Iseenesest on tegu pikema jutustusega, mis ajaliselt ja osades
tegelaskujudes järgneb loole «Ülesanne 1» (http://bronti.ms.ut.ee/mart/raamat/ules.htm), ehkki mitte
jäigalt, st. peaks olema loetav ka üksinda.
Max Belo jäi tobedal ilmel ekraani vaatama.
Bernard kinnitas: «Teid kutsutakse hüpermajaka kaudu.»
Belo astus paneeli juurde, tegi ebakindla liigutuse ja lülitas
seejärel side sisse.
Pilt näitas umbes seitsmekümnendates, kuid hästi
säilinud meest. Tal oli seljas arvatavasti mingi vorm, kuid
eraldusmärgid puudusid. Etteulatuv lõug ja robustne ninakuju
reetsid otsustavust ja mehe silmades sädeles midagi.
«Max Belo, nagu ma aru saan,» ütles mees pärast hetke
vaatamist.
«Jah,» vastas Belo automaatselt. Side, nagu ekraaninurgast
lugeda võis, toimus valitsuskanalil. Belo polnud meest kunagi
varem näinud.
«Kui teil aega on, ehk vestleme pisut,» tähendas mees.
«Minu nimi on Edward Cricht.» Nimi polnud ette nähtud
midagi ütlema ja ei öelnudki.
«Meeldiv tutvuda,» vastas Belo ikka veel automaatselt. Kellelgi
polnud pähe tulnud teda isiklikult välja kutsuda ligi kolm
aastat.
«Selgitamaks: teie kokkupuutest Frank Steeniga on mul üldiselt
ülevaade.»
See lause pani Belo muigama. «Kas jälle algab vestlus minu MF-i
tagasitulekust?»
«Ei,» rehmas mees käega. «Steeni arvates te ei tule
niikuinii ja ta on küllaltki usaldatav infoallikas. Muide, mis mulje
ta teile jättis?»
«Steen? Suurepärase.» Belo muigas veel rohkem. «Ma
arvan, et ta on üks teie võimekamaid töötajaid.
Kuidas tal läheb?»
«Meie mõistes hästi, teie mõistes küllap
halvasti,» nentis Cricht. Kes kurat ta selline on, ei saanud Belo
aru. «Steen teeb karjääri, niipalju kui see eriosakonnas
muidugi võimalik on: talle usaldatakse vastutusrikkaid
ülesandeid.»
«Kurb,» ohkas Belo. «Nii et ikkagi ainult
eriosakondlane?»
«Kaugeltki mitte,» vaidles Cricht teadvalt. «Tema erialaks
on meil mõtlemisülesanded.»
«Kas te olete eriosakonna juht?» esitas Belo lõpuks
küsimuse.
«Ei,» vastas Cricht lühidalt. «Kas teie
maailmavaateks on endiselt passiivne vastupanu või olete vahepeal
aktiivse kasuks ümber mõelnud?»
«Ma arvan, et olen alati aktiivset pooldanud,» kehitas Belo
õlgu. «Oma ahvidega ma jätkan tööd.»
Cricht tegi pausi. «Ma ei ole tõesti Eriosakonna juht,»
ütles ta siis. «Eriosakonna välisplaneetide sektorit juhib
Anthony Keaton, kes ei jaga teie teadusest suurt midagi. Ent ma
konsulteerisin teie küsimuses paari spetsialistiga. Kas McMillidani
ja Kemanovi nimed ütlevad teile midagi?»
«Ütlevad küll,» noogutas Belo.
«Nii. McMillidan kahtles teie täpsuskiirguri jutus loomulikult
kõvasti ja avaldas arvamust, et Steen mittespetsialistina vassis
midagi ära. Kemanov seevastu pidas asja võimalikuks ja
sõdib siiani meeleheitlikult meie sõjaväelastega, et
uuringuteks luba saada. Mõlemad olid aga veendunud, et teie
tehnoloogia, kui Steen seda õieti kirjeldas, on oma ajast
vähemalt kolmkümmend aastat ees ja MF keeldude tingimustes
olevat üldse võimatu midagi sellist saavutada. Muide,
McMillidan mäletab teid ja teie gruppi. Aga, mis peamine,
mõlemad kinnitasid nagu ühest suust, et teie sõjaline
potentsiaal, kui Steeni aruanne tõele vastab, on tohutu. Niisiis,
teie ahvid ja varjupaik «Odeolil» on siiski passiivne
vastupanu...»
