24.11.1999 |
Karen Orlau
Maha hirmus jõul! |
Arvustused |
[ Loe ka: Karen Orlau «Saatuslik
viga» ]
Jõule kartsid sadistpäkapikud kõige enam. Kui
inimesed neid mõnel muul ajal märkasid, peeti neid enamasti
viinakuraditeks ja see tegi päkapikkudele ainult
rõõmu. Tõepoolest, peletiste pulstunud habemetest,
punastest silmadest, mis hiilgasid nagu kaks tulitigedat rubiini, ja
lillakassinisest ninast, mis kogu selle segadiku keskel kõrgus,
ei oleks ükski mõistusega inimene välja lugenud mitte
midagi head. Lapsed hakkasid nutma, tädid minestasid... ja
päkapikud tundsid rõõmu.
Jõulude ajal oli inimestel terve mõistusega midagi
tõsiselt lahti. Päkapikke kohates ei põgenetud,
vastupidi... Juhtus ennekuulmatuid asju. Kõige hullemad olid
tädid, kes tavaliselt väikest kurja päkatsit nähes
ruttu teadvuse kaotasid. Jõulude lähenedes muutusid
tädid lausa solvavalt immuunseks. Mörravat päkapikku
silmates hakkasid nad heldinult todisema ja ei hoolinud sellestki, kui
pahur mehike haljast sõjakirvest vuhistas. Hullem veel, see leiti
tõeliselt armas olevat ja õnn, kui sadistpäkapikk
pääses häbistavast «plutiplutist» ja
prullakatest näppudest oma habeme kallal. Välk ja pauk! Tuli
ette, et päkapikk, kes mõne eriti ettevõtliku
tädi küüsi sattus, pidi igasuguse väärikuse
minetanult oma habeme au päästmiseks mööda maja
joosta leekima, endal hing paelaga kaelas. Lugupidamist ei mingisugust!
Nii pikaks ajaks hoopis maa alla peitu jääda ei olnud kuidagi
võimalik. Pidevalt toimus pangarööve, mida pidi
valvama, et õigel hetkel kullalaadungid oma hoole alla toimetada
ja ikka tuli turule väärtuslikumaid vääriskive,
mille asemele osavad näpud võisid võltsingu
poetada...
Kõrgendatud tähelepanu takistas töötegemist
kõvasti. Ja need pöörases kommivalus lastekarjad!
Viimased olid eriti tüütud, kui päkapikk, taskud
kullakangidest ligi maad, püüdis võimalikult
märkamatult esimese kloaagitoru poole vudida. Sadistpäkapikule
iseloomulike kõverate jalgadega oli säärane
ettevõtmine niigi tülikas ja ebakindel töö,
jõnglastekarjad tegid selle aga sada korda hullemaks. Lapsed ei
kartnud ei lõikeriistu ega püssirohtu ja tegid uskumatult
kõva kära. Nende peale võis uriseda ja mõnd
jultunumat hammustadagi, kuid mitte miski ei aidanud. Mõned eriti
juhmid põngerjad hüppasid päkapikule isegi
kanalisatsioonitorru järgi. Õnnetuseks õngitseti nad
kõik jälle elusalt ja tervelt välja ning nende pimedat
kommi-iha ei kustutanud miski.
Asi läks üha hullemaks, sest jõuluettevalmistused
venisid aasta viimaselt kuult üha varasemaks ja varasemaks.
Jõulud laiendasid oma mõjuala nagu hirmus epideemia ja
päkapikkude kannatus oli pingul kui pillikeel. Torssis mehikesed
peitusid üha sügavamale katakombidesse, kaevasid üha
süngemaid käike, lõid üha õelamaid
piinariistu, aga mitte miski ei aidanud jõuluaegset kroonilist
pahurust leevendada.
