[ Tinasõdurid ]

Alati, kui Silberman sellesse majja tuli, muutus ta enne Crichti apartamenti tigedaks. Ilmselt oleks siia mahtunud vähemasti ministeeriumi allüksus. Polnud teada, kas Cricht oli mõne psühholoogiga nõu pidanud, ent tema ruumid jätsid mulje kontorist, kus töö on mõne tunni eest lõppenud, koristusrobotid oma töö teinud ja enne järgmist päeva valitseb vaikus -- hoolimata sellest, et tegelikult pole kellaajal tähtsust ja harva viibib majas kedagi peale Crichti enda. Sekretäri mehel polnud; ehkki majas oli koosolekusaal, koguneti sinna harva. Turvateenistus, kui selline üldse kusagil valvas, ei andnud ennast näole. Silberman tundis Crichti ammu enne seda, kui esimest korda talle külla tuli -- oleks naiivne küsida, kuidas on siis tema hiiglaslik majapidamine kaitstud, pealegi annaks see Crichtile võimaluse jällegi teadvalt muiata -- punktivõit, mida Silberman talle ei loovutanud. Hoolimata Silbermani ministristaatusest tuli tema Crichti juurde; see oli asjaolusid arvestades paratamatu. Kord oli ta siiski Crichti ministeeriumi kutsunud, lootes teda vähegi paika panna. Teist korda ta proovida ei tahtnud, Cricht mõjus oma olemusega tema töötajatele, kahjustades Silbermani autoriteeti. Cricht leidis mängeldes repliike ja esitas küsimusi, mis kuulajatele ei jätnud kahtluski, milline on nende alluvusvahekord.

«Niisiis, Max Belo,» teatas Cricht. «Ainuke ellujäänu tuntud Aigreni grupist põgenes grupile kuuluva uurimislaevaga Maa Föderatsioonist. Ilmselt kaunikesti andekas geneetik. Probleem aga: «Odeol» oli ainuke laev MF-s, mille pardal küll eksperimentaalne, aga siiski täiesti töötav mateeriamuundur. Vähe sellest, tõenäoliselt ka kogu mateeriamuunduri dokumentatsioon.»

Silberman lasi pilgu üle ekraaniloleva materjali. «Mingi jama?» päris ta lühidalt.

«Jama küll, aga paraku teises tähenduses. Eriosakonna väikesed räpased saladused. Ilmselt loodeti, et Belo ja tema laev on riigipöördeaegses segaduses otsa saanud. Kui selgus, et ei ole, prooviti teda tagasi tuua, avastati aga mõndagi ootamatut... Tegelikult pole see tähtis. Huvitav lugemisvara, aga vaevalt midagi rohkemat. Teemat uurides saab selgeks, et asja võti on ikkagi Belo ise. Lühidalt -- me peame selle muunduri tagasi saama.»

Toriseja tegi grimassi. «Sellest on meile vähe,» teatas ta asjalikult. «Kui meie test peaks kasvõi korraks piuksatama, laseme teid jalamaid maha. Astuge aeglaselt ja ärge tehke järske liigutusi.»

Ma tõusin ja kõndisin kuulekalt eemalseisva kasti juurde. Torkasin identifikaatori pilusse ja panin kiivri pähe. Kõlas endine signaal.

«Olgu siis,» teatas toriseja. «Ma olen Mike Ogalga, siinne komandör. Kui te tõesti läbi tulite, peab nentima, et kaasaja teadlased oskavad päris hästi raketti juhtida.»

«Kõike tuleb veidi osata,» vastasin diplomaatiliselt. Identifikaatori järgi olin ma Patrullteenistuse Tehnikatööstuse spetsialist. «Muide, kes need olid?»

«Ei tea,» nentis komandör. «Seni pole me ainsatki näinud, allatulistatud on nad ära viinud. Päästekapslite järgi ilmselt humanoidid, aga rohkem ei oska midagi öelda. Üldiselt oli teil õnne kah, nii vähearvulistena nad tavaliselt ei käi. See tähendab, et teid märkas arvatavasti patrull, otseselt jahtida nad teid ei teadnud.»

Jutt tundus mulle veidravõitu. MF-i välibaas ja jahitakse hoopis MF-lasi?

«Kas patarei siis ei tööta?» tundsin huvi.

