22.06.1999 |
Marek Simpson
Koletis |
«Ema, meie maja peal on koletis.»
Thelma tõstis imestunult pilgu. Viimasel ajal oli Cathy
tõeliselt kummaliseks muutunud. Ta näis pidevalt viibivat
mingisuguses omaette maailmas, kuhu teistel inimestel
sissepääs puudus. Eriti täiskasvanutel.
«Kas sa kuuled mind, ema?» Cathy häälde olid
tekkinud pahameelenoodid.
«Kuulen, kuulen,» vastas Thelma väsinult. «Ja mis
see koletis siis seal katusel ka teeb?»
«Ära ole rumal,» riidles Cathy. «Koletis ei
saakski katusel elada. Tal on seal liiga kitsas. Ja igav. Koletis
elab pilve sees.»
Thelma noogutas mõistvalt. Paar kuud tagasi olid olnud
luukered seinakapis, möödunud nädalal mutantkilpkonnad
väljakäigus ja üleeile rääkiv koer
tänaval. Nüüd siis koletis katusel. Miks ka mitte.
«Kas sa süüa tahad?»
Cathy raputas aeglaselt pead.
«Ei, mina ei taha... aga koletis tahab küll.»
Thelma naeratas. Originaalne. Ta ulatas lapsele võileiva.
Singiga.
Cathy jooksis välja koletist toitma. Thelma istutas end
televiisori ette.
Ta oli koolipsühholoogiga Cathy kummalistest luuludest
rääkinud. See oli tundunud tohutult ebamugav. Nagu
tunnistaks, et su laps on idioot või midagi sellist.
Nähtavasti oli ka psühholoog ta silmadest
kõhklusnoodi välja lugenud.
«Ärge selle pärast muretsege,» oli ta öelnud
ja lisanud midagi tänapäeva noorsoo meedia survel
väärastunud mõttemaailmast. Sõna
«väärastunud» oli kõlanud hoiatavalt.
Õnneks pidi see psühholoogi sõnade kohaselt olema
mööduv nähtus. See oli lohutav teadmine.
Thelma tõusis püsti ja astus akna alla. Päev oli
juunikuu varahommiku kohta kuidagi liiga pime. Ta küünitas
end aknast välja ning nägi maja kohal rippuvat pilve. See
oli nagu äikesepilv ja nagu ei olnud ka. Kuidagi liiga selgete
piirjoontega. Kummaline. Liiga päris.
Sellise pilve sees võis tõepoolest ükskõik
mida leiduda. Isegi koletisi.
«Ema!» Hääl tuli köögist.
«Jah, kallis.»
«Kas ma võin koletisele jogurtit viia?»
Thelma purskus naerma. See oli naljakas.
«Loomulikult sa võid koletisele jogurtit viia. Ja singiga
leiba ja juustu ja piima ja kaneeliküpsiseid ja... Sa ütle
sellele Härra Koletisele, et ta tuleks ise külmutuskappi
valima, mida ta tahab.»
«Aitäh, ema,» Cathy hääl madaldus
salapäraseks sosinaks. «Tead, koletis rääkis
mulle, kuidas ta musttuhat aastat tagasi kuningatütreid
sõi. Ta sõi neid elavalt. Alati. Ja ta hammustas neil
kõigepealt pea otsast ära. Muidu nad hakkasid ta suus
siplema ja ajasid oksele...»
«Cathy!» Thelmale ei meeldinud, kui ta laps julmaks muutus.
Selles olid kindlasti süüdi need neetud multifilmid. Head
tegelased püüdsid halvad tegelased kinni. Nad piinasid,
tükeldasid ja tapsid neid. Midagi sellist ei tohiks lastele
näidata. Mitte kunagi.
Välisuks lendas pauguga kinni. Cathy oli välja
põrutanud.
Thelma jalutas avatud akna juurde. Soe lõunatuul liigutas
puulatvasid. Pilv rippus endiselt maja kohal. Liikumatult. Just
nagu...
Köögist kostus klaasiklirinat. Tegelikult oli see midagi
enamat. Tundus nagu oleks sõjaväe hävituslennuk
köögipõrandale hädamaandumise sooritanud.