«Kui te küsite, kas ma olen massimõrvu pooldama hakanud,
on vastus ei,» lausus Belo kuivalt. «Mul pole vähimatki
kavatsust kasutada oma potentsiaali rünnakuks. Kuid, mis puutub
McMillidani, andke talle minu poolt edasi soe tervitus, kui see
võimalik on. Mitmed tema tööd on mind paljus
abistanud.»
«Miks te seda ise ei tee?» imestas Cricht.
Belo ei hakanud isegi vaatama, kui loomutruult Crichtil lause välja
kukkus. «Teate, kirjavahetuse saladus MF-s on asi, mida ma ei
usu,» ütles ta muiates. «Ma ei hakkaks muidugi ütlema
midagi salajast, ent ma kardan kompromiteerida.»
Sedakorda muigas Cricht. Tal kukkus see välja küllaltki
ebasõbralikult. «McMillidan päris minu käest otse,
kas tal poleks ehk võimalik «Odeoli» külastada. Ma
ütlesin talle täiesti avameelselt, et ma ei usalda ühtki
muunduri- või geneetikaspetsialisti «Odeolile», kuna on
võimalik, et nad üle jooksevad. Pealegi, vaevalt te lubaksite
oma laevale võõraid...»
«Mul poleks midagi teadusliku ekskursiooni vastu,» katkestas
Belo teda. «Kuid paraku ei mahu see tõesti teie
administraatoritele pähe.»
«Kas te ei kardaks? Kui me muudaks mõningaid üleliigseid
seadusi, võib ka MF saada endale superbakterrelvi, kui palju
tarvis, ning teie ahvidele ei jää midagi peale
rusikaviibutamise.» Cricht ilmselt provotseeris.
Belo raputas pead. «Minu täpsuskiirguri leiutate
lõppkokkuvõttes niikuinii, aga alles mõne aja
möödudes. Tekib vaid uus tasakaal: mind minu enda relvaga ei
hirmuta. Liiati ei kavatsegi ma näidata kellelegi oma
muunduritöid, küll aga oleks mul pakkuda tulemusi selle vahendi
kasutamiseks.»
«Ja te annaksite need Maa Föderatsioonile?» Crichti pilklik
muie oli sama kõver kui siiras.
Belo kortsutas kulmu. «Kõik minu tööd pole sugugi
sõjalise otstarbega, pigem vastupidi,» selgitas ta siis
õpetajalikult. «Teiegi ei suuda kõike relvaks muuta.
Pealegi, võiks ju öelda, et ma ei anna neid Maa
Föderatsioonile, vaid inimkonnale...»
Üks ahv teatas väiksemalt ekraanilt: «Tulemused esimesel
liinil!» Belo vaatas kõrvale ja ütles siis: «Ma pean
minema. Oli meeldiv vestelda ja, veelkord, tervitage McMillidani!»
Cricht noogutas ja vaatas muiates, kuidas Belo side lõpetamise klahvi
puudutas.
Max Belo oli oma identifitseerimistöö lõpetanud, kui ta
labori poole läks. Valitsuse kanal, juhuslikult pillatud
«meie» seaduste muutmise kohta, ligipääs igasugusele
informatsioonile -- Edward Cricht pidi olema Maa Föderatsiooni
Valitsusele lähedalseisev isik, võimalik, et isegi valitsuse
liige - või mõni vägagi tähtis tegelane
sõjaväe liinist. See inimene ei meeldinud Belole -- mitte
niivõrd vestluskaaslasena, kui ühe inimtüübi,
valitsejate esindajana. Hm, vabaduse mõõdupuu järgi
võin ma ta endaga võrdseks tunnistada, mõtles mees
mööda «Odeoli» koridori kõndides. Ainult et
talle annab vabaduse võim, minule aga pääsemine selle
alt. Mida kuradit see Cricht õieti tahtis? Kas tõesti ainult
aristokraadi tuju? Belo tundis järsku, et vahetu suhtlemise jaoks on
Maa Föderatsioon oma inimlike motivatsioonidega talle kaugeks ja
keeruliseks jäänud. Äkki on emotsioonide lihtsustamises
siiski nüristamise moment? päris Belo endalt. Tekiks Crichtil
ometi kapriis McMillidan minu juurde saata, meil oleks nii mõndagi
arutada.
