustata, sest meie kaevurid
pole just kõige folkloorilembesemad. Töö on siin raske
ja kurnav, õuduslood ei muuda seda kergemaks. Kivi, vesi ja tuul
on need, mis kirjeldavad Fabulust kõige paremini.
Niipalju siis geograafiast. Inimestest pole palju rääkida.
Pea kõik Fabuluse asukad olid kontraktnikud, kes siia
teenistusse saabusid. Keskmine teenistusaeg oli 5 faabulusaastat, mille
jooksul võis usinatele kena rahasumma koguneda. Õhtuseks
tavaliseks jutuaineks ongi teenitava summa suurus ja sellega edasise
elu mugav äraelamine. Pärast Fabulust unistavad enamus mehi
mõnest kuurortplaneedist, eriti Memphisest. Keegi siin
töötavaist meestest pole seal kunagi käinud, aga see ei
loe. Räägitakse, et Memphiselt ei lahkuta kunagi. Ma ei tea
ja ega see mind ka eriti huvita. Mina lähen tagasi armsale
Terranovale.
Niisiis oli Õnnekose koloonias ligi paar tuhat asukat. Robotid
elasid kaevanduses oma üksluist robotielu. Alguses prooviti kogu
kaevandamist robotitega läbi viia, kuid see osutus meeletult
kulukaks. Kaevur läheb hommikul tööle ja ronib
personaalsesse robotskafandrisse ja siis hakkab kaevama. Vahva.
Minu jurisdiktsioon piirdub linnaga. Enamus inimesi on meil kaevurid,
kuid siia satub mõnikord igasugu rahvast. Rump kui pealinn asub
meiega ikkagi samal saarel, Rumpis aga on kosmosejaam (isegi
reisibüroo) ja kultuuriasutusi. Viimaseid külastavad muiduigi
ainult haldurid ja ametnikud. Õnnekose külaliste hulgas on
mõnikord näiteks kaevurite sugulasi, ametiühingu
ametnikke, kaevandusinsenere ja muud sedasorti rahvast. Hooti juhtub
siia ka mõni rändjutlustaja, silmamoondaja või
proovireisja. Õnnekosk oli Fabuluse kolgas ja Fabulus oli
ilmaruumi kolgas.
***
Minu töökohustuste hulka kuulus ka iganädalane
transpordikontroll. Pidin käima transpordijaamas Rumpist saabuvat
heljurit vastu võtmas. Viimane tegevus kujutas rutiinset kaupade
ja reisjate nimistu kontrolli, mille käigus avastatud
korrarikkumiste arv oli kaduvväike. Polnud meile kunagi
põgenenud mõrtsukaid ega saadetud salakaupa. Kõik
uued näod, kes Õnnekosele saabusid, ulatasid
ükskõikse näoga mulle oma dokumendid, mina menetlesin
nad läbi keerulise aparatuuri ja soovisin tuimalt kena olemist
Õnnekosel. Kuid mulle meeldis see töö oma rutiinsuses
ja lihtsuses.
Niisiis olin ühel suhteliselt tuulevaiksel faabuluspäeval
jälle jaamas ja asjatasin saabunud heljuri resijatega. Meil oli
hiljuti kaevanduses üks pisike äpardus juhtunud ja see
põhjustas viivitamatult kahe inspektori lähetumise. Koos
inspektoritega aga astus heljurilt maha ka tõesti üks
päris võõras tegelane, kes varem polnud iialgi
Õnnekosel viibinud. Inspektorid olid turvakontrolli juba
läbinud, kaubad olid registreeritud ja jaamakontorisse jäime
meie tundmatuga kahekesi.
Tulnuk oli tugeva kehaehitusega, pikka kasvu keskaes mees. Tal oli
väga ümmargune nägu, soojad sinised silmad, mis vaatasid
mind malbe pilguga. Seljas kandis ta harilikku reisikostüümi.
Mees seisatas, vaatas mind ja ulatas mulle oma dokumendid. Ma ei taha
öelda, et ma tundsin midagi erilist või seesugust, kuid
mees ei olnud päris tavaline Õnnekose külaline. Seda
tundsin ma kohe. Täpsemalt oma hinnangut kirjeldada ei osanud.
Loomulikult pole minu asi otsustada külaliste sobivuse üle
Õnnekosele. Aga valvel tuleb alati olla.
Ma vaatasin ta dokumente. Need olid välja antud Getmanne
süsteemis Ektor Gabise nimele, kes pidi olema 43-aastane.
Väga hea. Edasi olid paketis igasugu reiskaardid ja muu
säärane. Ma lasin kõik detektorist läbi.
Kõik oli korras. Interuniversumiline isikutuvastamissüsteem
ütles mulle, et tegu o n Ektor Gabisega, kes on
Fabulusele saabunud nelja päeva eest isikliku ettevõtmise
korras. Mingit kurja polnud kodanik Gabis kuskil ilmaruumis korda
saatnud. Ta polnud võlgades ega käinud planeetidel, kust
võinuks hankida mõne viiruse. Ei omanud telekineesi ega
telepaatia võimeid. Samuti oli ta kenasti läbinud
kõik terviskontrollid Fabulusele saabudes. Tegu oli igati
ontliku inimesega, kes võis edasi astuda Õnnekose
linna.Tegevusala tema kaardid küll ei näidanud, kuid hetkel
mind see ka ei huvitanud. Mees oli kaartide järgi palju reisinud.
Ilmselt otsis ta tööd, sest enne meid oli ta läbi
käinud mitmel muul kaevurplaneedil.
«Olge teretulnud Õnnekosele, Gabis,» laususin.
«Astuge edasi!»
Mees noogutas vaevumärgatavalt.
«Tänan,Valvur. Mul on väga hea meel Õnnekosele
saabuda.»
«Tulite siia tööd otsima?» pärisin rohkem
viisakusest kui huvist.
«Võiks küll nii öelda. Ilmselt tulin ma siia
tööd otsima.»
«Väga hea, praegu on meil palgad kõrged. Kuid
tavaliselt saabuvad kaevurid meile läbi agentuuri. Kohapeal on
keeruline end meldima hakata. Kuid ise teate.»
«Ma arvan, et saan kõigega hakkama, aitäh.»
Mees küünitas oma kohvrikese järele ja asutas end linna
viiva heljuri poole.
«Valvur, kas ma leian hõlpsasti mõne hotelli?»
päris ta ukselt.
«Jah, te näete seda kohe, kui heljurist välja
lähete, ärge muretsege.»
Ja nii ta läks. Imelik tunne, mis mehe esmanägemisel
tekkinud, kadus koos mehe endaga. See oligi minu esimene kohtumine
Ektor Gabisega. Üks reisja, kes tuli enda sõnul
Õnnekosele tööle. Mees, kelle saabumise puhul tundsin
ma kerget võõristust, kuid ei midagi vastumeelset. Kui
tuli, siis tuli. Ma lõpetasin oma toimetsemised jaamas ja
asutasin ennast koju. Minu lähetuse lõpuni Fabuluse
Õnnekosel oli veel 2 faabulusaastat.
Järgnevate päevade jooksul ei toimunud Õnnekosel
midagi erilist. Ei pidanudki toimuma. Mehed käisid tööl,
lõbutsesid õhtuti kõrtsis ja elasid oma
üksluist kaevurielu. Inspektorid ei leidnud meie kaevanduste
tööohutuses miskitki viltu olevat ja heljusid Rumpi tagasi.