Thelma tormas köögiuksele. Ta jäi kivistunult seisma.
See ei saanud tõsi olla. Tegelikult muidugi oli.
Köögiaken oli sisse langenud. Samuti suur osa seinast.
Justkui keegi või miski oleks lihtsalt seinast läbi
jalutanud. Külmutuskapp oli kokku kägardatud. Nagu
tühi õllepurk. Keegi oli isegi sinepituubid hakkama
pannud.
Keset seda kaost seisis Cathy ja naeratas vabandavalt.
«Issandjumalküll!» hüsteeritses Thelma. «Mis
siin juhtunud on?»
«Ära ole pahane, ema,» Cathy naeratas. Endiselt
vabandavalt. «Sa ju lubasid ise koletisel külmutuskappi
toitu valima tulla. Ta ei tahtnud midagi lõhkuda. Aga meie
maja on nii väikene (kahe sõrme vahe oli paar
sentimeetrit) ja koletis on nii suur (Cathy ajas käed laiali).
Ära ole pahane.»
Thelma tundis, kuidas tahet halvavad hirmulained üle ta keha
voogavad. Nagu sajad jälgid sajajalgsed.
«Ära kuhugi mine! Kuuled!» Thelma hääl oli
muutunud kiledaks, paaniliseks. «Ära kuhugi mine!»
Ta tormas telefoni juurde. Ta valis politseijaoskonna numbri. Ta
viskas toru hargile. Mida oleks ta pidanud neile ütlema. Tulge
ruttu siia -- mul on koletis maja kohal ja ta sõi mu
külmutuskapi tühjaks. Thelma tõmbus telefonist
eemale. Ta pilk langes seinal rippuvale jahipüssile.
«Cathy!» Ta karjus. Ta ei saanud sinna midagi parata.
Vastust ei järgnenud.
Thelma vajus jõuetust tundes põrandale istuli.
Võib-olla teeb see koletis, või mis ta ka iganes on,
just praegu Cathyle liiga. Ta peab oma last kaitsma.
«Ema!» Cathy oli vaikselt tuppa astunud. «Ma sain vist
pahandusega hakkama.»
Thelma tõusis püsti ja jooksis lapse juurde. Ta peitis ta
pea oma käte vahele. Ta ei lase igasugustel koletistel oma
ainukesele lapsele midagi halba teha. Neil pole mõtet
üritadagi!
«Ema, ma lubasin koletisel sind ära süüa.»
Thelma kangestus. Ta ei uskunud oma kõrvu. Ta ei suutnud suud
avada.
Rasked sammud. Keegi kõndis katusel.
«Saad aru,» Cathy jutt oli muutumas närviliseks
lalinaks. «Koletisel oli veel ikka kõht tühi ja ta
küsis, kas ta võib su ära süüa ja ma
lubasin ja...»
«Sul ei ole õigust!» Thelma sõnad tulid
kusagilt väga sügavalt. Ta värises. «Kuula
nüüd mind -- mingit koletist ei ole olemas. Sa
mõtlesid ta lihtsalt välja.»
Sammud jõudsid ukse taha. Peatusid.
«Loomulikult ma mõtlesin ta välja,» imestas
Cathy. «Ma mõtlesin ta välja ja nüüd ongi
ta olemas. See on ju minu koletis.»
Keegi murdis ukse maha.
Thelma ei vaadanud selja taha. Ta hingas raskelt ning kattis pea
kätega.
«Ema, ära muretse,» rahustas Cathy. Ta oli asjalik.
Neetult asjalik. «Koletis lubas, et ta ei tee sulle haiget.
Ainult natukene. Ainult korraks.»
Sammud lähenesid.
Thelma nuuksus hirmunult. Hirm oli viinud talt võime
rääkida. Ta vigises midagi arusaamatut.
Sammud peatusid. Keegi hingas talle kuklasse.
Kusagil Thelma ajusügavuses liigutas end rakuke, kes hoidis
endas mälestust lapsepõlveunistustest. Tegelikult oli ta
alati tahtnud kuningatütar olla. Alati.
Viimseid tahtejõu riismeid kokku võttes
pöördus ta ümber.
[ Loe ka Veiko Belialsi samanimelist
juttu. ]
|