***
Keaton vaatas mind pikalt ja justkui umbusklikult. Viimasel ajal kippusin
ma vahest tema ülemuse-alluva teatrile tähendust omistama.
Liikusid veidrad jutud, et Keaton kavatseb mind oma järeltulijaks
teha. Üks mu uljaspeadest kinnitas koguni, et Keatoni ametialane
testament minu nimele olevat juba ülalpool kinnitatud. Mulle ei
meeldinud Keskplaneedil: ma eelistasin teha ise tööd, mitte
saata sellele teisi. Igatahes praegu oli tal käsil midagi muud --
laual lebas kõige tavalisem ülesandetoimik.
«Frank, ma olen kuulnud, nagu te kavatseks abielluda?»
sõnas mees siis midagi hoopis imelikku.
«Vabandust?»
«Tekkis küsimus teie aadressiga ja selgus, et olete kogu aeg
kellegi neiu juures elanud,» selgitas Keaton asjalikult.
Minu näole tikkus muie. «See esimene väide küll
tõele ei vasta,» ütlesin viisakalt. Ja nägin
jälle midagi ootamatut -- bossi puudutas minu eraelu. Talle lause ei
meeldinud. Hm, kas ta tahab mind tõesti Keskplaneedil kinnitada?
«Teie ülesande seisukohast on see muidugi hea,» teatas
Keaton seejärel mõtlikult. «Ma kavatsen teid päris
põrgusse saata. Aga nagu ma teie töödest mäletan,
peaks te sellisel juhul päris hästi toime tulema. Asi on
selles, et tegemist võib olla ühe teie vana tuttavaga.»
Tore, kui inimesel on häid tuttavaid, mõtlesin. Vähemalt
esimese hooga ei tulnud mulle kedagi meelde, keda mõni
ülesanne võiks puudutada.
«Mõnede teie raporti lõikude ja meie andmete
võrdlusest võib oletada, et seal on tegevuses umbes Max
Belo kaliibriga inimene,» lõpetas boss efektiga. «Nojah,
siin on toimik. Lendate üksi -- seda nõuab ülesanne. Ega
midagi -- edu!»
Toimik kaasas, kabinetist välja kõndides püüdsin
jagu saada küsimusest, milleks Keatonile seda kohtumist vaja oli.
Kas tõesti selleks, et näha reaktsiooni abielujutule?
Kujutlesin end Keatoni tugitoolis, kogu eriosakonna tööd-
tegemised minu ekraanilt läbi käimas, jagamas ülesandeid
järgmise põlvkonna komandöridele -- huh, leidsin, annaks
taevas enne surma mõnel kaugel planeedil, kui mul tuleb pähe
sellise tööga leppida!
Belo. Mulle meenus:
Ma kõnnin mööda pikka halli koridori.
Vast paarkümmend eriosakonna töötajat teab, et
Võimu sümbol, Maa Föderatsiooni keskus, pole sugugi
mitte seetõttu tüütavates värvides, ebamugavalt ja
priiskavalt suurte ruumidega rajatis, et järgida traditsioone.
Tõepoolest, maja originaal rajati, nagu iga ajalooallikas
kinnitas, kaksteist aastat pärast Keskplaneedile Maa
Föderatsiooni administratiivkeskuse staatuse andmist, tolleaegses
arhitektuurilises stiilis. Kuid maja, milles toimuvat edastasid
ööpäev läbi kõik hüperruumimajakad ja ka
kohalikud MF planeetide jaamad ühel oma kanalitest, on oma
eelkäijast tubli paarsada aastat noorem ja poolteist korda suurem.
Hoone on sisustatud mitte niivõrd järjepidevuse kui
propaganda reeglite järgi. Kõigil planeetidel, kuhu
töö mind viis, polnud ainsatki tegelast, kes oleks
jälginud kogu aeg tuimas interjööris ja igava
operaatoritööga salvestatud poliitikaülekandeid kanalilt
nr. 1.
