|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
Üks tõsisem üritus, mida üks Eesti ulmleja ette on võtnud! Ometigi (ja oma ülimaks kurbtuseks) pean loo eellangeks titulleerima. Minu tagasihoidlikku arusaamist järgi on loo idee "Gondvanast" märksa võimsam, kuid ilmselt peab IH kirjutama nii tosinajagu "Gondvanasid" enne, kui suudab selle loo realiseerida. Seniks jääb üle vaid oodata ja loota.
Mitte ei mõista, miks see lugu viletsam on kui näiteks Gondvana või Deja - vu.
Loos on lahti kirjutatud ikka väga sügav filosoofiline baasprobleem - usu olemus. Ilmselt on autor palju Unamunot lugenud. Kohati torkab ka silma munga jutustuse vastuolulisus, aga religioon ongi vastuoluline, kus ratio 'ga pole suuremat midagi peale hakata.
Tegelikult peaks teadmist liigitama ratsionaalseks ja emotsionaalseks (mida semantilise vasturääkivusega autor ka teeb), kuigi teadmise suhe on puhtalt dialektiline. Semantilise vasturääkivuse all pean silmas seda, et ilmselt mõtleb autor termini "teadmine" all niiöelda tõsiteaduslikku teadmist. Teadmine aga hõlmab samaväärselt ka usulist teadmist, seega objektiivne teadmine on siiski suhteline, kuna meie tunnetuse alus on subjektiivselt valitud.
Erinevalt eelkirjutajatest ei leia midagi ette heita teose struktuurile. Süüdistus, et teosel puudub puänt, on jama, sest sellel ei peagi olema sellist halenaljakat lõppu kui näiteks Gondvanal. See teos on on vähemalt sõnumi osas tervik. Muidugi võib nöökida stiili ühtsuse üle - lihtsa ja keerulise mehe üksteisest möödarääkimise osas, aga siingi rõhutab see lahendus gnoseoloogilist dialektilisust.
Nii et tõesti väga hea lugu, ainult ehk pisivigadega. Autorile palju jõudu.
Ka mulle tundus, et loo esimene ja teine pool olid omavahel liig suures vastuolus. Kuigi nad olid mõlemad väga heal tasemel.
Alguses on loos ruumi, ookeaniavarusi ja kaljuseid mäetippe, aga järsku poetakse hämarasse hotellituppa tõmmatakse kardinad ette ja hakatakse räiget filosoofiat panema. Võinuks ehk neid motiive veidi omavahel põimida (peekonit tahan :-)
appi...jutt algas just siis kui ta loppes
Seoses kolimistegevuse ja loomaliku töökogusega tekkis mul «Algernoni» juttude lugemisse üsna pikk paus... eks nüüd siis püüan tegematajätmisi heastada...
Indrek Hargla on minu jaoks siiamaani «Algernoni» suurim avastus... tähendab, et võibolla polegi herr Hargla jutud siin kõige säravamad (puhtkirjanduslikult on «Galahar» ilmselt üle), aga Hargla tekste lugedes tekib mul tunne, et tegu on just autoriga, kes mõtleb ka selle üle, millest ta kirjutab... Võimalik, et see ei ole nii, aga mulle tunduvad Indrek Hargla jutud kõige kummalisemad siin «Algernonis»... võimalik, et see on vaid meie mõttelaadide erinevus...
See eelnev oli nüüd selline üleüldine heietus!
Jutt «Õnnekosk» algas IMHO hästi peale... minu arust oli see ajuti suisa tüütu nämmutamine loo alguses ääretult vajalik – see lõi just õige meeleolu sellest rajamaa kolkakolooniast... ning inimene, kes on suure vapustuse üle elanud (aga see võmm vist koges miskit?), selline inimene ikka nämmutab ja puterdab.
Edasi läks ka lugu mõnusa pingega: see nn munga saabumine ja stseen kõrtsis...
Ja siis tuli see dialoogivormis munga monoloog! Ja see oli juba (IMHO) viga, sest eelkõige läks see vastuollu kogu selle eelneva pedantse/muretu meeleoluga... järsku taheti asi tõsiseks keerata... tõtt-öelda oli see dialoog ka lihtsalt tuimalt kirjutatud... aga kõikse olulisem on hoopis see, et jutul puudub lõpp!!!
Õigupoolest on «Õnnekosk» vaid jutu proloog ja äärmiselt (sic!) skemaatiline vihje kõigele sellele, mis võiks järgneda...
Samas on Hindrek Hargla (ka Karen Orlau ja Mart Raudsaar) selli(s)ne(d) autor(id), kes kirjutavad nõnda, et tekst on mahlakas ning, et ma võin ilma suurema vaevata ka kõike seda toimuvat omale ette kujutada...