Mulle ei tulnud külaline Gabis üldsegi varem meelde, kui
mitme päeva pärast juhtusin juhuslikult kuulma kahe kaevuri
omavahelist vestlust. Istusin samuti ühes Õnnekose
trahteris ja jõin kohalikku kohvi, kui kõrvallauast
hakkas kostuma vestlusjoru. Sinna olid maandunud kaks vanemat kaevurit,
mõlemad siin töötanud juba aastaid. Mehed olid karmid
töörügajad, kes kõrtsiski rohkem kombe kui
a s j a pärast käisid. Miskipärast oli
vanem neist, kiilakas Oppertz väga ärritunud ja katsus oma
kaaslasele midagi selgeks teha.
«...ma ütlen sulle, et ta on munk. Ma olen sedasorti mehi
näinud. Vaata, kuidas ta riides on, täpselt nagu neeed mungad
Tanaisel!»
«Noh ja mis siis sellest, et munk. Ma olen siin igasuguseid
näinud. Tulevad, ajavad siin mingeid asju ja kaovad minema.»
«Ära ole nii lihtsameelne, Buck. Sa siis ei tea või,
et paljud mungad on tegelikult inimrobotid. Ükski inimene ei jaksa
ise mungaelu elada. Ükski sell ei jõua niipalju
mööda ilmaruumi ringi kolistada ja jutlustada...»
«Ah jäta järgi! Inimrobotid, kust sa sellist jaburdust
kuulnud oled!»
«Ausõna, neid tehakse ju nüüd päris palju.
Ja igasugu templid ostavad neid jumalasulasteks. Mina ei tea küll
munkadest palju, aga seda ma võin öelda küll, et
kõige parem munk saabki olla ainult robot.»
«Inimrobotid võivad küll olemas olla, aga too Gabis
pole nüüd küll mingi robot. Kui Gabis robot oleks, miks
ta siis igal õhtul siin kõrtsis istub? Milleks
programmeerida roboteid mööda kõrtse kooserdama?»
«Ma ei ütlegi, et Gabis on ilmtingimata robot. Aga munk on ta
kindlasti ja mungad on kahtlased tegelased, sest paljud munkadest on
robotid. Ja pealegi, miks ta siin käib, istub vaikselt oma nurgas,
kellegagi ei räägi, ah? Mulle ta ei meeldi, Buck, ei
meeldi.»
Kergitasin pisut pead ja pöördusin kõnelejaid vaatama.
Mehed olid elavas vestlushoos ja ei pannud mind tähelegi. Buckiks
hüütut teadsin ma vähem, Oppertz aga oli minu ammune
tuttav, elupõline kaevur, kes niisama tühja-tähja
pärast ei ärritu. Loomulikult polnud minu asi tuvastada
inimestes munki ja nende sisse-väljasõitu reguleerida. Kuid
inimrobotitega oli asi teisem. Inimrobotid polnud süütud
kaevanduse-, transpordi- või muud olmerobotid. Inimrobotid olid
inimesed, kelle ainus vahe inimesega oli selles, et nad polnud emaihust
sündinud. Inimroboti valmistamine oli meeletult kulukas ja
aeganõudev ettevõtmine. Ma ei tea, millise tehnoloogiaga
neid loodi, kuid kuulu järgi oli inimrobotite valmistamine
võimalik ainult väga paiksetes ja
kõrgtehnoloogilistes süsteemides. Nomaadtsivilisatsioonid
neid ei ehitanud. Igal juhul polnud inimrobotit võimalik ei
palja silma ega kergema vaatlusega harilikust inimesest eristada.
Inimroboteid kasutati peamiselt kosmoselendudel ülikaugetel
reisidel ning teadusuuringutes. Enamasti vist teatavat liiki
katseloomadena. Kuid suures osas oli inimrobotite kohta käiv teave
väga hägune ja üldiselt salajanegi. Inimesesarnaste
robotite kasutamine oli rangelt piiratud ja mõnel pool ka
sootuks keelatud. Näiteks nagu Fabulusel. Siia ei tohtinud
siseneda ükski inimrobot ja kontroll selle üle oli väga
range. Minul polnud varem ühegi inimrobotiga kokkupuudet olnud,
kuid Oppertz paistis neist rohkem teadvat. Kuid Gabis ja robot! Tolle
venna dokumendid olid kõik korras, kaasa arvatud
tervisekontrollid. Pealegi oli Gabis mööda galaktikaid
niipalju ringi reisinud, inimrobot oleks kindlasti varem rajalt maha
võetud. Pöördusin kaevurite poole.
«Kuulge, Oppertz, mis paanikat te siin tekitate?»
küsisin kiilaspäiselt kaevurilt.
Mehed vakatasid. Ilmselt olid nad oma vestlushoos hoopis unustanud, et
keegi nende juttu pealt võib kuulda. Buck mühatas ja
tõmbus tagasi oma klaasi taha. Kuna olin kõnetanud
Oppetrzit, pidi too aga vastama.
«Ei mingit paanikat, valvur. Niisama arutame siin üht-
teist.»
«Üht-teist, jah. Te ajate siin kärbseid pähe oma
robotijuttudega. Kust te selle võtate!» Tuli olla vähe
karmim kui tavaliselt.
«Ah mis te nüüd ägestute, valvur. Ei mingit
paanikat ega kärbseid. Niisama kahe semu jutt, teate
küll.»
«Oppertz, ma kuulsin väga hästi. Te mainisite just
nüüdsama, et kodanik Gabis, kes paari päeva eest siia
Õnnekosele tuli, võib olla inimrobot. Inimrobotid on meil
rangelt keelatud. Kui teil on mingit teavet, peate sellest mulle
viivitamatult ette kandma. Te teate seda väga hästi.»
Ilmselt olin isegi häält kõrgendanud. Mehed
ümberringi kiikasid üllatunult meie poole. Pole vaja paanikat
õhutada. Tõsusin püsti.
«Ma istun nüüd siia teie lauda, Oppertz, ja te
räägite mulle kõik, mis te sellest Gabisest
teate!» Viipasin kõrtsmikule uue kohvi jaoks ja kolisin
kaevurite lauda. Mehed ei paistnud minu viimase toimingu üle just
kõige õnnelikumad olevat, kuid lõppeks olin mina
siin ülemus.
«Noh, kust me siis alustame, Oppertz?»
«Vaadake, valvur, ega mina sellest munkade asjandusest suurt
midagi ei tea peale selle, mida te just asja kuulsite. Olen kuulnud, et
mõnel pool ostetakse inimroboteid munkadeks, nad vist juba
programmeeritakse sedaviisi ja siis nad kükitavad seal templites
ja teenivad miskeid jumalaid. Räägitakse aga ka, et osad
mungad tehakse nagu sõnumiviiateks ja need saadetakse laia
maailma jumalast kuulutust viima.» Oppertz oli vähe pabinas,
kuid ilmselt ta ei valetanud. Ma mõtlen, et ta i s
e ei mõelnud seda lugu välja, vaid oli kusagilt
kuulnud.
«Olgu peale, kuid mis Gabis siia puutub?» pärisin edasi.
Nüüd lõi ka Buck juttu kaasa. «Veider
tüüp on teine küll. Tuleb õhtuti siia
kõrtsi. Joogipoolist endale ei telli. Istub seal nurgas oma
veidras ürbis. Istub ja mõtleb. Kui keegi juhtubki ta
käest midagi pärima, siis ainult naeratab ja pobiseb
midagi.»
«Käib ta siis siin istumas?» tundsin huvi.
«Ja päris tihti,» jätkas Buck. «Horna, too
uustulnuk, küsis ta käest üks õhtu, nii
jutualustuseks, et kas Gabis ka siia tööle on tulnud. Mees ei
kõssandki, Horna päris uuesti, Gabisest käis nagu
värin läbi ja vastas kiiresti, tööle jah. Pole
teine aga üheski agentuuris käinud.»