Koridor ei paista lõppevat. Kogu vahejuhtumit nimetatakse
ametlikult kohtuks, eriosakonnas farsiks ja läbiviijate poolt
rutiiniks. Nemad peavad tegema oma tööd: mõistma hukka
eriosakonna komandör Frank Steeni ülesande mittesooritamise
tõttu. Mina olen kohustatud ära kuulama ja nõus olema
ja mitte välja näitama oma informeeritust, et asjal minu jaoks
tagajärgi ei ole ega tule. Ning õnnetu Keaton
möönab kusagil, et Steen on tema jaoks päev-paar kauem
kättesaamatu, kuna kohtumõistmine minu üle ei saa
jätta mu puhkust päevagi lühemaks.
Ma mäletan, et Belo ei rääkinud minuga sõnagi.
Ilmselt tema korraldusi edastades teatas Filler, et minu edasine
viibimine «Odeolil» on ebasoovitav ja ma võin endale
välja valida planeedi, kuhu mind maha pannakse -- loomulikult
lähemast ümbrusest. Mõne tunni jooksul pärast
vahejuhtumit juhiruumis astusin «Odeoli» «kutsikast»
välja Logana linnast mõne kilomeetri kaugusel. Viimaseks
mälestuseks kohtumisest Max Beloga jäi ühe ahvi karvane
nägu «kutsika» uksel -- igaks juhuks julgestas ta mu
lahkumist mulle automaadist selga sihtides.
Keatonit uuesti kohates sain peaaegu kohe selgeks, et minu raport
kompenseerib vähemalt viiskümmend protsenti ülesande
täitmatajätmisest. Loomulikult oli ülesanne riiklikust
seisukohast sellise kaaluga, et kohtu alla mind andmata jätta ei
saanud, ent pea püsis mul endise kindlusega õlgadel.
Mälestusena vahejuhtumist kinkis Keaton mulle «Hai» poiste
raporti, mille kohaselt mind olnuks kõige soovitavam kohe
pärast väljailmumist maha lasta -- eriti seetõttu, et
vastasel korral avanenuks mul võimalus tekitada eriosakonnale
korvamatut kahju. Vähemalt keegi on minu võimekust ometi kord
hinnanud, leidsin pärast ettekande läbilugemist.
Hoolimata minu raportis olevast ettepanekust anti Albe siiski
ässitustegevuse eest kohtu alla. «Komandörile
vastuhakkamine, katse ebakompetentsusega ülesande täitmist
nurjata, meeskonna vastuhakule õhutamine, mässust tulenenud
materiaalne kahju (ilmselt «Hai» remondikulud)...»
Keaton päris minult, miks ma omapoolses ettekandes Albe sekkumise
Belo gaasiga püüdmisel mainimata jätsin, ja kuuldes, et ma
olin seda ebaoluliseks pidanud («Noor poiss, närvid
ütlesid üles, mõtles, et teab paremat
lahendust...»), tegi mulle leebe noomituse. Paraku pole ma kuulnud,
kuidas protsess kulges ja mis Albest edasi sai.
Esimene «leht» toimikus mõneti hämmastas. Nagu
selgus, ooodati mind laevas äralennuks poole tunni pärast. Ma
panin toimiku kinni ja otsustasin sellega teel tegelda.
***
Ülesande kaliibrist sain lähemat aimu, kui selgus üks
detail: kohale pidi mind toimetama üks «vanameestest» --
Eriosakonna asutajate hulgast, instruktor ja veteran, minu ammune
õpetaja Eldridge. Kuna baasi sai pääseda instruktsiooni
hoiatuse järgi vaid väiksemal laeval -- HG-deta
«kutsikal» või «herilasel», pidi keegi mind
suuremaga kohale viima, et laev pärast tagasi tuua. Et selle
ülesande oli saanud Eldridge, polnud ilmselt mitte austusavaldus
mulle, vaid eriosakonnasisene konspiratsioon.