Kui valvepäkapikk juba septembrikuus kaubamaja aknal esimest
oksatõmmatud hõimlasetopist nägi (väikeseks
leevenduseks oli küll, et sealsamas kõrval kõlkusid
kaelapidi nööri otsas ka paar põtra ja üks roosa
panter), läks kannatuse pillikeel kurjakuulutava pinina saatel
katki. Inimesed olid kaotanud igasuguse mõõdutunde ja neid
tuli õpetada.
Sadistpäkapikud kogunesid Alpide all asuvatesse
nõupidamissaalidesse. Koobaste graniitseintesse hoole ja
armastusega graveeritud jõuludevastased loosungid: «Maha
hirmus jõul!», «Võitlusse habemete
väärikuse eest!» ja «Tädid seebiks!»
väljendasid üldiseid meeleolusid. Päkapikud ei teinud
tühje sõnu: tädidest tehtava seebi retsept oli
ühele peasaali suuremale marmorpiilarile raiutud ja tähthaaval
üle kullatud. Tõsi küll, peale suure lõkke,
katla, ja sellesse mahtuva tädikoguse retseptis muid vajalikke
komponente polnudki, aga sadistpäkapikkud pole kunagi armastanud
lihtsaid asju keeruliseks ajada.
Kaua tuha all hõõgunud jõuluvaenul oli teisigi
vilju. Igal päkapikul oli välja pakkuda mõni eriti
õel jõulurelv: pommikomm, jõuluvanarauad,
purgeenpiparkoogid, spetsiaalselt aretatud maltoosaskarabeus, kaak,
mille jõuluterroriste täisriputatud rattakujuline
kandemehhanism keereldes tasast jõulumuusikat tinistab...
relvastus tõotas kujuneda fantaasiarikkaks.
Kolmandal päeval võttis Kõige Peamine Pealik
lühidalt sõna. (Kuna kõik sadistpäkapikud on
isiksused, on igaüks neist vähemalt Pealik, mõned
vanemad ja visamad on Peamised Pealikud. Kõige Peamiseks
Pealikuks trügivad aga ainult need, kes on kõva tiitli nimel
nõus ka väga rahutu ja väga lühikese eluga.)
«Me oleme võimsad sõjamehed!» teatas Pealik.
«Need, kes meid käkerdavad, nupsutavad ja puputavad, peavad
saama karistatud! Tädid peavad õppima, et
sadistpäkapiku habemest pohli ei otsita!» lõpetas ta
väärikalt. See huvitav kujund jäi kuulajatele küll
arusaamatuks, kuigi Pealik ütles seda sõna otseses
mõttes ja ühe oma koledama kogemuse najal. Pohlad või
mitte, aga see habemepilastus tuleb lõpetada!
Valjude ovatsioonide saatel kuulutas Kõige Peamine Pealik
vastupanuliikumise ametlikult avatuks. Peamiseks strateegiaks sai, eks
ikka selle tõttu, et iga sadistpäkapikk on loovisiksus,
igamehe iseseisev rünnak vabas stiilis. Rahvas oli otsusega rahul,
täristas verejanuliselt relvi ja jooksis organiseeritult laiali.
Sadistpäkapikkude rünnak oli ootamatu ja võimas. Nad
haarasid enda kätte kõik rinded ning ei kohanud peaaegu
mingit vastupanu. See oleks olnud suurepärane võit. Oleks...
Kui poleks ühte saatuslikku valearvestust. Sadistpäkapikud ei
arvestanud ühe hirmuäratava loodusjõuga --
jõuluhullusega.
+++
Võimsate vägede haledad riismed kogunesid
nõupidamistesaali. Aeg-ajalt luukas mõni sant lisaks,
käsi kaelas, kark kaenlas ja silmad maas. Jõuluhullus oli
suurejoonelistele kättemaksuplaanidele kriipsu peale
tõmmanud.
Nukralt meenutati langenud kangelasi ja nende vägitegusid...