Aga saaks need tekstid ka kunagi lõpuni viimistletud?!?
Mingil hämaral põhjusel meeldib «Õnnekosk» mulle rohkem kui «Deja-vu». Hämaral põhjusel seepärast, et loogiliselt võttes on «Õnnekosk» jutuna üksjagu viletsam. Kompositisoonitaju on selle teksti loomise ajal küll välja jalutama läinud. On olemas korralik algus, ka esimene osa keskkohast on justkui paigas. Ja siis ei tule isegi mitte korralikku lõppu, vaid tekst lihtsalt katkeb. Aga ometi on siin asju, mis ta «Deja-vu’st» oluliselt põnevamaks muudab. Kuigi pole lõppu, rääkimata puändist.
Tohutult mõnus maailm! See väärib kindlasti pikemat lahtikirjutamist, geograafiat, ajalugu jne. Ja kuna kirjeldada ning jutustada Hargla oskab, siis võiks siit üsnagi häid tulemusi saada. Väga hea on ka loo algus, tegelased on samuti läinud «Deja-vu’ga» võrreldes huvitavamaks. Salapärase võõra saabumine ja stseen kõrtsis on head. Salapärase võõra olemus - robotist munk - on suurepärane. Samuti väärib punkte loo pikkus. Jälle minu isiklik kiiks, aga lühemaid tekste ma parema meelega «Algernonist» ei loeks.
Kunagi sai Veiko Belialsiga sel teemal vaieldud. Tema väitis, et väga lühikeste tekstide kirjutamine just arendabki autorit, selle mõttega siis vist, et võimalikult minimaalse sõnadehulgaga võimalikult palju edasi anda. Ja siis see puänt. Mina olin vastu ja väitsin, et eesti ulme just sellise lühiduse ja kiirustamise käes vaevlebki ning et vaja oleks pikemaid tekste, kus autorid saaks tegelda süzhee arendamise, tegelaste väljajoonistamise, maailma loomise jm sellisega. Tõde jäi selgumata, aga Belialsi «Ashinari kroonikad» on mu meelest suurepärane näide sellest, mis saab, kui vaid selliseid short-short story’sid kirjutada oskav autor millegi pikema kallale asub. Tulemuseks on tohutu sündmuste kontsentratsioon, must-valged tegelased, värvitu maailm ning klisheesid täis kirjeldused. Aga tagasi Hargla juurde.
«Õnnekose» juures on kõigil lugejail võimalus olla tunnistajaks sellele, kuidas autor oma loo aluseks olevat ideed läbi mõtleb. Sest just seda see munga ja võmmi vestlus seal hotellitoas ju on. Mõttetegevust stimuleeriv kindlasti, aga kas jutt ise selle asukohaks just see kõige õigem paik on. Pigem vast mingi kavandi lisa. See idee on paras tase omaette, aga mina tahaks siiski ka juttu lugeda. Seda aga pole. Ja jälle oleks saanud teha nii, et kõik see olemasolev moodustab tekstist mingi kolmandiku või neljandiku ning pärast algusestseene ja hotellivestlust alles läheb madinaks.
Igatahes on Indrek Hargla potentsiaalselt väga võimakas autor. On pikkust, on kirjeldusi ning jutustavat osa ja mis peaasi - on ideid, on ka fabulatsiooni ja korralikke tegelasi. Peaasi et süzhee korralikul tasemel lõpuni välja veaks ning kangelased poleks need «vana merekaru»-tüüpi karmid aga õiglased kaptenid, sotsiaalset vastutust tundvad teadlased või rumalad poliitikud. Midagi erilisemat, palun! Kui autor nüüd fabuleerimist ja karaktereid korralikult lihvib ning dialoogi kallal tööle hakkab, võib varsti vist suurepäraseid tekste tulema hakata. Ootan huviga. Ning alati valmis konstruktiivse kriitikaga toetama:)
Tõenäoliselt minu isiklik tragöödia, aga lugu oli igav. Mitte ühtegi tõsiselt uut mõtet, ega ideed, pikk lohisev jutt ja algus tundub hoopis teisest novellist pärit kui lõpp. Filosoofilised vestlused võiksid olla päris huvitavad, aga monoloog ei vea loo lõpuni välja. Deja-vu meeldis kõvasti rohkem.
selline teoloogiline mōttearendus on kahtlemata kasulik, aga mitte lugejale vaid kirjutajale endale. no see vana ōpetus, et pange oma mōtted paberile, siis näete, kui vähe neid on. antud juhul väga vähe ei olegi. aga jutuks jääb sellest napiks. (meenutaksin Adamsi elektroonilist munka, mis loodud selleks, et keegi usuks asju, mida inimesed ise ei viitsi uskuda.)
eeldused kirjutamiseks autoril kahtlemata olemas.
