[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist
juttu. ]
Koletis lösutas keset purustatud kööki ja koukis
mõtlikul ilmel hammaste vahelt liharäbalaid. Ta oli jalad
läbi purustatud seina välja sirutanud ja kõlgutas
neid nüüd üle põranda ääre. Cathy
istus kokkukägardatud külmkapi kõrval ja tihkus
nutta.
«Anna andeks, et ma su ema ära sõin,»
röhatas Koletis. «Aga ma olin tõesti jube
näljane ja pealegi, sa ju ise lubasid...»
Cathy luristas ninaga.
«Ära ulu!» õiendas Koletis. «See
kõlab, nagu koriseks mul kõht, ja see teeb mind
näljaseks.»
Cathy pühkis silmad kuivaks ja naeratas hädiselt.
«Ma ei pahanda. Ausõna.» Ta mõtles seda
tõsiselt. Ema võis vahel väga tüütu
olla. Nüüd seda hirmu enam polnud. Nüüd oli tal
oma Koletis.
«Mis me nüüd teeme?» päris ta.
«Ma ei tea.» Koletis kõlgutas jalgu ja kissitas
silmi. «Elab siin veel keegi?»
Cathy noogutas.
«Roosas majas elavad Lessingid. Neil on koer. Nõme peni;
suur nagu hobune. Ja kujuta ette, nad kutsuvad teda Sebastianiks.
Lord Sebastianiks. Oskad sa midagi veel tobedamat ette
kujutada?» Cathy kihistas põlastavalt. Oli selge, et
Lessingid ta lemmikute hulka ei kuulunud.
«Künka taga elab vana Baumgarten pojaga,» jätkas
ta siis. «Igavene vastik vanamees. Ja poeg on tal selline...
jube... Ilastab ja itsitab lollakalt. Ja tikub näpistama.
Neist edasi on Johnsonite pere. Neil pole väga vigagi, eriti
Vickyl; aga Thomast ma ei salli, ta kiusab mind alati.»
Talle meenus, kuidas poiss oli ta kord keldrisse kinni pannud ja siis
pimeduses elava Koletisega hirmutanud. Mis näo sa teeksid,
Thomas, kui mina nüüd oma Koletisega tuleksin?
käis mõte läbi pea. Ta kujutas ette poisi
hirmusegast nägu ning naeratas. See oli hea tunne.
«Ma tean, mida me teeme,» sõnas ta ning ta pilku
sigines kuri tuluke. «Me läheme külla!»
«Juhhuu!» rõõmustas Koletis. «Mul ongi
juba kõht tühi!»
***
Alguses oli see olnud põnev. Ja naljakas. Ja lõbus.
Thomase nägu, kui nad Koletisega pilve seest alla laskusid.
Missis Crystali hüsteerilised kriisked. Mister Ewardi peatu
sebimine.
Siis oli see muutunud tüütuks.
Ja lõpuks tülgastavaks. Vastikuks. Vastumeelseks.
Cathy vaatas Koletist, kes parajasti Lessingite Lord Sebastiani
huilates taga ajas. Tal oli lõbus. Koera kohta seda öelda
ei saanud. Cathy püüdis Koletist olematuks mõelda,
kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta oli ise Koletise
välja mõelnud ning nüüd oligi ta olemas.
Liigagi olemas.
Cathy ohkas.
«Jäta see koer rahule!» hüüdis ta viimaks.
«Milles see vaene loom siis lõpuks süüdi
on?»
«Aga mul on kõht ikka veel tühi,» mossitas
Koletis. «Kas siin rohkem kedagi ei elagi?»
«Ei,» raputas Cathy pead. «Enam mitte.»
«Aga linn? Kas see on kaugel?»
«Kaugel. Isegi pilvega minnes.»
Koletis üritas mõelda.
See oli raske. Ta oli veel liiga lühikest aega oma kehas olnud,
et sellega korralikult toime tulla; pealegi oli tal nälg ning
peale söögi ei suutnud ta tegelikult millelegi
mõelda. Ta vaatas tüdrukut. Tüdruk oli väike,
kuid suurem siiski kui see tüütu koer, kes kogu aeg eest
ära jooksis. Ja linn oli kaugel. Nii oli tüdruk
öelnud.
Koletise pilgus lõõmas nälg. Ablas, ürgne,
kustutamatu nälg. Cathy taganes ehmunult. Koletis tegi
kõheldes esimese sammu. Ta limpsas keelt. Teine samm tuli juba
kindlam.
«Mida... mida sa teed?» kogeles Cathy.
«Anna andeks, aga ma söön su nüüd
ära,» mörises Koletis pilku kõrvale
pöörates.
«Sa ei saa! Sa ei tohi! Sa oled ju minu oma! Mina
mõtlesin su välja...»
Hetkeks vilksatas mingi mõttejupike, mingi ärev, ohtu
haistev tunne, kuid nälg summutas selle kiirelt.
«Saan küll.» Koletis ohkas. «Sinuga koos oli
lõbus. Aga mul on ikka veel nälg. Nii et anna
andeks...»
Lõuad sulgusid.
Maailm mattus pimedusse.
Koletis neelatas. Nälg taganes hetkeks ning ärev
mõttejupike kasutas juhust, et tagasi tulla, kasvada, karjuda
talle kõrva seda, mida ta ikka veel polnud taibanud.
Mina mõtlesin su välja, oli tüdruk
öelnud. Tüdruk, kelle ta ära oli söönud.
Tüdruk, keda polnud enam olemas...
Koletis taipas.
Lõuad vajusid lahti.
Maailm mattus pimedusse.
|