Tegelikult on tegu avalooga jutustusele
«Tinasõdurid»,
mõneti samas tundub (mulle vähemalt), et
lõik on ka iseeneses midagi juttumeenutavat. Tasub vaadata ka
lehekülge
http://bronti.ms.ut.ee/mart/raamat/mf.htm, kus taustmaterjal
(küll minupoolse sekkumiseta) üles on pandud.
Nad istusid tuttavas ruumis, Morrick askeldas, nagu mitmeid kordi
varem, oma kolmemõõtmelise projektsiooniaparaadi
ümber, ent Cricht tundis tahtmist naerma hakata. Esiteks oli
neid tavapärasest vähem ja teiseks, vormirõivad,
Sõltumatu Föderatsiooni embleem koosolekusaali laes ja
Morricki poolt nupuliigutustega mudelile laialipaiknevad laevade
märgid tundusid jabura mõttetusena. Maa Föderatsioon
ründas ja laevastik oli ära. Sellest piisas, et täie
tõsidusega juba mõned aastad toimetatud tegevus tunduks
jabura mänguna.
Cricht ei mõelnud surmast. Ehk oli see tal korra peast
läbi käinud juba poolteist aastat tagasi, kui selgus, et MF
ei kavatsegi enam kokku leppida, igal juhul tundus mõte
läbimängituna ja järelikult ei väärinud
tagasipöördumist. Nüüd oli ta jälle
üksi, Sõltumatu Föderatsiooni ohvitser
tööpostil kaitsesüsteemi puldi taga, kedagi
kaasvõitlejatest polnud nägemas ja Cricht lubas endale
kõveralt muiata. Ründajad olid veel kaugel ja Cricht
heitis pilgu oma tööobjektile.
Org oli küllaltki lai. Siiski tundus Crihtile veidrana, et siin
asub planeedi kõige suurem asula -- ainuke linn.
Kolonistid olid sedapuhku ettenägelikud olnud: linna asukoht
planeeriti hoolikalt, lähtudes kõigist sõjas
omandatud kogemustest. Et orgu rajatakse just nimelt linn, oli teada
juba enne esimese maja kerkimist.
Koloonia oli kaitstav ainult sel juhul, kui appi tulid looduslikud
olud. Sõja ajal tekkinud uued asundused paiknesid kas maa all,
koobastes või dzhunglipadrikus.
Oli olemas võimalus, et Maa Föderatsioon saadab piisavalt
laevu, et minema pühkida kosmiline kaitse -- siis pidi elanikele
appi tulema emake loodus. Ent armastusega rajatud linn oli suuteline
kaitsma end ise: sõja käigus oli too esmapilgul
võimatuna tunduv argument end õigustanud. Ja
kolonistid, kes ei tahtnud jääda põgenikeks,
arvestasid sõja võimaliku venimisega veel mitmeteks
inimpõlvedeks ja ei kavatsenudki planeedilt lahkuda ka
pärast sõja lõppu, vajasid linna.
Oru nõlvadel paiknesid võimsad automaatsed
laseripatareid, oru põhi peitis endas vähem
võimsaid, aga arvukamaid automaate. Kogu kaitse moodustas
linna kohale nähtamatu ja olematu, ainult projektides joontena
kujutatud kaks kuplit, mida läbiv objekt pidi purunema. Kompleks
oli valmis enne esimest maja.
Tulekindlad, madalad majad olid arvestatud kaotama lahingus oma
maapealset osa. Paksu mulla- ja metallikihi all ootasid oma tundi
varjendid tsiviilelanike jaoks.
Kogu süsteem oli oma täiuslikkuses siiani eemale hoidnud
MF'st tulevaid tülitajaid, kuid nüüd olid nad kohal.
Planeeti kaitsma mõeldud laevastik võitles
kodusüsteemist kaugel -- MF sõjaline luure oli, nagu
tavaliselt, tasemel.