Õllevaadis kihavaid maltoosaskarabeuseid ei pannud humalased
mehepojad tähelegi... Hõiskasid aga laule laulda ja
kummutasid kappa, ise kiitsid perenaist, kes õlle sisse mahlaseid
rosinaid mõistis visata. Laua all võimetust vihast podisev
sadistpäkapikk sidus kättemaksuks meeste kingapaelad kokku,
kuid need jumalavallatud ei mõelnudki püsti karata ja
kaklusse asuda, vaid jäid sinnasamma norisema. Ärkasid aga
hommikul uuesti, et järgmist kapatäit nõuda. Ja nii
päevast päeva... Kangete koduõlleaurude kätte too
vaene päkapikk langeski.
Purgeenpiparkoogid läksid poes nagu soojad saiad. Kui relva
leiutaja kõrvu jõudis, et neid tarvitatakse
liigsöömisest tekkivate seedehäirete leevendamiseks, ei
olnud mehest enam sõdijat. Murtud päkapikk läks Piinade
Aeda närve tohterdama ja peagi pakkus talle seal seltsi ka
päkapikkude lõksumeister.
Nimelt tervitasid pereisad uste taha peidetud jõuluvanaraudu
madalahäälsete rõõmuhõisetega ja
kasutasid neid kuusepuude püstiseadmiseks. Raudadel olid head
teravad hambad ja ükski kuusk, vabandust, jõuluvana, ei
oleks end suutnud raudade haardest vabaks võidelda.
Keerleva kaagi sättisid sadistpäkapikud üles ühe
rahvarohke linna raeplatsile, et selle rafineeritult võika
atraktsiooniga jõulumeeleolu laastada. Paraku saatis neidki
kuulsusetu läbikukkumine. Esimesed möödujad küll
ehmusid tilpnevate keeltega pooduid nähes, kuid niipea, kui ratta
all süttisid tulukesed ja kaak hakkas pooduid tasakesi keerutades
jõululaulu tinistama, rauges paanika. Publiku silmad muutusid
uduseks, näod vajusid naerule ning rahvas hakkas innukalt kaasa
laulma. Inimesi tuli üha juurde, kõik äraseletatud
ilmega. Hajameelselt tallati maha mõned kerjused, kaks vanamutti
ja üks päkapikk. Kui inimesed ilmutusele järgneval
päeval veidi kainenenuna leidsid, et rüseluses oli ka
hukkasaanuid, kuulutati need pikemalt kaalumata pühakuteks.
Päkapikuga oli veidi raske, sest keegi ei teadnud ta nime, kuid ka
sellest saadi üle ning nimetati ta Pühaks Tundmatuks
Päkapikuks.
Maa-alune tehas, mis pommikomme tootis, töötas täie
hooga. Jõulupäevaks oli neid salarelvi poetatud
kommikottidesse pea igas koolis ja lasteaias. Selle plaaniga lihtsalt ei
saanud midagi juhtuda. Juhtus.
Tagantjärgi targad väitsid, et algusest peale oleks pidanud
arvestama jõulude eritõvega -- suure
shokolaadinäljaga, millel oli kohati lausa silmanägemist
kahjustav toime. Söödi ju muule lihtsale kommile lisaks ka
shokolaadist jõuluvanakujusid, rääkimata shokolaadist
oravatest, lumivalgekestest ja isegi päkapikkudest.
Asjalood kulgesid järgmiselt: salarelvaga kingipaki kättesaaja
rebis paki lahti ja ahmis esimese hingetõmbega paar peotäit
shokolaadi sisse. Seni kulges kõik plaanikohaselt. Allaneelatud
pomm plahvatas ja sööja lendas pisikeste tükkidena rahva
hulka laiali, määrides kõik koosolijad vere, sisikonna
ja muu paksu ja vedelaga kokku. Ka see oli plaanikohane. Kõik
järgnev oli täielik läbikukkumine. Kõiki
kohalviibijaid pimestas veendumus, tegemist on kindlasti mingi toreda
üllatusega. Mõni ettevõtlikum maitses uudishimulikult
tumedaid tükikesi ja leidis, et neil oli kerge magusamaitse
küljes.