Reis oli peaaegu tagasipöördumine minevikku. Hetkeks tundus
mulle, nagu mu käisel oleks jällegi kursandipael ja ma
jälgiksin püüdlikult kõiki vanema liigutusi laeva
peapaneeli juures. Eldridge oli vananenud, mina olin komandör ja
tema endiselt instruktor ja piloot -- ent kursanditunne ei tahtnud
taanduda. Eldridge kuulus esimeste õpetajate hulka, kes meid
kunagi olid teietama hakanud. Isegi nüüd tundus tema viisakus
mulle üleliigsena.
«Eldridge, milleks te lendate?» laususin hajameelselt.
«Frank, te ei tohi nii küsida,» lausus mees kerge
solvumistundega hääles. «Esiteks on see ebaviisakas, kui
inimesed sellise näoga pärivad. Teiseks -- ei saa kahtluse alla
panna tervet elusisu. Miks ma lendan? Aga sellele on tuhat vastust ja
üheksasada üheksakümmend neist on eneseõigustused.
Ma lendan sellepärast, et ma olen olnud noor ja romantiline. Kes
meist üldse omaks mingit eriala, kui poleks nooruses idealiseerinud?
See on ju iseenesest mõistetav. Kõigepealt tuleb tahtmine
keegi olla, seejärel tuleb rusikaga laualelöömine --
ainult nii ja mitte teisiti. Siis õpingud, siis
töörutiin, siis kodu, naine, lapsed -- ja polegi enam aega ega
julgust küsida, miks ma lendan, tema keevitab ja teie, hm,
ütleme, kontrollite. Ei ole aus pärida, miks just, sest
pärast kahtkümmend viit eluaastat jääb enamikule vaid
kaks kategooriat -- töö ja hobid. Ja ei saa kahelda inimese
töös!»
Eldridge oli minu jaoks igavesti vana olnud. Mul oli veidi piinlik, et ma
nüüdseks asusin temast kõrgemal positsioonil, ja veel
rohkem häbenema pani mõte, et Eldridge'i arvates võis
minu positsioon ollagi põhjuseks talle küsimust esitada. Juba
eriosakonna koolis hakkas tema pea tasapisi kiilaks minema ja mulle
jäi alatiseks mulje, et Eldridge on juba oma lapsepõlvest
saadik kõnelnud veidi isaliku tooniga. Minus tekitas
veidravõitu mõtteid, et tema kakskümmend aastat enam
vanust oli muutunud voorusest puuduseks.
***
Teated, mis saabusid baasist, olid lünklikud, kujutasid endast
abipalveid läbisegi segaste hoiatustega ja katkesid sootuks, kui
teate vastuvõtja üksikasju nõudis. Keegi (ja kui bossi
arvamust usaldada, polnud keeruline arvata, kes) terroriseeris
kohapealset sidet hüpermajakaga.
Edasi antud: küsimus: kui suured on teid ründavad
jõud?
Vastus: Arvult patrullisuurune või väiksem laevastik.
Vähemalt üks kuni kaheksa teise suurusjärgu laeva, paar
väiksemat.
Küsimus: korrake palun suurusjärku.
Vastus: teine.
Küsimus: Mehitatus?
Vastus: teadmata. Võimalikud mittehumanoidsed vormid.
Küsimus: Selgitage: mittehumanoidsed vormid.
Vastus: Pärast laevade planeedile lähenemist registreeritud
kataloogi kinnitamata loomseid vorme. Omaduste poolest senitundmatud.
Oletatav tehislik päritolu.
Küsimus: Oletuse autor?
Vastus: Hukkunud. Hobibioloog.
Ma muigasin. Äraneetud infoküllus! Niipea, kui kataloog uuel,
koloniseeritaval, läbiuurimata planeedil leiduvaid elajaid ei maini,
ongi tehislik päritolu platsis. Igasugused kosmoses jõlkuvad
harrastusspetsid jagunesid kaheks -- ühed otsisid
supermõistuse jälgi («päritolu tehislik»
alates kaljurüngast, jätkates tundmatu elajaga,
lõpetades planeedisüsteemidega). Arvestades seda, et Maa
Föderatsiooni eelne ajalugu oli meie jaoks küllaltki tume,
mahtus sinna palju kõikvõimalikke legendaarseid impeeriume,
mis võisid olla leiutanud alternatiivseid energiaallikaid, inimese
sisemise jõu kosmilisi võimendajaid ja absoluutseid relvi,
rääkimata juba tohutute varanduste peitmisest. Isegi mina ei
välistanud tegelikult võimalust, et midagi sellist kuskil
kosmoses eksisteerib, küll aga kahtlesin väga, kas
harrastusspetsialistid sellistele asjadele otsa komistavad.
