[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist
juttu. ]
Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal
astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema.
Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud
Sõnad.
~SÕDUR / ALEX II~
~LAHINGUVÄLI / PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~
~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ERALDATUD AEG / KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~VANGE MITTE VÕTTA~
Sõnad vaibusid olematuks. Maailm plahvatas ning lagunes
aatomiteks. Alex sulges silmad. Vaatamata sellele, et visuaalmuundur
oli ta osakesteks jaganud, oli liikumiskoormus väljakannatamatu.
Hetkel, mil ta sisenes hüperruumi, läbis ta olekut terav
valu. Ta karjatas ning tundis, kuidas miski peas paigast nihkus.
Sügaval sisimas mõistis ta, et pole enam kunagi see, kes
oli eile. Järgmisel hetkel lõi lööklaine ta
oimetuks. Viimane, mida ta tundis, oli väljakannatamatu soov
oksendada. Seejärel vajus ta pimedusse.
Alex avas ettevaatlikult silmad. Ta lebas keset pikka ning
sünget närviliselt vilkuvate tuledega ääristatud
koridori. Kusagilt eemalt kostis ebainimlikku sonimist, mis paiguti
loomalikuks möirgamiseks paisus. Alex teadis, et on kohale
jõudnud.
~LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
Ta ajas end vaevaliselt püsti ning märkas samal hetkel enda
tagant kasvavat varju. Välgukiirusel pöördus ta
ümber ja tulistas. Elektrilaenguga lõhkekuul tabas
ligihiilinud limast mutanti otse silmade vahele ning määris
ta ajud seinale. Lask kõlas vaikses koridoris justkui mitme
plasmakahuri kogupauk. Hääletult avanesid kümned
salauksed. Hetkega oli kogu silmapiir täidetud tapetu raevunud
liigikaaslastega.
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
Alex karjus ning hoidis sõrme päästikul. Ta ei
raisanud aega sihtimisele. Aeg-ajalt hoolimatutest tabamustest
lõhkirebitud korjustele komistades põletas ta endale
läbi vaenulike jõudude teed.
Vaenlase lasermõõk lõikas ta vasakule
säärele sügava haava. Alex vaarus, vajus
põlvili ning tõstis relva. Mutandi purustatud keha
tõusis saadud löögist õhku, et elutu tombuna
radioaktiivse saastaga täidetud kraavis maanduda.
Alex hingas raskelt. Ta oli üksi jäänud. Esimene raund
oli võidu temale toonud.
~LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
Hambaid sügavale huulde surudes upitas ta end püsti ja
lonkas eemalt paistva heledalt valgustatud ruumi poole. Just seal nad
teda arvatavasti kinni hoidsidki.
Suur sammaste ja kuppelvõlviga saal oli tühi. Sammaste
taha varjudes liikus Alex lühikeste sööstudega edasi.
Jalg tuikas. Saali keskele jõudnud, nägi ta
põrandas ümmargust süvendit, mille seintel
särasid värvilised tuled. Tuledest moodustusid allapoole
suunatud nooled ning nüüd nägi Alex ka lülitit.
Lift. Või tõstuk. Tegelikult oli Alexil üks-puha.
See oli vahend alumistele korrustele jõudmiseks ja see oli
peamine. Ta hüppas süvendisse ja vajutas nupule.
See oli lõks. Selle asemel, et sujuvalt allapoole nihkuda,
kadus põrand ootamatult ta jalge alt, paisates ta
tühjusesse. Alex haaras karabiini ja valmistus oma elu kallilt
müüma. Ta maandus nii pehmelt, kui haavatud jalg seda
võimaldas, toetas end ühele põlvele ning avas
ringtule. Nad olid teda oodanud. Kuid nad polnud piisavalt kiired.
Nad ei suutnud võistelda tema, Võitlejaga. Ta
põletas, hakkis, tappis. Viie mikroühikuga oli ruum laipu
täis.
Alex viskas kasutuks muutunud karabiini käest ja silmitses
purustatud kehasid. Need siin polnud ülakorruse mutandid, vaid
mingid võikad peletised, kelle päritolugi ta aimata ei
suutnud. Ta võttis ühe keha kõrvalt võimsa
plasmapõleti ning vaatas ringi. Pikk koridor kadus
hämarusse. Alex vandus vaikselt ja hakkas luugates astuma.
Esimese harukäiguni jõudnud, ta peatus ja surus selja
vastu seina. Kiire pilk kõrvalkoridori ning ta hüppas
eemale, surudes end vastu põrandat. Snaiper. Vaakumkuulid,
mida ta kasutas, vihisesid värelevate täppidena
mööda ning tabasid seina, mis hetkega olematusse
pühiti. Alex veeretas end üle põranda, uputas
kõrvalkoridori tulle ja liikus edasi, vaevumata kontrollima,
mis sai snaiperist.
