|
[ Jutt |
Jutulabor: juuni 1999 |
Uued arvustused ]
Selliste juttude koht on seal, kus need tavaliselt ilmuvadki - lehesabas! Või, kui autor juba kuulsust kogunud, mingis varasemate lugude kogumikus. Teiselt poolt, kas autor midagi enamat taotleski?
Puudu on sõnad: "Game is over. Do you want to play more." - yes - "Welcome Alex III". Siis lugesin MS varianti samast loost (või vastupidi:)). Ja ka sain aru, et ka neid sõnu poleks vaja olnud lisada. ...
Ei saa salata, see kõik on kirja pandud tubli käsitöölise oskusega ja ka kunsti alge on püandi kujul olemas. Ainult et see kõik on kirja pandud üle ntx. Hexenit mängiva sõbra õla ekraani kiigates. Lihtsalt ei ole Belialsi vääriline. Tahaks öelda: "OK. Tubli! öäk-!" Piltlikult võrdleks seda lugu (väga)hea laulja hääleseade harjutusega.
Kui Simpsoni jutt ilmus 1996 aastal "Liivimaa Kulleris", pidasin põhjendatuks see väljalõikena säilitada. Seda fakti tuleb vaadelada siira komplimendina kõnealusele tekstile.
Et mulle ei meeldi coverid ei muusikas, ei kirjanduses, asusin Belialsi lugu juba ette negatiivselt meelestatuna lugema. Õnneks eksisin oma ootusis.
Tekst on täpselt paraja pikkuse ning terava puändiga. Ei oskagi kahest samanimelisest novellist ühte paremaks pidada. Igal juhul lõiganuks ma ka Belialsi jutu lehest välja, kui ta oleks seal ilmunud.
Nii Belials kui Simpson on üsna täiuslikkuseni arendanud lakoonilise meelelahutusliku jutustiili. Nende lood on efektsed, mõjuvad, kenasti puänteeritud, ilma liigse ballastita. Mitte, et see oleks minu enda lemmikstiil, aga mõistan nende taotlusi ja tunnistan, et need ka väljapeetud on. Tähtis on endale seatud latist üle saada. Kummati on kahju, et B&S ei kirjuta pisut pikemaid ja tõsisemaid lugusid – olen kindel, et saaksid nad sellega hakkama küll. Simpsoni pikem ettevõtmine – pean silmas seda “Splätterit” – tundub lugejate hinnangute järgi küll mitte kõige õnnestunum olevat. Kuid siin oli tegu pigem ühe kentsaka eksperimendiga.
Nii “Koletis” kui “Õigus tappa” mõlemad variandid on küllaltki löövad lood. Neil tuleks peale lugemist natuke ajus laagerduda lasta ja siis arvama-arvustama hakata. Nad meeldisid mulle, aga… Aga kui autoritelt ilmuks kogumik, kus mittukümmend sellist miniatuuri sees, siis kipuks selle lugemine üsna tüütuks minema. Selliste “kähkukate” koht olekski Wõrgu-ajakirjas või lehesabas. Seal pääsevad nad maksvusele. Kogus nad ummistuksid. Järjest lugedes kaotaksid oma originaalse efektsuse, arvan ma.
Muidugi võiks nüüd Simpson kirjutada ka oma uusvariandi jutust “Õigus tappa.” Nimelt sellise, kus printsessile on vangistuses meeldima hakanud ja ta üritab oma vabanemist igati takistada… Ise uskusin Belialsi jutul just selline lõpp olevat – suitsiid puändina tundis pisut lahjavõitu.
Mõlema loo tugev pluss on see, et nad on LUGEJALE kirjutatud… Ja eriti on seda mõõdet tunda TvR’i jutu taustal (ilmusid nad ju nii ühekorraga, et võrdlusmoment paratamatult tekib). See “Varanduseotsija labidas” on hea näide privaatpäeviku pidamise sarnasest kirjutamisest. Lugejana pidin ennast pidevalt tagant sundima, sest midagi HUVITAVAT oli loos vähe. Olen ka täiseti nõus Musta Kassi arvamusega selle loo üle, erinevalt B&S 'le antud arvamustest.
Aga jah, Simpson ja Belials tegelevad–töötavad täiesti teadlikult ja väljapeetult lugeja elu põnevaks tegemise kallal. Ja see on tore. Originaalsust oli vähe, olen nõus. Ja ootan ka neilt autoritelt midagi pikemat ja tõsisemat.
Ulme kui tarbimisväärtus laiale massile ja autori elatusteenimisvahend. Jube. Tüüpiline ajalehesabajutt, kusjuures kaheldav, kas sellest ülelibisenud tarbija veel mõne ulme alla liigituva asja kätte võtab. Simpson samas - oeh. "Hoiatab arvutis peituvate ohtude eest" on ilmselt mõjusamaid antireklaame.
Ma ei saanudki aru, kas Belials kirjutas Simpsonile järge või hoopis omaette lugu. Igatahes mõjus ta küll kui hoopis teine lugu sama tegelasega.
Simpsoni lugu meeldis rohkem. Belialsi lugu on täitsa tavaline ulmejutt, Belialsi keskmisel tasemel. Hästi kirjutatud, aga selliseid lugusid, kus peategelane täidab ülesannet, ületab raskusi ja hetk enne happy endi ühe rumala liigutusega kõik ära rikub, on väga palju kirjutanud. Ka Belials ise on seda skeemi ennegi kasutanud. Lihtsalt üks tema paljudest juttudest. Keskmine.
Simpsoni loo aga liigitaks hoopis õudukate hulka. See kuidas arvutimäng noorel inimesel sellise sõltuvuse tekitab, et selle nimel ka tappa võib, on igati originaalne idee. See kuidas Alex emale hõikab, et enam ei tülitse ja noa kõvemini pihku pigistab, on mõnusalt jõhker lõpp.
Lugu on hea õudukas just seepärast, et selline Alex võib elada meist igaühe naaberkorteris, mitte kusagil planeedil X. Lugejal on õuduka puhul tähtis ette kujutada, et tema ise võib järgmine ohver olla ja et oht on reaalne. Mulle see lugu meeldis.
Minu ema on emakeele õpetaja. Keskkooliosas on ta andnud õpilastele ette kahe Lilli Prometi novelli alguse ja käskinud valida emb-kumb ning jutt ära lõpetada. Algused on neutraalsed, nii et enam-vähem igaüks kirjutab isemoodi. Mõni kirjutab ulmet ka. Mõni kirjand jätab Prometi enda varju. Tõsijutt. Need novellid pole Prometi tipptase. Nüüd näen, et isegi pikk ja mitte neutraalne, vaid suunatud algus võimaldab täiesti erinevaid lõppe.
Simpson on maha saanud tüüpilise hoiatuslooga. Selle võiks avaldada "Eesti Naises" või "Vahitornis" näitena ühiskonna moraalilanguse ja uue tehnika inimvaenulikkuse kohta. Enamik Simpsoni jutte on halvemad (see pole vist eriline kiitus).
Belialsi lugu on palju simpsonlikum kui Simpsoni oma. See meenutas mulle mu enda juttu "Sangar": keegi pole päris see, kellena algul paistab. Minule meeldis ta üsnagi, rohkem Simpsoni loost. Mullu Belials küll nii head juttu ei kirjutanud.
| 23.06.1999 01:59:52 |
Must Kass |
Isegi kohalikke olusid arvestades haruldaselt môttetu sônadejoru. SHUT THE FUCK OFF!!!
|