Oppertz kippus Bucki täiendama. «Vaadake, valvur, tookord
Hornaga, kui Gabis niimoodi võpatas, mulle tundus, et ta oleks
siis nagu s i s s e l ü l i t a t u
d. Ja ei istu ta siin ühti niisama. Ta kuulab väga
tähelepanelikult, mida teised räägivad.»
«Mis ürp see tal on?» küsisin Buckilt.
«Kaevuririided need tal küll ei ole. Pole ealseski
näinud, et tööotsija kaevur nii veidralt riides
käib. Väga võõras riietus, valvur,»
seletas Buck.
Saabumisel kandis Gabis küll tavalist reisuülikonda.
«Sihuke maani larakas, valvur,» jutustas Buck edasi,
«helendab vahest. Üldse ei kortsu, kui mees liigutab
või istub. Oleks nagu valatud. Me pole keegi sellist ürpi
varem näinud.»
«Mood on mood,» vastasin kuivalt. Nagu naised,
mõtlesin, istuvad kohvikus ja vaatvad, mis teistel seljas on.
Ilmaruum on suur ja lai ja vaated moeküsimustele on planeediti
väga erinevad.
«Noh ja siis need asjandused, mis tal taskus olid. Kui see
üldse oli tasku,» jätkas nüüd Oppertz.
«Kaks veidrat pisikest asja. Ei mina tea, mis nad olid. Istus siin
eile ja võttis ühe salamisi välja. Pani meelekohale ja
nagu lülitas ennast välja. Ma arvan, et ta laadis
ennast!»
«Või pani telepaatiat,» lõikas Buck,
«kuulas, mida teised mõtlevad. Aga robot ta ikka ei ole.
Seda ma ütlen küll!»
Ma poleks eales uskunud, et vanad mehistunud kaevurid võivad nii
lapsikud olla. Kujutage ette. Kõrvalisele planeedile saabub
võõras. Mees istub kõrtsis ja tegeleb mingite oma
asjadega. Mingit korda ei riku. Kannab seljas
võõrapärast riiet ja kasutab oma koduplaneedi
kommunikatsioonivahendeid. Meie kaevurid ei tea ju maailma asjadest
suurt midagi. Kontroll telepaatide üle aga on väga, väga
range. Isikutuvastamissüsteemi ei saa keegi tungida ega andmeid
muuta. Gabise andmed olid kinnitatud ja korras. Ja mis puutub
telepaatidesse, siis neid ma tean. Rumpis viidi kord üks kursus
läbi, kus telepaate tundma õpetati. Telepaadi ajauvoolude
levikut skaneerib iga transpordijaama kontrollsüsteem. Gabis
poleks ealeski niipalju saanud reisida, kui ta oleks telepaat olnud.
Robotijutt aga oli lihtsalt puhas jama, samal põhjusel.
«Olete neid esemeid lähemalt ka näinud?»
küsisin siiski. Mine sa tea.
«Kus sa sellega. Õnn oli, et pilk juhuslikult peale
jäi. Ega ta neid kaua ripakil ei hoidnud. Aga mina teie asemel,
valvur, peaks küll selle Gabisega ühe tõsise jutu
maha,» käis Oppertz peale.
«No see jäägu minu otsustada,» olin kindel.
«Siiski, valvur. Passige talle peale. Need mungad on kahtlased
tüübid,» ei jätnud Oppertz.
«Aga miks te üldse arvate, et ta munk on?»
«Noh, esiteks need riided. Ma olen Rumpis näinud Tanaise
munki. Nood olid täpselt samasugused, kandsid neid veidraid
ürpe. Istusid kambas koos, ümisesid, ajasid laulujoru. Hiljem
lasti nad Rumpist välja visata, segasid inimesi. Hakkasid oma
jutlusi pidama. Siis ei joo ega söö too Gabis midagi. Teate,
mungad on ju ka sellised, ei tilkagi. Ja paastuvad nad kah. Miks, seda
ma küll ei tea. Plikade vastu pole kordagi huvi tundnud. Mungad
mediteerivad, täpselt nagu Gabiski oma aparaadiga.»
Paistis, et Oppertz oli Gabist tõsiselt uurinud. Siiski, munk
või mitte, mulle see korda ei läinud. Vähemalt
senikaua, kuni ta pole teisi kaevureid tüütama hakanud.
Jutlustajaid tõesti meil ei sallita. Eriti ei kannata neid
kaevanduste administratsioon Rumpis. Jutud jumalast viivad meeste
mõtted töö juurest eemale. Kaevanduse asemel
mõlgub kaevureil peas taevariik. Üks rändjutlustaja,
kes Fabulusele sattus, kukkus kuulutama, et Fabuluse all on
põrgu ise. Keegi saatan saatvat väärisfabuliini meile
peibutuseks, et inimesi põrgu väravate juurde meelitada.
Mehed tahtsid nalja teha ja munga kaevandusse vedada, õnneks
sekkus administratsioon ja munk toimetati Õnnekoselt ruttu
minema.
«Isegi kui Ektor Gabis on munk ja jumalasõnakuulutaja, ei
sega ta ju kedagi. Ja teie, Oppertz, lõpetage oma
kihutustöö. Varsti paistate ise oma juttudega inimrobotitest
ühe mungana. Hoidke Gabisest parem eemale ja töötage
rahus edasi,» soovitasin ülemusliku tooniga. Midagi
nõmedamat kui näeruväärsena paistmine polnud
Oppertzi jaoks olemas. «Olgu peale, valvur. Mis see minu asi on.
Aga Gabis...»
«Oppertz!» kähvasin. «Unustage see Gabis. Aitab
küll.»
Jätsin mehed omaette, tõusin püsti ja vaatasin
kõrtsis ringi. Kõik oli nagu ikka. Kaevurid hakkasid
kogunema, tellisid oma lahjasid kehaturgutusjooke. Minu lühike
jutuajamine Oppertzi ja Buckiga polnud kellegi tähelepanu
köitnud. Olin oma kohvid lõpetanud ja teha polnud suurt
midagi. Ametikohustused olid tänaseks täidetud. Väljas
oli sadama hakanud. Fabulus ei hellitanud vihmadega. Need polnud siin
soojad suvesagarad. Kui ikka sadas, siis ämbriga ja kaua. Ehk
polegi kõige targem oma varjugeneraatori patareisid kulutada,
miks mitte siin samas üks tunnike mööda saata ja saju
lõppemist oodata. Kuidas Buck oligi öelnud -- Gabis
käib siin päris tihti. Tõepoolest, munk või
mitte, aga kui Oppertz siin mehi üles hakkab keerama, siis targem
on asi oma kontrolli all hoida.
Viipasin kõrtsmikule, valisin ühe vaba laua ja istusin
maha. Silmanurgast märkasin, et Oppertz pani mu
manöövrit tähele ja noogutas heakskiitvalt. Rehmasin
talle tüdinult ja näitasin akna poole -- sajab ju! Oppertz
irvitas omaette. Ju ma jäin siis Gabist ootama. Polnud
mõtteski Gabisega juttu hakata ajama, tahtsin lihtsalt
külalist uue pilguga vaadata. Või munk? No mine sa tea.