Teised avastasid igalt poolt kas Maa Föderatsiooni või
ükskõik millise struktuuri konspiratsiooni. Iga viimane kui
kaljult alla kukkunud joodik oli salapäraste märkmete
või pärimuste järgi vähemalt endine kindral
maapaos, iga radioaktiivne mätas kujutas endast salakavalalt eemale
sokutatud keskkonnavaenuliku reostuse osa. Huvitaval kombel sõltus
avastus tavaliselt uurija maailmavaatest -- reostus kuulus vastavalt
patriotismile kas Maa Föderatsioonile või mõnele selle
vaenlasele; maapaos viibis kas Ebamotu Kuningriigi vidha või
endine SF-i komandör. Samas tavatsesid need tegelased omada ainsana
ligipääsu või kaarti vähemalt uurija
aastasissetulekut ületavale varandusele või maavarale.
Huvitaval kombel näiteks fanaatilisi looduskaitsjaid MF sallis --
kogu minu eriosakonna praktikas polnud ühtegi isegi milleski veenda
tulnud, rääkimata kõrvaldamisest. Loomulikult anti neile
vitsa paaripäevase aresti näol korrarikkumiste eest, aga
tõsiselt ei võetud.
Lõpetasin meenutamise ja asusin uuesti raporti kallale.
Loomulikult oli tegu esitamiseks mõeldud raportiga. Ärakiri
salvestusest oli tunduvalt emotsionaalsem, planeedil asuv operaator kirus
vahepeal trükimusta mittekannatavalt vastuvõtja
nürimeelsust, infoteenistuse üldist harimatust ja nõudis
«uut meest aparaadi juurde».
Näiteks viimase küsimuse vastus kõlas järgmiselt:
«Ta jõuti enne mättasse lüüa, kui
täpsemalt uurida sai. Kas te, idioot, mõtlete, et siin on
mingi puhtusest särav laboratoorium või? Lõppude
lõpuks on teie munapeade asi kindlaks teha, mis ja kus, enne kui
meid välja saadetakse! Meil pole ühtki spetsialisti, saate
ükskord aru!»
Kujutasin endale situatsiooni küllalt hästi ette. Sellistes
kohtades, kus üheainsa vale sõna eest võidakse maha
lasta, on operaatoril tõepoolest lõõgastus end mingi
infoteenistuse töötaja peal välja elada. Pärast
arvutivastajate ärakoristamist infoteenistuse otseliinidelt
operaatorite tungival nõudmisel otsis infoteenistus kogu aeg
piisavalt flegmaatilisi töötajaid kaugliinide
vastuvõtjaks. Ma olin neid näinud. Tuimade nägudega
viisakad noormehed töötasid tohutute paneelide ees istudes,
vastasid automaatselt igale töössepuutuvale küsimusele,
korjasid päeva lõpus asjad kokku ja läksid endiste
nägudega laiali. Mul tekkis küsimus, mida nad küll oma
parajalt suure palgaga peale hakkavad?
Bossile piisas loomsetest vormidest ja teise suurusjärgu laevadest,
et mind Max Beloga üllatada. Ma ise polnud põrmugi nii
kindel. Raportites polnud mainitud ühtegi ahvi -- ehkki nendest
võidi rääkida veidrate põhjendamatute katkestuste
ajal: paistis, et mida rohkem saadi planeedil informatsiooni, seda enam
hakkis keegi nende saateid. Kaks abiks saadetud hästirelvastatud
patrulli kadusid nagu tina tuhka. Kommentaariks saabus lõik:
«Patrull ei jõudnud kohale. Abi tuleb saata üksikutes
/katkestus/ Suured laevad /katkestus/ Ei mingit kosmosevõitlust!
/lõplik katkestus/» Küll on arusaadav materjal, ohkasin.