«Shokolaad!» röögatas maitsja ja siis
pääses rajuliselt mõjule sadistpäkapikkude poolt
unustatud kommi-isu ja silmanägemist reguleeriv
jõulutõbi. Näljane rahvas ei lõpetanud enne,
kui kõik shokolaadine oli kinni pistetud. Viimseni. Ära
söödi ka mõned väiksemad lapsed ja kõik
varitsevad päkapikud.
Üks leiduritest pääses ainult hammustusjälgedega,
aga temagi oli murtud mees ja ei saanud tast enam asja.
Ka tädidest seebikeetmine ei lõppenud õnnelikult.
Püüti küll kinni tosin tädi ja pisteti nad patta,
aga tädid muudkui kepslesid pajas üles-alla ja kiljusid, et
hoogu juurde, hoogu juurde. Kui katlakütja päris ära
väsis, ronisid tädid pajast välja, patsutasid teda
jõuetust vastupanust hoolimata põsele, näpistasid
lõuast ning ütlesid, et tahavad varsti jälle tulla,
sest miski pole nende tselluliidi peale veel nii hästi
mõjunud. Vaene päkapikk kaotas seda kuuldes viimasegi
eluisu. Mehike hüppas ise patta ja tõmbas ka kaane peale.
+++
Haavulakkuvad sadistpäkapikud leidsid mornilt, et enne, kui
jõulu veelkord avalikult rünnata, peab kõvasti
jõudu koguma. Lüüasaamine kisendas aga kättemaksu
järele ja niisama ei kavatsenud nad seda jätta.
Vahetpidamata tigedalt turtsudes müttasid vigased leidurid aasta
otsa päkapikuriigi kõige sügavamates koobastes.
Lõpuks oli leiutis valmis ja õiglus jalule seatud.
Mõni väheke vahetum päkapikk näitas inimeste
maailmale kanalisatsiooniaugust võidurõõmsalt
trääsa, et siis naeru kõkutades ruttu maa-alustesse
käikudesse kaduda. Oma igapäevaste asjatoimetuste kallale.
Päkapikud olid nimelt leiutanud erilise kättemaksupommi.
Lõhkelaengud asusid otse maakera keskel ja neid oli palju. Nii
palju, et kui pomm plahvataks, lendaks maakera sajaks tükiks ja
kukuks alla. Süüteseade oli pommi kõige geniaalsem osa.
Sepistatud oli see suurtest ränikivilahmakatest ja haljast terasest
ning päkapikkude kõige osavamad väljamõtlejad
olid selle töökorda seadmisega aasta otsa vaeva näinud.
Parimad sepad katsid selle kaunite sepismustritega ja bardid lõid
suurepärasest seadmest lugulaule.
Laulud räägivad järgmist: kui inimsugu kord nii jultunuks
läheb, et jõulupidustused juba suvisel
pööripäeval peale hakkavad, plahvatab päkapikkude
kättemaksupomm ja maakera lendab kõrvulukustava
kärakaga vastu taevast. Hirmsad tulise shokolaadi laamad uputavad
siis kõik tädid ja kõik linnad ja ainsatki elushinge
ei jää alles ja päkapikkude kättemaks on kole. See,
et nad ise ka kogu täiega vastu taevast lendavad, ei häirinud
neid hoopiski, sest pidevalt kestva jõulu tingimustes ei ole
päkapikuelu niikuinii elamist väärt.
Hoolimata oma kangest meelest ja kõvast kättemaksuhimust
lootsid päkapikud südames, et suure pauguni läheb siiski
veel natukenegi aega ning et nad saavad veel mõned aastakesed
rahumeelselt röövida, varastada, piinariistu sepistada,
tädisid hirmutada ja muid eluterveid sigadusi teha.
|