Veider oli Gabis kindlasti. Millegagi tegelema pole ta hakanud. Peaks
homme tema kohta päringu saatma, ehk siis selgub midagi. Jäin
paariks tunniks kõrtsinurka konutama ja mõtteid
mõlgutama. Üritasin ajusopist välja pigistada oma
teadmisi munkadest ja religioonist. Paraku ei eeldanud korravalvuri
teenistus üksildases kaevanduskoloonias sügavamaid
religioonialaseid teadmisi. Kõik mu arusaamad ja ettekujutused
põhinesid üksikfaktidel, kokkukogumata ja
süstematiseerimata mõttekildudel. Mu koduplaneedil
Terranoval polnud religioonil suurt tähendust olnud. Ja kuigi
Terranova oli väga vana koloonia, mille asutasid juba Maalt
(kujutage ette!) tulnud inimesed, polnud seal Maa tavasid enam palju
säilinud. Ma ei tahtnud segadusi ja otsustasin Ektor Gabise ikkagi
luubi alla võtta. Parem karta, kui kahetseda.
Gabis tuli hilja, siis, kui olin plaanitsenud juba lahkuda. Väljas
sadas veel ja tugevasti, kuid Gabis ei kandnud varju. Talle polnud seda
vaja, sest, nagu nüüd ise nägin, oli tema veider
ürp iseenesest heaks kaitseks vihma eest. Tõenäoliselt
aitas sellest siin tundmatust materjalist kehakate ka külma ja
muude koleduste vastu. Aga kentsakas oli kehakate küll. Mood on
mood. Kõrts oli Gabise saabumise ajaks kenakesti kaevureid
täis ja olin kindel, et Gabis mind tähele ei pannud. Mees
tüüris ühe nurgalaua manu ja poetas ennnast meestesumma.
Ja siis tuli mulle pähe üks kummaline idee. Miks mitte minna
seniaeg, kui Gabis siin kõrtsis konutab, hotelli ja vaadata, kas
Gabise eluruumis midagi veidrat või olulist silma ei hakka? Teha
niiöelda üks väike luureretk, pärast mida saab
loodetavasti kogu selle munganduse ära unustada.
Tõusin püsti, maksin arve, astusin sajusesse
Õnnekose õhtusse ja seadsin sammud hotelli poole.
Korravalvuril on Õnnekosel suur võim. Ei mingeid liigseid
küsimusi, hotell kuulub linnale. Poole tunni pärast olin
Gabise toas.
Nagu arvata oli, ei midagi erilist. Harilik toapugerik, toolid, lauad,
kapp ja sahtlid. Sahtlid. Avasin ühe oma isikliku koodiga.
Tühi. Järgmine samuti. Kuid kolmandas ja viimases oli kaks
eset. Uurisin neid viivu. Ilmselt oli üks just see veider
seadeldis, mida Gabis oli kõrtsis kaasas kandnud. Huvitav, miks
ta nüüd need maha jättis? Ese oli pisike, mahtus
mugavalt pihku ja kujutas endast tegelikult ümarikku
sisselülitatavat paneeli. Hetkel paistis see olevat välja
lülitatud. Nägin eseme pinnal mulle tundmatuid
tähemärke ning imepisikesi vilkuvaid signaallampe.
Tõenäoliselt mingi sidepidamisvahend. Jõudsin
järeldusele, et see vidin ei huvita mind. Teine asi oli kahtlemata
arusaadavam. See oli midagi medali või amuleti taolist, mida sai
peenikese keti abil kaela riputada. Medal helendas kergelt, ma ei
taibanud, kust see valgus tuli. Aga sellest, mis sinna peale oli
kirjutatud, sain ma küll aru. «Ektor Gabisele;» seisis
seal, «kes nüüdsest on õnnistatud Teadjaks Jumala
Nimel.»
Nii et ta siis on ikkagi munk, mõtlesin. Väga hea. Panin
medali ja kummalise kommunikaatori lauale. Tal pidi siin veel asju
olema. Ja äkitselt tundus Gabis mulle tõepoolest väga
kahtlane. Muide, tolsamal hetkel, kui mina kapiust avasin, avas Gabis
äkitselt toaukse ja astus sisse.
***
Ma olin absoluutselt kindel, et ta oli mulle kõrtsist peale
järgnenud. Otsustasin rünnakule asuda.
«Te olete munk?» küsisin rangelt. «Miks te seda
varjasite? Mida te ootasite?»
«Varjasin?» küsis Gabis vastu. «Jah vahest
varjasingi. Ma ei olnud päris kindel, mida siit Õnnekoselt
eest leian. Polnud mõtet tormata. Iga uus planeet on ikkagi uus
ja omaette maailm. Ja see on väga hea, arvan ma. Enne, kui
millegagi alustada, tuleb täpsemalt teada, kus alustatakse. Aga ma
tulin Fabulusele kui munk.»
Gabis ei paistnud eriti löödud olevat. Teisest küljest
polnud ta ju otseselt tegelikult milleski süüdi. Teadmata,
mis see veider ese tal oli, ei saanud ma teda ka salakaubanduses
süüdistada. Pidin ootama, kuni saadan nende asjanduste kohta
päringu. Igasugu imeasju tehakse ja tassitakse planeedilt
planeedile kaasas, nii et ainult imesta. Mingi leiutaja olla, nagu
räägitakse, kosmoselaeva vähendaja valmis meisterdanud.
Meeletult väiksem kütusekulu, aga vähendamise peale
kulub kütusesäästuga võrdselt topaasenergiat.
Või näiteks Mägedeliigutaja, millest kaevurid pommis
peaga pidevalt räägivad. Sehkendad pisut ühe aparaadi
kallal ja mäealused rikkused on sinu. Kust ma pidin siis teadma,
mis vahend see Gabisel on?
«Tahate öelda, et te sondeerisite pinda?» uurisin edasi.
«Miks te siis mulle kohe ei öelnud, et olete munk ja
kavatsete siin oma õpetust levitada?»
«Arvate, Salar, et see on siis nii ohtlik?»
«Ma ei arva midagi, ma pean lihtsalt teadma, mis siin linnas
toimub!» Huvitav, miks, jäin samas mõttesse. Mida see
õigupoolest mulle korda läheb, mida see munk siin
õpetab. Ilmselt rutiin ja igavus.
«Kuulge, istume maha ja räägime sellest,» tegi
Gabis ettepaneku. «Või tahate mind äkki kaasa
viia?»
«Ega vist, parem kuulan teid siin ära.»
Istusime hotellitoa tagasihoidlikele tooli nime kandvatele esemetele.
Nad ei reageerinud kehakumerustele absoluutselt, mis oli selge
märk hotellitoa hinnaklassist. Kuigi munkadele, nagu kuulnud olin,
ei pidanud taolised asjad palju korda minema.
«Niisiis, Gabis,» otsustasin jutuohjad enda kätesse
võtta. «Ma ei räägi teiega nüüd kui
korravalvur, vaid kui isik, kes tunnetab siin linnas toimuva üle
teatavat vastutust. Kes te olete ja mida te siin teete?»
Proovisin munka mitte otseselt rünnata, ma olin ju lõppeks
politseinik ja pidin oskama osavalt ülekuulamist läbi viia.
Kuigi, jah, praktikat oli vähevõitu. Ja Gabis oli mulle ka
tegelikult liiga sümpaatne, et teda Rumpi tarida ja tõde
temast sõna otseses mõttes välja pigistada.
«Kes ma olen ja mis ma siin teen?» kordas Gabis. «Kui
palju te munkadest ja usust üldse teate?» päris ta
vastu.
«Noh, ma tean, et nad usuvad jumalat ja teenivad teda... omal
moel. Niipalju kui on eri jumalaid, on ka eri munke. Üldsielt nad
käivad ringi, kuulutavad oma tõdesid, tekitavad palju
segadust ja võivad inimesi veidratele tegudele sundida.