~VANGE MITTE VÕTTA~
Tarbetu riski vältimiseks põletas ta üle kõik
teelejäävad kõrvalkäigud ning jõudis
peagi saalini. Purustanud kavalalt seatud varitsuse, mis koosnes
uutest, veelgi jubedamatest monstrumitest kui seninähtud, murdis
ta läbi ning pidi taas pettuma. Saal oli tühi. Vaid uks
vastasseinas näitas tee jätkumist.
Verekaotus hakkas tunda andma, kuid tal polnud aega puhata.
~ERALDATUD AEG / KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
Ta pidi kiirustama.
Saalil oli kummaline, oraline lagi ning selle otstarvet
mõistis Alex alles siis, kui oli jõudnud poolde saali.
Ühelt teravikult eraldus korraga sinine sakiline välgukeel
ja lajatas kohta, kus ta just oli seisnud. Edasine oli ehtne
põrgu. Taibanud, et vaid kiirus võib teda
päästa, tormas Alex valu alla surudes edasi,
põigeldes ümberringi sähvivate kaarlahenduste vahel.
Jäljed ta taga lõid tabamustest hõõguma.
Imekombel ukseni jõudnud, heitis ta oma ainukese gravigranaadi
tagantkätt saali ja viskus uksest välja. Ta kuulas, kuidas
lagi raginal sisse langes ja vaatas siis ringi.
See, mida ta nägi, ei meeldinud talle põrmugi. Ta
nägi viit paari saapaid ning need olid liiga lähedal. Pilku
tõstes nägi ta ka saabaste omanikke -- süngeid,
mustas mundris, mustade kiivrite ja mustade läikivate
näokaitsetega Tworhi sõdalasi. Ja veel nägi ta
akustiliste püsside jämedaid suudmeid. Jõhkrad
relvad. Ja jõhkrad mehed. Ei, ei meeldinud talle see
vaatepilt.
Ta ei tõusnud, nagu oli plaaninud. Ta pani plasmapõleti
ettevaatlikult käest ja viskas end siis ootamatult üle
turja, lüües end vurrina keerlema ning niitis
sõdalased jalust. Järgmisel hetkel oli ta juba
püsti. Viis kiiret lööki ja ta oli taas olukorra
peremees. Ühes käes plasmapõleti, teises akustiline
püss, liikus ta edasi, hävitades kõik oma teel.
~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~VANGE MITTE VÕTTA~
Taas ühe ukse maha murdnud, sisenes Alex üle purustatud
kehade astudes avarasse ruumi ning tardus. Koletis, kes teda siin
ootas, oli hullem kui kõik eelmised kokku. See oli hiiglaslik
monstrum, jube limane mass, mis saali keskel kõrgus ja teda
nähes võikalt häälitsedes liikvele läks.
Alex tulistas. Ta tulistas vahetpidamata, kuni elukas enam ei
liigutanud, kuni viimasedki konvulsiivsed tõmblused olid
lakanud. Ning veel veidike, et lõplikult kindel olla.
Alex seisis palee sissepääsu juures. Kõik vaenlased
olid surnud, kõik ruumid läbi otsitud. Kuningatütart
polnud. Alex oli segaduses. Võitlejaid ei saadetud täitma
olematuid ülesandeid. See oli Reegel. Neid ei jooksutatud
niisama, kellegi lõbuks; nad olid selleks liiga
väärtuslikud. Ta otsustas teha täiendava päringu.
See oli Reeglite rikkumine, kuid muud väljapääsu
olukorrast ta ei näinud.
Kodeeritud Sõnad plahvatasid ta ajju.
~SÕDUR / ALEX II~
~PÄRINGU SUUND / KUNINGATÜTAR~
~GRAEGG~
~ELUVORM / SÜLTJAS~
~VANUS / 15 MEGAÜHIKUT~
~DÜNASTIA / ...~
Alex ei kuulanud enam. Graegg... Neetud! Miks oli ta arvanud,
et kuningatütar on inimene? Miks oli ta üldse arvanud, et
ta on humanoid? Graegg... See hiiglaslik limane elukas, see
sültjas mass, kelle ta oli tapnud, oli siis olnud graeggide
printsess; kuningatütar, kelle ta pidi päästma.
Alex vaarus. Jahmatusest juhmina tuiutas ta tühjust.
~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
Tema, esmaklassiline Võitleja, polnud sellega toime tulnud.
Ei, pärast sellist eksimust, pärast sellist
läbikukkumist, polnud tal enam õigust nimetada ennast
Võitlejaks.
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
Kuningatütre tapmisega oli ta ise takistanud missiooni
täitmist. Tema ise...
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / ...~
Endise Võitlejana oli tal jäänud vaid üks tee.
~ÕIGUS TAPPA~
Alex võttis molekulaarpihusti, ainsa relva, mis talle oli veel
jäänud; torkas toruotsa suhu ja vajutas
päästikule.
|