Mu lugemisprotsess nägi välja umbes selline: koigepealt ca 2 lehekylge verist vaevanägemist, kui yritasin end sellest riiklus - ja majandussuhete labyrindist (mida loo edasise arengu mqistmiseks tegelikult ju ikka absoluutselt eest vaja ei olnud) läbi närida. Asi nägi välja nagu algaja majandustudengi majandusgeograafia ainetöö sissejuhatus - ja umbes sama pqnev ka.
Siis esimene positiivne yllatus esimesi dialooge lugedes, sest nood olid päris mqnusad. Mitmeid koomilisi kombinatsioone sattus ette ja mitmeid andekaid sqnaseadmisi.
Siis oli vaikne ihihii esimesi teravaid ideid lugedes, siis sygav ja huvi, kui jälgisin ladusat ning ilmselt kyllalt pqhjalikult läbitunnetatud religiooniteemalist mqttearendust - mis oli loo tugevaim kylg ja asjana iseeneses viis pluss - no ja siis tuli tqeline soss, kui sain aru, et lqppu nagu polegi. Kuhu see saba siis jäi?! Vqi olen ma lihtsalt erakordselt juhm ja ei taba ära lqpulausete varjatud tähendust, millest peaks välja kooruma puänt ja kuhu peaks teadupärast korraga kokku jooksma kqik jutu käigus lahti jäetud otsad ja tehtud vihjed.
A see selleks, ma ei taha yldse varjata, et kui dialoogid pihta hakkasid, tekkis minus tqeline huvi, lugesin igati rqqmuga ning seda huvi ja rqqmu jätkus kuni olematu lqpuni.
Ja veel veikene PS: idee, et roboteid munkadeks ostetakse, on täitsa hea.. (yldse oli jutus nii mitmeidki absoluutselt andekaid ideid)... aga no vabandage, millised on siis NEED robotid, kes ei ela mungaelu?! Ausalt öeldes siin hakkas mu fantaasia kyll nii kqvasti perutama, et pidin end laua alla naerma. Mis on yhe jutu jaoks ka igati positiivne tulem. Ei, huvitav igati.
Kui see lühilausetest koosnev primitiivne keel oli kunstikavatsuslik (mis sa ühelt seersant Sarlapilt ikka tahad), siis võib autorile väikese komplimendi teha. Jäi tõesti mulje, et jutustaja on äärmiselt madalalaubaline isik. Mulle meeldis see planeet - üleplaneediline ookean väikeste kaljusaartega, millel mühakad kaevurid uuristavad maapõue ning mis vastanduvad sellele tundmatule ja kohutavale, mis neid ümbritseb. Samuti meeldis mulle idee tollest kõrgemast olendist, meenus Nancy Kressi "Trinity", mida pean üldiselt parimaks religiooni käsitlevast SF-ist (sorry, Good Doc, aeg, mil sai "Foundationi" poole palvetatud, on ümber). Niisiis - ideed on head. AGA - ka selle loo juures tahaks küsida: kui palju on autor selle kallal TÖÖD teinud? Ma ei mõtle lihtsalt paberilekribimist, ma mõtlen ülelugemist ja veel kord ülelugemist, mõtlen loo sahtlipõhjas laagerdamise aega ning selle uuesti üle vaatamist loominguhetkejärgsest eufooriast vaba pilguga. Mõtlen iga sõna kaalumist dialoogis loomulikkuse huvides ja eelkõige mõtlen kaalumist, mis sellise süzheega ikkagi peale hakata, kuidas lugu lahendada, milliseid kõrvalliine sisse tuua, et tulemuseks poleks üheplaaniline laast. Ja mis teha - on ju ka loo pikkus ning väline tegevus oluline, selleks, et huvi ärataks lugu, mille põhitegevus toimub hotellitoas pooldebiilse võmmi ning müstilise munga vahel, peab see ikka väga hea olema. Üldjuhul on vajalik süzhee komplitseerimine kompositsioonireeglitest, sündmuste sisemisest loogikast jms. kinni pidades. Tšehhov ütles, et geeniuses peab olema 10% annet ja 90% tööd; heas jutus minu arust peab olema 10% head ideed ja 90% tööd selle esiletoomisel. Loomulikult tunneb kirjanduse ajalugu palju kiireid loojaid, meie Tammsaaregi kuulub nende hulka, kuid julgen väita, et need on erandid. Paraku mulle tundub, et paljude "Algernoni" lugude puhul nimetatud suhe 50%-50% on heal juhul.
|