Ükskord näiteks, nagu ma kuulnud olen...»
Gabis katkestas mind.
«Oodake, Salar, oodake. Ma tahan, et minust tõesti aru
saaksite. Öelge mulle, kas oma koduplaneedil olid teil templid?
Kas inimesd uskusid jumalat?»
Hmm, kes nüüd õieti siin keda üle kuulas? Igal
juhul tuli tal lasta oma loo tuumani jõuda.
«Ma ei oskagi teile täpselt öelda, Gabis,» katsusin
meenutada. «Ma ei arva, et Õnnekosel või kodus
Terranoval oleksin isiklikult kohanud usklikke. Või teadnud,
mida ja miks nad usuvad. Olen neist küll kogu aeg midagi kuulnud.
Religioon olevat mõnedes süsteemides kogu elukorralduse
aluseks. On palju maailmu, kus keegi usujuht on ka ilmalik valitseja.
Jumal olevat just tema välja valinud. Koriandril näiteks, ma
tean, on juhiks keegi surematu Mante. Meest ennast pole keegi kunagi
näinud aga ta ilmutab end kuskilt teisest dimensioonist
kõikidele elanikele ja nii nad teavad, kuidas elada, mida teha
ja muud säärast.»
«Koriander on osavate tehnikatürannide poolt valitsetav
orjade planeet,» vastas Gabis põlgusega. «Surematu
Mante on lihtsalt osav trikk dimensioonikineetikaga. Ta pole jumal, ta
on virtuaalne ettekujutuste summa jumalast. Võltsing.»
«Kuid Korainder on ju tehnoloogiliselt üliarenenud.
Korianderil on välja töötatud ka meie osad kõige
keerulisemad kaevandusmasinad. Ja nende sõjamasinad. Ärge
seda unustage.»
«Sellest hoolimata pole Korianderi puhul midagi tegemist
tõelise religiooniga. Inimestega manipuleeritakse, et nad
usuksid Mantesse kui jumalasse. Kuid rääkigem
tõelisest religioonist, vähemalt nii, nagu mina olen
sellest aru saanud. Te mainisite just, et Terranoval te ei teadnud,
mida ja miks inimesed usuvad. Kas teie arvates, Salar, on
võimalik teada jumalat ja teada miks teda uskuda? Kas usku on on
võimalik teada?»
Nii keerulist küsimust polnud mulle keegi ammu esitanud.
Keerulisem võis olla vaid vastata, miks ma siin selle mungaga
istusin ja endale taolisi küsimusi lasin esitada.
«Gabis, jätke palun, ma ei tea tõesti. Mind ei huvita
sellised asjad.»
«Salar, te ise küsisite, kes ma olen ja mis ma siin teen. Ma
proovin teile vastata, et te tõesti aru saaksite. Niisiis te ei
tea, kas usku saab teada...»
Tundsin, et mul hakkab pea valutama. Gabis aga jahvatas edasi.
«...on paratamatult oluline. Vaadake, religiooni võib
defineerida, tunnetada, ka kirjeldada. Kuid üksi neist moodustest
ei saa meile anda midagi lõplikku, mida saaksime kirjena
mälusoppi kanda ja edaspidi kui ainuõiget kasutada. Vajadus
religiooni järele tuleneb inimese igiomasest soovist teada saada
tõde oma eksistentsi kohta. See vajadus ei ole looduses, vaid
inimeses endas. Kaasa sündinud, kui soovite. Seda pole
võimalik ületada üksikisiku tasemel, küll aga
riiklikult suunatuna metamorfoosis igaühele ja kõigile,
nagu näiteks Korianderil. Inimkonna algul, neil ammustel aegadel
maal, tekkisid religioonid, tekkisid koos inimestega.»
«Seda ma tean,» kinnitasin. «Maalt on pärit
inimsugu ja uskumused. Maalt sai kõik alguse.»
«Hästi öeldud, Salar,» kiitis Gabis, «just
maalt sai kõik alguse. Maalt sai alguse ka tradistioon kanda
religioon ajatute asjade kilda, kuid sellest hiljem. Kuid nagu on
selgunud, on ka religioonidel oma aeg. Aga katsun järjekorras
teile oma mõtteid arusaadavaks teha. Niisiis tekkisid
religioonid koos inimestega. Kui inimene hakkas ümbritsevat
mõistma, sai ta aru, et kõiksus, või ütleme
lihtsamalt, maa, elab kauem kui tema. Inimene ise oma soovide ja
arusaamade maailmaga on vaid tühine ajalik tolmukübe ajatus
universumis. Inimese osaks on elada oma elu ja lahkuda. Kaduda,
hävida, haihtuda. Inimene on ajalik ja surelik. See on kurblik
paratamatus, ületamatu tõde, eemaletõukav
tõdemus -- me kaome ja sureme, aga maailm jääb.»
«Kuid maailmugi on võimalik hävitada,» sekkusin.
Tunnistan, et Gabise rahulik seletusmaneer asjadest, millest kunagi
pole ise mõelnud, hakkas mulle huvi pakkuma. «Näiteks
toosama Koriandergi on hävitanud palju maailmu.»
«Seda küll, Salar. Maailmu o n võimalik
hävitada. Aga hävitada ei saa kõiki maailmu, seda
energiat, mis on maailmad loonud. Universum oma kõiksuses on
jääv. Üksikinimene võib end surematuks teha oma
tegude läbi, füüsiliselt aga ei iial. Surematus on ulm,
mis on religioonide põhjuseks. Niisiis leiab inimene end
vastakuti kohutava tõdemusega oma surelikkusest. Ei, karjub ta,
see pole võimalik. Ma ei võta seda vastu. See pole
õiglane, see e i saa nii olla. Midagi peab
jääma, ma ei saa niisama haihtuda. Ja nii mõtlesidki
esimesed inimesd välja surnute maailmad, kus lahkunud oma surnuelu
edasi elasid. Kõdunev inimihu hauas ja oma kadumise etteteadmine
ei saanud kuidagi kokku käia meenutusega inimliku
tunnetustäiusega maailmast. See on vaid minu ihu, mis
kõduneb või tuhana õhku haihtub, mõtlesid
inimesed. Mina aga ei ole ju pelgalt ihu, mul on tunded ja
mõistmine mind ümbritsevast maailmast. Mul on minu vaim,
minu olemus. Ma elan edasi, ma pean edasi elama. Inimene ongi ju ainult
elu, ei rohkem, ei vähem. Ja inimesed tahavad elada ka siis, kui
midagi enam ei ole. Ja nii tekkisidki religioonid, kõik sarnased
oma lootuses inimese eluiga pikendada, kasvõi sealpoolsusega. Ja
siis oli inimesele vaja jumalat. Jumal pidi olema loovuse andja ja elu
kandja. Inimene kandis jumala kujutuse paratamatustest nagu saaki
hävitav vihmasadu või laevu uputav torm edasi inimese enda
eksistentsi lahutamatute küsimuste juurde. Jõuate mind
jälgida, Salar?»
Veider, aga ma kuulasin teda ja sain isegi aru. Mitte kõigest
muidugi. Näiteks ikkagi sellest, miks ma siin istun ja teda
kuulan.
«See on muidugi huvitav, Gabis,» möönsin siiski,
«kuid ikkagi, miks te seda kõike räägite. Te ei
pea ju mulle tegelikult üldse niipalju seletama. Olete munk, siis
olete, ärge ainult pahandust tehke. Aga rääkige
lõpuni, ega mul kiiret ei ole.»
«Aitäh, Salar. Võite seda ka nii võtta, et ma
tahan lihtsalt kellegagi rääkida.»