Mehed vaatasid üksteisele otsa.

«Töötab,» noogutas lõpuks üks meestest. Tema embleem viitas õhukaitsele. «Aga... kuidas seda nüüd öeldagi... Kui me seda kasutasime, saabus mingi teise suurusjärgu laev ja pühkis kosmosest meie neljanda bloki minema. Arusaamatu... ühesõnaga, nad võiksid ju terve baasi... aga seni, kuni patareid ei kasutata, pole rohkem baasi tulistatud...»

Baasi komandör oli mõtisklemise lõpetanud. «Te loodate kuidagi side korda saada, nagu ma siit mandaadist välja oskan lugeda,» ütles ta puldile selga pöörates. «Võtke endale tuba, kusagilt keskelt, ääreruume me kasutame vähe. Viige ennast asjaga kurssi, abi saate igasugust. Aga olge valmis ootamatusteks. Ja veel -- meil on seda sidet vaja. Nii et teie töö on olulisem kui jooksvad küsimused. Tegutsege!»

«Kuulen,» vastasin sõjaväelaslikult. Huvitav, kas seda baasi juhib siis tõesti tsiviilkomandör?

Istusin oma vasthõivatud toas ja uurisin uuesti ülesandetoimikut. Lünkade täitmiseks oli mul sedapuhku tõhusaks abiks kohalik logiraamat ja nii palju materjale, kui vähegi pidasin vajalikuks keskarvutist nõutada. Kellegi hoolitsus uustulnukate eest väljendus siin nii, et juba kohaliku puldi sisselülitamisel rullus üle terve ekraaniseina: «Enne baasis liikumist TULEB tutvuda logiraamatuga! KOHUSTUSLIK on vaadata videomaterjale loomsetest rünnakutest! Teie enese turvalisuse huvides konsulteerige kaitse teemadel baasi töötajatega!» Aukartustäratav hoiatus.

Materjalidega tutvumine jättis mind võrdlemisi nõutuks.

Planeet oli iseenesestki küllalt tüütu. Süsteemis kaks tähele lähemat planeeti olid asustatud ja kindlalt kaitstud MF-i deklaratsiooniga neutraalsete välissuhete kohta. Eriosakonnalgi polnud planeetidel midagi teha -- kant oli täiesti mittehumanoidne. Laias diapasoonis energiatundlikud, hämaras punakalt helendavad, Maa mõistes ülikiiresti liikuvad ja täiesti arusaamatu filosoofiaga olendid käisid Eriosakonnale ilmselt üle jõu.

MF-i poliitika ei tundnud taandumist. Pärast kahe asustatud planeedi avastamist ja bullade vahetamist MF-i valitsuse ja planeetide vastava organi vahel andis valitsus korralduse maksku mis maksab luua süsteemi baas. Paremad kohad olid juba hõivatud, nii jäi MF-lastele kolmas planeet.

Kui siin tegutses Belo, ei vajanud ta midagi erilist, et baasi asukohast teada saada. Kui esialgsed kindlustused (millest tavalisel juhul piisas) olid maabumispaigas tehtud, teatati uue baasi loomisest avalikult. Isegi kui uudis kõrvust mööda läks, võis alati vaadata MF-i asustuse kaarti, kuhu kõik MF-i territooriumid pärast seadustamist kanti.

Ma oletasin, et see oli hirm, mis pani MF-i poliitikuid sellistesse kohtadesse baase rajama. Mittehumanoidide kultuur ei kujutanud vähemalt MF-lastele küll mingit ohtu. Ma olin viibinud neljal sellisel planeedil ja suhelnud lähemalt oma kümne säärase rassi esindajaga. Sealtpoolt polnud midagi karta -- täpselt sama mõistetamatud kui nemad meile, tundusime meie neile. Oli mõeldamatu, et keegi alustab sõda süsteemi vastu, millest ta üldse aru ei saa. Piraadid poleks siin midagi ehitada ega ka mitte müüa saanud, sõjaline liit oli otsesest kallaletungist veel võimatum. Ent poliitikud käsutasid MF-i võimsust ja ka riigikassat -- baasirajajad startisid.

