22.06.1999 |
Marek Simpson
Õigus tappa |
Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal
astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema.
Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud
Sõnad.
~SÕDUR // ALEX II~
~LAHINGUVÄLI // PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~
~MISSIOON // LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ERALDATUD AEG // KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~VANGE MITTE VÕTTA~
Sõnad vaibusid olematuks. Maailm plahvatas ning lagunes
aatomiteks. Alex sulges silmad. Vaatamata sellele, et visuaalmuundur
oli ta osakesteks jaganud, oli liikumiskoormus väljakannatamatu.
Hetkel, mil ta sisenes hüperruumi, läbis ta olekut terav
valu. Ta karjatas ning tundis, kuidas miski ta peas paigalt nihkus.
Sügaval sisimas mõistis ta, et pole enam kunagi see, kes
oli eile. Järgmisel hetkel lõi lööklaine ta
oimetuks.
Alex avas ettevaatlikult silmad. Ta lebas keset pikka ning
sünget närviliselt vilkuvate tuledega ääristatud
koridori. Kusagilt eemalt kostus ebainimlikku sonimist, mis paiguti
loomalikuks möirgamiseks paisus. Alex teadis, et on kohale
jõudnud.
~LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
Ta ajas end vaevaliselt püsti ning märkas samal hetkel enda
tagant kasvavat liikuvat varju. Välgukiirusel pöördus
ta ümber ja tulistas. Elektrilaenguga lõhkekuul tabas
ligihiilinud limast mutanti otse silmade vahele ning määris
ta ajud seinale. Lask kõlas vaikses koridoris justkui mitme
plasmakahuri kogupauk.
Hääletult avanesid kümned salauksed. Hetkega oli kogu
silmapiir täidetud tapetu raevunud liigikaaslastega.
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
Alex karjus ning hoidis sõrme päästikul. Ta ei
raisanud aega sihtimisele. Aeg-ajalt hoolimatutest tabamustest
lõhkirebitud korjustele komistades põletas ta endale
läbi vaenulike jõudude teed.
Vaenlase lasermõõk lõikas ta vasakule
säärele sügava haava. Alex vaarus, vajus
põlvili ning tõstis relva. Mutandi purustatud keha
tõusis saadud löögist õhku, et elutu tombuna
radioaktiivse saastaga täidetud kraavis maanduda.
Alex hingas raskelt. Ta oli üksi jäänud. Esimene raund
võidu toonud temale.
~LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
Hambaid sügavale huulde surudes upitas ta end püsti ja
lonkas eemalpaistva heledalt valgustatud ruumi poole. Just seal nad
teda arvatavasti kinni hoidsidki.
«Alex! Kus sa oled?»
Kutsutu võpatas. Siin planeedil ei tohtinuks keegi ta nime
teada. Ta aimas, et see on lõks. Tegelikult ta koguni teadis
seda.
«Alex, tule kohe siia!»
Poiss mühatas vihaselt ning lülitas mängu välja.
Ta vabastas end vihaselt nohisedes virtuaalreaalsusega siduvatest
juhtmetest.
Ust paugatades väljus ta oma pööningutoast. Giselle
seisis köögis. Tal olid käed puusas ning see ei
tähendanud head.
«Mitu korda on sulle öeldud, et sa prügiämbrid
välja viiksid?» Giselle vaatas Alexile uurivalt otsa.
«Sa oled jälle seda tobedat mängu mänginud.
Nüüd on see igatahes igasugused piirid ületanud. See
mäng tuleb lihtsalt prügikasti visata.»
Alex võpatas. Giselle'i häälest voogas otsustavust.
«Sa ei tohi seda teha,» vastas ta väriseval
häälel. «Ema ei lubaks sul midagi sellist teha.»
Giselle naeris. See oli võidurõõmsa inimese
naer.
«Me oleme emaga sellest juba ammu rääkinud,»
teatas ta meelega sõnu venitades. «Juba täna
rändab see idiootsus lähimale prügimäele.»
Giselle pöördus ümber ning istutas end televiisori
ette.
Alex seisis longuvajunult keset kööki. Ta oli hambad
tugevalt huulde surunud.
~LEIDA / NING/ VABASTADA KUNINGATÜTAR~
Alexi silmadesse ilmus haiglane läige. Hambad vajusid veelgi
sügavamale huulde.
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
Uurivalt rändas ta pilk mööda kööki ning
peatus laual lebaval kööginoal.
«Sa pole veel ikka välja saanud,» pahandas Giselle,
kui ta selja tagant lähenevaid samme kuulis. «Kui sa seda
jama ei lõpeta, siis kaotad lisaks mängule ka
õhtuse telekavaatamise õiguse.»
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK~
~ÕIGUS TAPPA~
Läbilõigatud kaelaarteritest purskuv veri kattis
televiisoris suudleva paarikese. Tõmblev Giselle vajus
korisedes põrandale.
«Mis teil seal toimub, lapsed,» ema hääl tuli
ülakorruselt. «Ega te ometi jälle omavahel ei
tülitse?»
«Enam ei tülitse,» hüüdis Alex aeglaselt
mööda treppi üles astudes ning pigistas noa
kõvemini pihku. «Minul oli lihtsalt õigus.»
[ Loe ka Veiko Belialsi samanimelist
juttu. ]
|