«See on iseasi, mina olen hea kuulaja. Laske aga edasi.»
Gabis sirutas ennast, nagu mulle tundus, mugavamasse asendisse. Akna
taga kumas sulnis Fabuluse õhtu, sadu oli lõppenud. Ja
mina, Õnnekose korravalvur, kuulasin ühe munga heietusi
jumalast.Gabis jätkas.
«Inimene on alati tahtnud oma jumalat personifitseerida. Isegi
siis, kui jumalana hakati ette kujutama teadvust, pidi viimane ju
kellelegi kuuluma. Nii tekkisid ühejumalausud...»
«Nagu Korianderil!» rehmasin vahele.
«Jätke ükskord see õnnetu Koriander,»
lõi Gabis tülpinult käega, «Koriander on
võlts.»
«Olgu, ma unustan selle õnnetu Korianderi,» lubasin
naerdes.
«Väga hea. Niisiis hakkasid inimesed jumalikke ilmutusi
leidma kõiges, milles soovisid. Te teate, et Maa oli omal ajal
geograafiliselt väga erinev, mitte nagu praegu. Algul ei elanud
inimesed igal pool. Inimkond oli suhteliselt laialipaisatud.
Mõnel pool, ülimalt headel ilmastikulise kliimaga aladel
kujunesid aga kokkupuuted erinevate hõimude, rahvaste ja
tsivilisatsioonide vahel. Vastastikku jagati teadmisi ja kultuure. Nii
tekkisidki ka mitmete eri rahvaste uskudest sulamid. Vahetati jumalaid
ja ettekujutusi nendest. Kuid tähtis polegi niivõrd eri
religioonide kokkusulamine, vaid nende edasikandumine. Kümme usku
sulasid viieks ja levisid tagasi kümne algupärase alale, aga
juba muundunud kujul. Ja inimene otsis uuest sulamist ikka kõige
meelepärasemat.»
«Igavest elu,» pärisin äkki hargnema hakanud
mõttevoolu ajel.
«Just. Ilmselt nii see oli.»
«Ilmselt? Kas te siis täpselt ei teagi?»
«Me räägime inimkonna koidikust, Salar. Me
räägime päris algusest, ajast, mil inimkond oli
aheldatud oma sünniplaneedile. Keegi ei teagi enam täpselt,
millal see oli, kui esimesi uske hakati kirja panema. Kirjaoskusega
tekkis teatud püsivus, tekkisid kirjutajad ja tekkis usuteadus.
Kuid see pole peamine.»
«Ja mis on peamine?»
«Aeg,» ohkas Gabis. «Aeg on kõiksuse
mõõt, nii rumalalt kui see ka ei kõla.
Mäletate, et ütlesin ennist, et inimkond kandis religiooni
ajatute asjade kilda. Maal tekkisid mitmed usud, nad levisid erinevalt,
inimesed uskusid neid erinevalt. Nagu ükski usk ei hõlmanud
kõiki rahvaid, ei hõlmanud religioossus kõiki
inimesi. Enamus ei vaevunud sedastama oma seost usuga, võibolla
just tänu nendele inimestele algaski Kolonisatsioon, kes
teab?»
«Ja seda ütlete teie, munk?»
«Kuulake edasi. Kas teate, kui palju oli Maal jumalaid, kui
kosmoseajastu algas? Ühtedes ja samades rakettides lendasid
tähtede poole eri jumalaid uskuvad inimesed. Võimalik aga
ka, et üldse mitte uskuvad inimesed.»
«Miks siis? Ise te rääkisite, et religioon on inimesele
nii igiomane?» pärisin.
«Kas teile on?» küsis Gabis vaikselt vastu.
«Üldiselt mitte.»
«Me ei tea, millistes oludes ja milliste juhtumuste ajel
sündisid peamised usundid Maal. Ilmselt pidid aset leidma
sündmused, mis tolleaegseile inimesile pidid vähemalt
näiliselt veenvalt suutma ületada elu ja surma piiri. Me ei
tea, kas need olid tõelised jumaliku või mingi
määratlemata teadvuse ilmingud. Või olid nad osavalt
instseneeritud johtuvalt mõne huvigrupi soovidest. Pigem
viimast. Kuid on selge, et aset leidsid niiöelda imed. Ainult
tavaelus kogematu võib inimesile anda tugeva religioosse
impulsi. Kõik need sündmused pandi kirja ja kandusid edasi.
Kahjuks mitte meieni. Kuid oluline on see, et me ei tea seda
kõike täpselt, ja selles asi ongi.
Religioonind vananevad, Salar. Teaduse ja tehnika areng on selle juures
vaid üks kõrvalaspekt. Olulisem on aeg ise. Usundid
sünnivad, kasvavavd, elavad üle oma lapsemeelse siiruse ja
otsekohesuse, jõuavad küpsesse loome- ja teotsemisikka,
hakkavad keskiga ületades kalduma sofismi ja keerutamisse, vanaks
jäädes aga meenutama kuldseid noorusaegu, üritavad
ühendada oma elukogemust mööda tormava uue ajaga, kuni
lõpuks põevad valuliselt vanadusnõtrust. Ja
surevad välja.
Usundite tekkepõhjused ja algsed impulsid hakkavad inimestel
meelest ära minema ja ununema. Ja nii kaotavad usud aja jooksul
oma olulisi kvalitatiivseid omadusi, ehk neidki, mis kunagi olid nende
tõukejõuks ja põhituumaks. Samamoodi omandavad
usud juurde uuendusi ja lisandusi, ka selliseid, mis neid sootuks
muudavad. Näiteks lahjemaks. Kui kunagi leidsidki Maal aset
sündmused, milles ilmutas ennast kõrgeim teadvus, siis on
nad juba ammu meelest läinud.»
Gabis vaatas mulle küsivalt otsa. Ilmselt ootas ta, et midagi
ütlen. Oma üllatuseks avastasin, et ei pidanudki oluliselt
pingutama. Küsimus oli mul olemas.
«Kuid ometi on praegu palju uske, mõned hõlmavad
minu teada isegi terveid galaktikaid, kas nad on siis pärit
hilisemast ajast?»
«Nojah,» kohendas Gabis end toolis, «ilmselt polnud Maal
kujunenud religioonid just need asjad, mida inimesed esimeses
järjekorras kosmosesse kaasa võtsid. Nagu kindlasti
võisid seda olla perekonnapildid või hambaharjad.»
«Hambahari? Mis see on?» ei saanud ma Gabisest aru.
Viimane põksus naerda. «Pole oluline, ma sain ühes
kloostris üpris hügieenilise kasvatuse. Nad olid seal
ühed veidrikud kõik. Aga olgu. Vaadake asjale niimoodi, et
midagi uskudest imbus kahtlemata ka kosmoselaevadesse, kuid need olid
vaid hääbumisele määratud järelvõnked.
Nagu ütlesin, olid tõeliselt tähendusrikkad
religioossed sündmused Kolonisatsiooni alguseks ajas väga
kaugele maha jäänud. Kui edaspidi hakkasid kujunema esimesed
kolooniad, see tähendab inimesed hakkasid uutes maailmates
kohanema, mõtlesid nad välja uued usud. Või anti
need neile. Igal juhul jõudsid needki kasvada ja osad ka
surra.»
«Kuidas?»
«Oodake pisut. Kõigest järjekorras.» Oli
näha, et Gabisele meeldis pikki jutte pidada. Isegi minu piiratud
teadmiste juures mungaelust kangastusid mulle äkki lõputuna
tunduvad usualased keskustelud kloostreis. Gabis jätkas.
