24.11.1999 |
Karen Orlau
Saatuslik viga |
Tolkieni ja Lovecrafti ainetel
Tuhandeid aastaid elasid sadistpäkapikud märkamatult maa all. Nad
olid kiired ja kavalad, mistõttu inimesed ei teadnud nende
olemasolust midagi. Käibel olid küll mõned lihtsameelsed
õnneliku lõpuga muinasjutud, kuid neid ei võtnud
tõsiselt ei sadistpäkapikud ega inimesed.
Sadistpäkapikud üldiselt inimesi ei puutunud -- need paarsada
last, kes igal aastal teadmata kadunuks jäid, olid inimeste
miljarditesse ulatuva populatsiooni juures tühiselt väike suurus.
Pealegi on laste eluviisid aegade algusest saadik olnud niivõrd
tervistkahjustavad, et kanalisatsiooniauku kukkunute või
ehituskarjääridesse kadunute puhul kuigi oluline olnuks, kas sada
sinna või tänna.
Lapsi vajasid sadistpäkapikud aga uute huvitavate piinamisviiside
katsetamiseks -- piinameistrite vastastikune austus ei lubanud neil
üksteise kallal harjutada. Seda tehti ainult nendel üksikutel
juhtudel, kui piinatava eksperthinnang leiutise arendamiseks oluliseks
osutus. Nii oligi ainus mõistlik lahendus masinad laste peal sisse
töötada, kuna need olid üsna päkapikkude
mõõtu ja nendega oli mugav madalates käikudes majandada.
Niisiis võib öelda, et kahe liigi kooseksisteerimine oli
rahulik, kuigi veidi ebateadlik. Ja nii oleks see võinud
sadistpäkapikkude poolest jäädagi, kui inimesed ei oleks
teinud ühte saatuslikku viga.
Alguses arvasid sadistpäkapikud, et tegemist on järjekordse halva
naljaga. Üldiselt puudub neil vähimgi huumorimeel, kuigi ei saa
salata, et mõnd vaimukat piinamisvõtet jälgides
võivad nad naerda lausa pisarateni. Nende kulul nalja teha on aga
väga ohtlik, sest hoolimata jässakast kehakujust ja
kõveratest jalgadest, haaravad nad kassi kiirusega
kõikvõimalike võigaste riistade järele.
Teated maapinnal toimuvast ennekuulmatust korralagedusest aga sagenesid.
Lõpuks olid mõned vähemräpased sadistpäkapikud
sunnitud habeme valgeks lupjama ning punased hilbud selga ajama, et
linnadesse luurele minna. Nende toodud sõnumid olid enam kui
rahutusttekitavad. Jube kuulujutt osutus veelgi jubedamaks tõeks.
Korraldati esimene suur sadistpäkapikkude nõupidamine. Maa-
aluste asjaajamise tavalist kiirust arvestades võib öelda, et
võttis aastaid, enne kui kogu Alpide-alune kihises tulivihastest
sadistpäkakatest. Ja neid tuli aina juurde, üks tigedam kui teine.
Tuborabor, kõige ilgema väljanägemisega ja kõige
jõhkram sadistpäkapikk pidi pidama kõne. Ta oli seda
tervelt viis aastat hoolega lihvinud ning astus seetõttu lavale
tõelise kunstnikuväärikusega. Tohutud võlvsaalid
olid kubinal täis urisevaid ja sülitavaid päkapikke, kes
kärsitult ootasid, millal koosolek ometi algab. Tuboraborit lavale
astumas nähes pidasid kõik hinge kinni, oodates otsustavaid
sõnu. Valitses selline haudvaikus, et võinuks kuulda
nõela kukkumist.
«Päkapikud! Inimene on nurjatu!»
Esimesed ovatsioonid saalis. Üdini tungiv urin. Karvased kämblad
langesid piitsadele, nõeltele, muudele piinariistadele -- olenevalt
kandja eelistustest.
«Inimene on kulda solvanud!»
Kriisked, vihased möiratused, tige urin.
«Inimene on kulda solvanud!»
Lausel oli endine menu.
«Inimesed peavad paberit tähtsamaks kui kulda! Raha on puht
paberist! Me hakkame paberit röövima! Paberit ladustama! Paberist
münte korjama!»
Publik oli hullumise ääre peal. Rüselused, valukriisked,
labane sõim. Sadistpäkapikud on kohutavalt ropu suuga, nii et
nende kommentaare ei ole siin sobiv ära tuua, ka nende ettekujutamine
ei ole soovitatav, sest suure tõenäosusega väljub seegi
sündsuse piiridest.
«Inimesed on nurjatud!» jätkas Tubor sülge pritsides oma
kihutuskõnet. «Neid tuleb karistada!»
See vallandas lõpliku märuli. «Karistame! Piiname!
Tapame!» röökisid päkapikud hullunult ning viibutasid
torke- ja terarelvi. Asi oli seega otsustatud.
Nendeks jõuludeks valmistusid sadistpäkapikud eriliselt: kes
õlitas hammasrattaid ja puhastas roostes kette, kes teritas
nõelu ja naelu, kes putitas vanu, kes tekitas uusi kaadervärke.
Lõpuks olid nad valmis.
Kui esimene sadistpäkapikk, jahinuga hambus, kanalisatsioonitorust
tänavale hüppas, hüüdis üks jalutavatest
lapsevanematest: «Vaata, nännu, päkapikukene!»
Nännu pistis täiest kõrist röökima: «Ei taha
päkapikku, vastik päkapikk, päh, äää!»
Kuid polnud enam midagi teha. Oli alanud sadistpäkapikkude invasioon.
[ Loe ka: Karen Orlau «Maha hirmus
jõul!» ]
|