Cricht muigas mõrult, meenutades laevastiku komandöri
hingestatud kõnet: «Meie peamiseks eesmärgiks on
kaitse. Meie, maalased, teame, et MF'i pole võimalik
lüüa; me peame eksisteerima, kuna sellega tekitame MF'le
rohkem kahju, kui ükskõik kui võiduka
rünnakuga. Meie eksisteerimise tagab kaitse!»
Teoorias nägi kõik välja ilus, kuid olid veel
liitlaskohused ja mitte vähem põhjendatud teooria, et
üksinda eksisteerimist pole kauaks. Kosmoselaevastik pidi
kaitseplaani kohaselt õigupoolest niikuinii rünnaku puhul
lahkuma, ent miinimummehitatuses, jättes meeskonnad linna
kaitsma. Automaatika oli hea, ent sellest oli vähe. Automaatika
võis puruks lasta lugematul hulgal suuri laevu, ent jäi
üpris ebaefektiivseks muutuva trajektooriga liikuvate
süstikute vastu. Pärast asjatuid katseid sedasorti linnu
hävitada suuremate laevade abil, rünnati väiksematega.
Ka see oli teistel planeetidel viimasel ajal õnnestunud.
Torn oli linnasisese kaitsesüsteemi keskus. See kõrgus
keset linna ja oma kümne tasandi tulejõuga oli
vähemalt teoreetiliselt suuteline tagama ka väiksema
lendava koosseisu allatoomise.
Oru nõlvadel asuvad laserid olid sihitud ülalpoole torni,
moodustades sinna esimese «kupli», oru põhja
monteeritud tulistasid vertikaalis, kõikumisega kuni 10 kraadi
-- vastasel korral oli oht tabada maju. Oru põhjas oleva
laseri tegi efektiivseks ennekõike selle varjatus:
praktiliselt tulistas selline relv ainult sihtmärki, mida
kindlalt tabas. Suurem kui kümnekraadine nurk polnudki
otstarbekas, sest oleks muutnud laseri lihtsalt avastatavaks ja seega
välditavaks. Samuti tuli lahinguolukorras arvestada
võimalike oma laevadega, nende maandumiseks linnas piisas
praeguses paigutuses mõne automaatikabloki
väljalülitamiseks, lahing aga võis samas edasi
käia. Teise «kupli» moodustasid alumised laserid,
automaatikat juba vältiva ründaja jaoks aga oli Torn.
Piisas vastase «kutsikal» püsida linna kohal tervena
mõned minutid, et arvuti annaks juba avastatud automaatikat
vältiva kursi. Kõik, mida automaatika ei suutnud alla
tuua enne selle orgu jõudmist, jäi Torni hooleks. Lisaks
takistas Torn laevade lähenemist orule. Kaitse oli tõhus
-- suurematele laevadele Torni tulistada võimalust ei
jäänud, väiksemate tulevõimsusest aga ei
piisanud. Konstruktoritele oli Torn-tüüpi süsteem
esimeste loomisest saadik peavalu valmistanud; nende vastu rakendati
kõikvõimalikke relvaliike ja jõuti lõpuks
nukrale järeldusele -- imerohtu ei ole. Torni tuli rünnata
täpselt sama relvastusega, mis ehitist ennast kaitses.
Juba esimese tunni järel Tornis taipas Cricht, mis kujutab
endast kõige suuremat ohtu. Hoolimata kaitse tõhususest
jäid Torni rünnanud «kutsikatest» järgi
küllalt suured tükid, mis inertsi tõttu suure
kiirusega ehitisse paiskusid. Selleks lahinguks tundus Torn aga
siiski suhteliselt ohutu kohana.