Baas, nagu kombeks, asus suuremas osas maa all. MF-i esimene kannakinnitus nägi kõigil planeetidel peaaegu analoogiline välja: täpsemalt, lähemalt vaatamata seda ei märganudki. Maastikusse hoolikalt maetud ja maskeeritult võis asundust ülalt vaadates pidada kõige harilikumaks tasandikuks. Loomulikult ei olnud baas suuteline vastu pidama otselöögile kosmosest, kuid ka selles suhtes olid abinõud tarvitusele võetud. Ma juhtusin ükskord viibima MF-i baasis, mille piraadid olid avastanud ja tahtsid minema pühkida. Tulevõimsuselt võis asundus edukalt võistelda neljanda suurusjärgu laevaga.

Struktuur oli, nagu enamik MF-i läbiproovitud süsteeme, standardiseeritud. Suvalises kohas Galaktikas asuv baas allus komandörile, järgnes infoteenistus -- side, sellega samal tasemel sõjaväeosa: 20/40/80/... inimest vastavalt baasi suurusele; töölised: 100/200/300/... ja teenendav personal, koosseis tavaliselt võimaluste piires kokku hoitud tööliste arvel.

Piiri tõmbamine tööliste ja sõjaväelaste vahel oli küllaltki suhteline, sest kõik planeetidel töötajad oskasid relvaga vähem või rohkem ümber käia. Praktikas kujutasid sõjaväelased endast isikuid, kelle ülesandeks jäi valveteenistus, õppused ja loomulikult ning ennekõike kogu aruandlus ja planeerimine baasi kaitsmise küsimustes. Ohvitseride võim baasis oli küllalt suhteline ja varieerus vastavalt kohale ja puhtsõjaväelaste arvukusele.

Olena III baasi rahvas, nagu ma peatselt aru sain, moodustas sõbraliku pere. Oli ka üpris loogiline -- välisolud ei soodustanud kuigivõrd tülitsemist omavahel.

Planeedi pinda kattis dz^ungel. Ma veendusin selles, tõsi küll, alles kolmandal kohalolekupäeval, sest oma «kutsika» olin maandanud baasi lähedale tühermaale ja peale üksikute taimede ei kasvanud seal midagi. Ent määravaks teguriks oli siin ilm. Kolmandal päeval tekkis pilvkattesse pragusid ja süsteemi päike vilksatas esialgu vaid areldi maapinna kohal, asudes tasapisi jõudu koguma. Ja dz^ungel tuli. Nende poolloomade-pooltaimede liikumiskiirus võis olla küllaltki suur, nagu ma hiljem veendusin, ent esimesel korral sammus mets kohale rahulikult. Täielikku päikesepaistet loomulikult ei tulnud, praod pilvedes tekkisid ja kadusid, ent dz^unglile aitas sellestki. Paar tundi pärast esimest selginemist oli baasiküngastik mattunud tihedasse taimkattesse.

Inimesed ei teadnud, millal heitlik loodus oma helgemat poolt ilmutab, taim-loomad aga tunnetasid. Vahest, pärast mõnda dz^unglipäeva, võis baasis kuulda erinevaid oletusi metsa tunnetusvõimest. Need varieerusid keskmisest ebausklikkusest küllalt huvitavate hüpoteesideni. Intelligentsemad tüübid toetasid «luuraja versiooni» -- mõni domineeriv taimeliik suudab pikemat aega vastu pidada ilma valguseta, eksisteerib kõikjal ja «tunnetab» võimalust ilmamuutuseks, mingite signaalide abil omasugustele märku andes kogunemiseks. Ülejäänud «kõnnivad» luurajate sabas. Ühel tööplatsil kuulsin ka versooni, et siinne fauna-floora moodustab ühtse organismi, millele on kõrgemalt poolt antud võime täpselt ilma tunnetada.

Enamik siinseid taimi oli võrkja struktuuriga, koosnedes imepeeneest niitidest ja olles võimeline kiiresti laiali valguma. Päikeselise ilmaga (loomulikult Olena III mõistes) dz^ungel voogas vastavalt pilvede liikumisele, haarates valguskiirte järele vahest hämmastava kiirusega.

