[ Tinasõdurid 2 ]
Jalamaid selgus, miks kellelgi polnud aega elukaid korralikult
jäädvustada. Salvestusel käis lahing. Paik oli arvatavasti
kaevandus, kuna mina seal veel viibinud polnud. Hiiglaslikud mustad
ebamäärase kujuga loomad liikusid inimeste suunas, kes neid
meeleheitliku visadusega tulistasid. Elukad ei hoolinud paugutamisest
kuigivõrd, kaotasid tükkidena osa oma kehast ja justkui
kahanesid selle mõjul. Siis aga valgus üks otse ekraani keskel
laiali. Ma vaatasin küsivalt operaatorile otsa.
«Tähendab, siit ei saa õieti aru,» ütles
noormees vabandavalt. «Tegelikult need loomad söövad
igasugust orgaanikat. Pilti lähemalt uurides näete, et siinses
mõistes taimerikastest aladest üle minnes nad
mõnevõrra paisuvad. Neil on mingi orienteerumisoskus --
valivad kõige orgaanikarikkama suuna. Inimese seisukohast
tähendab see, et nad tulevad küllalt suure kiirusega otse teie
poole. Kord teid nii-öelda märganud, nad enam teid maha ei
jäta, enne kui surma saavad.»
«Miks nad vahepeal saavad, aga vahepeal kuulidest üldse ei
hooli?» pärisin huviga.
«Kusagil üpris suvalises kohas on neil tuum,» selgitas
noormees. «Kuni seda ei tabata, nad ei hooligi kuulidest. Ainult
räbalduvad veidi ja tõmbuvad koomale. Muide, arvatavasti on nad
siiski selle planeedi vormid, kuna on kohanenud just väikeste
orgaanikakogustega. Ühel esimestest lahingutest suutis elukas nahka
panna meie töötaja. Lühidalt, loom läks absurdselt
suureks.»
Noormees mõtles veel hetke järele ja tähendas siis:
«Valdav enamus neid seisukohti on muidugi meie hukkunud bioloogi omad.
Muuhulgas, üksteist nad ei söö. Ta väitis, et nad
tunnevad ära omasuguse struktuuri ja see neile söögiks ei
kõlba. Ahjaa, osa oma suurusest kulutab see elukas ka liikumisele.
Kui ta pikemat aega liigub juba paljakssöödud alal,
jääb ta samuti väiksemaks. Tõsi, kordagi pole
riskitud proovida, kas loom ka loomulikku surma sureb.»
Mulle tikkus visalt pähe kujutlus Max Belo rikkalikest
laboratooriumitest. Ekspeditsioonilaevatäis tehnikat, karvased
assistendid, mitte mingeid piiravaid seadusi. Mina ei uskunud elukate
loomulikku päritolu.
«Kui soovite veel materjale -- ametlikud raportid on tellitavad iga
ruumi puldist. Ausalt öeldes pole siin just palju aega
jäädvustada,» ütles noormees käsi
kombinesoonitaskusse pistes. «Isiklikud kokkupuuted annavad aga
parimat informatsiooni. Siinkandis ei tule neid kuigi kaua oodata.»
Külllaltki informeeritud noormees too infoteenistuse operaator,
mõtlesin oma ruumi tagasi kõndides. Tõsi, teda on
natuke ohtlik rakendada, ta saab liiga kiiresti aru, mis patrullteenistuse
tehnikatööstuse spetsialist ma selline olen.
Järele mõeldes kujunes esialgne oletus küllalt kiiresti
veendumuseks. Max Belo paistis olevat jälle midagi leiutanud.