Vaevalt oleks keegi suutnud veenda piloote ründama, polnuks
«kutsikad» ja «herilased» varustatud üpris
efektiivsete päästekapslitega. Tänu
graviitorikompaktsusele oli kapsel peaaegu inimesesuurune. Niipea,
kui rakett kaotas rünnakul juhitavuse, «kapseldati»
automaatselt kõik seesviibijad, seejärel võis
«kutsikas» üsna mitmeks tükiks puruneda, peale
otsetabamuse ei ähvardanud kapslisolijat miski. Välise
kaitse poolt tabatud raketi piloodil oli ligi 80%, sisemise poolt
ligi 60 % ellujäämisvõimalusi. Maabumisel
võisid nad oma äranägemise järgi tegutseda,
tavaliselt ronisid nad kapslist välja ning leidsid endale
mõne varjatuma koha, kus langevate tükkidega
pähesaamist karta polnud, kus siis lahingu lõppu ootasid.
Lahingu käigu otsustas küll väline kaitse -- Torn
polnud maa pealt vallutatav ja varem või hiljem pidi saabuma
abi väljastpoolt, lisaks veel asjaolu, et dessandi vastu oli
linn aegsasti ette valmistatud -- ent välise liini purustamise
järel pidi niikuinii toimuma lahing linnas, siis võisid
piloodid oma väega uuesti liituda.
Esimene asi, mis Crichti hämmastas, oli sellise lahingu vaade.
Kosmoses, kus Cricht oli jõudnud küllalt sõdida,
kujutas pilt endast midagi hoopis muud, oli kuidagi neutraalsem ja
rahulikumgi. Kõigepealt häiris Crichti müra.
Kosmoselahingus oli mingi flegmaatiline rahu: kodune vaikus, peaaegu
tavapärasest eristamatu situatsioon, graviitorite hilinemisest
ainult vast veidi rohkem vabinaid manöövri ajal, ekraanidel
erinevad laevad... Siin aga vilinad, plahvatuste vappumine ja
ootamatult palju nähtavaid laserikiiri. Crichtil oli raske
ettegi kujutada, mida võiks kuulda väljas, ilma
kõrvaklappideta, ja harjumatu sähvimine väsitas
silmi.
Kosmoses võis lahingu ajal küllalt harva näha
laserikiirt -- vaid siis, kui purustatud laevadest vaakumi
üksluisusesse ainet sööstis, ja ka see vaatepilt
kestis tavaliselt vaid hetke. Neetud refleksid, mõtles Cricht.
Need sähvatused assotsieerusid tal, nagu igal teisel
astronaudil, surmaga. Juba jõuetuks jäänud laev oma
seni anonüümsete laseripatareidega -- ja järsku,
tänu tabamusele, paiskub temast välja aine, mis hetkeks
muudab pealtnäha vaiksed blokid haavatud looma surmavaks
rabeluseks -- sest sihtmärk oled sina, kes sa oma paneeli ees
süstemaatiliselt seda laeva purustad.
Cricht teadis, et esmakordselt vaatepilti nähes kutsub see
kõigis noortes pilootides-sõdurites esile shoki, mis
kõigil järgmistel kordadel meenub.
Kosmoselahing oma modelleerimise, ekraaniskeemide ja tavapärase
vaikusega on küllalt mänguline, ebareaalne. Juba pooleldi
rivist väljaviidud laev, millest saab anda reaalse, mitte
modelleeritud kujutise, mõjub stazhööridele ehmatava
reaalsusena. Ühelt poolt on vältimatu, et sõjalaeva
lahingu käigus saadud purustusi teab vaid ohvitserkond, ent
paraku hoomab seda fakti ka stazhöör, ning ehmatav
mõte, et hoolimata petlikust rahust ja rutiinsusest
võib ka tema laev olla abituna võõral sihikul,
viib närvilisemad sageli hoopis endast välja.