Inimese kui niisuguse struktuur tundunuks planeedi vormidele arvatavasti müstiline, kui nad osanuks sellele mõelda. Küllap poleks siinne loom-taim aru saanud, kuidas nii tihe ja paindumatu orgaanikakogum üldse suudab eksisteerida. Ent mõtlemisvõimetutena omasid taimed seevastu suurepärast haardevõimet. Inimene oli neile ahvatlev maiuspala. Kui atmosfääri konsistents lubanuks väljas liikuda ka ilma eriliste kaitsevahenditeta, nõudis fauna-floora lakkamatut tähelepanu. Arvestades halastamatut olelusvõitlust, oleks siinsest arvatavasti juba mõne tuhande aasta jooksul välja kujunenud potentsiaalselt mõistuslik eluvorm. Erinevad taimed üritasid küllalt sageli teineteist nahka panna, ent vastastena olid liigid siin küllaltki võrdsed. Vahest võis jälgida, kuidas mõni räsitud vorm oli sunnitud oma sahisev-roomaval viisil eemale taanduma ahvatlevatest valguslaikudest, olles võitluses tublisti kaotanud oma niitjast massist. Elu käis planeedil tugevamate seaduste järgi.

Kas siinsetel liikidel nägemismeel oli, polnud täpselt arusaadav. Mingite meeltega nad juuresviibivat orgaanikat igatahes tunnetasid. Juba selsamal kolmandal päeval anti baasis üldhäire -- taimed olid osavalt lahti monteerinud ühe ventilatsiooniava ja üritasid baasi üle võtta. Kiiruga evakueeriti terve sektor, kandes ka mõningaid kaotusi, seejärel steriliseeriti ruumid. Operatsiooniautomaadid said jälle tööd.

Baasist oli olude sunnil välja ehitatud vaid kolmandik. Kuna kõik materjalid olid kohapeal olemas, tuli neid hankida rajatud kaevandustest, ent dz^unglipäevadel ei tulnud asjast midagi välja. Inimesed ei saanud töötada, kuna tegelesid enese kaitsmisega, robotid aga polnud selliste tingimuste jaoks ette nähtud -- taimed takerdusid nende liigestesse, sulgesid vaatevälja ning võisid väiksemaid oma vooglemises isegi pikali tõmmata. Lisaks sellele maitses kohalikule floorale hea ka kõik, mis robotite juures inimesi meenutas -- liikudes baasi ruumides ja kaevandustes, korjasid robotid pidevalt enda külge mikroorganisme, maist tolmu ja muud sarnast, taimed ei põlanud ära ka määret ja õli ning nagu kuulsin, olevat kohutava aplusega puhtaks teinud ühe roboti, kellele tööline oli kogemata veini peale valanud. Ühesõnaga, dz^ungliüpäevadel töö seisis.

Baasi töötajad olid paljunäinud tüübid. Nad praktiseerisid kogu oma kogemustepagasit dz^ungliga võitlemiseks ja olid alati valmis mulle sellest tegevusest oma väsinud-asjalikul viisil jutustama. Kõigepealt püüti taimedest vabaneda leekurite abil. See meetod meeldis taimedele väga, nad hoidusid leegist parajasse kaugusesse ja «päevitasid» suure kobarana koos.

Laseritesse suhtusid nad täiesti eitavalt, kuid õppisid küllalt kähku jälgima laskeriistade liikumist ja pagesid edukalt eest. Hävitustöö andis küll tulemusi, ent tuli siiski katki jätta -- peatselt märkasid baasi töötajad, et laskmise lõppedes saabusid objektid end räbule soojendama. Ööpäev läbi baasiümbrust tule all hoida nõudnuks liiga palju energiat.

Igasugusesse keemiasse suhtusid taimed samuti suure aukartusega, ent õnnetuseks olid ka nemad süsinikul põhinev orgaanika ja ained, mis neile ei meeldinud, meeldisid inimestele veel vähem. Pärast harrastusbioloogi uuringuid laboratooriumis otsustati kiirguskatsed ära jätta -- loomulikult olid ained kiirgustundlikud, ent nende lävi oli madalam kui inimestel.

Dz^ungel oleks baasil veel kuidagi töötada lasknud, kuid mõni aeg pärast rajatiste alustamist algas uus tohuvabohu -- salapärane teise suurusjärgu laev blokeeris baasi kosmosest ja üheaegselt sellega saabus ei-tea-kust kohale planeedil veel seni nägematu fauna.