Laev keeras ennast aeglaselt, sättides ennast uuesti
hüperruumikoridori. Eldridge tunneb end nüüd ilma minuta
loodetavasti mugavalt, mõtlesin veidi nukralt. Tegelikult oli
olnud järelemõtlematu minust kui ilmselt tähtsast
eskorditavast hakata suhtlema Eldridge'iga kui kunagine kursant --
tõenäoliselt polnud ta sellest suhtumisest lihtsalt aru
saanud. Egas midagi, nüüd istusin «herilases» ja
oodata tuli salapäraseid ohtusid? Panin kursi paika ja sulgesin
silmad. Planeedile sirgjoonelise lähenemise osa pani tavaliselt pea
pööritama isegi aastaid väikesõidukitega
sõitnud inimestel, mina lähenesin orbiitidele tavaliselt
suurte laevadega.
Ent oht ei kujutanud endast esialgu midagi eriti salapärast.
Orbiidile jõudes ilmusid kuskilt viis kõige harilikumat
süstik-tüüpi mitte-MF hävitajat ja seadsid oma
trajektoori minu omaga lõikuma. Seadsin end atmosfääri
sukelduma -- «herilasel» kui tiibadega lennumasinal oli seal
eeliseid -- ja asusin lahingut kavandama.
***
Mind tulistati alla. Niipea, kui ma taipasin, et enam oma
«herilast» juhtida ei suuda, mõtlesin, et midagi eriti
ebaloogilist selles nagu polegi, ma olin näinud juba küllalt
paljusid pihta saavat enda kõrval ja polnud üldse lihtne
lugeda neid, kes läksid operatsioonile ja enam tagasi ei tulnud. Mul
oli senini õnne olnud, aga miski ei kohustanud sel edasi kestma.
Seda mõtlesin ma õigupoolest vaid mõne sekundi,
isegi arutelu ajal aega kaotamata. Rakett (sest millekski rohkemaks mu
vaenlase sõiduriista küll nimetada ei saanud) fikseerus
korralikult ekraanile ja ma nõustusin vaidlemata arvuti
ettepanekuga pealaserist lask teha. Kujutis kadus ekraanilt ja läbi
vilina kuulsin tuhmi mütakat. Tõsi, paistis, et mingeid
mugavusi too kohalik riistapuu siiski omas, kuna radar fikseeris hetk
enne vastase lendavkoosseisu purunemist sellest välja paisatud
väiksema keha. Oleks huvitav teada, kes mind siis lõpuks
ründas ametliku MF välibaasi lähedal, ent mul oli hetkel
muidki muresid.
Ehkki laskeriistad ja nende juhtimine töötasid
«herilasel» endiselt, ei saanud sugugi sama öelda muude
funktsionaalsete osade kohta. Antigraviitor püsis senini koos, kuna
ma olin veel elus, ent «herilase» aerodünaamiliste
omadustega oli toimunud arvestatav muutus. Nagu hädaolukord ette
nägigi, üritas arvuti kujundada lennuriista trajektoori
võimalikult sujuvamaks kaareks, mille lõpptulemus oleks
«herilase» ja muuhulgas ka minu võimalikult sujuv
kokkupuutumine maapinnaga, sealjuures soovitavalt algse sihtpunkti --
baasi -- lähedal. Kui otsustada raputuste järgi, mida graviitor
läbi laskis, meeldinuks «herilasele» hoopis rohkem
suunduda mööda kaare lähimat puutujat, see tähendab,
otse alla. Takkapihta vilistas ebameeldivalt -- mingist
väiksemakaliibrilisest relvast oli mind samuti tabatud, enne kui
kaalukam «herilase» tiiva ja samuti parema külje mootorid
minema viis, seega oli kabiinis välisõhk.