Crichti ees oli tuttav pult, korduvalt läbi proovitud arvukais
kosmosekonfliktides. Ent pilt, hoolimata arvuti abistavatest
sõrestikest, nooltest ja signaalidest, oli reaalne. Otsevaade,
mõtles Cricht, mehaaniliselt klahve puudutades. Tema vasak
käsi andis jaatavaid vastuseid automaatikale: vastavalt
signaalidele, mis kõrvaklappidesse tulid; paremaga aga juhtis
Cricht samal ajal käsitsi laseriblokki, millele automaatika
andis ainult üldsuuna.
Kolm «kutsikat» asusid Crichti sektoris. Eesmärk --
Torn. Süsteem nende tõrjeks oli õigupoolest
primitiivne: automaatika otsis nende võimalikku kurssi, ja
vastavalt Crichti juhistele või nende puudumisele
lõikas ära võimalikke trajektoorivariante.
«Kutsikas», kui suutis liikuda automaatika jaoks piisavalt
ennustamatult, sattus seega pidevalt käsilaseri
tulistamispiirkonda. Põhimõtteliselt paistnuks ehk asi
lihtne, kuid tegelikkuses kammitses ajategur: «kutsika»
arvuti piiritles sektori ja «õppis» automaatika eest
hoiduma mõne minutiga, mis tal kulus informatsiooni saamiseks
juba tulistanud laserite kohta. Selle järel muutus praktiliselt
ainsaks arvestatavaks vahendiks «kutsika»
purukstulistamisel Crichti käsilaser, täpsemalt inimese,
Crichti, väljaarvutamatus tulistamisel.
Esimese «kutsika» tõi Cricht alla enne ajapiiri.
Andes «vasakule» kolm eitavat vastust järjest,
õnnestus tal pilooti ootamatu laskmisega üllatada,
tabamus lõi kursi põiklemise segamini ja suure
võimsusega automaat lõpetas asja. Samas pult
«prääksatas» -- üks «kutsikatest»
oli kätte leidnud automaatlaseri paremal tiival. Kulus
vähemasti mõni minut, et purustatu asemele uus paigutuks.
Tulistati kõigist masinaist muidugi pidevalt, kuid Tornile see
suuremat häda ei teinud: ehitusel arvestati rangelt printsiipi,
et tabamusohtlik hõlmaks vaid 1/10 koguruumalast. Veel
üks signaal: ajapiirini oli jäänud 30 sekundit. Samas
tabati teist «kutsikat» orupõhjast. Cricht puudutas
klahvi «1» ja vandus samas: tema sektorisse sigines
kusagilt kaks «herilast». Cricht läks
avantüürile: andes käsilaserist marutuld, ajas ta
«herilase» «kutsika» tsooni. Piloodil
ütlesid närvid üles, arvutit usaldamata läks
mõlema lennuaparaadi trajektoor jalamaid sassi ja automaatika
tulistas nad alla.
Cricht surus end tooli -- talle hoovas näkku tuulepuhang. Surm,
mõtles ta võpatades. Tema ruumi eesseinas haigutas auk;
«herilase» pealaseri tabamus. Risk käsilaseri liiga
tormilise kasutamise juures oli lihtne -- relv omas mõtet vaid
siis, kui oli automaatikast võimsam, ent lasta tuli temast
nii, et ta ei paistaks ründaja arvutile tulefoonist välja.
Napilt, arvas Cricht hajameelselt. Varsti läheb hullemaks,
lohutas ta ennast ja sai jalamaid ka kinnituse -- kusagil
lähedal rammis Torni sektori esimene suurem «kutsika»
tükk.
Cricht tundis esmakordselt omal nahal kunagi Torni kohta õpitu
sisu. Kaitsja juhtis senikaua automaatikat, kui seda oli; kui tema
blokk purustati, võttis ta järgmise; kui sektoris polnud
enam terveid automaate, võttis ta vöölt püstoli
ja jäi ootama sektori lähedusse saabuvaid rakette.