«Niisiis, teil peaks ülevaade olema, mis siin toimub?» päris kiitsakas infoteenistuse operaator hajameelse ilmega.

«Ei tea kustkohast?» küsisin mitte just kõige viisakamalt.

«Meie teateid teile lugeda ei antudki?» muutus noormees veidi elavamaks.

«Teie teated ei olnud loetavad,» ütlesin. «Te andsite pidevalt kas aparatuuririkkega või mingite kohalike välisolude tõttu...»

Noormehe ilme peegeldas jahmatust. «Mitte midagi taolist,» ütles ta veendunult. «Aparatuur on standardne, välisoludel pole sidega mingit pistmist. Miks Infoteenistus ei andnud signaali, et edastamine on häiritud?»

«Võite mureta olla, nad andsid,» arvasin.

«Siis ei saa mina millestki aru,» ohkas noormees.

«Nojah. Aga kas siis nüüd võiks neid materjale näha?» tuletasin viisakalt meelde.

«Jah, kohe,» ütles operaator veidi vabandavalt ja puudutas mingeid klahve. «Aga oodake, te tulite ju üksi ja väikese laevaga, nagu me soovitasime?» pöördus ta uuesti minu poole.

«Osa oli loetav,» kehitasin õlgu. «Me küll ei teadnud, miks just nii, aga igaks juhuks järgisime nõuannet.»

«Tegelikult on põhjus küllalt lihtne,» teatas noormees. Mulle hakkas järjest enam tunduma, et tal oli kõrgharidus, arvatavasti infosüsteemide alal. «Kui me avastasime, et keegi blokeerib meid kosmosest, otsustasiime patrulli kutsuda. Viimase laevaga toimuva jõudsime ka jäädvustada.»

Ma panin hambad plaksuga kokku. Ekraanil oli «Odeol», ilma igasuguse eksimisvõimaluseta. Tuttavad ribid külgedel, kaht kõhtupidi kokkupandud kilpkonna meenutav ovaalne kuju -- vaieldamatult olin ma kohtunud vana tuttavaga.

Patrullilaev arendas kiirust. Arvatavasti ehmatatud ülejäänud laevade saatusest, oli komandör otsustanud taanduda. «Odeol» aga ei kavatsenud seda ilmselt lubada. Kellegi kindel käsi (Belo? Mõni ahv?) hoidis laeva Patrulli küllaltki hüpleval kursil.

«Odeoli» vasakul küljel sähvatas. Patrull-laevast sööstis midagi mööda ja stabiliseeris oma kiiruse. Seejärel toimus midagi uskumatut.

Patrull-laev hakkas järk-järgult kaotama oma väljaulatuvaid osi. Need oleks otsekui maha kulutatud. Laevast lahkuv mateeria voogas lehvikuna kokku punkti, kuhu oli jäänud «Odeolist» välja lastud objekt.

Veel mõni hetk -- ja patrull-laev oli täiesti ümmargune. Ja siis polnud enam midagi -- vaid tume punkt seal, kuhu hetk tagasi oli «voolanud» kosmoselaev.

«Lisada pole siia midagi,» nentis Infoteenistuse operaator. Tema ilmele oli lisandunud veelgi hajameelsust. «On küll ilmselge, kuidas too relv töötab, aga miks ta nii töötab, pole esialgu võimalik kindlaks teha.»

Ma pidin nentima, et igas olukorras rahulikuks jäämist õpetatakse mitte ainult eriosakondlastele.

«Kuidas jääb loomsete vormidega?» pärisin.

«Nendega on umbes sama lugu,» kehitas mees õlgu. «Üpris lihtsad ja käitumiselt mõistetavad, kuid varemnägematud. Meil oli siin üks harrastusbioloog, kes väitis, et need on tohutu suured algloomad, mille olemasolu pole mitte millegagi põhjendatud.»

Vahepeal oli ta klahve puudutanud ja ekraanile ilmus järjekordne pilt. «Tõsi, pilt ei anna asja täpselt edasi. Viga on selles, et need loomad liiguvad suhteliselt kiiresti, aga meil polnud võimalust neil kannul sõita. Kuid ma usun, et teil avaneb peatselt võimalus neid looduslikes tingimustes näha...»

[ Tinasõdurid 3 ]