Mulle jäid paljud asjad endiselt ebaselgeks. Belo eksperimentidest
mäletasin küllalt hästi tema juttu viirustest,
täpsuskiirguri-mateeriamuunduri suurest potentsiaalist ja loomulikult
lugematuid arutelusid ahvidest -- ent primitiivsetest loomsetest vormidest
me Beloga ei rääkinud. Sellest ajast oli õigupoolest ka
aastaid möödas ja ma võisin vaid fantaseerida, millega
Belo vahepeal tegelenud on. Lõpuks oli mõistusega ahvide
väljaaretamine tunduvalt keerukam, kui luua neid valdavalt
õgimisega tegelevaid vorme, imestamiseks polnud põhjust. Ent
ma ei taibanud, milleks Belol seda baasi oli vaja terroriseerida. Olgu
peale, tööhüpoteesiks kõlbas ka, et eesmärgiks
on passiivselt tegevuselt MF-i vastu üle minna aktiivsele. Ent kuidas
Belo võis hinnata oma eksperimendi tulemust? Ega ta ometi baasis ei
tööta?
***
Sööklas käis baasirahvas tavaliselt nii, nagu juhtus. Mingit
konkreetset söögiaega siin kehtestatud polnud, nii oli suur ruum
tavaliselt tühjavõitu ja üksteisest istuti
võimalikult kaugemale. Arvasin põhjust teadvat: pidev
kambasolemine kui ellujäämiseks vajalik tingimus mõjus
siiski piisavalt tüütavalt, et üksinduses olemist nautida.
Saali teises otsas oli lõpetamas seltskond, kelle arutelu teemaks
paistsid olevat töised saavutused dzhungli pihta tulistamisel.
Lihaseline tüüp armiga näos selgitas valjult, kuidas tema
paarimehe teatav sugulusside koeraga talle järgmisel korral
saatuslikuks saab. Tundsin temas ära tegelase, kes hommikul koos
sellesama paarimehega oli napilt pääsenud sisselangenud
koridorist 4A.
Personalijuht Roger tüüris oma pakiga minu lauda, küsimata
üldse minu arvamust. «Head isu,» tähendas ta
mokaotsast.
Lärm eemal läks valjemaks. Paarimees leidis, et tema
päritolu asemel peaks ette võtma komplekteerijad, kes 4A
varustamisel olid töö asemel seksuaalelu väärvormidega
tegelenud.
«Kaader on meil üldiselt hea,» tähendas Roger minu
poole kõõrdpilku heites. «Tublid noored poisid,
entusiastid, tulevad laevalt maha ja kipuvad kohe tööle...»
«Teadagi, tükitasu,» arvasin.
«Sugugi mitte,» vaidles Robert. «Nad tulevad siia
kangelastegusid tegema ja küllap esialgu isegi imestavad, miks neile
selle eest nii hästi makstakse.»
Mees ohkas. «Kohati ma kadestan neid tüüpe seal üleval.
Armsad steriilsed laevad, täna üks, homme teine planeet -- aga
mina pean siin istuma ja pidevalt oma ärahullutatud nagasid matma! Ei
tea, kas infoteenistuses peetakse arvet, mitu värvatut iga
kaadritöölise kohta tuleb igal aastal maha kanda?»
Ma oleks võinud tema küsimusele vastata, kuid mul polnud
selleks õigust. Loomulikult teati keskuses, palju noortest surma
saab. Osalt käis see kivi meie kapsaaeda -- vana kaader ei
äratanud usaldust. Mu torisev kaaslane oli tüüpiline
«vana planeetlane» ja juba sellega märgitud mees: mida
edasi, seda vähem mugavatesse kohtadesse teda saadetakse. Uus
põlvkond oli usaldusväärsem. Nad huvitusid harva
poliitikast ja ma ei jaganud sugugi Rogeri arvamust, et enamikule neist
pakkus pinget kangelastegusid sooritada -- lihtsalt tema, Rogeri,
ebavajalikkus kolonisatsioonivalitsusele põhjustas, et tema
uustulnukad tulid otsima midagi muud kui enamik nende eakaaslasi. Noorte
kohalolek 0-planeetidel kujutas endast ka poliitilist kontrolli.
«Vanad» olid surmaga harjunud, nii Impeeriumi aegadest kui ka
uutest kogemustest, et võisid lubada endale lõbu mitte
armastada sõjaväge ja loomulikult eriosakonda. Neid ei
ähvardanud MF-i majanduslik terror, mille kartuses liiduplaneetide
kohalik juhtkond oma käega igasugused MF-vastased väljaastumised
maha surus.