Laserpüstolist tulistada oli juba selge enesetapp, sest
«kutsikatel» oli automaatika ja varem või hiljem ei
jaksa laskja enam piisava kiirusega minema söösta, kui
tulistamiskoht läbi puuritakse. Tõsi, jooksmist tuleb
arvatavasti ennegi, ehk küll sõitmist: erinevate
ajavahemike jooksul paigutati operaatorid koos puldiga Tornis
ümber, vältimaks nende statistilist pihtasaamist.
Torni ründamisel tulistas «kutsikate» automaatika ka
pindala järgi, jätmata ühtki sektorit ilma. Seda
tegevust korrigeeris arvuti emalaeval. Kuigi Torn kaotas
tulevõime alles siis, kui oli 9/10 purustatud, püüti
seda tulemust siiski saavutada samaaegselt kindlaks tehtud
laseriblokkide hävitamisega. Ka need vahetasid lahingu ajal
pidevalt kohti.
Puhkust oli ette nähtud viisteist minutit -- identifikaator
võis ka laseribloki automaatrezhiimi lülitada, kui
võitleja puhkusenõuet ignoreerida üritas.
Lahingurezhiim? arutles Cricht. Mida see võiks tähendada
-- möödunud on kaheksa tundi? Cricht pani silmad kinni, kui
tema piloodiiste teda Torni keskele sõidutas. Ettekujutus
metsast või jõekaldast ei tahtnud tekkida -- Torn
vabises tabamustest ebarütmiliselt ja oli muutunud juba
üpris tuuliseks.
Torni juhtimiskeskuses oli vaid neli inimest. Üks operaatoritest
tõstis pea. «Dei, alla Morrick'i juurde,» teadustas
ta väsinult. Cricht tundis ähmast imestust, ent polnud
esialgu mõtlemistujus. Iste sõidutas teda lifti.
***
«Dei, kaduge siit,» lausus Morrick väsinult.
«Tunni aja pärast on laevastik maandunud ja kogu meie
jõuk surnud. Vähe halastusest, ma jätan teile ka
eriülesande. Te olete meie parim piloot...»
Cricht vaatas mehele hämmastunult otsa.
«Jajah, parim ellujäänud piloot,» muigas Morrick
nukralt. «Te võtate kapsli ja maksevahendid ja viite need
ükskõik millisele liitlasplaneedile. Selleks otstarbeks
on meil laev Inta suurimal kaaslasel, koordinaadid täpsustate.
Ootate tund aega -- te pole loomulikult ainuke, kelle me teele
saadame -- ja lähete minema, nagu oleks teil tuli takus. Siin on
teile volitus, minge Keskusesse. Kohtumiseni paremas maailmas!»
Morrickil polnud valikut, taipas Cricht hiljem. Igal juhul tuli
kõik andmed mälus likvideerida enne MF-laste sissetungi
Keskusesse -- kolooniad arveldasid MF rahas. Cricht vaatas
mõtlikult, kuidas Keskuse peaarvuti kapslit kontrollis.
Nüüdsest on too mälu ainus allikas, mille kaudu
eksisteerib juurdepääs linna rahadele. Crichtil on vaja
vaid pääseda mõne rahandussüsteemi arvuti
juurde... Keegi SF-lastest ei teadnud teda Crichtina. Omal ajal oli
see ettevaatusabinõu MF vastu, nüüd aga võis
asjaolu ära kasutada ka SF'ga lõpparve tegemiseks.
Morrick, küllaltki hea inimestetundja, tegi valearvestuse ainult
ühes punktis -- Cricht ei olnud küll reetur, kuid kaugeltki
polnud ta ka ideevõitleja. Lisaks: kapsel oleks igale
vähem ettevõtlikule mehele jäänud lihtsalt
iluasjaks. Juba enne «herilasesse» istumist pidas Cricht
aga plaani, kuidas oma endisi sidemeid kasutades jõuda
majandusarvutini. Kõik oli võimalik.