«Kuid kujutagem nüüd hetkeks, et on olemas Kõrgem
Teadvus, millelt algreligioonid Maal olid innustust saanud. Universumi
ülim liikumapanev jõud, millelt saadud sõnumeid
esimesed usundid inimkonna hällis olid vastavalt oma arusaamade
järgi kohandanud või mugandanud. Tõlkinud omale
arusaadavasse keelde, lisanud ehk lihtsaid inimlikke
käitumisreegleid ja kõige oleva tekkepõhjendusi. Mis
te arvate, Salar, kui selline jõud on olemas,
ükskõik millisel kujul, öelge, kuidas ta pidanuks
toimima uuel ajastul? Inimesed lahkusid Maalt, pühapaigad
jäid kaugele maha, sõnumid olid ununenud. Side oli
katkenud.»
«Teil on keerukad küsimused, Gabis,» ei osanud ma midagi
pakkuda. «Kui inimesed need oma uskumused hülgasid, ju nad
polnud siis enam olulised. Mis sel jõul siis ikka üle
jäi.»
«Väga hea, Salar. Polnud olulised, õige
tähelepanek. Mõistlik on arvata, et omaaegsed religioonid
kaotasid oma tähenduse, said vanaks, surid välja. Kuid
ikkagi. Mida pidanuks see jõud tegema?»
«Kuulge ma tõesti ei tea. Ma ei saa ennast asetada selle
asjanduse olukorda.»
«Te ei peagi, sest te ei saa. Ma isegi ei tea, kas ta on
üldse olemas. Ma üritan vaid luua mingit selgust oma
mõtetes. Ma oletan ja arvan. Lööge kaasa, Salar, laske
nagu öeldakse, oma vaim vabaks kõikvõimaliku
maailma!»
«Noh, kui see Jõud, nagu te räägite, oli
näinud, et tema üritus luhtus, siis võis ta ju uuesti
proovida? Kui seda vaja oli.»
Gabis vaatas oma sügavate silmadega mulle otsa ja miski ütles
mulle, et olin öelnud midagi olulist. Vaatasin küsivalt talle
otsa, ootasin reageeringut. Seda ei järgnenud pikka aega. Ma vist
haigutasin. Lõpuks Gabis naeratas vaevumärgatavalt ja
ütles väga vaikselt:
«Ma olin seal, Salar.»
***
Ma ei saanud algul aru.
«Kus te olite?»
«Mina ja paljud teised,» jätkas Gabis, «Toraani
süsteemis, Hundi planeedil. Meid oli palju. Tuhandeid. Keegi ei
teadnud, miks ta oli sinna lennanud. Me lihtsalt olime seal ja me
kõik teadsime, et pidime seal olema. Seda on raske
kirjeldada.»
«Toraani süsteem?» katsusin meenutada. «Ei tule
ette. Kusagil kaugel ilmselt?»
«Väga kaugel siit. Väga. Aga see pole oluline.»
Nojah, Fabulusest on tegelikult kõik väga kaugel. Fabulus
on ju täielik kolgas. Suur kaevandus. Ega ilmaasjad siia ei
jõua.
«Mis seal Hundil siis juhtus?» küsisin
mõttessevajunud mungalt.
«Seesama, mida te just mainisite. Ta proovis uuesti.»
«See kõikvõimas jõud või?»
«Ilmselt küll. Teisiti ma seda seletada ei oska.»
«Mis siis juhtus? Kas midagi vigade paranduse taolist?»
«Ei, mitte päris. Vaadake, nüüd tulebki see
kõige keerulisem. Ma ei teagi, kas suudan seda kõike
teile selgitada. Selles ongi osalt minu siiasaabumise põhjus,
millise uurimisest te ju alustasite. Ma lendasin Hundile, mind oli
kutsutud, nagu ka teisi. Kas Fabulusel linde on, Salar?»
«Lendnokad ja tuttpiilud peamiselt. Elavad Suure Vee
ääres kaljudel. Neid on sisemaal harva näha. Mis
siis?»
«Mõnelpool kogunevad linnud parvedesse ja lendavad igal
aastal koos kaugele maale. Selliseid parvesid on tuhandeid. Ma olen
nende kogunemist näinud. Nad muudkui tulevad ja tulevad,
kõik parved eri paigust. Nad ei tea miks, aga nad tulevad. Mul
oli Hundil just selline tunne. Tuhanded minusugused olid ilmaruumi eri
paigust teadmata põhjusel kokku lennanud. Me pidime olema
tunnistajaks millelegi, mis polnud meile oma olemust varem avanud. Me
olime Hundil pikka aega, olime ootel, panime end valmis, a v a n
e s i m e.»
«Ja siis?»
«Ja siis me surime ära. Kõik viimseni.»
«Tohoh!» midagi muud ei tulnud mul pähe kosta.
«Me olime surnud. Aga seda on võimatu seletada. Seda ei
p e a g i seletama, just nii oli kõik
mõeldud, et ei pea seletama. Teadvust ei olnud, teadvuse asemel
oli teadmine oma surmast. Ja kõiksusest. Mateeria ei
tähendanud enam midagi, polnud õnne ega õnnetust.
Surma ei saanud tunnetada, seda sai ainult teada. Oma oleku kohta ei
saanud küsida, kus, millal, kuidas. Dimensioon,
mõõtmed, aeg, mateeria olid mujal. Ja siis äkki on
kõik jälle tagasi, mateeria on taas olemas. Me olime
jälle elus ja kõik oli nagu enne ja samas nii teistmoodi
kui enne. Nüüd olid meil teadmine, sõnum ja
ülesanne.»
Olin proovinud seni Gabise mõtteleõnga jälgida ja
see oli ka ümmarguselt võimalik. Surnud olemist aga ei
kavatsenudki ma aru saama hakata. Ei saa olla surnud ja siis jälle
elus. Inimest ei saa niimoodi vähekeseks ajaks välja suretada
ja siis jälle ellu äratada. Egas inimene pole mingi
lüliti, et lülitad sisse ja väl... Stopp! Stopp...
Midagi hakkas ühendama. See veider asjandus seal Gabise
«taskus». Sisselülitamine. Kujutasin elavalt ette pilti,
kuidas Gabis kõrtsinurgas konutades end oma generaatoriga sisse
lülitab. Kuulujutud ja legendid, mis kuskilt ilmaruumist kaevurite
kõrvu jõudnud. Inimrobotid.
Ent ei mingeid ennatlikke järeldusi.
«Seda suremise asja on raske uskuda, Gabis. Või mis? Te
olete ju ikkagi üsna elus?»
«Jah, ma olen elus. Muidu poleks suremisel mõtet olnud. Aga
te ei usu mind, ega ju, Salar?»
«Kuidas saaks uskuda surnud olemisse? I n i m e n e
ei saa olla niisama lihtsalt surnud!»
«Kuidas saaks uskuda surnud olemisse?» kordas Gabis minu
järel. «Ega ei saagi ju. Siin iva ongi. Suremise ja
elluärkamise uskumine oli mitme Maa algreligiooni tuum. Aga
religioon on usk. Uude ellu, ükskõik siis millises vormis
see kogetav saab olema, peab uskuma. See usk ongi usk, Salar. Usku ei
saa teada. Sa usud, kui sa ei tea, ja sa ei usu enam, kui sa juba
tead.»
Me olime kaua jutelnud, vist liiga kaua. Ja Gabise luulud hakkasid mind
kergelt tüütama.Tuli otsad kokku tõmmata.
«Mis ese see teil on?» küsisin ja näitasin laua
poole, kuhu olin ennist pillanud Gabise veidra seadeldise.