Meil oli mõningaid kogemusi «vana kaadriga». Kaks aastat
tagasi keeldus grupp esmaasustajaid lahkumast. Nad hoidsid seda
relvajõuga enda käes, kuniks rõõmsalt
üllatunud piraadid abiväe saatsid, ning kuulutasid end
seejärel sõltumatuks. Loo põhjuseks polnud mitte
niivõrd kolonistide armastus planeedi vastu, kui
kolonisatsiooniametnike lohakus: nende esindaja, ilmselt lootusetu
kummipea, sattus oma kaadriga konflikti ja ladus mingil hetkel neile ette
hulga konfidentsiaalset informatsiooni, tõestamaks nende madalust
maailma silmis. Meile jäi muidugi must pesu, see tähendab, loo
kinnimätsimine MF-s -- sõltumatu koloonia kallale Maa
Föderatsioon minna ei saanud.
Hoolimata meie ametkonna püüetest olid uudised kiired levima ja
planeedil maabus järjest «vanu planeetlasi». Eriosakond
loobus pärast paari katset: piisavalt pädevat seltskonda tundis
«raudvara» kahtlaselt hästi nägupidi. Muide, nende
poliitika riigina polnudki kuigi agressiivne. Kuna kokkulepe MF-iga eeldas,
et nad oma hõivatud vara kinni maksavad, suutis MF neid
majanduslikult kenasti ohjas hoida. Kogemus aga hoiatas ja tulemusi
võis lugeda mitmetest Eriosakonna-sisestest memorandumitest.
Ma ei avaldanud Rogerile ainsatki arvamust, vaid juhtisin jutu palgaolude
peale baasis. Mõne aja pärast mees ilmselt tüdines ja oli
sunnitud ilma minu seisukohata lahkuma. Minnes pillas ta hooletult:
«Frank, teie käik psühholoogi juurde on tegemata.»
Ehkki ta ei suutnud minu käest saada ainsatki arvamust, ei saanud ka
mina teada, kas Roger siiski provotseeris või proovis vaid juttu
ajada. Lõpuvihje jättis võimaluse mõlemaks.
***
Psühholoog vaatas mind mõtlikult. Temast jäi mulje, nagu
tahaks ta kukalt sügada, kuid ei pea seda kohaseks. Ma teadsin ta
kimbatuse põhjust ja kannatasin uuriva pilgu ära.
Psühholoogid olid välisplaneetide kontrollkaadri tähtsaimad
spetsialistid. Nad said head palka, kuid tegid ka küllalt riskantset
tööd: ükskõik milliste oluliste hälvete
avastamisel vaatlusaluste juures olid nad kohustatud objekti jalamaid
isoleerima ja teatama, kuhu vaja. Tänu sellele läbivaatusi
üldiselt ei armastatud; mida rohkem omati informatsiooni nende
eriarstide võimu ulatusest, seda vähem nad
sümpatiseerisid. Baasides, operatsiooni teostavates
sõjalaevades ja MF missiooni reakoosseisul (sõduritel)
välisplaneetidel oli regulaarne kontroll kohustuslik. Loomulikult
allusid läbivaatusele ka kõik eriosakonna töötajad.
Muide, veendunud opositsionäärid psühholooge ei kartnud:
pahatihti oli nende vaimne seisund reatöötajate omast tunduvalt
stabiilsem.
Baasi psühholoogile valmistasid probleemi loomulikult minu testide ja
analüüside tulemused. Ma võisin juba laias laastus ette
öelda, mida ma nüüd kuulda saan.
«Kas... te olete kabinetiteadlane?» alustas mees lõpuks.
«Mina? Teadlane?» naeratasin tagasihoidlikult. «Natuke liiga
kõrgelt tituleeritud. Teadusmaailmas olen ma alles
käsitööline. Kabinet? Oh ei. Ma töötan
võrdlusalal ja küllalt palju tuleb ringi sõita.
Igasugune välisplaneetide tehnika on tihti suuremate
mõõtmete kui teadusliku tähtsusega ja transpordikulud
pole ka piiramatud.»