Nad lendasid ohutuse mõttes «pilvena», paiskudes
shahtidest korraga erinevates suundades laiali. Cricht tundis end
kõrvust tõstetuna. Ta oli justkui terve elu valmistunud
selleks hetkeks. Pöördepunkt. Pikad aastad
kosmoselennunduskoolis, veniv sõda lootusetult kaotava poole
peal -- kõigel oli järsku eesmärk. Crichtil polnud
kavatsustki rikastuda. Selles osas hindas Morrick teda õieti.
Ehk taipas tema juba ette, milliseks eesmärgiks kasutab Cricht
raha, kui see tema kätte jääb, ja oli sellega rahul --
ent Morrick ei võinud aimata, et Crichtil mahub pähe
hakata oma eesmärke saavutama teise poole peal.
Neid jälitati vähe. Cricht raputas kiiresti sappa haakunud
«kutsika» maha -- koolimanööver, mõtles ta
oma vanuse kohta poisikeseliku rahuloluga. Inta sirp kumas eemal
kosmoses tontlikult. Kusagil selle kaaslasel, hoolikalt varjatud
salashahtis ootab laev. Härra Dei, teist saab jälle Cricht,
muigas mees süngelt. Kallid MF sõdurid, te ei tulistaks,
kui teaks, milliste ideedega ma siin lendan!
***
Crichtil jätkus taibukust oodata Maa Föderatsiooni
tagasiminemisega Harma lahinguni. MF rahandussüsteemi polnud
sõda kõigutanud. Cricht saabus
tagasipöördujate «keskmise esheloniga». Aasta
möödudes oli ta üles soojendanud oma endised suhted ja
rajanud arvukalt uusi. Vähesed oskasid sama palju kasu
lõigata mõlemal pool võitlemisest, kui tema --
ja nendel polnud raha. Tema sidemed Infoteenistusega, mida mees
suurepäraselt hinnata oskas, panid viimase kivi tema rajatud
müüri, mis varjas raha päritolu. Kuigi oli vaevalt
tõenäoline, et keegi asja vastu huvi tundma hakkab,
hoolitses Cricht selle eest, et Infoteenistusel oleks piisavaid, kuid
küllalt segaseid materjale sündmuste kohta N. koloonias.
Kõige põhjalikuma jälgedesegamise korraldas Cricht
laeva suhtes. Olid raportid, mille kohaselt sarnane laev oli
hävitatud kahes erinevas kohas, oli ka raport, mille kohaselt
sarnane laev orbiidilt pages, ja puudus igasugune info, et laeva
oleks kunagi hiljem kusagil registreeritud. Crichtil polnud
põhjust karta. Morrick, kes talle ülesande andis, oli
surnud; hukkus põgenemisel. Nagu ta oligi arvanud, ei suutnud
suuremad raketid läbi murda, ent Morrick polnud piloot, et
väiksemaga lennata. Keskuse hõivamisel olid kõik
sinnajäänud avaldanud visa vastupanu ja seetõttu
viimseni tapetud. Tõepoolest, ülimalt
ebatõenäolisena eksisteeris kusagil veel keegi, kes
Crichti omandatud rahast midagi teadis. Ning Cricht oli viimane
inimene, kes äratanuks kahtlust. Miljonärikombed olid talle
täiesti võõrad.
Ta oli säilitanud vaid ühe pildi, ülejäänud
arhiivi kustutades. Cricht ei kavatsenud enam kunagi kanda
ühtegi eraldusmärkidega vormi, ent pilt Morricki
logiraamatust tookord, enne Torni minekut, oli Crichtil kusagil
alles, sellel oli ta ohvitser. Ta isegi ei vaadanud seda õieti
kunagi, piisas teadmisest. Justkui meelespea iseendale --
võimu ja jõu suhtelisusest. Ta teadis pilti peast ja
lõpuks polnudki oluline, mida seal näha võis --
tahtmist naerma hakata pildil ju ei paistnud.
|