«See? See on tõend. See tapab. Ja äratab ellu.
Õigupoolest pole mul seda enam vaja.»
«Kas te olete sellega kedagi tapnud?»
«See ei ole nii lihtne, Salar. Ma saaksin sellega ennast ja teisi
s u r m a s a a t a. See annab teadmise
surmast ja äratab su taas elule. See ese on Hundilt.»
Gabise hääl hakkas muutuma. See kaldus kähedamaks, nagu
oleks tal suu kuivama hakanud. Mees tõusis oma toolilt ja
läks laua juurde. Ta sirutas käe oma «suveniiri»
järele ja ese liigahtas ning hüppas ta pihku. Osav trikk.
Gabis põrnitses oma saaki ja surus siis selle tugevalt
rusikasse.
«See on tõend, Salar,» jätkas ta.
«Tõend ja vabadus. See oli meil kõigil olemas, kui
Hundilt lahkusime oma ülesandele. Me olime pärast surma
muutunud.»
Milline võiks olla roboti ettekujutus surmast, mõtlesin?
Mida tunneb robot, kui ta välja lülitatakse, kuidas ta
võiks vastu võtta elluärkamise? Loogiline
mõtteviis vastaks, et olenevalt programmist. Aga inimrobot on
midagi muud kui tavarobot. Ta on i n i m robot. Ma
kaldusin arvama, et inimrobotile on peale inimihu antud ka inimlikkust.
Ja kui ma olin Gabisest õieti aru saanud, siis kalduvus
religioossusele pidi olema väga inimlik. Ilmselt pidi inimrobot
valdama mingit ettekujutust surmast ja kui see nii oli, siis miks ei
võinud mõni inimrobot oma kübermaailmas
väljalülitamist surmaks pidada. Nagu linnud lendasid nad
Hundile kokku. Kui kuradima poeetiline! Aga kas näiteks
remondidepoosse kokkukutsumine ja robotiprogrammi täienduste
sisseviimine ei või siis anda robotile, tema igiinimlikele
kübergeenidele põhjust religiooniks?
«See jõud, mida me tinglikult võiksime nimetada
kõiksuse teadvuseks, proovis seal Hundil uuesti.» Gabis
seisis püsti ja pigistas eset kramplikult käes. «Inimene
oli lahkunud maalt, heitnud endalt religioonide kütked, lennanud
lõpmatusse. Inimese jaoks oli elu ja surma müsteerium
leidnud lahenduse ruumis. Inimene oli ilmaruumi avarustega
ületanud oma eksistensti traagika. Maa religioonid olid ühe
planeedi religioonid, nad saidki ainult võrsuda ja idaneda
piiratud ruumis. Võibolla oli ilmaruumi avaruste
jõudmisel inimese haardeulatusse ületatud kõiksuse
teadvuse talutavuse piir. Ma ei tea seda ja ma ei tea miks just mina ja
need teised olid Hundile välja valitud. Meid kutsuti kokku ja
meile anti teadmine, et elu ja surm on kellegi kätes, kes on
kõrgem kui inimene. Ei, Salar, ei, meid ei muudetud
surematuteks. Inimene oli ja jääb surelikuks, aga meile anti
kogemus, et kui maises elus on võimalik niiviisi ületada
elu ja surma piiri, siis peaks see ka kuskil mujal võimalik
olema. Meile anti teada. Ja see oli viga.»
«Viga?»
«See ese,» Gabis lajatas oma seadeldise rusikast lauale
tagasi, «see ese,» jätkas ta, «on tõend
surelikkusest ja surematusest. Meile anti Hundil uus religioon ja meie,
väljavalitud, pidime selle ilmaruumi laiali kandma. Jaa, me
uskusime siis ja tugevalt. Meie usk oli vankumatu. Aga see oli ammu,
Salar, väga ammu. Ma olin siis noor. Me saime teadmise,
võimalik et igaüks erineva. Me moodustasime kloostri, saime
munkadeks ja proovisime leida selgust oma teadmistes ja kogemustes. Me
töötasime välja metoodika ja dogmaatika. Me alustasime
usu, me olime jüngrid, valgustatud ja kõikvõimsad,
sest meil oli t õ e n d. See siin,» Gabis
näitas jälle ome veidrale esemele. «See oli meie
pööramisvahend ja usutunnistus, sel pole nime, talle pole
nime tarvis. Me lendasime laiali üle ilmaruumi, igalühel oma
maailmad ja inimesed, kelleni sõnum viia. Selle eseme abil. Enam
polnud vaja sõna, usk pidi põhinema teadmisel...»
«Pidaege hoogu, Gabis!» katkestasin munga sõnadevoolu.
«Te räägite, et te saite uue usu ja hakkasite seda
laiali kandma. Kuid miks see pole siis levinud? Kus see on?
Vähemalt meie siin Õnnekosel pole sellest midagi
kuulnud.»
«Ma ju räägin teile, kuulake. Saage aru. Meile anti
tõend usust, inimene sai usku teada. Aga religioon ei t
ö ö t a niiviisi. Me äpardusime, sest sellist
usku pole inimestele vaja. Meie pühendumust ja entusiasmi
võeti igal pool vastu ükskõiksusega. Me pakkusime
inimestele võimalust teada oma surelikkuse ületamisest, aga
see ei jõudnud, ei saanudki pärale jõuda. Paljudel
planeetidel olid oma usud, kuid need ei olnud inspireeritud tegelikult
Kõiksusest. Inimene vajas, kui üldse vajas, vaid segast
sofismi jumala headusest. Enamasti ei vajanud. Teistel, kohalikel
religioonidel oli inimestele rohkem pakkuda. Me olime vaid üks
sekt teiste seas. Aegupidi sain ma aru, Salar, et ma ise ka ei usu,
vaid tean. Aga inimene pole kunagi nõus võtma teadmist
usu pähe. Selleks on ta liiga uhke. Meie mungad taandusid
kaugetele planeetidele kloostritesse, ootama uut sõnumit, edasi
arendama vahendeid. Vähemalt nii nad ise arvasid. Mina aga
hülgasin oma usu, sest sellest oli saanud pelk teadmine, mida
polnud kellelegi tarvis. Hundil oli meile mõjunud k ä
s k. See aga tegelikult oli katse, Salar, nagu te õieti
mainisite, proovis too jõud lihtsalt uuesti. Aga ta ei suutnud
enam aheldada inimest.»
Gabis oli ennast tühjaks rääkinud. Ja ma ei teadnudki
enam, mida arvata. Gabise skeemid olid minu jaoks liiga keerukad. Mind
ei huvitanud religioonid. Enam.
«Kas teie endised semud nendes kloostrites kasutasid roboteid? Kas
nad ostsid inimroboteid munkadesks?»
Gabis raputas nukralt pead. «Ei, mitte meie. Teised küll.
Inimrobotid on surematud, nad ainult kuluvad ja neid tuleb aegajalt
uuesti kohendada. Nad on lõppeks ju ainult robotid. Mis tolku
oleks neile surematusest rääkida, veel enam sellest kogemust
anda? Roboteid kasutavad enamus sekte, kelle usuline visadus on
võrdeline nende taotluste küündimatusega.»
«Mis te siis õieti olete, Gabis? Miks te Õnnekosele
tulite?»
«Te olete seda juba minult küsinud, Salar. Mäletate,
seal transpordijaamas, kui ma saabusin? Te küsisite, kas ma tulin
Õnnekosele tööd otsima. Ma vastasin, et küllap
vist. Teate, Salar, minu mungaelu on andnud mulle ühe veidra
omaduse. Ma ei valeta kunagi.»
|