«Teie analüüsid andsid mõneti veidraid
tulemusi,» lausus mees kaalutlevalt. «Vaadake, teie jaoks peaks
baasi elurütm teatud määral uus ja, hm, varemolematu olema.
Ent see asjaolu ei kajastu peaaegu kusagil. Tähendab, ärge te
nüüd valesti aru saage, teie reaktsioonid ja testitulemused on
täiesti normaalsed, ainult et... kuidagi liiga normaalsed. Üks
võimalikke põhjuseid oleks ehk teie inertsus -- te pole
baasis siiski veel kuigi kaua viibinud; näiteks kabinetiteadlase
mõttetüüp, mis pole harjunud märkama
ümbritsevat, vajab aega et, ütleme, tajuda pidevat välist
hädaohtu. Igatahes... praeguse hinnangu järgi olete täiesti
normis, kuid ma siiski märkisin järgmise läbivaatuse
korralisest veidi varem.»
Oma jutuga lõpetades vaatas ta mulle lootusrikkalt otsa. Ma ei
teinud seda märkama.
«Ahah,» ütlesin rõõmsameelselt, jätsin
viisakalt hüvasti ja jalutasin uksest välja.
Psühholoogid välisplaneetidel olid tavaliselt küllaltki
tursked ja väljaõppinud tegelased. Üldist
ebasümpaatsust reakoosseisule tuli millegagi kompenseerida. Sellest
hoolimata hukkusid nad mässukatsetel pahatihti esimeste hulgas.
Muuseas, mitte päris põhjendamatult kahtlustati neid harilikult
sidemetes eriosakonnaga.
***
Cricht kõverdas suunurka, kui oli ekraani üle vaadanud.
«Naljakas,» ütles ta mõtlikult. «Mida suuremaid
vabadusi neile anda, seda opositsioonilisemaks nad muutuvad. Tähendab,
opositsionäärid on nad niikuinii, ägeneb nende avalik
tegevus. Impeeriumi hiilgeaegadel kirusid nad kõik sosinal
valitsust, ometi aga töötasid kuulekalt nagu hobused.
Nüüd aga... Ainult vihja kellelegi koostööst valitsuse
või veel hullem, eriosakonnaga! Tahate tallalakkujaks teha? Nuhiks
muuta? Lohutus seegi, et on olemas Infoteenistus, nii jäävad
kõik need tormid vaid nonde opositsionääride kitsastesse
ringkondadesse.»
«Belo?» päris Silberman poolretooriliselt.
«Muidugi,» kehitas Cricht õlgu. «Minu sõna
selle peale, et kui mina oleks tegelenud tolle rühmaga, oleks nad
senini elus ja alles, töötaksid uuenenud MF-i heaks ja
võib-olla vabal ajal tegeleksid poliitikaga. Näiteks asutaksid
töö kõrvalt partei «Muundurispetsialistid
sõnavabaduse kaitsel». Või oleks ma vähemalt Belol
mitte lasknud minema lipsata.»
Cricht naeratas kõveralt. «Meie sinuga ei tea teadusest
õieti midagi. McMillidanist ja Kemanovist ma juba
rääkisin: nende hinnang puudutas ainult Steeni kirjeldatud
täpsuskiirgurit. Osche'l Tehnikas istub juba kümme aastat terve
kollektiiv helgemaid päid Belo grupi omaaegsest juhist järele
jäänud materjalide kallal. Nad tülitavad teda iga kuu
lõpul ja lisaks veel kvartali keskpaigas nõudmisega lasta
neid mateeriamuunduriga eksperimenteerima ning on vahepeal koostanud terve
paki dissertatsioone. Belol on laevas väidetavasti kõigi grupi
liikmete tööde koopiad.»
Cricht tõmbas hinge ja vajutas kiiresti pliiatsiga paarile kohale
ekraanil. «Mis ma lobisen, vaata ise. Siin on ainult statistika, seegi
suures osas lihtinimestele -- majanduslik tulu ja muud kaalutlused, Osche
materjal. Kusjuures meie omad peavad töötama nullist -- Aigren ei
varustanud oma uurimispäevikuid spetsiaalsete märkustega algajate
jaoks. Belo istus selle asja sees...»