Kuna päästemanööver atmosfääris
niivõrd ebameeldivatel tingimustel ja vaenlaste eemalolekul on
küllalt ebainimlik asi, jätsin ma selle rahuga arvutile teha ja
kogu järgnevad kaks minutit targutasin selle üle, kas ma oleks
pidanud koolis rohkem tähelepanu füüsikale
pöörama või ei -- nimelt huvitas mind, kas antud
tingimustel hädamaandumise korral jääb inimene ellu
või mitte. Antigraviitor on küllalt tore asi ja ilma selleta
ei kujuta ma meie kosmoselennundust ette, ent nii palju ma
füüsikast küll tean, et miski ei toimu hetkeliselt. Idee
järgi neutraliseerib antigraviitor ükskõik millise
vastasmõju, kuid paraku peab selle vastasmõju tekkimise
hetke küllalt täpselt välja arvutama. Nii tekibki
pilootidele ülituttav niinimetatud «viivitus», mis
tähendab, et üks mõjudest on mingil hetkel suurem (ja
mõjub ka piloodile). Küsimus on selles, kui oluliselt
suuremaks konkreetne mõju kujuneb, sest graviitori valearvestus
muudab piloodi kaunikesti lapikuks. Minu «herilasel», mis
ettevaatusabinõuna polnud MF hävitaja, vaid
«Flyer», puudus ka päästekapsel, juhikabiini ehitus
oli ette nähtud seda asendama.
Kahe minuti jooksul jõudsin ma järeldusele, et
füüsikaga tegelemiseks polnud mul põhjust. Esiteks,
arvatakse, et laip ei vaja üldiselt teadmisi, teiseks, kui ma juba
ellu jään, pole kah erilist tarvidust mõtiskleda, miks
ma ikkagi ellu jäin. Niisiis, ma lasin skafandril oma näo ette
kaitse keerata ja jäin ootama.
Konstruktorite tööle võis au anda. «Herilane»,
kellel kolmest kandepinnast, või kuidas neid iganes nimetati, oli
järel ainult kaks, virutus vastu maad nii hellalt, et mul ei hakanud
isegi nina verd jooksma. Nägu oli küll tihedalt pehmendisse
surutud ja kaelalihased väitsid, et nii võivad nad pika peale
valutama hakata, ent ekraani asemel nägin reaalset pilti ja ka see
seisis paigal. Õigupoolest oli mulle paistev nii rahumeelne, et ma
hakkasin isegi kahtlema, kas ma tõesti hetk tagasi mingis
kahtlases rusus, mis pöörles nagu vurrkann, maapinna poole
kihutasin.
***
Mind ei pandud siin tähele. Põhjust oli küllaldaselt:
rohelise-kollaselaigulistes vormides mehed askeldasid kahe lauallebava ja
verdnõrguva mehe ümber, seades paika operatsiooniautomaate.
Võtsin seinaäärses toolis istet ja jäin pealt
vaatama -- abistada puudus vajadus. Meeste tegevuses oli tüdinud
asjalikkus, nende näod ei väljendanud vähimatki paanikat:
töö paistis olevat igapäevane. Teadsin samuti, et
üleliigne kätepaar operatsiooniautomaadi juures on
tülikas. Lõpuks, mul polnud kuhugi kiiret.
Automaadid piiksatasid üksteise järel, mehaanilised käed
sirutusid patsientide poole ja meestel oli esmakordselt mahti ringi
vaadata. Samas häälitses üks neist veidralt ja tema
kätte ilmus välkkiirelt püstol. Ma kehitasin õlgu.
«Oot-oot,» ütlesin ükskõikselt. «Teie
valvepostist mulle juba piisas.» Mees torkas püstoli kabuuri
tagasi.
«Viisakas on end sisse astudes tutvustada,» lausus ta toriseva
tooniga. «Kust pagan te üldse siia saite?»
«Lendasin,» laususin. «Mu «herilane» on
väljas, küll mõnevõrra katki, aga mitte kaugel
sissekäigust.»
«See olite teie seal atmosfääris? Kuidas te läbi
pääsesite?» imestas noorem mees operatsiooniautomaadi
kõrvalt. Tema õlakul rohetas piloodiembleem.
«Raskustega, aga elusalt,» ütlesin. Pistsin käe
põue. Samas sihiti mind juba kuuest püstolist. Võtsin
aeglaselt oma identifikaatori välja. «Tutvuge. Ma olen
tõepoolest Frank Steen.» Vajutasin pöidla
identifikaatorile ja ruumis kõlas tuttav signaal.
Toriseja tegi grimassi. «Sellest on meile vähe,» teatas ta
asjalikult. «Kui meie test peaks kasvõi korraks piuksatama,
laseme teid jalamaid maha. Astuge aeglaselt ja ärge tehke
järske liigutusi.»
[ Tinasõdurid 2 ]
|