"DS 1-l" peab testima kokku 12 uuendust, nendest kõige olulisem on ioon-reaktiivmootor. Kuigi seda tüüpi mootorit on juba testitud Maa-kesksel orbiidil, rääkimata "kasutamisest" ulmekates "Star Trek" ja "Star War", on "DS 1" esimene taolise mootoriga planeetidevaheline automaatjaam. Ioon-mootor sarnaneb oma tööpõhimõttelt televiisorites ja kuvarites kasutatavatele elektronkiire torudele (kineskoopidele). "DS 1" ioon-mootoris kiirendatakse elektronkahuri abil ioniseeritud ksenooni aatomeid elektriväljas, mille järel nad lendavad välja kiirusega 100 000 km tunnis. Seejuures tekkiv tõukejõud 90 millinjuutonit on kaduvväike, seda võrreldakse jõuga, mida osutab käele asetatud paberileht. Sellisegi jõu arendamiseks kulub elektrilist võimsust 2500W, "DS 1" päikesepatareid suudavad keskmiselt anda vaid 500W, kuigi tegemist on uue konstruktsiooniga. Nii nõrka mootorit ei saa kasutada Maalt startimiseks, küll aga on ta ideaalne automaatjaama pidevaks, kuid ja isegi aastaid kestvaks kiirendamiseks planeetidevahelisel trajektooril. "DS 1" kiirus kasvab tervelt 13 000 kilomeetri võrra tunnis, kulutades selleks kümme korda vähem kütust kui "tavaline" rakettmootor.
Ühendamaks kasulik meeldivaga, on 1999. a. 28. või 29. juulile planeeritud "DS 1" möödalend asteroidist 1992 KD. Sellest Eleanor Helin'i poolt 1992. a. avastatud asteroidist pole teada midagi peale arvatava läbimõõdu 3 kuni 5 km. Isegi nime pole veel jõutud panna. "DS 1" lendab temast mööda 10 või isegi 5 kilomeetri kauguselt, edastades pilte lahutusvõimega 20 kuni 50 meetrit. Nende omavaheline kiirus on 54 000 kilomeetrit tunnis, kohtumine leiab aset Maa ja Marsi vahel. Möödalennu juhtimiseks kasutatakse autonoomset navigeerimissüsteemi, mis on üks kaheteistkümnest "DS 1" poolt katsetatavast uuendusest.
Nagu viimase aja NASA automaatjaamade puhul tavaks, on ka "DS 1" kerge (kogumass vaid 490 kg, sellest 82 kg ksenooni ja 31 kg "tavalist" raketikütust) ning odav - projekti kogumaksumus on vaid $152,3 miljonit.
Tõnu Tuvikene
25. oktoober 1998