Silberman uuris ekraani, võttis teise pliiatsi, otsis
täiendavaid andmeid ja hakkas vaikselt nohisema.
«Kas sina panid Oschel suu kinni, et ta Fulterneri juurde ei
jookseks?» küsis ta mõtlikult.
Cricht muigas. «Ei, see on lõbus lugu. Nimelt tollal tegelesid
teadlased veel teadusega, ilmse reliktina impeeriumi aegadest.
Majanduslikku tulu hakati neilt nõudma alles mõni aeg tagasi.
Fulterneri kriisi aegu huvitasid seda seltskonda peamiselt mõningad
printsiibid muunduritehnoloogia juures, mis pidid olema vastuolus
klassikalise füüsikaga... Oota, sa said valesti aru. Need
dissertatsioonid, millega Osche seltskond teda ründab, ei ole mingid
majanduslikud rakendused.» Cricht krimpsutas huuli. «Nemad
tahaksid teha puhast teadust... See on pikem lugu ja vaevalt et sind
huvitab.»
Silbermani näole ilmus midagi muige sarnast. «Ma olen minister,
ära seda unusta,» tähendas ta peaaegu kõrgilt.
«Need jutud on mulle tuttavad. Võimalik mahajäämus,
kui me allutame oma teaduse majanduslikele vajadustele ja muu pahn. Aga
huvitab mind muu. Kui muunduril on tõepoolest selline
sõjaline potentsiaal -- kas me usaldame siis tõesti nii
sõbralikult meelestatud Steeni Belot neutraliseerima?»
«Usaldame,» Cricht muutus järsku rahulikuks. «Steen ei
too muidugi Belot vabatahtlikult Eriosakonnale -- ta peab mehest selleks
liiga palju. Aga muidu on Frank igati sobiv.» Cricht naeratas
veidralt. «Niipea, kui Frank saab teada, mida kujutab endast minu
positsioon, hakkab ta karjeristiks -- ja ükskord jõuab minu
kohale, ma olen üpris veendunud.»
«Loodame siis meie andeka eriosakondlase peale,» lausus Silberman
ohates. «Tead, Cricht, mis on sinu suur häda?»
«Ei, ma olen omateada nii täiuslik...»
«Sa armastad liialt palju isiksusi. Kahtlemata tulid sa oma kohale
tänu just isiklikule jultumusele ja teatud eripäradele -- ent
sellest ei saa ometi teha nii kaugeleulatuvaid järeldusi!»
«Võtan noomituse vastu,» ohkas Cricht. «Mida
võiks siis võtta isiksuse asemele? Pakud mõnda
käteväänajate armeed?»
Silberman mühatas. «Ma tean, olud määravad, et seal
oleks nimelt Steen. Aga mind teeb murelikuks sinu tendentslikkus. Sa
lahendad neid probleeme mängeldes -- ei vaidle. Aga sa valid neid ja
tundub, et just isiksuste arvu järgi, mis skeemis on.»
«Mis siis,» ütles Cricht häirimatult. «Mina ei ole
eriosakonna välisplaneetide sektori ülemus. Härra Keatonile
peab ka tööd jääma. Ütleme nii, et ma olen isekalt
andekas...»
***
James McMillidan oli paljunäinud mees. Kuna
riigipöördekatsest kumisesid kõik Ogura massiteabevahendid
ja tuld ja tõrva valati kaela ennekõike Maa
Föderatsiooni palgaagentidele, ei hämmastunud ta eriti, kui
kohalikus sõjaväevormis tegelane igavleva ilmega tema ukse taga
sisselaskmist nõudis. Kuigi McMillidan polnud vaevunud
vähimatki tähelepanu pöörama kohalikele
sõjaväe eraldusmärkidele, arvas ta veendunult, et tegemist
on alama auastme ohvitseriga.
Mees palus viisakalt tal sõrmejäljega kinnitada, et on
saadetise kätte saanud, ulatas mingi dokumendi ja lahkus. Läkitus
oli tselluloosil põhineval materjalil, nagu enamik kohalikust
dokumentatsioonist, kirjutatud GSK-s ja täiesti ametlik. McMillidani
informeeriti, et seoses riigipöördekatse ja rahutute aegadega on
tema laev-laboratoorium interneeritud.
