|
[ Jutt |
Jutulabor: juuni 1999 |
Uued arvustused ]
Minu arvates on sellel lool vaid üks puudus - see on lugu loo enese pärast. Kõik ülejäänud defektid tulenevad sellest. Selgelt on tunda, et tegemist on enam kui ühe jutu kirjutanud mehega a rohkem polegi midagi öelda. Selline ühekordse tarbimise jutt.
| 12.08.1999 17:02:39 |
Katariina |
No way, et Belialsi lugu parem on kui Simpsoni oma! ;)
Esimesena lugesin Belialsi oma ja alles siis Simpsonit, mida kyll ka kunagi ammu Mardusest loetud. Tekitas esimesena lugedes suhteliselt rahulikke, aga ikkagi positiivseid tundeid. Oli hoogne ja pretentsioonitu, vahest ehk liigagi "ladna", nagu Belialsi tekstid aegajalt olema kipuvad. Naerma ajas ainult see, et, võta või jäta, Cathy suhu pandud sõnad ei kõlanud piisavalt veikese tydruku jutuna. Naerma sellepärast, et see tunne tekkis "Elisast" ja selle loo arvustustest sõltumatult, aga kesse seda usub. Näiteks - normaalne väiketydruk ei ytle "nõme peni, suur nagu hobune". "Nõme" veel kuidagi, aga mitte "peni", see ei kuulu tibinate sõnavarasse; "suur nagu hobune" on ka pigem macholik väljend. Väike - ja korralikust perest pärit - tydruk ei ytle poisi kohta, et see "ilastab" ja "tikub näpistama", see on kah vähe mehelik ;;)
Öeldagu nyyd, et mul on luulud, eksole, selle saatusega ma olen juba arvestanud enne selle väite kirjutamahakkamist.
Loo lõpu poole hakkas eriti teravalt häirima pyydlik lyhilause. Eriti hale tundus see peale Simpsoni jutu lugemist - siis oli näha ka põhjus, miks Belials nii puiselt kirjutas. Tahtis teine yhtset stiili säilitada, aga ei tulnud samal tasemel välja.
Simpsonil oli lakooniline stiil
loomulikum ja voolavam, Belialsil pingutatud ja hakitud. Vahel kohati liigagi. Mingid mõttetud yksteise otsa kuhjatud yhesõnalised laused. Lakooniat ei saa saavutada nii pealiskaudse tehnilise võttega ometi - loetagu Simpsonit.
Nii palju siis kiginat. Muidu jah, kiire ja hoogne. Kergelt selline "jalaga tagumikku" huumor, ja surm lastele ja koertele - mis on iseenesest tore. ;)
Kenas splätteritraditsioonis, asi iseeneses, why not. Asi, mis Belialsi puhul häirima jääb, on töötlematus. Mõned sõnad jäävadki jääma silmanurka nurkapidi kinni. (Belialsile vaja synnipäevaks höövel kinkida)
Selliseid kõrvakriipivaid väljendeid oli veel.
Imelik, Simsoni juttu ma jutulaborist lähtudes kätte ei saanud ... ja selle arvustusi ka.
Teema originaalsusega on nagu on. Ja maitseküsimausega samuti - kellele ema, kellele tütar. MS jutt oli ilmselt "H", VB oma lähenes "SF"-le. Sellest ka maitse eelistused. Mulle meeldib SF, H'd poleks ma lugenud.
Kui MS jutt on komponeeritud kõide triviaalsema H-klisee järgi /realiseerunud väljamõeldis/koletis seljataga/, siis VB lahendab selle labasuse kuidagigi ära. Sealjuures ka kirjandislikus mõttes talutavalt. Ja isegi nii kulunud klisee lõppu leidis VB püandi, mida võib piisavalt mitmeti tõlgendada, samal ajal lugu kokku tõmmates (tihti tuleb ette, et sellised lõpuni ütlematused jätavad loo "laht", lõpeamata. Siin on lõpp "olemas"). Seda lõppu ma peangi lelle lugude paari parimaks leiuks. Sellistel "välja pääsenud koletise"-lugudel on kalduvus veerema-ja-veerema jäädagi. Ikka samas vaimus edasi. Siin on hea (õppe-) näide ka sellise loo kokku tõmbamiseks.
| 04.07.1999 17:20:03 |
Tarts |
Lugesin mina loo ühe korra läbi. Siis teise korra. Siis lugesin Simpsoni kirjutatud esimese poole läbi. No ei läind paremaks. Tee ehk tina, a pole ikka asi küll. Sel teemal on ju kirjutet sadu kui mitte tuhandeid juttusi, mis pealekauba ka parema teostusega on. Must Kass võrdles antud üllitisi Shekley'ga. No ei ole sinnapoolegi mitte. Andestust ütlemise eest, a minu meelest tühjus ruudus.
Mina lugesin järge juhuslikult enne kui esimest osa. Mingit viidet ju loo alguses ei olnud, et tegemist on järjega. Pärast lugesin Simpsoni samanimelist juttu ka. Simpsoni pool meeldis rohkem. Minu meelest ei andnud Belialsi järg jutule midagi juurde. Just nagu headele filmidele vändatud järjed on enamasti parimal juhul samaväärsed esimese osaga, väga harva aga paremad.
See on muidugi maitseküsimus. Mulle meeldis Simpsoni loo lõpp. Belialsi lõpp tundus kuidagi liiga ümmargune.
Kui mingi teos on hea, siis treib keegi talle järje (näiteid toogu igaüks ise). Tavaliselt on järjed viletsamad. Seekord, kanäe, on parem. Siiani ma pidasin Belialsi justkui nõrgemaks kirjanikuks, aga nüüd teist korda temalt parem lugu. Muidugi originaalsusega on nagu on.
Veiko Belials on kirjutanud järje Marek Simpsoni jutule "Koletis"; või õigemini on kirjutanud jutule teise poole - see seletab ka asjaolu, miks mõlema autori jutud just sama pealkirja kannavad. Tundub, et nii on toimitud ka ühe teise Simpsoni jutuga. Miks ka mitte? Kirjutada inimesed oskavad, stiilid sobivad, otsad viiakse suht leidlikult loo lõpuks kokku. Minu meelest teeb Belialsi lõpp Simpsoni lugu paremaks. Et originaalsusest vajaka jääb, on juba hoopis teine teema.
| 23.06.1999 02:02:30 |
Must Kass |
Vôimalik, et autor on Sheckleyd lugenud. Mis ei ole ôigustus mannetuks imitatsiooniks.
|