Mees ohkas sügavalt -- poliitikud olid talle alati tüütavad
tundunud, liiati oli asjade käik talle tuttav, täpsemalt, selle
temasse puutuv osa. Sõjaväe jaoks toimus protseduur rutiinselt.
Nad soovisid välistada võimalust, et keegi
riigipöörajatest lahkuks planeedilt, ja kõige kindlamaks
tagatiseks pidasid kõigi orbiidilviibivate võõraluste
interneerimist. Loomulikult reageeris sellele varem või hiljem Maa
Föderatsioon, kes ei talunud mingit vägivalda oma kodanike
kallal. Kuna praktikast polnud teada ühtki juhtumit, kui MF poleks oma
kodanikke kasvõi jõuga välja toonud, respekteeriti MF-i
nõudmisi hoolikalt. Riigipöörajate nimetamine MF-i
palgaagentideks ei väljendanud kohalike poliitikute soovi
sõdima hakata, pealegi oleks MF, osutunuks putshistid
tõepoolest tema alamateks, nad välja andnud kui
omaalgatuslikud, olgu tegelikud lood kuidas tahes.
McMillidan võis kindel olla, et tema laev ei saa kriimustustki --
igasugused kahjud nõudis MF sisse ja kuna McMillidani alus oli
teadusotstarbeline, teati hästi, et asi võib kulukaks minna.
Niisiis, õigupoolest tekitas vahejuhtum ainult tülika viivituse
McMillidani töös ja takistas tema võimalikku lahkumist.
Ainult et lahkumine oli rangelt McMillidani plaanides. Just päev
tagasi oli saabunud teade, mille kohaselt planeedil RG-432 maandunud grupp
avastas Hulkurite baasi. McMillidan kavatses sõita jalamaid, kuna
Orgura polnud kaugeltki nii perspektiivikas, kui esialgu tundus, ent kuu
aja pärast ootasid plaanilised tööd ja siis polnud aega
reisida.
Nagu enamik ekspeditsioonigruppide tööga tuttavaid teadlasi,
eelistas McMillidan kohale sõita ise -- materjal, mida esmaavastajad
kokku korjasid, oli sageli pealiskaudne ja kajastas rohkem ekspeditsiooni
koosseisu teadlaste suundumusi kui reaalset üldsituatsiooni.
Oma kogemustest teadis McMillidan, et diplomaatiline vaidlus võib
aega võtta kasvõi kolm kuud -- veidi järele
mõelnud, leidis ta otsustavalt, et aeg on jalga lasta.
Kogu loos oli küsimus, mis McMillidanile raskusi tekitas. Poliitilisi
uudiseid oli ta küll kuulnud, kuid polnud kuulanud ning ta ei osanud
otsustada, kas jutt MF-i osast riigipöördekatses vastab
tõele või ei. Põhimõtteliselt olnuks
võimalik põgeneda ka mehe enda laevaga - uurimislaev-
laboratoorium peab olema kaitstud kõigi ootamatuste vastu ja oli
seetõttu parajalt relvastatud, et kohalike käest vajaduse
korral tühiste aukudega keres jalga lasta. Ent kuigi McMillidan
teadis, et mitmed ringkonnad MF-s hindavad teda kõrgelt, võis
paratamatult kohalike suhtes vägivaldsele põgenemisele
järgneda MF-sisesed repressioonid. Õigupoolest olnuks ka need
küllalt tühised, kuid täideviimiseks või
vähemalt moraalilugemiseks oleks McMillidan jalamaid MF-i tagasi
kutsustud ja vaba kuu aega lennanuks ikkagi kus kurat.
James McMillidan oli kaalutlev mees. Mõne aja pärast
jõudis ta otsusele ja tellis endale kohalikku sideliini pidi
reisijapileti liinilaevale. Mingeid takistusi talle ei tehtud,
järelikult polnud vähemalt tema see MF-i palgagent, keda otsiti.
|